mai 27, 2009

Mis värvi on demokraatia Tais?

Püüe Tai uudiseid müüa lihtsa ja selge sõnumi abil ei teeni oma eesmärki – seletada, mis Tais tegelikult toimub.

Püüe Tai uudiseid müüa lihtsa ja selge sõnumi abil ei teeni oma eesmärki – seletada, mis Tais tegelikult toimub.


Karin Dean

Mis värvi on demokraatia Tais?

Püüe Tai uudiseid müüa lihtsa ja selge sõnumi abil ei teeni oma eesmärki – seletada, mis Tais tegelikult toimub.

Mullu detsembris halvasid kollaseid särke kandvad meeleavaldajad naeratuste saatel kaheksaks päevaks maailma ühe hõivatuma lennujaama. Nad nimetavad end Demokraatlikuks Rahvaalliansiks.
Lennujaamas kulmineerusid kollasärklaste mitu kuud kestnud haarangud Tai valitsushoonetele, mis kokkuvõttena kõrvaldasid ametikohtadelt järjest kaks peaministrit. Otseselt tegi seda mõlemal korral küll kohus, saates detsembris valitseva erakonna laiali. Too erakond oli aga viimastel valimistel võimule tulnud häälteenamusega, seega demokraatlikult.
Tänaseks on ametlikult uue valitsuse moodustanud Tai vanim, 1946. aastal loodud Demokraatlik Partei, juhtides viiest erakonnast koosnevat koalitsiooni. Tänavatel on aga jälle rahvamassid, seekord punastes särkides, nimetades endid liikumiseks Ühendatud Demokraatiarinne Diktatuuri Vastu. Nad on vihasemad, lennutavad Molotovi kokteile ja isetehtud pomme, ründavad märulipolitseid ning provotseerivad end rangelt vaos hoidnud armeed. Aga lubavad demokraatia Tais tagasi tuua.
Demokraatial nimel on ka varem ja mujal oldud paljuks valmis. Tavaliselt pole demokraatiat piisavalt. Ent tundub, et Tais demokraatias lausa supeldakse. Demokraatia nimel tegutsevad nii kolla- kui punasärklaste jõugud, selle nimel vahelduvad valitsused ja võtab kontrolli sõjavägi. Kõige lõpuks – või õigemini, alguseks -, kõige selle üle valitseb kuningas, kellele konstitutsioon erilisi õigusi ei annagi.
Kas Tais on liiga palju demokraatiat?
Nii arvab Demokraatliku Rahvaalliansi liider Sondhi Limthongkul, kes mullu detsembris ütles, et Taile ei sobi sajaprotsendiline demokraatia, kuna valimistel saavad võimule ebademokraatlikud, korrumpeerunud ja võimuahned inimesed. Nad ostvat hääli ja korrumpeerunud meedia abiga manipuleerivat rahvamasside arvamustega. Intervjuus agentuurile Asia Times Online pakkus Sondhi, et Tai parlamendis võiks 70% saadikutest olla ametisse määratud ja vaid 30% valitud. Määramine usaldataks tarkade (riigimeeste) kogule. Kollasärklased on varjamatult rojalistid – seda nende särkide värv sümboliseeribki. Tai kalendri igal nädalapäeval on oma värv vastavalt sellele päevale nime andnud jumalale vanast India astroloogiast. Kollane või kreemjas värv tuleb mängu tänu Kuujumal Phra Chanile, kelle päevaks on esmaspäev. Just sellel nädalapäeval sündis Tai kuningas Bhumibol Adulyadej. Olles troonil aastast 1946, on ta maailmas kõige pikaajalisemalt valitsenud monarh.
Demokraatia ja kuningas
Üheteistkümne Tais veedetud aasta jooksul sain ma enim “.informatsiooni” kuninga mitmekülgsete tegevuste ja oskuste kohta just kinos ja avalikes kohtades. Nii tillukestes tänavarestoranides, tähtsates ametiasutustes, viietärnihotellide fuajeedes kui ka pubides on aukohal kuningliku perekonna liikmete portreed ning nende erinevaid tegevusi kajastavad pildid. Kino kohustusliku ringvaate ajal näidatakse fotosid tüüpiliselt mõtliku näoga kuningast maarahva käest elutarkusi omandamas, vestlemas lastega, noortega, hõimurahvastega, või puidutööd tegemas, saksofoni mängimas, maalimas, lugemas, pilte klõpsutamas – ning samal ajal mängib Tai hümn ja rahvas saalis seisab püsti. 2007. aastal üks kodanik ei tõusnud hümni ja kuninga piltide vaatamiseks püsti – ning teine kaaskodanik kaebas ta politseisse. Politsei oli sunnitud algatama kriminaalasja vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvile 112, mille järgi kuningliku perekonna liikme laimamine, solvamine või ähvardamine on karistatav kuni 15-aastase vanglakaristusega. Seda 1908. aastast kriminaalkoodeksis kirjas olevat lese majeste seadust kasutatakse valdavalt siiski tapariistana poliitikas. Kuninga solvamise süüdistusega kõrvaldati varem ametlikult kommuniste, täna aga poliitilisi rivaale, vasakpoolseid ja teisi eriarvamustega isikuid. See on väga tõhus relv.
Ilma eriliste poliitiliste vaadeteta tavakodaniku jaoks pole kuningas Bhumibol Adulyadej andnud põhjust enda kritiseerimiseks. Veelgi enam, keskmine tai armastab oma kuningat väga, olles taolisse armastavasse keskkonda sündinud ja seal üles kasvatatud. Alates algkoolist, või varemgi, kuulevad tai lapsed, et kuningas on Rahva Isa, kes muretseb ja hoolib kõigi eest. Meedia ja riik on kuningas Bhumiboli ühiskondlikke heategevuslikke algatusi kajastanud alates 1950. aastate teisest poolest. Ent ka konkreetsed teod püsivad rahval meeles. Näiteks 1973. aasta massirahutuste ajal avas kuningas oma nõunike soovitusi ignoreerides politsei püssitule eest põgenevatele üliõpilastele oma kodupalee väravad. Palee hoovi ei söandanud keegi tulistada. 1992. aastal kutsus kuningas avalikule, kõikides telekanalites ülekantavale audientsile ebapopulaarse kindrali, kes putši tulemusel oli teistkordselt võimu haaranud ja end peaministriks kuulutanud. Rahvas protestis tänavatel, armee surus seda jõuga maha. Otseülekandes naeruvääristas kuningas etiketi järgi tema jalge ees pikali lamavat kindralit kogu riigi nähes. Kindral astus pärast seda tagasi.
Kuningas Bhumibol Adulyadej on maailma üks rikkamaid valitsejaid – ent oma rikkustest finantseerib ta peamiselt hulgalisi “kuninglikke projekte” ja algatusi, kasutab enda leiutatud (ja patenteeritud) vihmamasinat ning on tai oopiumikasvatajatest teinud kohvipuude kultiveerijad. Ta pole kunagi kogunud Ferrarisid, Rolls-Royce ega Lamborghinisid ega Lääne modellidega palees pidusid pidanud nagu Brunei sultan Hassanal Bolkiah, või teeninud poliitikuna vastuolulistel ametipostidel nagu Kambodža kuningas Norodom Sihanouk.
Kuninga konstitutsiooniline võim on piiratud, ent tema isikust tulenev mõju määratu. Tohutut tähtsust omavad kuninga pöördumised rahva ja valitsuse poole – mille hulgas traditsiooniliseks on saanud tema iga-aastased sünnipäevakõned. Kuninga figuratiivsest kõnepruugist loetakse välja uusi suundi poliitikas ja majanduses.
Taolist lugupidamist ei oma mitte iga kuningliku pere liige. Praegu 81-aastase kuningas Bhumiboli troonipärija teema on kulisside taga ja riigieliidi väiksemates ringkondades ääretult aktuaalne ja poliitiliselt tundlik. Probleemiks on seadusliku järglase, vanema poja kroonprints Maha Vajiralongkorni tohutu ebapopulaarsus rahva hulgas. Kuninga nõunikud sooviksid uue valitsejana näha rahva hulgas armastatud ja isa jälgedes heategevusega hõivatud printsess Sirindhorni, mis väikese konstitutsioonilise lisandusega oleks ka võimalik. Ent kroonprintsi poja sünd 2005. aastal võiks paljude meelest samuti lahendada tolle Tai riigi jaoks elutähtsa küsimuse – armsa väikese prints Dipangkorn Rasmijoti vastu pole kellelgi midagi, liiatigi kui avaneks võimalus temast kuningas kasvatada.
Aga kas kuningavõim Tais üldse kestab tema täisealiseks saamiseni?
Tai eliitide Suur Mäng
Pilkupüüdvad kollastes ja punastes särkides rahvamassid Tai tänavatel on vaid vaesed etturid suures poliitilises konfliktis kahte leeri jagunevate riigi rikaste ja võimsate vahel. Bangkoki traditsiooniliste eliitide ja nendega seotud poliitikute (nt Tai Demokraatliku Partei) ja sõjaväega konkureerivad võimsad ja rahakad, ent kuningapalee sidemeteta uusrikkad. Mõlemad leerid püüavad oma positsiooni kindlustada kuningas Bhumiboli vältimatu “lahkumise” puhuks – mis võib toimuda iga hetk “…
Aga miks peaks 227 aasta vanune ja jõukas, Bangkokis pesitsenud Chakri dünastia muretsema oma võimupositsiooni pärast? Mitte ainult kuningas Bhumibol Adulyadej pole jätnud kõigutamatult positiivset märki tai rahva psüühesse. Ilma tema ettenägelike ja haritud eelkäijate, kuningate Mongkuti (1851-1868) ja ta poja Chulalongkornita (1868-1910), polekski olnud tai rahvast ja riiki. Koloniaalambitsioonidega inglased ja prantslased oleks üsna tõenäoliselt Siiami 19. sajandil omavahel tükeldanud nagu seda tehti aladega mujal Kagu-Aasias. Tai riik ja rahvas võlgnevad oma olemasolu traditsioonilistele võimueliitidele, kes lõid Tai teadlikult, sammhaaval ja detailselt – esmalt territooriumina kaartide ja sõjaväe abil 19. sajandi lõpus ning seejärel diskursiivselt järgneva sajandi jooksul. Seda kirjeldab oma raamatus „Siam Mapped” Thongchai Winichakul, tai ajalooprofessor Wisconsin-Madisoni Ülikoolis. Tema raamat jutustab tänase Tai ajaloo ametlikust versioonist veidi erineva loo. Tüüpilise rahvusriigina soovib ka Tai riik omada muistsetest aegadest pärit iidset ja jätkusuutlikku kultuuri ja rahvast. Ent ajalooliseks tõsiasjaks jääb see, et Tais (Siiamis) pole tekkinud populaarseid rahvuslikke liikumisi nagu teistes Kagu-Aasia riikides, kus rahvast ühendas soov koloniaalvõimudele näidata, et viimastel polnud nende maal tulevikku.
Siiami ühiskonda siduvaks alustoeks sai Siiamis kuningas Vajiravudhi (1910-1925, Chulalongkorni poeg) poolt loodud riigiideoloogia, mis sulatas omavahel kokku monarhia, rahvusriigi ja budismi ideed – lahutamatuks kolmainsuseks, mis mõjutab Tai ühiskonda tänaseni. Inimeste identiteedi alus ja igapäevaelu lahutamatu osa, budism, “võeti” rahvalt ja pandi võimu teenistusse, võimaldatuna budismi sümbolismist ning tõlgendamisvõimalustest. Juba muistsed kuningad kasutasid religiooni oma õigusjärgsuse tagamiseks. Ent see on jätkunud 20. sajandisse, mil nii sõjaväelised valitsused kui ka demokraatlikult valitud liidrid on budismi eest kostes oma võimu õigustanud või täiustanud. Budism riigiideoloogia osana ja liidus monarhiaga jätab kõige sõltuvamale ja madalamale positsioonile rahva. See rahvas on harjunud, et eliidid – haritud kuningad, nende sugulastest ministrid ning 20. sajandi keskpaiga sõjaväelis-bürokraatlikud valitsused – otsustavad, mis neile on parim. (Välja arvatud lühikese elueaga demokraatiaperiood aastatel 1973-1976.)
Taolisi sügavalt juurdunud tõekspidamisi ja võimueliitide huve pole mitte miski ohustanud nii, nagu seda tegi 1997. a majanduskriisi kaoses enneolematut tähelendu alustanud hiina-tai sugu multimiljonär Thaksin Shinawatra. Oma erakonna Thai Rak Thai (ehk Tai Armastab Taid) lõi ta 1998. aastal kindla eesmärgiga võim riigis üle võtta.
Iseenesest pole hiina päritolu Tais tänu hiinlaste edukale assimileerumisele sugugi nuhtluseks – enamik Tai peaministreid tunnistab oma Hiinasse ulatuvaid juuri. Ent suuremas osas on nende suguvõsadel sajanditepikkune hea läbisaamine kuningliku perekonnaga. Näiteks praeguse peaministri Abhisit Vejjajiva esiisad saabusid tänastele Tai aladele Hiinast juba 18. sajandi, ning ühele suguvõsa liikmele – kes oli arst – kingiti teenete eest ametlikult taipärane nimi Vejjajiva.
Thaksini onu võttis aga endale ise 1938. aastal tai perekonnanime Shinawatra, mis tõlkes tähendab ’iga päev head tegema’. Thaksini vanaisa oli Põhja-Tai linna Chiang Maisse saabunud kõigest 1908. aastal, ent Thaksini ilmaletulekuks oli Shinawatrate perekond Bangkoki vastu vimma tundvas Chiang Mais üks rikkamaid ja mõjuvõimsamaid.
Thaksin destabiliseeris Tai ühiskonna
Mäletan, et enne 2001. aasta valimisi läbis seltskondlikku vestlust poliitilise olukorra iseloomustamisel sõna “peua” – mis otsetõlkes tähendab ’igav’. See tähendas tüdimust valitsevate korrumpeerunud ja teovõimetute poliitikute ühtedest ja samadest kokkumängudest enda ja oma võimuklikkide huvides. Taid tahtsid midagi uut. See soov sai aga saatuslikuks – peagi oli igavus kui käega pühitud ning lausa iga päev hakkas tooma midagi uut. Seda siis, kui Thaksin ülekaaluka häälteenamusega võimule tuli.
Karismaatilise kõneleja, innuka lubaja ning hoogsa tegutsejana kütkestas Thaksin eriti just rahva meeled – seda oma valimislubadustega anda igale Tai külale 400 000 krooni arengufondiks, külmutada kolmeks aastaks talunike laenud ja tagada sümboolse rahasumma eest kõigile arstiabi. Erinevalt varasemast ei pidanud rahvas tema valimislubadustes pettuma – Thaksin täitis need kõik. Lisaks kahekordistas Thaksini valitsus riigi valuutareserve, majandus õitses ning tuntavalt kasvas üleüldine jõukus ja langesid vaesusenäitajad – maailmapanga andmetel 21 protsendilt 11-le.
Veelgi olulisem on aga see, et aastatel 20002004 tõusid sissetulekud koguni 40 protsenti riigi kõige vaesemas, ent rahvarohkemas piirkonnas Kirde-Tais, kus varasemad valitsused vaid kommuniste olid jahtinud, marginaliseerides piirkonna majanduslikult ja poliitiliselt. Ent Thaksin tundus järgivat oma lubadust teha rikkaks kõik taid! Ning selle üle, et tema enda varandus jõudsasti kasvas, pilgutas enamus vaid kelmikalt silmi. Minu sõbranna Chiang Maist kommenteeris, et ega keegi ei ole perfektne. Juba valimiste ajal oli Thaksin uurimise all oma varade kantimise ja varjamise pärast – ent pärast valimisvõitu mõistis korruptsioonikohus ta õigeks otsusega, et oma varasid naise ja autojuhi nimele kirjutades tegi ta „ausa vea”.
Enam ei pidanud Tai ajalehed välja mõtlema, kuidas igavate poliitikute halle igapäevaseid tegevusi rahvale müüa. Thaksin tegutses otsustava ja tegusa riigijuhina iga päev aktiivselt mitmel rindel. Tal oli kõige kohta midagi löövat öelda. Rahvas rääkis lõbustatult, et Thaksin mõtles enne, kui ütles. Aga meedia müüs. Ajalehtede esikaantel ilmusid pildid, kuidas Thaksin aitas tänavamüüjatel nuudlisuppi keeta. Või kuidas ta, palja ülakehaga ja rahvuslik sarong ümber puusade, pärast ööbimist kloostris tüüpilise tai kombel hommikul kümbles. Ta algatas valitsuse mobiilsed töökoosolekud rongides teel provintsidesse, kus pealinna võimumehi pidid öösel majutama kohalike omavalitsuste liikmed, tekitamaks nii inimlikul tasandil sideme pealinlastega. Oma teismelise tütre pani Thaksin miinimumtasuga tööle MacDonaldsisse elukogemust omandama. Igal laupäeval vestles ta aga aktuaalsetel teemadel rahvaga otsesaates “Peaminister Thaksin räägib rahvale”. (Millest otsisid materjali Thaksini tögajad, mis ajakirjanike ja akadeemikute vastu vimma tundvat peaministrit alati vihastas.) Ning kui tema lemmikprojekt, grandioosse Bangkoki lennujaama ehitamine venis, ööbis Thaksin ise koos mõne ministriga ehitusplatsil telgis, innustamaks ehitajaid kiiremini liigutama. Kui hommikune toitlustamine hilines, praadis ta muna nii endale kui ministritele telgi ees lõkkeplatsil. Sellest pajatasid pildid ajalehtede esikülgedel.
Thaksin organiseeris ümber riigi administratiivsüsteemi ning tegi provintside kuberneridest lisaks keskvõimu esindajatele ka kohaliku tasandi majandusjuhid. Tegevdirektoriks ehk CEOks oli loomulikult Thaksin ise. Taid hakati kutsuma Thailand Inc. Nagu firmas, nõudis Thaksin järjekindlalt tulemusi – tekitades sellega sisemisi pingeid ja sisulisi vajakajäämisi. Näiteks sõjas narkootikumide vastu pidi iga provints ja kohalik omavalitsus näitama võimalikult edukaid tulemusi narkodiilerite kahjutuks tegemises. “.Sõjas” hukkus rahvusvaheliste inimõiguste gruppide andmeil palju süütuid inimesi, kes kas süüdi lavastati, kiirustades arreteeriti või lausa kohtuväliselt hukati. Narkootikumide sissevool küll praktiliselt peatati. Aga seda vaid kampaania lõpuni.
Kritiseeriti mitte ainult narkootikumidevastast sõda. Bangkoki lennujaama kummitasid skandaalid – kord oli korruptsioon, kord ebakvaliteetne töö. Lõuna-Tais puhkes lõkkele palju inimohvreid nõudev separatistlik liikumine. Thaksini kontroll Tai meedia üle ja meediavabaduse piiramine muutusid äärmiselt laialdaseks. Temast oli saanud üks riigi rikkamaid inimesi ja Tai suurima telekommunikatsioonikontserni Shin Corporation omanik, mille tütarettevõtete partneriteks olid naaberriikide valitsustele kuuluvad telekommunikatsioonifirmad. Thaksinile kuulus muu hulgas Tai suurim mobiilside pakkuja AIS (Advanced Info Systems), internetiteenuse pakkuja Loxinfo ning esimene satelliidioperaator Shin Satellite, mis on orbiidile saatnud viis satelliiti. Samaaegselt Tai Transpordiministeeriumi “otsusega” tühistada lennukilomeetri miinimumhind asutas Thaksin Tai-Malaisia tütarettevõttena odavlennufirma Thai AirAsia. Nagu enamikul taidest, töötas minugi mobiil Thaksini võrgus – sest see oli kvaliteetseim, ulatuslikema võrgustiku ja parima teenindusega.
Ma lendasin Thaksinile kuuluvas lennukis -sest see pakkus parimat hinda. Loxinfo tõi mu tuppa tänu Thaksinile interneti. Mu elu mõjutas Thaksin mitmel viisil, ning paljudest polnud mul aimugi.
Riigis liigse võimu koondumist Thaksini kätte tunnistasid ja kartsid enne uusi valimisi 2005. aastal väga paljud taid. Peaaegu kõik inimesed, kelle käest nende valimiseelistuse kohta küsisin, vastasid, et nemad Thaksini erakonda ei vali. Ent nood inimesed, kellega ma suhtlesin -kraadiüliõpilased, äriinimesed, rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad, õpetajad – olid ja on Tais vähemuses. Tai 63-miljonilisest rahvastikust moodustab 69 protsenti, seega suurema osa, maarahvastik.
2005. aasta valimistel käis hääletamas rekordarv inimesi ehk 73 protsenti valimisõiguslikust elanikkonnast ning Thaksini partei võitis 377 kohta 500-liikmelises parlamendis. Nüüd võis Thaksin seaduslikult riigi konstitutsiooni muudatusi sisse hääletada. Peaministrile umbusu avaldamiseks peab opositsioonil olema 200 kohta ja ministri vastutusele võtmine nõuab 125 häält. Kolm opositsiooniparteid said kohti kokku 123 (demokraadid sealhulgas 96). Thaksinil oli enneolematu seaduslik võim.
Alates 2005. aasta sügisest ilmusid peamiselt Bangkoki tänavatele kuninga kollast kandvad valdavalt keskklassi ja pealinna elanikud. Ähvardavalt astusid neile vastu maalt traktoritega saabunud Thaksini valitsust toetavad punased ning olukord muutus pingeliseks. Verevalamise vältimise ettekäändega kõrvaldaski sõjavägi lõpuks Thaksini 2006. aasta septembris võimult – ent aasta pärast korraldatud uutel valimistel võitis Thaksini partei samade inimeste, ent uue nimega (Rahvavõimu Partei). Thaksini on ise korruptsioonisüüdistusi ja kohut vältida soovides riigist eemal viibinud, põhjendades, et ükski Tai kohus teda “õiglaselt” ei kohtleks.
Lese majeste süüdistused Thaksini vastu on olnud õhus. BBC raporteerib, kuidas Tai politsei andmetel lehvitasid Thaksini toetajad tema saabudes loosungeid sõnadega “Elagu kuningas!”. Ametlikult ootavad Thaksinit korruptsioonisüüdistused, riik on tühistanud tema passi. Ent just too esimene on Thaksini suurim süü.
Tai aprillirahutustes, mil (demokraatide) valitsus saatis agressiivse punaste jõugu märulipolitsei abil laiali, õhutas Thaksin välismaalt videosalvestuste kaudu rahvast demokraatia ja õigluse eest üles tõusma.
Edasi
On hämmastav, kuivõrd lihtsalt suudetakse Tais mobiliseerida sajatuhandelisi pühendunud rahvamasse. BBC uudisteveergudel võib näha pilte ja videoid punetavatest rahvamassidest. Nad on hääletanud mitmeid kordi, nad tahavad õiglust, kommenteeritakse seal dramaatiliselt.
Valdav osa maailmauudiseid kajastab konflikti kui parandamatut lõhet linna keskklasside ja vaese maarahva vahel; kui võimukeskuse Bangkoki vastu ühinenud marginaliseeritud riigi kirde-osa ja ajaloolist vimma kandva põhjaosa vahel; kui rojalistide ja vabariiklaste vahel. Ent püüe Tai uudiseid müüa lihtsa ja selge sõnumi abil ei teeni oma eesmärki – seletada, mis Tais tegelikult toimub.
Vaesed riisikasvatajad Tai väheviljakast kirdest pole mingid vabariiklased ega demokraatia ideaalide eest võitlejad. Samuti ei ole Thaksin ebaõiglaselt süüdi mõistetud demokraat. Oxfordi majanduskraadiga 45-aastane Tai praegune peaminister Abhisit ütleb väliskommentaatoritele ettevaatlikult, et lese majeste seaduse rakendamine on võrdväärne Läänes laialt levinud laimu kohtusse kaebamisega. Tema sõnu jälgivad vanemad ja kogenumad riigimehed.
Ilmselgelt on see konflikt ohtlikult-sügavalt lõhestanud ja polariseerinud kogu Tai ühiskonna. Mitte piirkonniti ja klassiti, kinnitab ka Tai analüütik Duncan McCargo. “Lõhestumine tähendab, et perekonnad on lõhestunud, abikaasad ei saa teineteisega poliitikast rääkida, lapsepõlvesõbrad, kes on harjunud kokku saama, ei saa seda enam tülideta teha.” Veelgi enam, olukord on lahendusest kaugel – puudub punkt, millest alustada üksmeele otsimist. Kuldne kesktee pole kindlasti võimalik, kui tänavatel provotseerivad teineteist kollastes ja punastes särkides relvi välgutavad rahvajõugud valvsa märulipolitsei ja armee silme all.
Viimane lese majeste ohver, Chulalongkorni Ülikooli akadeemik Giles Ji Ungphakorn, kellele see süüdistus esitati tema 2006. aasta sõjavälist riigipööret analüüsiva raamatu “Putš rikastele” eest, põgenes veebruaris Inglismaale. Tuntud vasakpoolsete vaadete poolest, kirjutab Giles oma blogis, et Tai lese majeste seadus ei võimalda demokraatlikul konstitutsio el monarhial korralikult funktsioneerida. See piirab kõne- ja väljendusvabadust, ning ei võimalda monarhial kui institutsioonil olla rahva ees vastutav…

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar