Venemaa sissetung Ukrainasse: kuidas üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riiki reageerivad
Visegrad Insight, 2022
Kolm võimalikku stsenaariumi ja poliitikasoovitused. Põhjalik sissevaade Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Ukraina-strateegiatesse ja selgitused nende tagamaadest.
Seotud artiklid
Kas Venemaa jätab tuumasignaliseerimises liiga palju juhuse hoolde?
Alates sõja algusest Ukrainas on Vene ametiisikud pidevalt – kas otsesõnu või vihjamisi – tuumarelvaga ähvardanud, kusjuures peaaegu alati raskesti mõistetavalt. Konflikti alguses tundusid need signaalid Euroopa ja USA poliitilisi reaktsioone pärssivat. Eskalatsioonihirm olevat mõjutanud arutelusid õhutõrjesüsteemide, pikamaarelvade ja muude vahendite üle, millega lääs toetust andis.
Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda
Venemaa agressioon Ukraina vastu ei kuuluta üksnes lõppu külma sõja järel sõlmitud Euroopa kollektiivsele julgeolekukorraldusele, vaid see kiirendab Moskva allakäiku regionaalse jõuna. Seda sõda ei pea Venemaa mitte jõu, vaid nõrkuse positsioonilt.
Kas Hiina-Vene partnerlus on haripunkti jõudnud?
Alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Hiina-Vene suhted märkimisväärselt laienenud. Suur osa Venemaa kaubandusest toimub nüüd Euroopa asemel Hiinaga, nii et arveldatakse pigem rublades ja jüäänides kui dollareis. Vene kaitsetööstus ei suudaks lääne sanktsioonide tagajärgi taluda ilma aparaatide ja komponentideta, mida tarnib Hiina.
Ukraina kohastumine: väljast stabiilne, seest pinges
Ukraina siseolukord on muutlik ning pinge aina kerkib nii valitsemise, energeetika kui ka siseturvalisuse vallas. See vastandub järsult soodsamale arengule lahinguväljal, kus Ukraina armee on stabiliseerinud rindejoone ja saavutanud droonisõjas suhtelise ülekaalu, hoolimata teravast inimjõu puudusest. Tulemuseks on kasvav lahknevus riigi sõjalise võime ja sisevõimekuse vahel.
Sillad üle ookeanide
Lääneliku julgeolekukoostöö arhitektuuri on alates külma sõja lõpust hakatud kõige mitmekesisemal moel proovile panema. Seeläbi, et ühekorraga on raugema hakanud Ameerika pikaajaline strateegiline juhtimine, hoogustunud Moskva, Pekingi ja teiste autoritaarsete tegutsejate revisionism ning kujunenud uued keskmise mõjuga riikide (middle powers) koalitsioonid, on tekkinud kriis, aga ometi on avanenud teatavaid võimalusi.
Mida Prantsusmaa ettenihutatud tuumaheidutus Balti riikidele tähendab?
Nüüd, kui Euroopale on kätte jõudnud kõige märkimisväärsem jõuproov alates külma sõja lõpust, on tema heidutus surve all. Sõjaga Ukraina vastu on Moskva tõestanud oma valmisolekut jõudu kasutada ning oskust tavavägede operatsioone täiendada tuumarelvade tähendusrikaste ümberpaigutuste, hirmutuskõnede ja hübriidmeetmetega. Atlandi-üleste suhete järkjärguline halvenemine annab paraku alust muretsemiseks, milline kaal on laiendatud heidutusel veel alles.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Ebakindlust trotsides: Põhja-Balti riikide julgeoleku plaan B
Ehkki 2022. aastast peale on relvajõudude lõimimisel tehtud märkimisväärseid edusamme, tuleb Põhjala ja Läänemere riikidel nüüd valmistuda halvimaks stsenaariumiks. See hõlmab ühist kaitseplaneerimist, konventsionaalseid ja hübriidvõimeid ning läbirääkimisi liitlastega USA tuumavihmavarju Euroopa täienduse üle.
Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste
Kui Haagi rahvusvaheline kohus ei oleks 1933. aastal otsustanud, et terve Gröönimaa on Taani koloonia, oleks saar suure tõenäosusega läinud mõne teise riigi, ilmselt USA, alluvusse (lähtudes Monroe doktriinist) ning inuittide saatus rahvana oleks olnud teine.
Varijooned stepi kohal: Venemaa, Hiina ja Iraani püüdlused kilduvas Euraasias
Eesti jaoks ei ole Kesk-Aasia enam üksnes mingi suvaline ja kauge geopoliitiline ruum, vaid oluline sõlmpunkt ja strateegiline piirkond. Regiooni tähtsust rõhutavad Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamine ning uued transpordikoridorid ja koostöövõimalused Euroopa ja Aasia vahel. Samuti seovad mitmed energiajulgeoleku küsimused piirkonda üha tihedamalt Euroopa Liidu ja Eesti strateegiliste huvidega. Seetõttu on Kesk-Aasia arengud muutunud oluliseks osaks laiemast Euraasia geopoliitilisest dünaamikast, kus uusi jõujooni kujundavad Venemaa, Hiina ja üha aktiivsem Iraan.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast
Sellel kevadel on uudistes mitmeid kordi ilmunud teateid vägivallajuhtumitest Venemaa koolides. On selge, et igal juhtumil on oma konkreetne taust ning ründajate käitumist võivad mõjutada isiklikud probleemid, perekondlik olukord või koolikeskkond. Arvestades aga sõjategevust Ukrainas, on õigustatud küsida, kas need juhtumid võivad peegeldada sotsiaalset keskkonda, mis on Venemaal kujunenud valitsuse viimaste aastate tegevuse tulemusena.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.