Kreeka hinnangul ei ole Euroopa Liit 2021. aastal põgeniketulvaks paremini valmis kui 2015. aastal. ELi ja Türgi rändelepe küll peab veel, kuid Türgi kui partner triivib aina enam läänest eemale.
Seotud artiklid
Toetada 21. sajandit. Euroopa Nõukogu ja tulevik
Ühelt poolt on EN hiiglaslik inimõiguste alase ekspertkogemuse, standardite ning monitooringumehhanismide varamu. Teisalt on tegemist alarahastatud kehandiga, kelle projektid ning programmid on tihti vähem ambitsioonikad, kui võiksid olla.
Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar
Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine.
Religiooni roll muutuvas Euroopas
Euroopa võtab sageli iseenesest mõistetavana arusaama, et religioon ja poliitika on teineteisest lahutatud. Kui mitte mujal maailmas, siis vähemalt Euroopas.
Lugu ja tema jutustaja. Eesti välisministeeriumi taasloomise lood
"Jutusta meile üks lugu!" ütles Märtsijänes. "Jah, palun jutusta!" nurus Alice. "Ja tee ruttu," lisas Kübarsepp. (Lewis Carroll, ”Alice imedemaal”)
Tavalise diplomaadi ebatavaline saatus
Aleksander Warma elukäigust ning diplomaadi rollist
Eesti 90-aastane välisministeerium
"Esimesed aastad olid siiski oma primitiivsusest hoolimata hoogsad, kuna just nendele langesid ministeeriumi kõige suuremad saavutused - Eesti riigi de facto ja de jure tunnustamised Euroopa riikide poolt."
Diplomaatia – kas imerohi või valuvaigisti?
Sõnumitooja amet on maailmas vaieldamatult üks vanemaid. Diplomaatiat kui eksistentsiaalset nähtust ei piira aeg ega ruum ning see eksisteerib ükskõik millal ja ükskõik kus, kui omavahel puutuvad kokku erinevad identiteedid. Diplomaatia lahendab üldkehtiva dilemma, mille kohaselt erineva samastumusega inimgrupid tahaksid küll elada üksteisest isoleeritult, kuid saavad samal ajal aru hädavajalikkusest olla omavahel kontaktis.
Robert Kagan vallandas laviini
Robert Kaganil on juba ammu olnud aeg jõuda Eesti lugejani meie emakeeles. Temaga on asi ka palju lihtsam kui mõne teise nüüdisaja analüütikuga, sest peamisi talle kuulsust toonud järeldusi esitav raamat "Of Paradise and Power: America and Europe in the New World Order" on üsna lühike. Seda teost võib pigem pidada mullu suvel ajakirjas Policy Review ilmunud artikli "Power and Weakness" (vt http:/ /www.policyreview.org/JUN02/kagan.html) täiendatud versiooniks. Esmalt Briti ajakirjas Prospect ja nüüd Diplomaatia veergudel trükitud artikkel on aga omakorda ikka sellesama kuulsa "Jõu ja nõrkuse" artikli lühendus.
Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe?
On aeg loobuda kujutelmast, nagu saaksid ameeriklased ja eurooplased maailma asjadest ühtmoodi aru, ja ehk koguni sellestki, et nad elavad ühes ja samas maailmas. Kõiges olulises võimuga seonduvas, selle tõhususe, kõlbluse ja ihaldusväärsuse küsimuses, on Ameerika ja Euroopa vaateviis erinev. Euroopa loobub võimust, õigemini liigub võimust eemale - omaenda seaduste ja reeglite ning rahvusüleste läbirääkimiste ja koostöö suletud maailma. Ta on sisenemas ajaloo lõpu järgsesse rahu ja külluse paradiisi, Kanti "igavese rahu" tõekssaamisesse. Ühendriigid, samas, on kinni ajaloos, teostades võimu hobbeslikus maailmas, kus rahvusvahelisi seadusi ja reegleid ei saa usaldada ning kus tegelik turvalisus ning liberaalse korra kaitsmine ja edenemine sõltub senini sõjalise jõu olemasolust ja kasutusvõimalusest.
Soome julgeolekupoliitika ja NATO
Välis- ja julgeolekupoliitikat hinnates rõhutame tihtipeale oma riigi juhtide ja ühiskonna mõjutajate vastutust tehtud otsuste eest. Sama lugu on ka rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu NATO. Selles nähakse tavaliselt maailma arengusuundade mõjutajat. Sama suhtumine puudutab üha enam ka Euroopa Liitu. Sageli on siiski tegemist silmapettega: tegelikult viivad sündmused meid kaasa. Mõnikord on lihtsalt kasulik analüüsida riikide ja organisatsioonide käitumist vastureaktsioonina olukorramuutustele.
Slovakkia püsib Euroopa kursil
Slovaki Vabariik on postkommunistlikus Kesk-Euroopas parim näide, kuidas teel Euroopa Liitu ja NATOsse said esmatähtsaks poliitilised probleemid. Majanduslikult ei erinenud slovakid kuigi palju oma vendadest tšehhidest liitriigis: tootmistase peaaegu sama, elatustase ca 5% võrra madalam, punavõimulembuselt ollakse aga tšehhide kõrval märksa tagasihoidlikumad. Osa slovakke kirub seniajani tšehhe, kes toonud ühisriigile kommunismiõnnetuse kaela. Ka toetus Kommunistlikule Parteile ei ületa Slovakkias hetkel 10% , Tšehhimaal on see ajuti olnud kuni 2,5 korda kõrgem.
Tšehhi Vabariik NATOs ja peagi Euroopa Liidus
Vahetult pärast Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni tundus, et Prahale on kõik teed Euroopa mõjuvõimsatesse organisatsioonidesse valla, tagatiseks, kui mitte arvestada Sloveeniat, arenenuim majandus postkommunistlikus Kesk-Euroopas, ühiskonna demokraatlikud traditsioonid, kõrge haridustase ja arvukad sidemed Läänega.
Ungari välispoliitika prioriteetidest
Vaadeldes Ungari kui Euroopa Liidu tulevase täieõigusliku liikmesriigi välispoliitikat, selle seniseid eesmärke ja nende realiseerimist, tunduvad tulemused olevat üsnagi veenvad: oluline edasiminek eurointegratsiooni osas, tugevnev stabiilsus ja regionaalne koostöö, naabermaades elavate ungarlaste huvide varasemast edukamaks osutunud kaitse.
Poola välispoliitika edu
Poola on viimase 15 aastaga teinud läbi tähelepanuväärse arengu Moskva vasallist arvestatavaks Euroopa suurriigiks. Ka poolakad ise on järjest rohkem hakanud tunnetama oma tähtsust ja iseseisvust ning kompleksid Lääne ees on taandumas. Vabaduse kättevõitmisel püstitatud eesmärk astuda NATOsse ja Euroopa Liitu on realiseeritud või siis varsti realiseerumas. Samas on Poola välispoliitika ette kerkinud uusi ja komplitseeritumaid probleeme, näiteks Poola uus koht maailmapoliitikas seoses osalemisega Iraagi sõjalises missioonis ja vägikaikavedu Euroopa Liidu suurriikidega Nizza kohtumisel saavutatud parlamendikohtade pärast.
Kristin Krohn Devold: reform teeb sõjaväe mobiilseks
Norra kaitseminister Kristin Krohn Devold on eeskujuks kogu NATO-le. Võtnud võimu pärast New Yorgi terrorirünnakut, asus tollal 40aastane Devold läbi viima kaitsejõudude reformi, mille eesmärk on ühendada kaitsejõud ja -ministeerium ühtsesse struktuuri aastaks 2005. Muuta kaitsejõud ohu korral kiirelt reageerivaks löögirusikaks. Vähendada armee koosseisu. Maha müüa kaitseobjektid, mis uues olukorras tarbetud. Püstitatud eesmärgi täitmisest võib aga raporteerida juba järgmisel, 2004. aastal.