Jäta menüü vahele
Nr 81 • Mai 2010 21. mai 2010

Kas Kreeka kriis toimub Schumani plaani kohaselt?

Isegi, kui Euroopa on kriisis – milles võib kahelda -, siis on see kui mitte sisse planeeritud, siis teatud ulatuses ennustatav ja võib-olla et isegi oodatud kriis.

Juhan Lepassaar

riigiametnik

Te märkate, et te seisate vastamisi karmi paratamatusega, ja teile surutakse peale konfrontatsiooni. Selle tegevuse olemus – see tähendab teie dilemma lahendus – on muidugi ilmne.

Hari Seldoni “kõne” Asumi elanikele pärast esimest “kriisi”. Tsiteeritud: Isaac Asimov “Asum”, kirjastus Eesti Raamat 1985.

9. mail oli Euroopa päev, Schumani deklaratsiooni aastapäev. Ja sestap on vast paslik mõelda sellele, millises seisus Robert Schumani pärand praegu on ning kuidas suhestub Prantsusmaa kunagise välisministri visioonikas plaan Euroopa tänaste arengutega.

Esmapilgul paistab, et tänastel eurooplastel on Schumanile edastada vaid murelikke sõnumeid. Eurotsoon ja kogu EL olevat kriisis. Uljamad analüütikud panustavad lausa rahaliidu lagunemisse. Wolfgang Munchau Financial Timesist pealkirjastas oma mai alguses ilmunud arvamusloo1 lihtsalt: Euroopa peab valima, kas liituda või laguneda. Argument paistab olevat kõikidel üks – rahaliitu ilma poliitilise liiduta ei ole võimalik üleval hoida. Lõhed erinevate poliitikate rakendamisel kärisevat liiga suureks. Vaja oleks rohkem koordineerida ja harmoniseerida, suunata liikmesriikide eelarvepoliitikaid, panna päitsed pähe majanduste tasakaalustamatusele. Seda saab teha ainult siis, kui eurotsoonile loodaks valitsus – embrüo poliitilisele liidule. Selleks aga ei jätkuvat poliitilist tahet. Sestap olemegi kriisis. Ei saa edasi ega tagasi.

Miks ei jätku tahet? Peamine pidur olevat Saksamaa. Matemaatika ütleb, et Saksamaaga sarnased fiskaalkonservatiivid oleks eurotsooni poliitilises valitsuses justkui vähemuses. Enamik rahaliidu liikmetest kalduvat pigem toetama samuti mai alguse Economisti veebiversioonis visandatud fiktiivse linnriigi “Bordello” Vahemere-äärselt mugavat ja lõtva fiskaalpoliitikat. Seda ei saavat aga iga krossi veeretavad germaanid taluda – sellest ka vastuseis poliitilisele liidule.

Argument paistab olevat kõikidel üks – rahaliitu ilma poliitilise liiduta ei ole võimalik üleval hoida.

Seega on ka justkui süüdlane leitud – Saksamaa -, kelle mahitusel kehtestatud kitsad reeglid on piiranud kiiret tegutsemist ja paisanud eurotsooni sügavale mülkasse. Saksamaa, kelle tarbijad kangekaelselt säästavad, selle asemel, et osta ülejäänud eurotsooni liikmete kaupu ja teenuseid. Saksamaa, kes keeldub muutmast oma ekspordile suunatud majandusmudelit.

Kõik ei pruugi siiski olla nii, nagu esmapilgul paistab.

Alustagem kriisist. Ravi edukuse esmane eeldus olevat õige diagnoos. Ja “kriis” Kreekat haaranud haiguse nimetusena paistab olevat võitnud universaalse heakskiidu. Kuid kui Kreeka jaoks on tõepoolest tegemist tõsise kriisiga, siis kas me saame sama väita eurotsooni ees seisvate probleemide kohta? See diagnoos ei ütle väga palju selle kohta, miks me oleme taolisse olukorda sattunud, milles on probleemi olemus, ega ka selle kohta, kuidas edasi minna.

Kreeka kriis ei ole iseenesest andnud meile mingit uut teavet eurotsooni seniste mängureeglite piiratuse kohta. Kõik teadsid, et kui asi peaks minema hapuks, pole olemasolevate reeglite raames justkui võimalik kasutada tavalises rahaliidus toimivaid päästemehhanisme. Need on otsesõnu keelatud. Piisab vaid, kui lugeda Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 125, mis keelab selgesõnaliselt pankrotis liiget n-ö välja osta. Kõik teadsid ka seda, et eurotsooni murdumatuid aluspõhimõtteid on ka varem painutatud. Seega on olukord spekulantidele ülisoodne, justkui vaid ootamas meest/naist, kes suudab esimesena blufi paljastada. Kõik ootamas seda midagi, mis esimesele doominokivikesele saatusliku nipsu annaks.

Seega võib väita, et eurotsoon on algusest peale põhinenud lõpuni välja kujundamata reeglitel. Kreeka halb olukord on pigem prožektor, mis näitab valgust probleemile, mille olemasolust teadis enamik pühendunutest (ja sellesse seltskonda kuuluvad kindlasti ka maailma rahaturud) juba varem. See probleem puudutab kindlasti ka artikli alguses viidatud poliitilise liidu loomise küsimust.

Selle üle, kas rahaliitu on võimalik luua ilma poliitilise liiduta, debateeriti intensiivselt alates 1960ndatest, kui esimesed rahaliidu ideed lauale käidi. Kuni 1992. aastani, kui kõigile oli selge, et rahaliit luuakse, aga poliitilist valitsust sellele mitte. Siis tundus, et saavutatud on mingi esialgne tasakaal, millest edasi minna ei ole poliitiliselt võimalik.

Tegelikult on tänaseni ebaselge ka see, mida poliitiline liit või eurotsooni valitsus sisuliselt tähendaks. Tunnistan, et need kaks mõistet, mida ma ka ise läbisegi kasutan, ei ole sünonüümid. Eurotsooni valitsemine on kitsam ja poliitiline liit laiem mõiste. Kuid sisult tähendab see majandus-, eelarve- ja fiskaalpoliitilisi valikuid. Otsuseid, mida täna tehakse paljuski liikmesriigi tasandil, kuid mida võiks ja ühtse rahaliidu tingimustes paljude arvates lausa tuleks teatud ulatuses teha ELi tasandil.

Ning siit jõuame uuesti korraks ka Saksamaa juurde. Oleks ebaaus ja ülekohtune riigi suhtes, kes on oma põhiseaduslikuks kohuseks võtnud Euroopa lõimumise edendamise, tembeldada teda Euroopa arengu piduriks. Saksamaa teeb lihtsalt seda, mida kõik tavalised ELi riigid teevad – seisab oma huvide eest ning ootab hetke, millal tema vaadete läbiminekuks on suuremad võimalused. Täna tundub see hetk käes olevat.

Poliitilist lõimumist oli Robert Schumani ja Jean Monnet’ arvates vaja, sest pelk majandusele põhinev sõlm ei olnud nende meelest Euroopa jaoks piisavalt tugev

Tulles tagasi poliitilise liidu loomise juurde: nii nagu täna meie analüütikud, seisid ka Euroopa lõimumisele alusepanijad silmitsi tõsiasjaga, et poliitilise liidu tekkimisele olid paljud liikmesriigid vastu. Tihti just suured ja võimsad liikmed, kuna see piiraks oluliselt nende suveräänsust. Kuid poliitilist lõimumist oli Robert Schumani ja Jean Monnet’ suguste meeste arvates vaja, sest pelk majandusele põhinev sõlm ei olnud nende meelest Euroopa jaoks piisavalt tugev. Ajalugu oli täis näiteid, kus sellest ei olnud piisanud. Nad ilmselt oletasid õigesti, et rahaliit ilma poliitilise valitsuseta, mis omakorda peaks viima poliitilise liiduni, ei mängi hästi välja, ja seega viib üks paratamatult varem või hiljem viimase tekkeni. Seega surusid Pierre Werner ja Paul-Henry Spaak ning hiljem Francois Mitterand ja Helmut Kohl rahaliidu idee läbi. Võib-olla ka oletades, et kui rahaliidus tekib kriis, siis poliitiliselt on läbikukkumine mõeldamatu ja jääb vaid üks tee – minna edasi. Eurotsooni teoreetilise lagunemise ülikõrge poliitiline hind on asi, mida paljud Euroopa peatse lagunemise apologeedid tunnistada ei taha.

Eksivad siiski euroskeptikud, kes võrdsustavad taolist visioonikust fiktiivsete illuminaatide räpase mänguga. Euroopa lõimimise lugu ei võrdu Hari Seldoni psühhoajaloo rakendamisega sõjajärgses Euroopas. Kuskil Brüsseli keldrites ei hoita “aja võlvruumis” Schumani poolt salvestatud iseenda hologrammi, mis meile minevikust seletaks olevikus tehtud otsuste tagamaid.

Tänaseni on ebaselge ka see, mida poliitiline liit või eurotsooni valitsus sisuliselt tähendaks

Poliitiliselt ühtelõimitud Euroopa saavutamine on alati olnud ja on kindlasti ka täna Eesmärk. Veel Maastrichti lepingu preambulist võis lugeda, et liidu sihiks on jõuda “üha tihedama liiduni (ever closer union)”. See ei olnud saladus, et helged pead vaevasid ennast 1950ndatel ja 60ndatel küsimusega: “Kuidas seda saavutada?” Ja nad vaevavad ennast selle küsimusega ka täna.

Seega – isegi, kui Euroopa on kriisis, milles ma kahtlen, siis on see kui mitte sisse planeeritud, siis teatud ulatuses ennustatav ja võib-olla et isegi oodatud kriis. Ning Robert Schuman võib olla oma pärandi üle uhke ja selle arengu osas rahulikult optimistlik. Sest nagu ta isegi väga hästi teab – just “kriisid” on tihtilugu Euroopa tihedama lõimumise katalüsaatoriteks.

Viited
  1. Financial Times: “Europe’s choice is to integrate or disintegrate”, Wolfgang Munchau, 02.05.2010.

Seotud artiklid