Türgi: probleemi partner?
Kreeka Euroopa ja välispoliitika sihtasutus, 2021
Kreeka hinnangul ei ole Euroopa Liit 2021. aastal põgeniketulvaks paremini valmis kui 2015. aastal. ELi ja Türgi rändelepe küll peab veel, kuid Türgi kui partner triivib aina enam läänest eemale.
Seotud artiklid
Kuidas valida, mida tõlkida
Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.
Sõda või rahu?
See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi.
Saksamaa julgeolekupoliitika areneb tasapisi
Saksamaa julgeolekupoliitika ja minapilt on küpsemas, ehkki ta pole hakanud taotlema sellist suurriigi staatust, nagu pelgasid nii väga neorealistid.
Gallia kuke kannuste uuendamine
Euroopa Liidu praeguse eesistujana on Prantsusmaa oma Valge Raamatu hästi ajastanud, andes selge signaali sellest, et Euroopa oma relvajõud ja Euroopa Liidu üksuste osalemine sõjalistes kriisides on see tulevikunägemus, mida Prantsusmaa kannab.
Serbia seisab teelahkmel, reedetuse tunne hinges
Viimased viisteist aastat on Serbia ainult kaotanud: inimesi, jõukust, mõjuvõimu ja eneseaustust. Kas nüüd, kui tundub, et kaotada pole enam midagi, võib hakata ülesmäge minema?
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Sisenemis- ja väljumisstrateegiad
Mille põhjal peaks Eesti otsustama, millisel sõjalisel välismissioonil osaleda? Millised peaksid olema asjaolud, mis sunnivad missiooni lõpetama ja koju tulema?
Loojangu lapsed
Euroopat ootab ees ebastabiilsuse ajastu. Vaja on otsustavat tegutsemist.
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.