Millisena paistab Brexit sisejulgeolekualase koostöö perspektiivist
Ühendkuningriigi leppeta lahkumine Euroopa Liidust oleks kõige kahjulikum võimalus.
Brexitiga kaasnevate paljude negatiivsete tagajärgede kõrval saavad kõik Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid ja institutsioonid läbi käia teekonna, mida tähendab ELi ajaloos esmakordne lahkumine liidust. Ükski demokraatlikult mõtleja ilmselt ei kahtle, et selline võimalus peab vabatahtliku liidu puhul reaalselt olemas olema ja on vajalik, et lahkumist soovijale ka võimaldataks.
Tänaseks teame ka kokkulepitud lahkumise tingimusi, mis sisalduvad 584-leheküljelises Brexiti lepingu eelnõus Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse vahel. Juba selle maht ja detailsus ennustab võimaliku leppeta lahkumisega kaasneva määramatuse ulatust.
Siseturvalisuse ja õiguskaitsealase koostöö seisukohast on eeskätt oluline, kuidas jätkub andmevahetuse korraldamine Euroopa Liidu liikmesriikide ja vastavate agentuuridega. Viimase puhul räägime eelkõige Europolist, Eurojustist ja Frontexist, kes koguvad, analüüsivad ja haldavad liikmesriikidelt, teistelt ELi agentuuridelt ning lepingulistelt koostööpartneritelt kogutud politseilist teavet.
Vastastikuse koostöö vajadus
Piiriülese organiseeritud kuritegevusega efektiivseks võitlemiseks on Euroopa Liidul vaja Ühendkuningriigiga lähedast koostööd samavõrd kui Ühendkuningriigil koostööd Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega. Ühendkuningriigil on pikaajaline kogemus ja väga väärtuslikud teadmised terrorismivastases võitluses, mis on hea platvorm tuleviku koostöömudeli kokkuleppimiseks selles valdkonnas. Laiemalt hinnates peaks EL olema väga huvitatud ka Ühendkuningriigi julgeolekualastest võimekustest Lähis-Ida, teatud Aafrika regioonide ja Venemaa suunal.
Ühendkuningriigil on pikaajaline kogemus ja väga väärtuslikud teadmised terrorismivastases võitluses, mis on hea platvorm tuleviku koostöömudeli kokkuleppimiseks selles valdkonnas.
Suurbritannia on Mandri-Euroopale Ameerika Ühendriike n-ö tõlkinud ja olnud keskseks transatlantilise koostöö garandiks. Samuti on Ühendkuningriik pakkunud laiemat rahvusvahelist kriminaalluurealast koostöövõrgustikku, sh „Viis silma“ (ingl Five Eyes), mis ühendab eriteenistusi Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Ühendkuningriigist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.1
Eeltoodule lisaks on Ühendkuningriigi teadmised andnud olulise panuse Europoli võimekuste arendamisele küberruumis (EC3) ja Ühendkuningriik on investeerinud ca 1,2 miljardit naelsterlingit Euroopa Liidu kosmose-satelliitprogrammi Galileo. Viimasest kõrvalejäämine Brexiti puhul ei ole õigupoolest kasulik ühelegi seotud osapoolele. Tekkiva võimelünga kompenseerimiseks on Ühendkuningriigi valitsus asunud oluliselt suurendama investeeringuid enda riikliku kosmoseprogrammi arendamiseks.
Valikute küsimus
Ühendkuningriiki iseloomustab selektiivne ja n-ö cherry-pick (endale sobivaim) lähenemine ELi õigus- ja siseküsimuste koostööle rohkete opt out (kõrvalejäämine) valikutega. Algusest peale on kõrvale jäädud Schengeni koostööst (õigusega soovi korral liituda). Olles küll Dublini konventsiooni2 allkirjastajate hulgas (1990), otsustas Ühendkuningriik hiljem Amsterdami lepingule lisatud protokolliga säilitada valikulised erandid mis tahes ühismeetmetele asüülipoliitikas.
Samuti, ühinedes küll ELi ühise asüülisüsteemi (The Common European Asylum System – CEAS) esimese faasiga (2004/2005), otsustas Ühendkuningriik CEASi teise faasi (2011–2013) meetmete paketist kõrvale jääda, säilitades osalemise asüülitaotlejate sõrmejälgede andmebaasis EURODAC ja ühinedes Dublin III regulatsiooniga.3 Ühendkuningriik on üldiselt alati oponeerinud ja blokeerinud Euroopa Komisjoni n-ö rändekvoodi initsiatiive ja ei osale Euroopa Liidu ümberpaigutamisskeemides, ehkki samas osaleb ÜRO vastavates programmides.
Näidetega selektiivsest koostööst võiks jätkata. Teisalt toetas Ühendkuningriik initsiatiivikalt lennureisijate broneeringuinfo (Passenger Name Record – PNR) süsteemi loomist ja rakendamist olulise terrorismivastase koostöö meetmena.
Läbi aastate on Ühendkuningriik andnud olulise panuse Europoli arendamisse, olles sellest koostööst ühtlasi ka üks suurimaid kasusaajaid (osaleb ca 40 protsendi kaasuste puhul). Euroopa Liidust väljaastumisega kaotab Ühendkuningriik oma hääleõigusliku koha Europoli nagu ka teiste ELi agentuuride laua taga ning peab edasiseks (piiratud) koostööks vastava lepingu sõlmima.
Sama kehtib tulevikus osalemise kohta ka teistes ELi justiitskoostöö formaatides ning meetmetes, nagu Eurojusti piiriülese organiseeritud kuritegevuse uurimisfailid, millest hinnanguliselt ca 15–20 protsendil on seos Ühendkuningriigiga. Arvestades Eurojusti poolt koordineeritavate uurimisfailide mahu pidevat kasvu (vt juurdelisatud graafikut), võib eeldada, et edasine koostööhuvi ja -vajadus säilib mõlemapoolselt, sealhulgas võimalus olla kaasatud Eurojusti poolt koordineeritavatesse ühistesse uurimisrühmadesse (Joint Investigation Teams – JIT) ja osaleda kokkulepitud võimaluste piires Euroopa kriminaalfailide infosüsteemis (European Criminal Records Information System – ECRIS).
Teisalt on just Euroopa Liidu kohtu jurisdiktsiooni ulatus olnud Londoni poliitilistes hoiakutes n-ö „halva Brüsseli“ kehastuseks, kes oma supranatsionaalsete pädevustega riivab Ühendkuningriigi suveräänseid, konstitutsioonilise iseloomuga õiguseid.
Olulist vastastikust kasu saadakse ka andmevahetusest läbi Schengeni infosüsteemi (SIS II)4 ja Euroopa vahistamismääruse (European Arrest Warrant – EAW) rakendamisest, mis on kriminaalasjades tagaotsitavate väljaandmist lühendanud keskmiselt kolme kuuni (varasema ca 10 kuu asemel). Vastavate päringute mahu kasvu dünaamikat iseloomustab juurdelisatud graafik, millest nähtub andmevahetuse kasu nii Ühendkuningriigile kui ka teistele liikmesriikidele.
Vastastikust kasu luuakse ka koostöös Prümi konventsiooni raames, saades üldjuhul minutitega vastuseid varem nädalaid menetletud päringutele tagaotsitavate isikute sõrmejälgede ja DNA andmete, samuti tagaotsitavate sõidukite registreerimisandmete kohta piiriülese organiseeritud kuritegevuse ja terrorismivastase koostöö meetmena. Eelnevad olid vaid mõned näited sisejulgeolekualase koostöö mahust ja instrumentidest, mille loetelu ja vastastikuse kasu analüüsi võiks veel pikalt jätkata.
Oluline andmevahetus
Pöördudes Brexiti lepingu eelnõu poole, mille saatus on käesolevaga veel lahtine, näeme antud valdkonnas põhitähelepanu andmevahetusrežiimi ja andmekaitse reeglitele kokkulepitud üleminekuperioodil lepingu jõustumisest kuni 31. detsembrini 2020. Lepingu artikkel 8 sätestab, et üleminekuperioodi lõpul kaotab Ühendkuningriik juurdepääsu kõikidele infosüsteemidele, -võrkudele ja andmebaasidele, mis on loodud ja toimivad ELi õigusele baseeruvalt. Ühendkuningriik omalt poolt lubab võtta meetmed veendumaks, et ta sellistele andmesüsteemidele enam juurdepääsu ei omaks.
Isikuandmete kaitse tagamiseks (artikkel 71) on lepitud kokku Euroopa Liidu andmekaitseõiguse kehtivus Ühendkuningriigis kõikidele isikuandmetele, mida on kogutud ja töödeldakse ELi õigusega loodud ning toimivates andmekogudes nii üleminekuperioodil kui ka peale seda, tagades isikuandmete kaitse nõuete samaväärse taseme. Sellises rõhutuses peegeldub angloameerikalik julgeolekukesksem lähenemine vs. kontinentaalne (EL) lähenemine andmekaitse õigusele ja standarditele ning vajadus kaitsta ELi kodanike isikuandmeid vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale.
Viimane on oluline kokkulepe, kuna säilitab muuhulgas Euroopa Liidu kohtu pädevused isikuandmete kaitse tagamise küsimustes vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale. Teisalt on just Euroopa Liidu kohtu jurisdiktsiooni ulatus olnud Londoni poliitilistes hoiakutes n-ö „halva Brüsseli“ kehastuseks, kes oma supranatsionaalsete pädevustega riivab Ühendkuningriigi suveräänseid, konstitutsioonilise iseloomuga õiguseid.
Brexiti lepingu artikkel 87 sätestab – täpsustavate erisustega – Euroopa Komisjoni õiguse kaevata Ühendkuningriik nelja aasta jooksul peale üleminekuperioodi lõppu Euroopa Liidu kohtusse enne üleminekuperioodi lõppu aset leidnud rikkumistes. Nimetatud perioodil kohaldatakse Ühendkuningriigile samaväärseid põhimõtteid teiste ELi liikmesriikidega. Üleminekuperioodil võivad Ühendkuningriigi esindajad osaleda küll ELi institutsioonide töös, kuid seda vaid neid puudutavates küsimustes ja kui Euroopa Liit seda vajalikuks peab ning ilma hääleõiguseta (lepingu artikkel 128).
Brexit suurendab samuti Ühendkuningriigi ja ELi liikmesriikide kriminaalõiguste divergentsi, mis komplitseerib tulevikus õiguskaitsealast koostööd Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Leppeta lahkumine kahjulikem variant
Üldistatult võiks kokku võtta, et Brexiti leping tagab üleminekuperioodil seniste olulisemate koostöömeetmete toimimise ja annab lisaaega tuleviku koostöömudeli väljatöötamiseks. Seejuures on oluline märkida, et lepingu eelnõu kohaselt on Ühendkuningriigil võimalus igal ajal enne 1. juulit 2020 taotleda üleminekuperioodi pikendamist. Osapooltele kõige kahjulikumaks stsenaariumiks oleks Ühendkuningriigi leppeta lahkumine Euroopa Liidust.
Brexit vähendab Ühendkuningriigi mõju Euroopa Liidu sisejulgeolekualasele koostööle, millel on miinuseid rohkem kui plusse. Mõnda positiivset aspekti otsides võib Brexit ELi poolelt vaadatuna võimaldada ülejäänud ELi liikmesriikidel mõningates koostöömeetmetes ehk kiiremini edasi liikuda, sealhulgas näiteks Euroopa Prokuratuuri (European Public Prosecutor’s Office – EPPO) täiemahulise käivitamisega.
Brexit suurendab samuti Ühendkuningriigi ja ELi liikmesriikide kriminaalõiguste divergentsi, mis komplitseerib tulevikus õiguskaitsealast koostööd Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kompenseeriva lähenemisena asub Ühendkuningriik ilmselt tihendama koostööd ELi-väliste riikidega, sh ELi liikmesriikidega bilateraalselt.
Osapoolte huvides oleks lepinguga lahkumine ja üleminekuperioodi kasutamine võimalikult lähedase koostöömudeli kokkuleppimiseks tulevikusuhetes.
Viited
- „Viie silma“ partnerteenistused on US National Security Agency (NSA), UK Government Communications Headquarters (GCHQ), Canadian Communications Security Establishment, Australian Digital Signals Directorate ja New Zealand Government Communications Security Bureau. ↩
- Dublini konventsioon sätestas reeglid liikmesriikide vastutuse kohta asüülitaotluste menetlemisel. ↩
- Vt ka The implications of the United Kingdom’s withdrawal from the European Union for the Area of Freedom, Security and Justice – Directorate General for Internal Policies of the Union. Policy Department for Citizens’ Rights and Constitutional Affairs. PE 596.824 December 2017. ↩
- Ühendkuningriigi seotus SIS süsteemiga on piiratud (ei oma juurdepääsu kolmandate riikide kodanike andmetele, kellele on keeldutud Schengeni alale siseneda). ↩
Seotud artiklid
„Globaalne Suurbritannia“ on sündimas ja sellel on tugev Ida- ja Põhja-Euroopa mõõde
Pahameeletorm, mis vallandus Brexiti rahvahääletuse tulemusel Ühendkuningriigi rahvusvahelise tulevase suunitluse ümber, on nüüdseks vaibunud.
Felix Gasper: Kaks aastat Saksamaa uut kaitsepoliitikat
Kahe aasta eest juhatas Saksamaa kantsler Olaf Scholz oma Zeitenwende-kõnega sisse kaitsepoliitika uue ajastu. Kas midagi on sestsaadik muutunud? Jah. Kas see on olnud ka piisav? Ei.
NATO idatiiva õnn ja õnnetus: uus peasekretär ei ole vastav uuele kaitsestrateegiale?
Uued NATO kaitseplaanid on tugevdanud idarinde Venemaa-suunalist heidutust, ent peasekretär Jens Stoltenbergi ametijärglase valimine näitab, et Ida-Euroopa ei suuda end siiski kokku võtta ja „oma“ kandidaadi taha koonduda. Näib, et hirm Venemaa reaktsiooni ees jääbki idatiiva potentsiaali piirama.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.