jaanuar 2, 2014

Piiride naasmine

Uue lahkjoone tekkimise vältimine Euroopa kirdeperifeerias kindlustaks, et demokraatiale ülemineku protsess võib taas alustada jõu kogumist Ida-Euroopas – ning kunagi ehk ka Venemaal endal.

Neil, kes usuvad, et Lääne julgeolekus seisab kesksel kohal Atlandi-ülene allianss, ei ole praegu parimad ajad. Viimasel viiel aastal on järjepanu kahanenud USA huvi julgeolekusidemete vastu Euroopaga, mida on aidanud toonitada kaitse-eelarve vähenemine mõlemal pool ookeani, USA relvajõudude ulatuslik väljaviimine Euroopast, eelkõige aga strateegia puudumine, mis oleks sihitud Euroopa muutuva julgeolekukeskkonna probleemide lahendamisele ja aitaks sel moel sidemeid püsistada.
Probleeme ent on palju. Lisaks jätkuvatele raskustele majanduse vallas läheneb NATO missioon Afganistanis äärmiselt mitmetähenduslikule lõpule ja Ühendriigid seisavad silmitsi uute probleemidega Lähis-Idas ja Aasias, samal ajal kui Euroopa otsib lahendust, mida võtta ette pulbitseva olukorraga oma lõunatiival Põhja-Aafrikas ja kuidas suhtuda aina ägenevasse segadusse araabia maailmas. Kõigest sellest hoolimata ei paista kummalgi Atlandi kaldal olevat erilist tungi mõtestada ümber oma suhete põhialuseid või kas või esitada küsimus, mis võiks olla selle suhte järgmised sihtmärgid. Selle asemel peavad julgeolekuga seotud ametiisikud mõlemal pool ookeani pingsalt hinge kinni oluliste vabakaubanduskõneluste pidamise ajal, mille väljavaated tõsist edu saavutada ei ole paraku väga suured.
Ameerika huvi hääbumisega Euroopa vastu on kaasnenud geostrateegiliste jõujoonte ümberkujunemine NATO kirdetiival, täpsemalt piirkonnas, mis hõlmab Kesk-Euroopat ja Balti riike, ja selle ümbruskonnas. Ümberkujunemist on tagant tõuganud kolm omavahel seotud tegurit: neoimperiaalse mõtteviisi taastugevnemine Venemaal, Euroopa majandusjõu jaotumise muutumine ning Ühendriikide ja tema liitlaste nõndanimetatud kõva julgeoleku sidemete lõdvenemine. See ümberkujunemine pole pälvinud Washingtonis kuigi suurt tähelepanu, sest USA prioriteedid paiknevad mujal. Kuid Euroopa kirdetiival ähvardab Venemaa mõju tugevnemine eriti Valgevenes ja Ukrainas tõsiselt raputada kogu piirkonna julgeoleku tulevikuväljavaateid. Samuti on see uuesti ellu äratanud ajaloolised dilemmad, mida vaid kümmekonna aasta eest peeti koos Nõukogude impeeriumiga jäädavalt ajalukku vajunuks.
***
Enne 1989. aastat ei arvanud keegi, et Kesk-Euroopa ja Läänemere ümbrus moodustaksid Euroopas ainulaadse geostrateegilise ruumi. Toonaste ideoloogiliste kujutelmadega sobis kokku külma sõja ajast pärit geopoliitiline mõiste “Ida-Euroopa”. Kommunismi lõpp aitas kaasa, kui kasutada Joseph Rothschildi sõnu, “mitmekesisuse naasmisele” ning postkommunistlikus Euroopas kujunesid kiiresti välja uued piirkondlikud rühmad. “Kesk-Euroopa” (ehk Mitteleuropa klassikalises saksakeelses väljenduses) taastumisel struktuurse kategooriana oli mõtet ainult siis, kui oli olemas ka Lääne- ja Ida-Euroopa. Vastasel juhul olnuks see mõiste, millel pole tegelikus elus sisu. Kuid peagi omandas see mõtte: institutsionaalsed muutused, mida kihutasid tagant algul NATO ja seejärel ELi laienemine itta, põrkasid lõpuks vastu ikka veel läände vaatava Venemaa piire. Just see panigi aluse uue Kesk-Euroopa geostrateegilise ruumi struktuurile.
Mõnda aega tundus, et Lääne institutsiooniloome suudab kokkuvõttes võita geostrateegilist pärandit. Riikidele, mis tavapäraselt olid jäänud suurriikide võitluste keerisesse, pakkus NATO laienemine väljavaadet pääseda ajaloolisest dilemmast olla kas keset mõnda impeeriumi või vähemalt mõne suurriigi perifeerias. Toona arvati veel, et Ukraina liitub ühel heal päeval NATOga, ning kadunud polnud ka lootused Venemaa muutumisele demokraatlikuks. Kuni valitses niisuguste protsesside võimalus, sai Kesk-Euroopa loota, et kuulumisega USA toetatud julgeolekusüsteemi saab pääseda igipõlisest keskuse-perifeeria dilemmast.
Need lootused said ränga tagasilöögi 2008. aastal. Otsustavad sündmused, mis paiskasid kujunema hakanud külma sõja järgse Euroopa julgeolekuparadigma kaosesse, algasid pärast NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumist, kus allianss pidas paremaks jätta Ukrainale ja Gruusiale liikmesuse tegevuskava andmata. Ilukõnelisest retoorikast hoolimata löödi sisuliselt NATO idasuunalise laienemise uks kinni, mistõttu arutelud Ukraina võimaliku liikmesuse üle muutusid põhijoontes teoreetiliseks. Peatselt järgnenud Venemaa-Gruusia sõda andis sellele lõpliku hoobi: Moskva võit kaotas igasuguse väljavaate, et NATO võiks laieneda Kaukaasiasse. Kuidas ka ei hinnataks Bukaresti tippkohtumisel langetatud otsuseid, jätsid need Kesk-Euroopa taas kord perifeeriasse.
Muutusid ka USA poliitilised prioriteedid. Barack Obama administratsiooni ajal võttis USA traditsiooniliste liitlaste asemel suuna “raskete riikide” hõlmamisele. Uue hõlmamispoliitika lipulaevaks sai rohkelt kajastust pälvinud suhete “taaskäivitamine” Venemaaga, kuigi algul oli see mõeldud rohkem niisuguste riikide tarbeks, nagu Iraan, Süüria, Põhja-Korea ja Birma. (Tuleb küll öelda, et see oli algusest peale pigem asepresident Joseph Bideni avalike suhete “võluteema”, mitte korralikult läbimõeldud poliitika.)  Hind, mida Moskva nõudis jätkuva logistilise abi eest ISAFile Afganistanis ja edu nimel tuumarelvakontrolli alal, oli ühene ja selge: loobumine Bushi ajal kavandatud raketitõrjekilbi paigutamisest Poolasse ja Tšehhi.
Tänase pilguga vaadates oli Obama administratsiooni otsus kilbi paigaldamisest loobuda pöördepunkt, mil Kesk-Euroopa hakkas suhteid Ühendriikidega teise pilguga nägema. Sellel pole tähtsust, et ümbertöötatud mitmefaasiline kilbiloome Euroopas oli sõjaliselt tegelikult mõttekam ning suutis omajagu kärpida isegi Venemaa kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide võimekust: poolakatele ja tšehhidele ei olnud kõige tähtsam mitte algul väljapakutud süsteem ise, vaid väärtus, mida koos kilbiga oleks pakkunud USA sõjaline kohalolek nende pinnal. Nad pidasid kohalolekut esimeseks selgeks märgiks, et USA huvitub nende julgeolekust, eriti kui arvestada, et enne 2010. aastat ei olnud välja töötatud ühtegi sõjalist operatsiooniplaani, mis oleks võimaldanud ka praktikas lunastada NATO artiklist 5 tuleneva kaitsekohustuse sellise vajaduse tekkides. Asja muutis muidugi veel hullemaks see, et Obama administratsiooni otsus tehti 2009. aastal teatavaks 17. septembril ehk päeval, mil möödus seitsekümmend aastat Nõukogude sissetungist Poolasse. See oli kokkulangevus, mis tagasihoidlikult öeldes ei jäänud Poolas sugugi märkamata.
Lõpuks oli ka 2008. aasta Kaukaasia sõjal palju laiem ajalooline mõõde. Puhttehnilises plaanis võis ju tegemist olla väikese konfliktiga, kuid see vapustas tervet süsteemi: Euroopa eeldatavalt tüünes perifeerias puhkes järsku konventsionaalne sõda kahe riigi vahel. Lääne vaoshoitud reageerimine pani veel rohkemaid muretsema, kuigi võib kahelda, kas ükski USA administratsioon oleks jõuliselt sekkunud konflikti, milles Venemaa rünnaku objekt polnud ka ise kaugeltki plekitu. Selle väikese sõjakäiguga peatasid venelased igatahes läänest itta kulgenud laienemislaine ning nende tekitatud vastasmõju hakkas avaldama toimet Valgevenele ja Ukrainale ning seeläbi ka Põhjala-Balti piirkonnale ja Kesk-Euroopale. Eriti Ukrainale tähendas 2008. aasta Kaukaasia sõjaga samal ajal alanud “taaskäivitus” ajaloo tagasituleku algust: neile oli selgeks tehtud, et võimalus Läänega liituda on nüüd kordi väiksem kui varem ja et nad võivad lõpuks sattuda taas laienema hakkava kuristiku valele servale.
***
Suurim kasusaaja Obama administratsiooni taaskäivituspoliitikast ja “pöördumisest Aasiasse” oli Venemaa, mis praegu kujutab endast avalikult revisionistlikku jõudu, mille eesmärk on tugevdada oma mõju ja vähendada Lääne haaret “lähivälismaal”. Moskva soovib kindlalt muuta Euroopa külma sõja järgseid mõjusfääre, pidades NATO laienemist kõige ilmsemaks märgiks enda kui üliriigi jõu ja võimu kahanemise kohta.
Vladimir Putin ütles selle selgelt välja 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil, kus ta kuulutas, et Venemaa ei järgi edaspidi globaalses julgeolekupoliitikas enam kellegi teise nõuandeid. Seejärel peatas Venemaa osalemise Euroopa tavarelvastuslepingu jätkukõnelustel ning kõigele pani punkti 2008. aasta sissetung Gruusiasse. Praegu pole selge, kas Putini poliitika toob edaspidi kaasa veel agressiivsema käitumise. Kuid Moskvast valguv retoorika ning sammud Süüria ja Iraani osas ning Edward Snowdeni suhtes annavad mõista, et ees ootab veel rohkem vägikaikavedu Läänega vähemalt seni, kuni see vastasseis ei sunni Moskvat pürgima liiga kõrgele ja kaugele.
Ühendriigid ja Euroopa, kes olid juba mugavalt harjunud pidama Venemaad nõrgaks, on väga aeglaselt adunud, et Venemaa on taasalustanud geopoliitilist mängu Euroopa idapoolses perifeerias. Isegi praegu, mil on üha enam näiteid riigivõimu tugevnemisest Putini ajal ning Moskva kaitsekulutused aina kasvavad, peetakse lääneriikide pealinnades Venemaad tihtipeale kõigest kõrvaliseks mureks. Ometi käib Putini kava taastada Venemaal tugev riigivõim käsikäes sooviga kindlustada uuesti Venemaa mõju piiride taga, eelkõige aga kasvatada sõjaline jõud varasemaga võrreldavale tasemele.
Niisiis võib Venemaa praeguses poliitilises muutuses näha kaugemale tulevikku suunatud mõõdet. Putini tagasivalimine 2012. aastal pani riigi kursi paika oletatavasti 2020. aastateni, seda muidugi eeldusel, et ta elab üle tema võimu ees seisvad takistused, milleks ei ole mitte kahjutud liberaalid, vaid võimalikud uued liidud keskuse haardest eemale hoida suutnud oligarhide ja niiditõmbajate vahel. Sellest vaatenurgast on viimase aja kõige tähelepanuväärsem sündmus Põhja- ja Kesk-Euroopa jaoks Venemaa alustatud sõjalise moderniseerimise programm, mille raames kavatsetakse kümne aasta jooksul kulutada ligikaudu 700 miljardit dollarit. Ehkki see võrdub enam-vähem USA ühe aasta sõjaliste kulutustega, kujutab see Põhjamaade, Baltimaade ja Kesk-Euroopa jõudude võrrandis ometi äärmiselt võimsat muutujat. Tõsist muret tekitab kava võtta kasutusele S-500 ja S-400 tüüpi õhutõrjesüsteemid. Piirkonnale tervikuna on kahtlemata oluliseks jõudude tasakaalu muutvaks teguriks Venemaa mobiilsete operatiiv-taktikaliste raketisüsteemide Iskander paigutamine Kaliningradi oblastisse.
Samuti on Venemaa asunud toestama oma julgeolekusuhteid nõukogudejärgses ruumis poliitilise mõõtmega, tehes muu hulgas tihedamat kaitsekoostööd Valgevene ja Ukrainaga. 2009. aasta sõjaväeõppused Zapad ja Ladoga, millel mängiti läbi Poola ja Balti riikide ründamine, panid häirekellad kumisema nii endistes Nõukogude satelliitriikides kui ka Skandinaavias. Sealtpeale on Rootsi ja teataval määral isegi Soome käitunud kui de facto NATO liikmesmaad ning teinud alliansi heaks ja koos alliansiga rohkem kui mõni ametlikki liikmesriik. Nii et võib-olla polnudki Venemaa-Valgevene ühistants nii nutikas käik, nagu see võis algul tunduda.
Lõppude lõpuks on aga kogu Venemaa poliitika kese Euroopa nõukogudejärgses ruumis just Ukraina. Ukraina lõimumine NATOga muudaks otsustavalt jõudude vahekorda piirkonnas, tähendaks tõsist struktuurset muutust Euroopa julgeolekus ning sunniks tegelikult Venemaa loobuma igasugusest lootusest taastada oma hegemoonia läände jäävatel aladel. Kui Venemaal õnnestub tuua Ukraina tagasi enda orbiidile, on ta suuteline tugevdama survet kaugemalgi läänes. Ukraina on praegu ilmselgelt kaalukausil. Maa sõltub tugevasti Venemaast energia osas, Venemaal on aina suurem osa Ukraina majanduses ning ELiga assotsieerumislepingut ihkavate läänemeelsete jõudude surve on nõrgenemas. Pikemas perspektiivis on Ukraina väljavaade hoida Venemaa endast eemal ja lõimuda Läänega üsna nigel, sest pole õieti mingit võimalust, et Ukrainast võiks saada Euroopa Liidu liikmesriik isegi juhul, kui ta sõlmib assotsieerumislepingu.
Seepärast valitseb praegu Kesk-Euroopas aina süvenev äng Venemaa mõju kasvamise pärast ajal, mil USA kaitse-eelarve väheneb ning Obama administratsioon on otsustanud pöörata põhilise tähelepanu Aasiale. Venemaa tugevnevad mõjutushoovad Ukrainas ja Ukraina suhtes muudavad tasakaalu Kesk-Euroopas ega välista läände suunatud surve kasvamist. Süvenev sõltuvus Venemaast energia osas, eriti tingimustes, kus viimane püüab saavutada Euroopa üle mõju torujuhtmete ja pankade abil, on kergitanud tugevasti Poola kildagaasiprojekti ja tuumaenergia arendamiskavade tähendust.
***
USA huvi nn kõva julgeoleku kilda kuuluvate sidemete vastu Euroopaga on aasta-aastalt aina enam hääbunud. Kaitse-eelarve kärpimine nii enne kui ka pärast eelarve üldist kokkutõmbamist ning sõjalise kohaoleku jätkuv vähendamine ja 2013. aasta märtsis teatatud loobumine Euroopas paikneva raketitõrjesüsteemi neljandast faasist on tekitanud küsimuse, milline on üldse veel Ameerika mõju Euroopas. Ameerika NATO-liitlased paistavad uskuvat, et USA lubadus “juhtida tagaistmelt” viib lõpuks juhtrollist täieliku loobumiseni, seda enam, et Washingtoni tähelepanu köidavad Lähis-Idas ja võib-olla veel mujalgi ägenevad kriisid. Ehkki Washington ja Brüssel peavad kõnelusi uue vabakaubanduslepingu, nõndanimetatud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle, on sõjalises vallas Ameerika ja Euroopa iga aastaga aina rohkem teineteisest kaugenenud.
USA seljakeeramist võib mõõta näiteks Euroopast juba ära viidud või peatselt viidavate sõjaväelaste ja varustuse hulga järgi. 2012. aasta jaanuaris teatavaks tehtud kava, mis oli osa USA üldisest kärpeplaanist, nägi ette mitme Euroopasse paigutatud väeosa likvideerimist ja veel mõne viimist Ühendriikide pinnale, kust nad siis vaid perioodiliselt suunduksid kordamööda Euroopasse väljaõppele ja õppustele. 1. märtsil 2013, vaid kaks nädalat enne otsuse langetamist Euroopas paikneva raketitõrjesüsteemi neljanda faasi kohta, andis USA kaitseministeerium teada reast muudatustest USA maaväe Euroopas paiknevate jõudude struktuuris aastail 2013–2016, nimetades ka sel ajal Euroopas paiknenud väeosad, mis on kavas likvideerida või viia tagasi Ühendriikidesse. Kui tahes kõlavad sõnad ei korva alaliselt piirkonnas paiknevate üksuste asendamist siin külakorda käivate väeosadega. Nende kavade teostamine vähendab väga tõsiselt USA ja Euroopa sõjalise julgeoleku alaste suhete poliitilist mõõdet, mis on olnud liberaalse rahvusvahelise maailmakorralduse nurgakivi alates 1945. aastast ja sine qua non NATO jõudude mobiliseerimiseks juhul, kui neid peaks olema vaja kasutada kusagil mujal maailmas.
Euroopa on sellele reageerinud püüetega olukorraga toime tulla. Aastatega on Afganistani-tüdimus üha süvenenud, mistõttu liikmesriigid keskenduvad rohkem kodulähedastele probleemidele. Suurem osa eurooplasi paistab triivivat hõredamas või tihedamas eitamisudus, kuigi leidub ka neid, näiteks Poola, kes on ilmutanud kindlat tahet säilitada ja tugevdada oma kaitsevõimet, et olla ka edaspidi Ameerika kindel liitlane ja tagada seeläbi endale julgeolekugarantii. Nii et eriti Kesk-Euroopas leidub ikka veel lootust, et isegi viis aastat kestnud Atlandi-üleste sidemete lõdvenemise järel võib kõik ometi paremuse poole minna.
Ka Euroopa majandusprobleemid sunnivad riike nii sisemiselt  muutuma kui ka Atlandi-üleseid julgeolekusidemeid ümber mõtestama. Traditsiooniline Prantsuse-Saksa telg logiseb üha tõsisemalt ning Euroopas kasvab majanduslik ebavõrdsus. Saksamaast on saanud majanduslikus mõttes Euroopa juhtiv riik, mis on suurendanud ka tema poliitilist tähtsust, samal ajal kui Ühendkuningriik paistab vältivat igasuguseid vähegi tihedamaid sidemeid Euroopa Liiduga. Saksamaa juhtivat positsiooni Euroopas on aidanud tugevdada majanduslikult kosunud Kesk-Euroopa ja Põhjala-Balti piirkonna reaktsioonid pead tõstvale Venemaale.
2013. aastal tervitati armetut 0,3-protsendilist kasvu teises kvartalis taastumise ettekuulutajana, mis toob eurotsooni välja ajaloo pikimast majandussurutisest. Et seda õigesti hinnata, tuleks lisada, et kasv oli vaid 0,1 protsendi võrra suurem majandusteadlaste ennustatust, mis vaevalt annab põhjust šampanjapudelitel korke pealt lüüa. Eurotsooni taastumine jääb maha nii Jaapanist kui Ühendkuningriigist, mille mõlema majandused kasvasid 0,6 protsenti, kui ka Ühendriikidest, kus kasv oli 0,4 protsenti. Nagu juba kunagise suure majanduskriisi ajal, on kõigi pilgud olnud Saksamaal ja kõigi huulil on küsimus, kas ta suudab säilitada teise kvartali 0,7-protsendilist majanduskasvu. Töötus on jäänud eurotsoonis erakordselt suureks – 12,1 protsenti –, kusjuures noorte seas on see veel kaks korda suurem, ning Itaaliat, Hispaaniat ja Hollandit vaevab surutis endise raskusega.
Viimase viie aasta majandushädad on löönud selgelt lahku Euroopa lõuna- ja põhjaosa – viimasel on läinud tormis tunduvalt paremini. Seetõttu on arutelu alla hakanud üha enam tulema suurem tsentraliseerimine ja ülalt alla suunitletud föderalism, mis on asetanud Saksamaa veel kindlamalt juhitooli ELi institutsionaalse muutumise teel. Euroopa Komisjon on soostunud andma Prantsusmaale ja Portugalile rohkem aega rahandusasjade korrastamiseks, aga juba seda, et piirkonnas on üldse täheldada majanduskasvu, peetakse kantsler Merkeli visa kasinuspoliitika selgeks õigustuseks. Seegi tugevdab Berliini positsioone Euroopa juhtiva jõu kohale. Saksamaa liidripositsiooni aitas kindlasti kindlustada ka Merkeli suurvõit septembrikuistel parlamendivalimistel.
Ent Euroopa juhtimine ei tähenda enam seda, mida see tähendas varem. Kui vaadata ajalukku, siis Saksamaa taaslõimimine Euroopaga pärast Teist maailmasõda tugines Nõukogude Liidu ohtu tasakaalustanud USA julgeolekugarantiile, Prantsuse-Saksa leppimisele ning Saksamaa arusaamale iseendast kui teisejärgulisest tegijast rahvusvahelises poliitikas. Saksamaa pidi tegutsema vaid Euroopa ühisprojekti raames ning Euroopa projekt sai õilmitseda ainult Atlandi-üleses kontekstis. Sel moel sai Saksamaast üks Euroopa peamisi multilateraliste ja Ameerika kindlamaid liitlasi NATO ridades.
Alates 2008. aastast on Saksamaa arusaam enda poliitilisest tähendusest muutunud, sest kriis tingis Saksamaa rolli muutumise Euroopa Liidu sees. Võttes enese õlule lõviosa väljaostuabist ennast lõhki laenanud Euroopa valitsustele ja pankadele, sai Saksamaast üha rohkem otsene normide kehtestaja. Nii et kui ajalooliselt seati Saksamaa poliitikas esikohale Euroopa, siis 2010. aastaks oli enamiku Euroopa riikide poliitikas esikohal Saksamaa, vähemalt tähtsamates finantspoliitilistes küsimustes.
Saksamaa võimu ja mõju tugevnemine mattis maha traditsioonilise Euroopa jagunemise lääneks ja idaks, mille asemele astus palju ilmsem jagunemine põhjaks ja lõunaks. Eurotsooni kriis ning lõunaosa, eriti võlgade käes vaevleva Kreeka, Portugali, Hispaania ja Itaalia majanduse vajumine kaosesse oli teravas kontrastis kasvuga põhjas, kus võib eriliselt esile tõsta Saksamaad ja Poolat Kesk-Euroopas, Norrat ja Rootsit Skandinaavias ning Eestit ja Lätit Baltikumis. Postkommunistliku põhja jätkuv moderniseerimine, olgu otsevälisinvesteeringute, iseseisva majanduskasvu või ELi rahapoti ümberjagamise varal, on lõhet Euroopa lõunaosaga ainult süvendanud. Poola aina tihedamad sidemed Saksamaa ja Rootsiga on tugevdanud riigi rolli Visegrádi nelikus (Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi) ning Weimari kolmikus (Poola, Saksamaa ja Prantsusmaa). Erinevalt ELi investeeringutest on Ühendriike peetud Kesk-Euroopa majanduses ebaoluliseks, ehkki mõnes kitsamas sektoris on nende tähtsus olnud ka pisut suurem.
***
USA sõjalise kohaloleku kärpimine Euroopas ning paljude maailmajao riikide de facto demilitariseerumine kõrvuti Venemaa remilitariseerimisega on tekitanud Kesk-Euroopas arusaama, et uueks lahkjooneks on kujunemas idapoolne perifeeria. Ukraina üha edenev lahtihaakimine Läänest kujuneb lõpulejõudmise korral otsustavaks sündmuseks, eriti kui sellega kaasneb mõni suure sümboolse tähendusega tähis. Venemaa sõjalise jõu kasvu on sõltumata sellest, milline osa moderniseerimisele kulutatavast rahast selleks ka tegelikult läheb, perifeerias juba praegu tunda ning see kasv mõjutab edaspidi tublisti piirkonna kaitsepoliitikat. Kesk-Euroopa peab täna mõtlema taas ajalooliselt tuttavale valemile, kus ühel pool seisab kasvav ebakindlus ja teisel pool vajadus tugineda eelkõige omaenda sõjalisele jõule, ükskõik kui ebavõrdne see ka ohuga võrreldes ei tunduks.
Seda protsessi on kiirendanud muutused nii-öelda vanas ELis, eriti Prantsuse-Saksa sidemete muutumine, milles Saksamaa mõju aina kasvab. On äärmiselt väheusutav, et Prantsuse-Saksa suhted, millega oli enne Saksamaa taasühinemist õigupoolest määratletud kogu Euroopa projekt, võiksid kunagi veel võtta varasema kuju. Põhjuseks on see, et vahekord ei ole muutunud mitte mõne uue suurejoonelise kava tõttu, vaid lihtsalt seepärast, et Saksamaa ad hoc reageerimine eurotsooni kriisile on poliitiliselt tulemusi andnud, samal ajal kui Prantsusmaa majandus paistab rohkem sarnanevat lõunaosa riikidele. Mõned ELi liikmesriigid, näiteks Hispaania ja Belgia, püüdlevad instinktiivselt ELisiseste suhete vana mudeli poole, aga praegu valitseb Euroopas juba üsna kindlalt tõdemus, et see ei ole enam võimalik.
Otsustavaks teguriks kujuneb see, kas Berliin seab uues rollis Kesk-Euroopa domineeriva jõuna esikohale suhted Moskvaga. Kesk-Euroopas ja Baltimaades nõuab pikemale ajale arvestatud muutus kohanemist arusaamaga, et USA huvid on kahanenud ning Saksamaa mõju kasvanud. Niisugune ettevaatlik ootus oli selgelt kuulda Poola välisministri Radoslaw Sikorski pöördelisena mõjunud kõnes Berliini 2011. aasta novembris, milles tunnistati Saksamaa mõju ning pooldati selle aktiivsemat osa Euroopa Liidus koostöös Poola ja teiste riikidega. Samasugust poliitilist arengut on olnud täheldada Tšehhis, Slovakkias ja üldse kogu piirkonnas. Saksamaast on kiiresti saanud vaieldamatu Kesk-Euroopa “majakas” sõltumata sellest, kas see sakslastele ka tegelikult meeldib ja kas nad teavad, mida sellise positsiooniga peale hakata.
Kui Saksamaa osa käsitletakse valdavalt positiivsena, siis Venemaa on jäänud suurimaks julgeolekuohuks. Just seetõttu sundisid keskeurooplased NATOt pöörama tähelepanu oma muredele seoses allianssi territooriumi kaitsmisega vis-à-vis Venemaa ka alliansi 2010. aastal valminud uues strateegilises kontseptsioonis ning õhutasid edukalt Obama administratsiooni välja töötama esimesed NATO operatiivplaanid enda kaitsmiseks.
NATO seisukoha ühtsust peaks veelgi rõhutama 2013. aasta novembris toimuv õppus Steadfast Jazz, mis on pärast külma sõda omataoliste seas suurim. Enam kui 5000 maa-, lennu- ja mereväelase osavõtul pannakse proovile NATO kiirreageerimisjõudude (ingl k: NATO Response Force, NRF) juhtimisvõimekus olukorras, kus kriisi puhkedes on vaja saata operatsioonipiirkonda sõjalisi jõude. Ometi on NATO tegelik osavõtt omajagu küsitav, sest ligemale 70 protsenti õppustel osalevast isikkoosseisust paneb välja Visegrádi nelik, samal ajal kui USA saadab kohale pelgalt ühe kompanii, Prantsusmaa 1000 meest ja britid kaks sõjalaeva. Põhjala, Balti ja Kesk-Euroopa riigid küsivad aina tõsisemalt, kas niisugused õppused ikka pakuvad neile piisavat kindlustunnet ja kas 2015. aastale kavandatud jätkuõppus leiab üldse aset.
***
Viimasel viiel aastal täheldatav Atlandi-ülese koostöö allakäik tundub mõneti loogikavastane, sest Ühendriigid ja Euroopa Liit on endiselt maailma kaks suurimat majanduspiirkonda ning teineteise peamised kaubanduspartnerid. Üheskoos langeb Ameerikale ja Euroopale üle 40 protsendi maailma SKTst ja kolmandik ülemaailmse kaubanduse mahust. Nii ei saa transatlantilisuse hääbumise taga näha majanduslikku tegelikkust, ehkki kahtlemata on kriis nõrgestanud mitmeid seniseid sidemeid.
Kaubavahetusest veel olulisemad on Euro-Atlandi majanduse struktuursed sidemed, mis tuginevad välisinvesteeringute mahule. Ookeani mõlemal kaldal tegutsevate USA ja Euroopa ettevõtete lõimumise tase ning miljonid inimesed, kellele nad tööd annavad, kindlustavad selle sideme püsimise. See on Atlandi-ülese majanduse ainulaadne joon, mida ei kohta USA ja Euroopa majanduslikes suhetes Aasiaga. Atlandi-ülene majandus annab ka veel praegu rahalises väärtuses üle poole maailma SKTst ning ostujõudu arvestades 41 protsenti. Kokku arvestatuna on tegu maailma suurima ja jõukaima turuga, mille kaubavahetus ulatub 5,3 triljoni dollarini. Isegi kui Hiina läks 2012. aastal kaubavahetuse mõttes Ühendriikidest mööda ja tõusis maailmas esikohale, siis jäi Hiina tolle aasta kaubavahetuse kogumaht ometi alla Atlandi-ülesele.
Seepärast oleks jõukal Atlandi-ülesel partnerlusel viimane aeg panustada taas ka niisugustesse näiliselt vanamoelistesse kontseptsioonidesse nagu Lääs ja Atlandi-ülene kogukond. Euroopa ja Ühendriikide poliitiline saatus on lahutamatult seotud riiklike huvide, demokraatlike põhimõtete ning majandusliku ja sõjalise jõu sügavuti mineva põimumisega. Meil tuleb tuletada meelde aega, mil mitteliberaalsed riigid, olid nad siis fašistlikud või kommunistlikud, nõudsid kollektiivset tegutsemist nii suvereniteedi kaitsmiseks kui ka veel enam selle kindlustamiseks, et Atlandi ookeaniga seotud demokraatlikud riigid jagaksid huve, väärtusi ja eesmärke. Kriisi ajal on Ameerika ja Euroopa endiselt teineteise parimad liitlased.
Ometi hakkasid siis, kui Nõukogude kommunism kokku varises ning kollektiivse Lääne idee võitu võis pühitseda, Atlandi-ülesed sidemed lõdvenema, isegi kui Balkani sõdade ajal võis veel näha lääneriikide solidaarsust. Ohumärgid olid juba õhus: Euroopa suutmatus tegelda kriisiga otse enda lävepaku taga sünnitas Washingtonis segadust ja lõpuks põlgust. 11. septembri vapustus lõdvendas Euroopa-Ameerika sidemeid veelgi, kuid suur solidaarsus Ameerikaga segas selle selget tajumist, ent seejärel hakkasid Ameerika ja Euroopa suunduma selgelt erinevatesse kontseptuaalsetesse maailmadesse, kui asi puudutas suhtumist terrorismi, Afganistani ja viimaks Iraaki. Selle taustal toimus riigijuhtide põlvkonnavahetus, mille käigus kuhtusid veel enam mälestused külma sõja aegsest tihedast koostööst. Kui USA mõtestas Obama administratsiooni ajal ümber oma poliitilised prioriteedid, hakati Ameerikat, mis “juhib tagaistmelt” ja püüab hõlmata probleemseid riike, pidama riigiks, mis on lihtsalt kõrvale kaldunud oma põhiliselt julgeolekusidemest.
Laiemas perspektiivis on transatlantitsismi hääbumine ja uue lahkjoone tekkimine NATO kirdeperifeerias tähelepanuväärne. Atlandi-ülese koostöö ajalugu ja seda arvestades, et Ühendriigid ja Euroopa üheskoos kujutavad endast majanduslikku ja institutsionaalset jõudu, millega ei suuda võistelda mis tahes muu riikide kombinatsioon, peaksid need kaks liikuma lahutamatus tandemis. Samuti ei leidu kuskil mujal nii palju sotsiaalset kapitali, süsteemset kooskõla ja poliitilist üksmeelt kui Läänes tervikuna. Ometi on poliitikakonverentsidelt, ajakirjandusest, publikatsioonidest ja sotsiaalmeediast ainiti kõlama jäänud tõdemus, et parim, mida Ameerika ja Euroopa saavad teha, on muuta suhete kokkuvarisemine võimalikult valutuks ja sillutada teed “teiste tõusule”.
See on kummaliselt kitsarinnaline ja lõppkokkuvõttes ennasthävitav suhtumine. Ühendriigid ja Euroopa on jätkuvalt teineteisele nii julgeoleku, õitsengu kui ka heaolu mõttes üüratult olulised – võib-olla isegi varasemast rohkem, kuivõrd üleilmastumine silub veel enam tehnilisi erinevusi, tuues taas esile teatavad territoriaalsed ja arvulised eelised. Globaalse süsteemi üleminekuajaga kaasneb alati oht õõnestada rahvusvahelist korda ning nii ameeriklased kui ka eurooplased peaksid hästi aru saama, et kui senine süsteem on kenasti mänginud nende kasuks, siis “teiste tõus” võib kergesti kujuneda “teistsuguste tõusuks”.
Niisuguses suuremas kontekstis on USA kahanevast julgeolekualasest kohalolekust Euroopas ja poliitilise tähelepanu ärapöördumiselt Euroopalt kõige rohkem kaotada just Kesk-Euroopal. Ühendriigid on endiselt ainuke väline jõud, mis suudab kiiresti ja otseselt muuta piirkonna poliitilist tasakaalu, aga viimasel viiel aastal on USA tähelepanu olnud suunatud mujale. Keskendununa Aasiale ja vastu oma tahtmist ka Lähis-Idale on Washington aeglaselt adunud, mida tähendab Venemaa esilekerkimine tingimustes, kus NATO sõjaline ja poliitiline jõud väheneb.
Külma sõja lõpuga ei kadunud geopoliitika näitelavalt sugugi lõplikult. See ei ole piibelliku rahuajastu ilmalik versioon. Uue lahkjoone tekke vältimine Euroopa kirdeperifeerias on Ameerika esmatähtis strateegiline huvi. See kindlustab, et demokraatiale ülemineku protsess võib taas alustada jõu kogumist Ida-Euroopas kui ka kunagi ehk Venemaal endal. Samuti tähendaks see pinna löömist jalge alt ajalooliselt saatanlikul võitluste, sõdade ja juhuste spiraalil. Selline peakski olema väga suure riigi eesmärk, mis soovib esmajoones kindlustada ülemaailmse julgeoleku levimist. Selle mittemõistmine tähendaks strateegilist vaimupimedust.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.