juuni 25, 2018

Kaaviaridiplomaatia õppetund Euroopa poliitikale

AFP/Scanpix
Aserbaidžaani presidendivalimised 2013. aastal, mil oli kaaviaridiplomaatia kõrgaeg.
Aserbaidžaani presidendivalimised 2013. aastal, mil oli kaaviaridiplomaatia kõrgaeg.

Lääne organisatsiooni usaldusväärsus on Aserbaidžaani tegevuse pärast löögi all.

Mis on „kaaviaridiplomaatia“ ja mis on „Aseri laundromat“? Mõlemad väljendid kuuluvad kaasaja poliitilist korruptsiooni kirjeldava sõnavara kõige olulisemasse kihti. Oluline on märkida, et see korruptsioon on rahvusvaheline ja selle tõttu kannatab enim rahvusvaheliste organisatsioonide ja nende demokraatiatöö autoriteet. Ka meie jaoks on küsimus palju laiem kui Danske Eesti filiaali kaudu aset leidnud rahapesujuhtumid.

Kujutage ette, et teil on tarvis saada ülevaade eilsetest ilmaoludest kusagil, kus te ei ole olnud. Teil pole selleks muid vahendeid ega teadmist kui 50 vaatlejat, kes olid kohal ja annavad tunnistusi. Siis selgub, et 49 neist kiidavad ilma taevani – päike paistis ja oli soe! On vaid üks vaatleja, kes kinnitab, et kogu aeg kallas vihma. Juhtumisi on see üks meteoroloog, elukutseline ja teadaolevalt aus ilmavaatleja. Nendel kõigil, kes soojast ja päikesest räägivad, pole aga riidedki seljas veel kuivanud. Keda siis uskuda?

Umbes sellise mõttekahvliga alustas üht oma paljudest raportitest mõttekoja European Stability Initiative (ESI) juht Gerald Knaus.1 Knausi näites oli too üks, kes hulgale vastu astus, OSCE-ODIHRi (Office for Democratic Institutions and Human Rights) professionaalne valimisvaatluse meeskond. Muu seltskond koosnes eri maade ostetavatest ja müüdavatest parlamendiliikmetest ja erinevatest organisatsioonidest. Too ilusa ilma kamp on väga enesekindel – nemad teavad paremini, sest ainult neil on valitud rahvaesindaja mandaat, mis OSCE ametnikel puudub.

Kirjeldatud tegevuskoht ja -paik on Aserbaidžaani valimised 2013. Minu aktiivne tegevus seoses Aserbaidžaaniga jääb küll pisut varasemasse aega, mil „õppinud meteoroloogidel“ olid parlamendiliikmete seas veel mõned toetajad. Aga just selline pilt koleilma kujutamisest päikesepaistena on iseloomustanud Aserbaidžaani sõprade koordineeritud tegevust erinevatel vaatlusmissioonidel.

Kaaviaridiplomaatia mõiste tõusis esile alates 2012. aasta maist, kui sinnani üsna tundmatu ESI avaldas uurimisraporti „Kaaviaridiplomaatia ehk kuidas Aserbaidžaan vaigistas Euroopa Nõukogu“.2  Olin sellele kaasa aidanud pika telefoniintervjuuga. Mulle meeldis Gerald Knausi kui küsija asjatundlikkus mitme Euroopa Nõukogus vastu võetud raporti ja vaatlusmissiooni osas, milles olin osaline. Sellele vaatamata ei osanud ma esialgu sellele suuri lootusi panna.

Kõigepealt jagas Knaus Aserbaidžaani küsimusega tegelenud Euroopa Nõukogu poliitikud kaheks – apologeedid ja kriitikud. Kummaski kategoorias oli viimaste aastate viis aktiivsemat tegelast.

 

Kriitikud:

Andreas Gross (Šveitsi sotsiaaldemokraat, monitooringuraportöör 2001–2006);

Andres Herkel (Eesti konservatiiv, monitooringuraportöör 2004–2010);

Leo Platvoet (Hollandi roheline, valimismissiooni juht 2005);

Malcolm Bruce (Briti liberaal, poliitvangide raportöör 2003–2005);

Christoph Strässer (Saksa sotsiaaldemokraat, poliitvangide raportöör 2009–2012).

 

Aserbaidžaani olukorrale kiitvaid hinnanguid andvate apologeetide viisik oli järgmine:

Joseph Debono Grech (Malta tööparteilane, monitooringuraportöör 2009–2015);

Pedro Agramunt (Hispaania konservatiiv, monitooringuraportöör 2010–2015);

Paul Wille (Belgia liberaal, valimismissiooni juht 2010)

Mike Hancock (Briti liberaal, aktiivne valimismissioonidel osaleja);

Eduard Lintner (Saksa kristlik demokraat, monitooringukomitee esimees 2006–2007).

 

Pean ütlema, et just tolle teise seltskonna hilisemas karjääris on luukered kappidest pudenema hakanud. Agramunt oli ligi kaks aastat ENPA president, aga pidi 2017. aasta oktoobris tagasi astuma, olles enne välja heidetud Euroopa Rahvapartei saadikurühmast. Agramunti lahkumise viimaseks ajendiks sai kohtumine Süüria diktaatori Bashar al-Assadiga, mille korraldasid Venemaa poliitikud.

Hancocki saatsid Suurbritannias ahistamis- ja muud skandaalid, tal oli lähedane suhe Katja Zatuliveteriga, kes oli Vene spioon ning töötas mõnda aega Hancocki parlamendiabina.

Eduard Lintner jäi vaikselt pensionile, aga sattus tulipunkti seoses Danske Banki Eesti filiaali kaudu temani jõudnud Aserbaidžaani päritolu rahasaadetistega. Lintneri seosed tulid välja rahvusvahelise uurivate ajakirjanike platvormi OCCRP (Organized Crime and Corruption Reporting Project) töö tagajärjel. Siitpeale sai halva kuulsuse ka Eesti Danske Bank ning hakati kasutama „Aseri laundromati“ ehk pesumasina mõistet.3 Muuseas tuleb siinkohal kiita meie rahapesu andmebüroo ja Äripäeva ajakirjanike tegevust.

Paraku ei olnud esimese kaaviaridiplomaatia raporti ilmudes need asjaolud veel kaugeltki teada. Raporti väärtus seisnes eeskätt selles, et eri poliitikute vaated ja tegevused joonistati selgelt välja ning selle taustal kirjeldati Aserbaidžaani diplomaatide ja võimuesindajate kommet kinkida oma Lääne arvamussõpradele rohkelt kaaviari ja muid luksusesemeid, maksta kinni sõite jms. Knausil ei olnud otseseid tõendeid poliitikute ostetavusest, aga ta tõi esile pildi koos kõneka käitumismustriga.

Pareminigi kui erinevate raportite võrdlemine annavad toimunust ülevaate aastate jooksul leebunud hinnangud valimistele. 2005. aastal leidis missioon eesotsas Leo Platvoetiga, et parlamendivalimised olid selgete rikkumistega. Tegime Andreas Grossiga ettepaneku Aserbaidžaani delegatsiooni hääleõiguse peatamiseks, kuid see ei läinud läbi. 2008. aasta presidendivalimistel juhtisin ENPA vaatlusmissiooni mina ning sellest, kui suure vaevaga õnnestus välja anda kriitilisi noote sisaldav ühisseisukoht koos OSCE/ODIHRiga, olen pikemalt kirjutanud raamatus „Aserbaidžaani kirjad“.4 Seda eestikeelset allikat tsiteerib ka Knausi raport. Mu peamised oponendid delegatsiooni sees olid juba nimetatud Wille, Hancock, Lintner, pisut varjatumalt ka Kristiina Ojuland.

Mõistsin toona, et järgmise vaatlusmissiooni puhul tugevneb Aserbaidžaani sõprade vennaskond veelgi. 2010. aasta kevadel lõppes minu mandaat raportöörina. Sama aasta sügisel peetud parlamendivalimiste vaatlemist juhtis Paul Wille, kes seekord sai oma tahtmise. Koos Poola sotsialisti Tadeusz Iwinskiga dikteerisid nad hinnangu, mis oli kõike muud kui kriitiline. ENPA polnud muidugi ainus parlamentaarne foorum, kus korrosioon aset leidis. 2010. aastal väljendas samu seisukohti ka OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni juht, Austria rahvaparteilane Wolfgang Grossruck.

Sama kordus 2013. aasta presidendivalimistel. See oli kaaviaridiplomaatia kõrgaeg, mida Knaus ilmaolude tunnistamise näitega iseloomustas. Tagantjärele on hämmastav see, et ohumärgid pidid kaaviaridiplomaatide jaoks toona juba kättesaadavad olema. Esimesed ESI raportid olid ilmunud, kuid veel ei pööratud nendele suuremat tähelepanu. Seekord ründas OSCE-ODIHRi süsteemi ka Euroopa Parlament. Itaalia sotsialistist delegatsiooni esimees Pino Arlacchi, kes on kodumaal tuntud kui maffia uurija, andis hinnangu: „ODIHR koosneb nn ekspertidest, kellel puudub poliitiline vastutus ja kes pole kellegi poolt valitud. Nendega on lihtne manipuleerida.“5

Lisaks rahvusvahelistele parlamentaarsetele assambleedele mobiliseeriti 2013. aastal rekordiline hulk „uusi vaatlusorganisatsioone“, kelle kutsujaks olid Aserbaidžaani võimud. Need said Bakuust raha ning esitasid režiimile sobilikke seisukohti. Väidetavalt osales 1300 rahvusvahelist vaatlejat 50 organisatsioonist. Valdav enamik neist tuli kohale paariks päevaks, et valimisi kiita ja öelda, et ODIHRi pikaajaline missioon on eelarvamuste küüsis.

Kaaviaridiplomaatide suureks Pyrrhose võiduks kujunes Christoph Strässeri poliitvangide raporti mahahääletamine ENPA plenaaristungil 2013. aasta jaanuaris. See sündmus oli ka otseseks sillaks kaaviaridiplomaatia ja Danske Banki Eesti filiaali kaudu toimunud rahapesu vahel. „Aseri laundromati“ esimese suure tulusaajana tuli lavale Luca Volonte. Volonte rahavoog oli ehmatavalt suur: 17. detsembrist 2012 kuni 31. detsembrini 2014 liikus Volonte MTÜle Terrae Novae Foundation 2,39 miljonit eurot (sellest 2,17 miljonit Danske kaudu). Hiljem on üksikasjalikult kirjeldatud itaallase meilisuhtlust Aserbaidžaani lobistidega, kelleks olid kaks Aserbaidžaani ENPA delegatsiooni liiget. Volonte rahavood on olnud meilisõnumitega otseses seoses, mille toob eriti ülevaatlikult esile ESI kokkuvõte.6

Asja teeb eriti pikantseks tõik, et aastatel 2010–2013 oli Volonte ENPA Euroopa Rahvapartei rühma esimees. Kahtlustuse järgi oli raha mõeldud selleks, et Volonte mõjutaks parteirühma liikmeid hääletama Strässeri raporti vastu. Hiljem väitis Volonte vastuseks Milano prokuröri süüdistusele, et raha maksti talle põllumajandusalaste konsultatsioonide eest. Aga Euroopa Rahvapartei hädad ei lõppenud Volontega, sest pärast teda juhtis rühma „Assadi ja Aserbaidžaani sõber“ Pedro Agramunt. Ka tänavu mõneks kuuks väga napilt Euroopa Rahvapartei rühma juhiks saanud rumeenlane Cezar Florian Preda pidi seotuse tõttu Aserbaidžaani afääriga tagasi astuma.

Samuti oli Euroopa Rahvapartei rühma liige Danske rahapesuskandaalis vahele jäänud sakslane Eduard Lintner, kelle MTÜ sai aastatel 2012–2014 Aserbaidžaani varifirmadelt 819 500 eurot. Lintneri kaudu jõudis 22 000 eurot kristlike demokraatide parlamendiliikme Karin Strenzini. Strenz omakorda esines 2017. aasta sügisel enne valimisi kampaaniaüritusel Wismaris koos Angela Merkeliga, jättes nii kaudselt pleki ka pikaaegse liidukantsleri kampaaniale.

Järgmine Lintneri kaudu libastunud tegelane oli Belgia liberaal Alain Destexhe. Tema sai kõigepealt tuntuks kui Pedro Agramunti reisikaaslane Süürias, kus venelased nad Assadi õukonda viisid.

Destexhe oli saanud enda teha raporti, mis väga neutraalse pealkirja all „Aserbaidžaani eesistumine Euroopa Nõukogus: millised on järeldused inimõiguste kohta?“ pidi käsitlema ka poliitvangide teemat. Raport oli autori poolt pehmekesena kavandatud ja jäi pehmeks ka siis, kui see lõpuks ilma tema osaluseta vastu võeti. Destexhe kasutas seitsme aasta jooksul iseenda ja teise Belgia liberaali Stef Gorise asutatud mittetulundusühingut, kuhu saadi raha Lintneri kaudu, et käia Aserbaidžaanis valimistel ja anda eranditult positiivseid hinnanguid. Kui lugu päevavalgele toodi, lahkus Destexhe kohe Belgia ENPA delegatsioonist.

Kuidagi pidi Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee Aserbaidžaaniga seotud juhtumitele reageerima. 2017. aasta juunis loodi kolmest endisest Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikust sõltumatu uurimisüksus (nn External Investigative Body), kes sai ülesandeks eri poliitikuid ja ametnikke küsitleda ning teha omapoolsed järeldused. Kolm endist Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikku –  Jean Louis Bruguière Prantsusmaalt, Nicolas Bratza Ühendkuningriigist (endine Inimõiguste Kohtu president) ja Elisabet Fura Rootsist – said vastava korruptsiooniraporti valmis selle aasta aprillis.7 Selgub, et Aserbaidžaan on Strasbourgis asuva saatkonna ja erinevate lobistide vahendusel kasutatud kümnete miljonite eurodeni ulatuvat „äraostmisfondi“ erinevate kingituste tegemiseks Euroopa poliitikutele.

Milliseid tagajärgi see endaga kaasa tõi? Kümmekonna ENPA liikme kohta tehti järeldus, et nad on raportööri töö- ja tegevusreegleid rikkunud. Enamik neist on praeguseks oma positsioonidelt taandunud. Aga reaktsiooni ja järeldusi ei oodata üksnes ENPAlt, vaid kõigilt Euroopa Nõukogu liikmesriikidelt, poliitilistelt rühmadelt, samuti organisatsiooni peasekretärilt ja Ministrite Komiteelt.

Küsimusele, kas ka Aserbaidžaan on toimunust midagi õppinud, ei oska ma õieti vastata. Vastus on pigem „ei“. Ametlikult on nad teatanud, et kogu kriitika on alusetu. Tuleb arvestada, et inimestelt nende sõnade ja seisukohtade ostmine on selle võimustruktuuri põline töövahend. Ühest tagasilöögist ei lasta end kõigutada. Selles mõttes toimib Aseri äraostmisstruktuur veel robustsemalt kui näiteks Venemaa mõjutustegevus. Eeskätt sai „laundromati“ puhul pihta ikkagi Lääne väärtusilm. Niisamuti on eri maades, ka Aserbaidžaanis, kannatada saanud paremat tulevikku januneva opositsiooni usk Lääne väärtustesse.

______

1 ESI report: Disgraced – Azerbaijan and the end of election monitoring as we know it (5 November 2013). www.esiweb.org/index.php?lang=en&id=67&n…

2 ESI report: Caviar Diplomacy – How Azerbaijan silenced the Council of Europe? Part 1 (24 May 2012). www.esiweb.org/index.php?lang=en&id=156&…

3 Marge Väikenurm, Paul Radu, OCCRP, Piret Reiljan,  Aserite pesumasin: 2,5 miljardit huugas läbi Eesti – Äripäev, 4. september 2017. www.aripaev.ee/uudised/2017/09/04/aserite-pesumasi…

4 Andres Herkel, Aserbaidžaani kirjad, Tallinn: Varrak, 2010, lk 140–153.

5 ESI report: Disgraced – Azerbaijan and the end of election monitoring as we know it (5 November 2013). www.esiweb.org/index.php?lang=en&id=67&n…

6 ESI newsletter 4/2018. Spring cleaning – the corruption report of the Council of Europe is out.

7 Report of the Independent Investigation Body on the allegations of corruption within the Parliamentary Assembly. 15. April 2018, Strasbourg, p. 61 etc.