märts 15, 2019

Nomen est omen

AFP/Scanpix
Makedoonia peaminister Zoran Zaev (paremal) tervitamas oma Kreeka kolleegi Alexis Tsiprast Prespa lepingu allakirjutamisel eelmisel aastal.
Makedoonia peaminister Zoran Zaev (paremal) tervitamas oma Kreeka kolleegi Alexis Tsiprast Prespa lepingu allakirjutamisel eelmisel aastal.

„Nimeta Matsi” tee rahvusvahelisele püünele.

1990. aastate alguses Jugoslaavia lagunemisel sattus üks tema liiduvabariike, Makedoonia, olukorda, kus tema lõunanaaber Kreeka ei tunnustanud riiginime, kus toponüüm Makedoonia sees – põhjuseks, et sellenimeline maakond on Põhja-Kreekas olemas. Kreeka oli oma rahulolematust väljendanud juba 1940. aastatel, kui Josip Broz Tito Jugoslaavias Makedoonia-nimeline liiduvabariik moodustati. Kardeti separatismi õhutamist, aga seal oli ka muud. Nimelt seos antiikaja Makedoonia kuningriigiga, kelle kuulsaim valitseja Aleksander Suur 4. sajandi lõpul eKr pea kogu tol ajal tuntud maailma vallutas.

On fakt, et toonane Makedoonia asus pea täielikult praeguse Kreeka territooriumil, et Aleksander rääkis vanakreeka keeles ja et slaavlased (tänapäeva makedoonia keel kuulub slaavi keelterühma) saabusid Balkanile alates 5.-6. sajandil pKr. Sellele vaatamata esines 1990. aastate (ja ka hilisema aja) Skopjes soovi näidata end identiteediloome mõttes antiikse Makedoonia järeltulijatena. Ühesõnaga, Kreeka keeldus uut riiki tunnustamast ja püüdis ka rahvusvahelisel kogukonnal tunnustamist võimalikult raskeks teha.

Tunnustus saadi lõpuks 1993. aastal rahvusvaheliseks kasutamiseks ettenähtud ajutisele nimele Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (Former Yugoslav Republic of Macedonia). Oma põhiseaduse järgi jäi riigi nimeks Makedoonia Vabariik (Republic of Macedonia). 1995. aastal sõlmiti ÜRO vahendusel nn vahelepe (Interim Agreement), mis kohustas kaht riiki ÜRO vahendusel nimele püsivat lahendust otsima ja sätestas, et Kreeka ei takista ametlikult pika nimega Makedoonia liitumist muude rahvusvaheliste organisatsioonidega (sealhulgas eriti olulistena ELi ja NATOga).

Läks aga nii, et Skopje hakkas otsima rahvusvahelist tunnustust oma põhiseadusliku nime all ehk Makedoonia Vabariigina. Üsna õnnestunult seejuures, tipphetkel umbes 130 riigi, kaasa arvatud kolme ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme (USA, Venemaa, Hiina) heakskiidul. Kreeklasi muidugi ärritas see üliväga, nad nägid seda kui soovimatust vahelepet täita. Kreeka lasi 2005. aastal küll riigil ELi kandidaatriigi staatuse saada (ka selleks on vaja ühehäälsust), kuid edasi enam mitte. Kreeka vastuseisu tõttu jäi Makedoonial 2008. aastal liitumata NATOga ja suuresti Kreeka vastuseisu tõttu ei ole tulnud ka ELi Nõukogus toetust alates 2009. aastast Euroopa Komisjoni poolt liikmesriikidele esitatud soovitusele alustada Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi. Olin ise 2009. aastal tööl Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Rehni kabinetis, vastutasin muu hulgas Makedoonia eest ja olin osaline esimese soovituse saavutamisel. Toona poleks arvanud, et läheb kümme aastat, enne kui sel (aastast aastasse korratud) soovitusel hakkab olema šanssi nõukogus läbi minna.

Kreeka (kellega suhted majanduse, turismi jm valdkondades edenesid üsna normaalselt) tõrksus polnud aga noore riigi ainus probleem. Naaklemist on olnud ka teise naabri, Bulgaariaga – samuti ajaloo tõlgendamise küsimused, sedapuhku 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse sündmuste, rahvusliku ärkamise aja asjus. Bulgaarlased ei taha hästi makedoonia keelt eraldi keeleks tunnistada, pidades seda oma keele murdeks – ja ega siin olegi täppisteaduslikke eristamiskriteeriume. Lingvistide enamus tundub praegu küll makedoonia keelt eraldi keelena tunnustavat. On igal juhul selge, et riigirahvusena etableeruval rahval on vaja identiteedi jaoks ka oma keele olemasolu tunda – alates 1991. aastast on tekkinud-tunnustatud näiteks ka horvaadi, bosnia ja montenegro keel. Olukord Makedoonias oli aga seda tundlikum, et tubli veerandi riigi elanikest moodustavad albaanlased, kel teine keel, sellekeelne riik piiri taga ja suhe makedooniakeelse enamusega mitte alati roosiline.

See viimane on muidugi diplomaatiliselt öeldud. 2001. aastal oli riik kodusõtta sattumas. Albaanlastele tundus, et neid diskrimineeritakse, näiteks oli Makedoonia põhiseaduslik kohus 1997. aastal keelanud Albaania lipu kasutamise. Kosovo konflikti tagajärjel oli Makedoonia vastavuses rahvusvaheliste reeglitega riiki lasknud sadu tuhandeid uusi albaaniakeelseid põgenikke, mis oluliselt mõjutas majanduse olukorda ja inimeste turvatunnet. Makedoonia albaanlastel olid samal ajal relvad käes, üle piiri valgus ka Kosovo albaanlastest võitlejaid. Mõni linn võeti ka üle, surma sai 200 inimese ümber (täpset arvu pole suudetud selgitada, osapooled andsid erinevaid arve ja on ka mitukümmend teadmata kaduma läinud tsiviilisikut). Rahvusvahelise kogukonna, peamiselt NATO – peasekretär George Robertsoni isikus – ning ELi, keda esindas jõuline välispoliitika kõrge esindaja Javier Solana, juhtimisel õnnestus suurem sõda siiski ära hoida ja president Boris Trajkovski kirjutas koos suuremate makedoonlaste ja albaanlaste erakondade esindajatega alla Ohridi raamleppele. Sellega said albaanlased oma esindatusele ja keelele senisest palju suuremad õigused nii omavalitsustes kui ka riigi tasandil. Näiteks pidi avalik sektor arvestama riigi etnilist koosseisu, keel, mida kõneleb üle 20 protsendi riigi elanikkonnast (see sai tähendada vaid albaania keelt), pidi saama sama suure vähemusega omavalitsustes ametlikuks keeleks ning selles küsimuses pidi olema võimalik pöörduda nii nende omavalitsuste organite kui ka teatud tingimustel keskvalitsuse organite poole, kes olid ka kohustatud vastama jne. Ohridi leppe sõlmimise hetkel oli vähemuse esindus asepeaminister Bujar Osmani väitel avalikus sektoris 0,2 protsenti, praeguseks on see 19 protsenti. Muide, Ohridi lepet tõi Moskva 21. sajandi esimesel kümnendil ka Eestile eeskujuks, viidates sarnasele põlisrahva vähemuse proportsioonile, ent unustades muidugi, kui erinev oli olukord kahes riigis, eriti kodusõja puhkemise ohu hetkel. Aga õpetlik meeles pidada.

Nii tundis Skopje poliitiline eliit end teinekord kahe surve vahel olevat. Naaber või naabrid ei andnud asu ja ka oma vähemusrahval oli rahvusvaheliselt toetatud lepe oma soovide-nõudmiste kinnituseks ette näidata. Reaktsioonina kulutas 2006–2017 võimul olnud rahvuslik VMRO-DPMNE erakond enamasti asjalike majandusreformide ja ELi-suunalise integratsiooni kõrval palju auru ka makedoonlaste rahvustunde konsolideerimisele. Seda küll paraku nii Kreekat kui ka Bulgaariat ärritades – teid ja lennujaamu nimetati antiikaja kuningate järgi, Skopje kesklinn on nii (kreeklaste jaoks nende) antiikaja kui (bulgaarlaste meelest ühise) ärkamisaja kangelaste ausambaid tihedalt täis.

Arusaadav, et seepeale muutus naabrite „ei” Skopje euroatlantilistele püüdlustele üha kindlamaks. Hoolimata sellestki, et 2008. aastal läks Makedoonia valitsus Kreeka vastu Haagi rahvusvahelisse kohtusse, väites, et NATOga liitumise blokeerimine on 1995. aasta vaheleppe rikkumine. Kohtus 2011. aastal võidetigi, aga praktilisi järelmeid sellel polnud, kuna kohus keeldus tegemast viiteid tulevastele võimalikele vetodele ega nõudnud Kreekalt mingeid samme.  Kuna ELis ametlikke hääletusi ei peetud, ei saa isegi juriidiliselt öelda, et see oli Kreeka (mõnel aastal ka Bulgaaria), kes otsuse blokeeris. Ja eks neid laienemise suhtes üldiselt jahedaid liikmesriike ole ka tarbe tulles leida.

2017. aastaks olukord Makedoonias muutus. Suuresti Euroopa Liidu toonase suursaadiku Aivo Orava vahendusel saavutati kahe põhipartei vahel külm rahu, korraldati uued parlamendivalimised, mille tulemusel astus ametisse Zoran Zaevi juhitud valitsus. Selle selgrooks on sotsiaaldemokraatlik SDSM-erakond ja albaanlaste suurim partei DUI. Uus valitsus klattis kiiresti ära erimeelsused Bulgaariaga ja asus siis nimeküsimust lahendama. Selle loogiliseks eelduseks oli, et nn nõrgem osapool, see, kel lahendust rohkem vaja, teeb esimesed sammud-järeleandmised. Seda enam, et Kreeka oli enda algpositsioonidelt juba liikunud, lubades nime “Makedoonia” kasutada (1990. aastail oli selge nõudmine, ja mitu erakonda Ateenas arvab praegugi nii, et see sõna ei tohi nimes üldse esineda), vajalike täpsustustega muidugi.

Detailidesse minemata, tekkis kahe välisministri, Nikola Dimitrovi ja Nikos Kotziase ning kahe peaministri, Zoran Zaevi ja Alexis Tsiprase vahel hea koostöö ja 17.06.2018 kahe riigi piiril sõlmitud Prespa leppe järgi on riigi uueks rahvusvaheliseks nimeks Põhja-Makedoonia ning täiendsõna “makedoonia” ametlikul kasutamisel on oma kindlad reeglid. Suurte raskustega sai Prespa lepe mõlema riigi parlamendis 2019. aasta jaanuaris heakskiidu ja 6. veebruaril kiitis NATO Põhja-Makedoonia liitumisprotokolli heaks. Järgneb selle eeldatavalt raskusteta ratifitseerimine ja aasta lõpuks on NATO 30-liikmeline.

Selge, et Põhja-Makedoonia valitsus ootab juunis toimuvalt  ELi üldasjade nõukogult ka otsust lõpuks ometi avada liitumisläbirääkimised ELiga. Formaalselt pole nimeküsimuse lahendamine küll ELi-suunaliste integratsioonisammude eeltingimus. Ent poliitilist tuult on praegu Põhja-Makedoonia tiibades küll, kaks umbusklikku naaberriiki on toetajate leeri saadud, kaks peaministrit Nobeli rahupreemiale esitatud ja koos kreeklastega tõestatud, et Balkani piirkonnas saab omavahel asjad ära klaaritud küll. Nii et makedoonlaste küsimus „Kui mitte praegu, siis millal veel?“ on enam kui õigustatud.

Mis siis võib veel viltu minna?

Esiteks, toetus edasisele laienemisele pole sugugi kõrge. EL on viimastel aastatel maadelnud sisekriisidega ja üsna tugevad on hääled, mis ütlevad, et enne, kui klubisse uusi liikmeid võtma hakata, peab kodus asjad korda saama. Ka mõne 2004–2007 liitunud liikmesriigi sammud õigusriigi vallas ei kinnita kahtlejate jaoks varasemate laienemisotsuste õigsust.

Teiseks, mõni kodune tagasilöök võib Põhja-Makedoonia hetkel puhtale palgele plekke tekitada – mõne võtmereformi, nagu justiitssüsteemi oma, takerdumine, mõni poliitiline ametissenimetamine õigussüsteemis, koduste poliitikute vastutustundetud sammud, eelseisvate (21.04) presidendivalimiste boikoteerimine opositsiooni poolt vms. Samuti jätkub Prespa leppe muude osade elluviimine, nagu monumentide ajaloolise konteksti hindamine, passide väljavahetamine, ühine ajalooõpikute ülevaatus jne – ka seal võib tulla viivitusi või emotsionaalseid tagasilööke.

Kolmandaks, samaaegselt ootab Euroopa Komisjoni soovitust ja ELi Nõukogu otsust ka Albaania, kelle reformide tempot on Euroopa Komisjon  Põhja-Makedoonia omast tagasihoidlikumaks hinnanud – kas kaks riiki nn seotakse kokku ja jäetakse ootele? Neljandaks, seoses Euroopa Parlamendi valimistega lükkab komisjon edasi iga-aastase nn laienemispaketi avaldamise, ent selle osaks on ka soovitused läbirääkimiste alustamiseks. Siis aga jääb 18. juuni üldasjade nõukoguni kolm nädalat aega, et olulistes küsimustes konsensus saavutada – tava-aastal on selleks üle kahe kuu.

Mis siis praegu, kuni maini ja juunini, saab veel teha? Esiteks peavad makedoonlased töötama laienemise suhtes traditsiooniliselt leigemate-rangemate liikmesriikidega, nagu Prantsusmaa, Holland ja mõni teine. Ja eks me, laienemissõbralikud riigid, aitame ka. Teiseks, nii valitsus kui opositsioon peavad ilmutama vastutustunnet, võtma vastu veel mõne võtmetähtsusega seaduse ning seisma vastu kiusatustele kahtlasteks ametissenimetamisteks või boikottideks. Kolmandaks, on selge, et  laienemine peab jääma individuaalseks, igaühe oma saavutuste põhiseks protsessiks, kandidaatriike kokku siduda ei tohi, vähemalt mitte varases faasis. Neljandaks, väga palju sõltub  juuni üldasjade nõukogu eeltööst, mida peab juhtima eesistuja – Rumeenial regioonile lähedase ja kauaaegse laienemissõbraliku liikmesriigina on selleks head võimalused ja suur vastutus. On põhjust olla realistlikult optimistlik.

 

Artikkel põhineb sissekandel autori blogis “Gondori kroonika”.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,