Terrorismi eesmärgid

USA presidendi George Bushi uus julgeolekudoktriin nimetab terrorismivastast võitlust pikaks sõjaks (long war), mille lõppu pole tänase päeva seisuga võimalik näha. Kui sellist lõppu ülepea olemas on. Viimased teated “lahinguväljalt” (Briti luure avastatud kümmekonna lennuki lõhkamise plaan) tõid lõputu sõja tunde ka Euroopasse, järelikult ka Eestisse. Meile, eestlastele, on hädavajalik uurida islamiterrorismi juuri, et suudaksime ohte vältida ja terrorismivastases võitluses mõjukalt osaleda.

Maailmas on praegu umbes 1,5 miljardit islamiusku inimest ja see arv kasvab iga päevaga. Iga neljas inimene maailmas on moslem. Ühiskondlikud olud ja ajaloolised põhjused, millel peatun edaspidi, kasvatavad ka moslemite üldarvuga võrreldes üliväikest islamifundamentalistide hulka. Kuigi kaugeltki iga fundamentalist ei ole terrorist, on iga islamiterrorist reeglina fundamentalist.

Nagu ka kristlaste, nii on ka moslemite seas neid, kes defineerivad oma usu seda teistele religioonidele vastandades. Nad tunnevad vajadust oma usku jumalasse tõestada relva jõul, eriti kui nad usuvad, et nende usk vajab kaitset. Selline ohverdus viib neid oma jumalale lähemale. Oleme kõik kuulnud araabiakeelset sõna “džihaad”, mis tähendab liikumist jumala poole. Džihaade on vähemalt kolme sorti. On olemas isiklik džihaad, s.o kõigi usukommete täitmine ja koraani õpetuste järgi elamine. On olemas n-ö sõnaline džihaad, tõelise õpetuse kuulutamine maailma vastuseisust hoolimata. Ja lõpuks sõda uskumatute vastu, kes ründavad islamit. Lühiduse mõttes nimetan edaspidi džihhadistideks just neid sõdalasi.

Intellektuaalne vaidlus

Džihhadistide ainus kättesaadav relv on terror. USAs käib juba pikemat aega pingeline intellektuaalne vaidlus terrorismivastase sõja olemuse üle. President Bushi hinnangul on USA relvajõududel selles lahingus kindel koht, nii terroristide baaside hävitajana kui ka ebastabiilsete, terrorismi soodustavate riikide stabiliseerijana. Niimoodi väidetakse ka uues, 2006. aastal vastu võetud USA julgeolekukontseptsioonis. Kõige kõvem intellektuaalne oponent praegusele administratsioonile on tuntud välispoliitikaanalüütik, endine rahvusliku julgeoleku nõunik Zbignew Brzezinski.

Brzezinski hinnangul on USA valitsus defineerinud võitluse eesmärgi valesti. Terrorismi puhul tuleb võidelda selle pinnase, s.o poliitiliste probleemidega. Terrorism on taktika, mitte strateegia või poliitiline suund. Pole võimalik võidelda terrorismi vastu, vaid nende olude vastu, mis tekitavad terrorismi. Sama mõttetu oleks võidelda poliitiliste vahenditega näiteks ettevalmistava suurtükitule või tiibmanöövri vastu (minu näide – J. L.).

Kuigi kaugeltki iga fundamentalist ei ole terrorist, on iga islamiterrorist reeglina fundamentalist

Selles vaidluses annab muidugi tunda asjaolu, et Bush on valitsusjuht ja Brzezinski on demokraate toetavas opositsioonis. Põhjuseks, miks USA kipub kasutama sõjalist jõudu, on soov tõrjuda vältimatut ohtu, mis on lõpuks iga valitsuse ülesanne oma rahva ees. Lahendada neid poliitilisi küsimusi, mille nimel võideldes džihhadistid taktikana kasutavad terrorit, on keerulisem ja lahendused saavad tulemuse anda alles kauges tulevikus. Tegu on lõpuks ju aastasadade taha ulatuvate religioossete ja ajalooliste probleemidega. Isegi sellise moodsa ja konstrueeritud ideoloogia nagu marksism võitmiseks läks ju üle saja aasta.

Samas ei tohiks pikematele poliitilistele protsessidele alusepanemine jääda tegemata ainult pikaldasuse ja eesoleva ülesande hingematva suuruse tõttu. Kuskilt tuleb alustada – ja alustada, nagu ikka, tuleks probleemi analüüsist.

Islami mõjutused

Analüüs peab lahti harutama küsimuse, mis põhjusel on tekkinud vihane protestisoov islamil, ühel kolmest suurest ja kõige kiiremini kasvavast monoteistlikust usundist. Islami otsesõnaline süüdistamine pole poliitiliselt korrektne ja seda ei kohta lääne kirjatöödes sageli, erandiks ehk tuntud ja USAs üsnagi skandaalne teoreetik Samuel Huntington. Tema arvates on islam olemuselt militaarne, kuna erinevalt Kristusest ja Buddhast oli prohvet Muhamed väejuht, riigijuht ja usujuht ühes isikus.

Tõepoolest, islamiusu alustekstide lähtepunktid on teistsugused kui teistel maailma usunditel. Kristust tema kannatustega võib nimetada tänases mõistes dissidendiks. Nii on piiblis palju juttu moraalsetest väärtustest, kuid vähe riiklikest ja ühiskonnakorralduslikest. Koraanis on esitatud terviklik ühiskonnakorraldus, mis väljendub eriti ususeaduste kogus šarias. Need seadused peegeldavad Araabia poolsaarel esimesel aastatuhandel valitsenud eluviisi. Tänase lääne mõtlemise seisukohalt on paljugi sellest julm ja ebahumaanne, eriti kõik see, mis puudutab kuritegude eest karistamist, naiste rolli ühiskonnas, üksikisiku õigusi ja sõnavabadust.

Ja siit ka paradoks. Lääneriikide soov on levitada heauskselt oma arusaama demokraatiast, inimvabadusest ja moraalist. Kuid islamiusklikud ei seosta seda tihti mitte võitlusega konservatiivsuse ja progressiivsuse vahel, vaid sooviga Allahi öeldut ümber lükata, islamit rünnata. Kuna islamiühiskond on religioosne ja usk pole ühiskonnast ja riigist lahutatud, tõlgendatakse Lääne motiive omaenda religioossusest lähtuvalt. Islami fundamentalistid ei taju, et lääneriikides ongi kirik riigist lahutatud ja kristliku kultuuri esindajad ei pea isikuvabadusega seotud teemasid ülepea religioosseks.

Meile, eestlastele, on hädavajalik uurida islamiterrorismi juuri, et suudaksime ohte vältida ja terrorismivastases võitluses mõjukalt osaleda.

Lähis-Idas näeb palju moodsaid ehitisi, Dubai annab silmad ette valdavale enamusele lääne suurlinnadest. Kuid Araabia poolsaarel pole toimunud protsesse, mida meie nimetame valgustusajaks, ühiskonna elu pole lahutatud jumalariigi omast. Lause, et anname jumalale, mis jumala kohus, ja keisrile, mis keisri kohus, on islamimaailmas täiesti mõttetu. Islami esindajad ei pea läänes toimunut muidugi progressiks, vaid pigem ühiskonna eemaldumiseks usust, järelikult vaimsetest ja moraalsetest väärtustest. See, arvavad fundamentalistid, toob lõpuks kaasa lääne ühiskonna allakäigu.

Globaliseeruva maailma tõrked

Selleks, et analüüsida terrorismi tekkimise mehhanisme, ei piisa ainult islami vaatlemisest. Terrorismi ideoloogilisi aluseid ei ole võimalik analüüsida ilma araabia kultuuri analüüsimata. Džihhadistide juured on seotud selle maailmaga, enamus, kui mitte kõik mõjukad terroristid on pärit araabia riikidest. Seal asuvad ka islami pühad paigad, arusaam ühiskonnakorraldusest on kujunenud araabia maade ajaloo ja kultuuri pinnalt. Maailmapank nimetab kõnealust laiemat araabia piirkonda MENAks (inglise keeles Middle East and North Africa). See on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkond, kus räägitakse araabia keelt ja valdavaks usuks on sunni islam, millele lisanduvad šiiitlikud Iraan ja osa Iraagist.

Araablaste eneseteadvuse arengu katkestas orientalist Raphael Patai hinnangul nende liitmine Türgi impeeriumiga. Seda perioodi nimetavad orientalistid stagnatsiooniks – väga tuttav asi Nõukogude impeeriumis elanutele. Patai näeb impeeriumiga liitmise mitmeid mõjusid: peatus araabia maade loomulik areng, Türgi impeeriumi tagahoovis oldi “ kaitstud” lääne mõjude eest, islamist sai ametlik usk. Türgi sultan kuulutas ennast Muhamedi järglaseks, kaliifiks, usk muutus formalistlikuks. Kui Türgi impeerium lagunes ja tekkis Türgi rahvusriik, said vabaks ka araabia maad. Kuid selleks ajaks hakkasid raha sisse tooma naftaväljad ja uued liidrid said valitseda ilma rahva arengut toetamata. Radikaalne islam, mida lääneriigid olid varem kasutatud Türgi riigi nõrgestamiseks, sobis ka uutele valitsejatele.

Nii seisavadki piirkonna tugevalt religioossed ja konservatiivsed ühiskonnad täna ootamatult vastastikku moderniseeruva maailmaga. See maailm surub tugevalt ja kiirelt peale käitumismudeleid, mis on traditsioonilisele islamiühiskonnale vastuvõetamatud ja ohustavad religiooni fundamentalistide hinnangul islami alustugesid. Jällegi on see religioosne kindlameelsus oluline ka valitsejate võimu kindlustamiseks. Üleilmastumise suurimaks saadikuks, seega segaduse tekitajaks, peetakse aga USAd koos oma firmade, reklaamide, telesaadete ja armeega.

Piiblis on palju juttu moraalsetest väärtustest, kuid vähe riiklikest ja ühiskonnakorralduslikest. Koraanis on esitatud terviklik ühiskonnakorraldus.

Globaliseerumine on ülemaailmne protsess, see on objektiivne ja paratamatu. See tungib ühiskonna sügavamatesse soppidesse, olgu see seal oodatud või mitte. Riigi majandusele on see positiivne ainult juhul, kui riik on valmis seda vastu võtma. Hädavajalikud on siseriiklikud reformid, majandusvabadus, paindlikkus. Vastasel juhul võib üleilmastumine majanduslikku mahajäämust hoopis süvendada.

Globaliseeruvasse maailma on paremini sulandunud need riigid, kellel pole suuri naftavarusid, näiteks Egiptus või Jordaania.

Maailmapanga andmetel on MENA piirkonna SKT kasv olnud viimasel 30 aastal nullilähedane. Sealjuures oli naftata riikide majanduskasv siiski märgatav, ent naftat tootvate piirkonna riikide sissetulek inimese kohta lausa vähenes 1,3% aastas. Selle regiooni kõrge sündimus, on aga tekitanud suure tööpuuduse ja madalama sissetulekuga inimeste elutingimuste halvenemise. Nii et tegelikult on hädavajalik MENA riikide ühendamine globaalsesse majandussüsteemi, mis läheb aga paraku eelnimetatud põhjustel väga aeglaselt. Majanduse toimimiseks on olulised sellised asjad nagu naiste õigused, praktilistele ülesannetele orienteeritud haridussüsteem, turumajandust toetav seadusandlus, avaliku sektori kulutuste radikaalne kärpimine. Süvenev vaesus aga toodab noort ja vihast lootusteta elanikkonda, on seega terrorismi taimelava.

Thomas Friedman kirjeldab naftaneedusena olukorda, kus nafta pehmendab tegelikkuse survet valitsevale eliidile, sest riiklikke kulutusi saab katta naftatulude arvelt. Nii hoitaksegi reformidest kõrvale, kuigi naftatuludest ei piisa kaugeltki kogu elanikkonna vaesusest väljatoomiseks.

Araabia terrorismi sünd

Terrorism taktikana sündis 19. sajandi lõpus Vene anarhistide loominguna. Araabia maailmas polnud see levinud kuni 1960. aastateni, kui sellest sai araabia natsionalistide ja islamistide lemmikrelv. Omapärasel kombel on selles osaliselt süüdi needsamad lääneriigid, kellega praegu sõda peetakse. 19. sajandi Türgi impeerium oli mõjukas mängur Euroopas, eriti Lõuna-Euroopas ja Balkani maadel. Ta oli osaline võistluses jõudude tasakaalu nimel, mida Henry Kissinger on värvikalt kirjeldanud oma raamatus “Diplomaatia”. Kuid seestpoolt oli see impeerium nõrk ja araablased ei identifitseerinud ennast sultaniga mingil viisil. Otsiti tõelist islamit, mitte Türgi riigiusku.

Seetõttu pole juhuslik, et näiteks Islami Vennaskond, tuntuim fundamentalistlik organisatsioon, on loodud enne Esimest maailmasõda ning loodud Suessi kanalit hallanud kanali Kompanii stipendiumiga. See on sama vennaskond, mille tuntud aktivistist Sayid Qutbist sai 1960. aastatel islamiterrorismi filosoof ja rajaja. Oluline osa Islami Vennaskonna ideoloogiast oli just araablaste ühendamine ühe lipu alla, mis võimaldas kõigutada Türgi impeeriumi. Islami fundamentaliste kasutati Türgi-vastase jõuna ka Esimese maailmasõja ajal, Hitler kasutas neid aga Inglismaa-vastase jõuna Teises maailmasõjas.

Terrorismi puhul tuleb võidelda selle pinnase, s.o poliitiliste probleemidega. Terrorism on taktika, mitte strateegia või poliitiline suund.

Külma sõja ajal kasvatas araabia terroriste põhiliselt Nõukogude Liit, koolitades neid Ida-Saksa väljaõppekeskustes. Kõige mõjukamad terrorigrupid tekkisid aga siiski USA toel. Islamiterrorismi praegu tegutsev “ tuumik” kujunes välja Afganistanis, kus islamistid sõdisid toonase Lääne vaenlase NSV Liiduga. Seal õpetasid lääne instruktorid afgaani vastupanuvõitlejaid ja nende araabia sõpru käsitsema relvi ja lõhkeaineid, mida nüüd kasutatakse lääneriikide vastu. Enamik tänastest islamiterrorismi liidritest on oma karastuse saanud Afganistanis, võideldes kõrvuti CIA instruktoritega. Niimoodi abistati islamiterroriste samm-sammult väljaõppe, organisatsiooni ja relvastusega, isegi koraanide levitamisega. Need on kunagised liitlased, kellest on tänaseks saanud vaenlased.

Afganistan: globaalse terrorismi kasvulava

Siiski on üks globaalne nähtus, mis on kahjuks välja kasvanud Lähis-Idast – globaalne terrorism. Globaalse terrorismi ülesanne pole konkreetse piirkonna vabastamine või allutamine. Tegutsetakse strateegiliselt, rünnatakse globaalseid suurvõime, eesmärgid on keerulised ning ulatuvad üle riigipiiride. Selliste terroristide tegevusmudeli eeskujuks on Afganistani vabastamine Nõukogude okupatsioonist. Seal sai ka oma esimesed tuleristsed Al Qaeda liider Osama bin Laden. Afganistanis kujunes välja bin Ladeni tegutsemismoodus, talle lähedaste fanaatiliste araabia terroristide rakuke, mille ülesandeks oli kohalike väljaõpetamine, relvastamine, samuti fundamentalistliku ideoloogia mugandamine kohalike oludega. Siin oli kindlasti abiks bin Ladeni kogemus suurärimehe ja organisaatorina, kes üsnagi hajusatest organisatsioonides suutis ta vermida paindliku struktuuri. Siit tuleb ka tema hilisem araabiakeelse nimega organisatsioon Al Qaeda, baas, mis on erinevate rühmituste abistamise, varustamise ja hajusa koordineerimise keskus.

Bin Ladeni aktsioon Afganistanis osutus väga edukaks ja viis Nõukogude režiimi taganemiseni. Ilmselgelt oli edu aluseks bin Ladeni valmisolek ühendada lokaalsed eesmärgid globaalsetega. Kohaliku võitluse sidumine laiema džihaadiga näiteks ka Tšetšeenias on bin Ladenile iseloomulik käekiri. Bin Laden on ka suurepärane taktik. Taktikalise paindlikkusega peab džihhadistidega tegemist tehes arvestama. Kuigi islamifundamentalism ei aktsepteeri demokraatlikku juhtimist, on džihhadistid märganud, et USA poolt kohalikele liidritele peale surutud valimised avavad harukordse taktikalise võimaluse ja võivad nad üsnagi lihtsalt võimule aidata. Viimane ere näide on Hamas Palestiinas.

Afganistanis Nõukogude Liidu vastu peetud edukas sõda, mis aitas kaasa ka Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele, kasvatas kõvasti džihhadistide eneseusku. Põhjendamatu optimismiga kandsid nad selle kogemuse üle USA-vastasele sõjale. Islami fundamentalistidele pole NSV Liidu ja USA vahel suurt vahet, nad usuvad, et nõrkade moraalsete väärtuste ja liiga laiahaardeliste sõjaliste aktsioonide kombinatsioon viib USA väljatõmbumiseni Lähis-Idast ja isegi kokkuvarisemiseni.

Võitluse eesmärgid

Üldiselt peetakse džihhadiste usufundamentalistideks, kelle soov on hävitada lääne tsivilisatsioon, meie elulaad. Siiski on globaalsel terrorismil ka palju maisemaid eesmärke, kuid nende saavutamine on sama ebatõenõoline kui lääne tsivilisatsiooni hävitamine. Terroristide poliitiliseks eesmärgiks on kõigi islamiusuliste ühendamine ühte kogukonda ehk kalifaati (kalifa on prohvet Muhamedi järglane, islami seisukohast peab ka põlvnema Muhamedist). Sellest ideaalist kirjutavad ka bin Laden ja “varalahkunud” al-Zarqawi. Kalifaat märgib mütoloogilist kuldaega, kus kõik islamiusulised olid ühendatud ühe juhi, kaliifi alla. Selle ühenduse loomist alustas Muhamed oma vallutustega ja kaliifid viisid selle lõpuni. Džihhadistide eesmärk näib esialgsel hinnangul teostamatu, kuid on tegelikult fundamentalistide seas vägagi tõsiselt võetav. Kalifaadi taastamine algaks loomulikult islami pühapaikadest, eelkõige Araabia poolsaarelt, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Kõige ideaalsemaks jõukatsumise tandriks on praegu muidugi Iraak, mille aladel on kunagi olnud ka kalifaadi keskus.

Araabia islamimaailma ühendamise idee ei ole uus. Pigem on uus araabia riikluse idee. Esimese maailmasõja alguseks oli araablaste eneseteadvus kasvanud nii suureks, et tekkis küsimus Araabia riigi loomisest. Iseseisvuse nimel tehti koostööd inglaste ja prantslastega oma impeeriumi Türgi vastu. Kuid pärast sõda leidsid suurriigid, et sõja ajal võib anda igasugu lubadusi, ega neid rahu ajal täitma ei pea. Loodi hoopis rida kolooniaid, mida viisakusest nimetati mandaatterritooriumideks, nagu Iraak, Süüria, Liibanon, mis on tänaste araabia riikide eelkäijad. Olgu öeldud, et Iraak, mis näib iidse maana, on riigina noorem kui Eesti Vabariik. Kahjuks on Iraak kaardile joonistatud kohapealseid klanni- ja ususuhteid arvestamata.

Fundamentaalsed araablased on araabia riike alati pidanud ühtse islamirahva lõhestamiseks.

Fundamentaalsed araablased on araabia riike alati pidanud ühtse islamirahva lõhestamiseks. Seetõttu peavad fundamentalistid USAga samaväärseks vaenlasteks kohalikke liidreid, kes nende riikide olemasolu mõistetavalt kaitsevad, nagu Egiptuse presidenti Mubarakit või Jordaania kuningat Husseini. Neid nimetatakse lähivaenlasteks, USA kannab aga kauge vaenlase tiitlit.

Araablaste eneseteadvusele andis uue hoobi teiseusklike ehk Iisraeli riigi loomine Palestiinasse. Araablased väidavad, et suurriigid lubasid neile nii Esimese kui Teise maailmasõja ajal, et juutide kodumaad ei arendata välja täiemõõduliseks riigiks. Sellise riigi tekkimist peavad nad oma ajalooliste alade vallutamiseks, mille tõttu nad on pidanud ka neli sõda Iisraeli riigi vastu, mis kõik on lõppenud araabia riikide kaotusega. Tänaseks on mitmed araabia riigid Iisraeli olemasoluga leppinud (Egiptus, Jordaania) ja sõlminud temaga diplomaatilised suhted. Kuid fundamentalistid on leppimatud. Islamifundamentalistide kõige radikaalsema osa arvates on ühtse kalifaadi loomise oluline etapp “ püha islamiterritooriumi vabastamine” ehk Iisraeli riigi hävitamine, nii on eesmärgi sõnastanud näiteks Iraani praegune president Ahmadinejad.

Kalifaadist peab saama kõigi islamiusuliste ja nende pühapaikade keskus, religioosne riik. Umbes selline, nagu oli Afganistanis Talibani ajal või on praegu Palestiinas ja Iraanis. Selline islamiüksus ei tunnista riigipiire. USA võitleb aga usuriigi loomise vastu oma ilmalike vahenditega, millest põhiline ongi islamifundamentalistide hinnangul moraali ja usu õõnestamine, inimeste meelitamine saatanlike ihade ja kasuga, mis prevaleerivad ilmalikus maailmas, kuid mitte religioosses riigis. Seepärast nimetavad islamistid USAd ka Suureks Saatanaks.

Kalifaadi loomise taktika

Bin Laden ja tema toetajad usuvad doominoteooriasse, leides kinnitust oma Afganistani kogemusest. Nad usuvad, et kui USA-l Iraagis piltlikult öeldes nina veriseks lüüa, lahkub ta kogu Lähis-Idast. Džihhadistide lootused on kasvanud, kui nad näevad, et USAs võtab maad tüdimus Iraagi sõjast. Džihhadistidel avaneb enda arvates sellega võimalus viia ellu järgmine sünge eesmärk: hävitada Israeli riik kui bin Ladeni hinnangul iidsete araablaste maade okupant. Järgmisena jõuaks kätte aeg kukutada illegaalsed valitsused, sest nagu ülalpool öeldud, ei pea džihhadistid ühtegi praeguse Lähis-Ida valitsust legitiimseks.

Kus oleksid sellise kalifaadi piirid? Analüütikud vaidlevad, kui kaugele see visioon ulatub. Bush on rõhutanud, et islamistid tahavad luua kalifaadi kõigis islamiriikides Marokost Indoneesiani. Vähemalt bin Ladeni haare on tõesti globaalne. Tema võrgustik ulatub paljudele maadele ja ta ei ole rassist – islamiusulisel pole kodumaad. Kõik islamiriigid väärivad vabastamist ja umma’ga, globaalse islamikogukonnaga, ühinemist. Samas aktsepteerivad kõik, et juhtroll on riikidel, kus asuvad islami pühapaigad ja mis on iidsed muhameedluse keskused, vanad kalifaadi territooriumid. Esimesed ühendatavad riigid oleksid seega Saudi Araabia; Süüria, Egiptus, Iraak ja Jordaania. Seetõttu on Iraak džihhadistide arvates nii praktiliselt kui sümboolselt sobilik tander viimaseks võitluseks islami ja ristiusu sõdurite vahel. Kuna ka läänest, eriti USAst vaadates on tegu otsustava võitlusväljaga terrorismi vastu, ongi lahingud Iraagis kujunenud oodatust palju emotsionaalsemaks ja suuremaks jõukatsumiseks.

Euroopa, terrorismivastase võitluse uus lahinguväli

Terrorismivastane võitlus on raske ja võtab palju aega, kuid teatavat edu on sellest hoolimata saavutatud. President Bushi valitsuse andmetel on hävitatud kaks kolmandikku teada olevatest Al Qaeda agentidest, piire on raskem ületada, üha keerulisem on raha liigutada. Nagu näitavad Londoni lennukite purustajad, kasutab Al Qaeda nüüd põhiliselt Euroopas elavaid moslemeid, kellel on juba kodakondsus või elamisluba ja kelle liikumine Euroopa Liidu sees ei tekita tähelepanu. Paradoksaalsel kombel on terroristide hoidmine ja hävitamine piiri taga õnnestunud, nüüd tuleb rohkem tegeleda nendega, kes on ELi riikide kodanikud. Tihtipeale pole nad ei vaesed ega ühiskonnast välja surutud, miski on nad radikaliseerinud; nimelt usutakse, et ollakse ohvrid, et usk on rünnaku all.

Võtmeroll ohvrimentaliteedi levitamisel on araabiakeelsetel globaalsetel telejaamadel Al-Jazeera ja Al-Arabia. On tekkinud ühtne islami mõtteväli: kõrbekoobastes istuvate ideoloogide ideed levivad Londoni tänavatel ja mošeedes. Üha süveneb kogukonnatunnetus ja üha rohkem nähakse ennast osavõtjana suurest “lahingust.” See ei tähenda, nagu oleks Al-Jazeera ainult negatiivne nähtus. Ta on toonud Lähis-Itta uut mõtlemist ja objektiivseid uudiseid. Kuid ta on vahendanud ka bin Ladenit ja näidanud Lääne rolli Iraagis ja Afganistanis kõige negatiivsemas mõeldavas valguses. Oluline on teada, et Euroopa moslemid ei võitle niivõrd kalifaadi taastamise ideoloogiast lähtudes, nende nõue on, et lääneriigid Lähis-Idast välja läheksid.

Lause, et anname jumalale, mis jumala kohus, ja keisrile, mis keisri kohus, on islamimaailmas täiesti mõttetu.

Kujunenud situatsioon tekitab palju küsimusi ja põhiline nende hulgast on: miks lasevad moslemi kogukonnad Lääne-Euroopas oma süles tegutseda väikesel, kuid ohtlikul džihhadistide grupil? Miks nad neid üles ei anna või nende tegevust muul viisil ei lõpeta? Praegu näib siiski, et lääneriikides on kriitiline mass moslemeid, kes on huvitatud rahumeelsest kooseksisteerimisest. Ajakirja Newsweek andmetel sai Briti politsei esimesed teated lennuki õhkulaskjate kohta just moslemi kogukonnalt.

Töö islamikogukonnaga, islamiusuliste enamiku eristamine džihhadistidest on Briti valitsuse oluline poliitiline suund. Ilmselgelt peavad sama teed minema ka teised Euroopa riigid, kindlasti saab toetada ka Euroopa Liit. Võitlus Euroopa moslemite mõõdukuse eest on saamas võtmeküsimuseks terrorismivastases võitluses. Euroopa moslemid võivad potentsiaalselt olla lääne elulaadi positiivsete külgede tunnistajateks. Loomulikult teevad nad seda eeldusel, et nad on piisavalt integreeritud ja tunnetavad lääneliku elu häid külgi. Alustada võib lihtsatest asjadest: toetame andekaid moslemi noori nende soovis omandada hea haridus ja elus edasi jõuda, loome positiivsema või vähemalt neutraalse infovälja. Miks ei võiks näiteks olemas olla araabiakeelne Euronews? Kindlasti on Eestil Euroopa Liidu liikmena ja integratsiooniküsimuste spetsialistina (ma ei võrdle muidugi mingil viisil Eesti ja Suurbritannia olukorda) välja pakkuda häid ideid.