Musta laine lätetel: kuhu viivad vihkamisühiskonna jäljed?

Ghattas on romantik: meeleldi kirjeldab ta, kuidas noored mehed vanadel headel aegadel Peshawaris luulet lugesid või Beiruti baarides ööd läbi maailma parandasid. Samas, inimesed Egiptusest, Pakistanist ja mujalt, kelle elust ta kirjutab, ongi ju romantikud, kelle vaprus võib ometi muuta ajalugu.

Poliitilise islami võidukäigu algus

Ghattas lähtub kolmest 1979. aasta sündmusest: Iraani islamirevolutsioon, Meka Suure mošee hõivamine äärmusvahhabistide poolt ning Nõukogude Liidu sissetung Afganistani. Kui Iraani revolutsiooni taustu avavad paljud raamatud ja filmid – meenub näiteks PÖFFilgi linastunud „Homme oleme vabad“ –, siis vähem on teadvustatud, kui tugevalt vapustas šiiade jõuline võimuvõtt sunni islami riike. Enne islamirevolutsiooni olid Saudi Araabia ja Iraani suhted valvsad, aga viisakad, kuid 1979. aastal vallandunud laine mürgitab kahe riigi suhtlust tänini. Ghattas tunnistab, et Iraani režiimi võrdlemine Saudi Araabia vahhabismiga võib näida ebaõiglane. Kuid ka siis, kui sellega mitte nõustuda, pakub tema lähenemine värsket vaatenurka. Üks ja seesama must laine küttis mõlemas üles sektantlikku vägivalda ning suunas riigid lootusetusse laupkokkupõrkesse juhirolli haaramiseks islami maailmas, vallandades poliitilise islami võidukäigu Lähis-Idas. 

2001. aasta 11. septembri rünnaku korraldanud saudi terroristid polnud heidikud, vaid haritud keskklassi noormehed – saatuslikul 1979. aastal alguse saanud vihkamisühiskonna mõrud viljad.

Hirmutava kiirusega mattus selle laine alla üks valgustatumaid islamiriike Egiptus. Liibanonis Bekaa orus sündis 1982. aastal Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe algatusel Hezbollah ehk Jumala Partei ning ajatollade puritanism ja Beiruti hedonistlik elurõõm moodustasid seal veidra kokteili: šiia noorukeid meelitati pühasse sõtta näiteks lubades „suurt korterit, kiiret autot ja sõnakuulelikku naist“. Juulis 1977 haaras Pakistanis võimu kindral Zia ul-Haq; armastatud peaminister Zulfiqar Ali Bhutto hukati ja peagi kehtestas Zia šariaadiseadused. Ghattas näitab, kui tähtis – ja kui kiivalt varjatud – oli Saudi Araabia roll Pakistani šariaadile üleminekus. 

1980ndate algul ei mõjutanud sunni/šiia lõhe veel laiemalt inimeste igapäevaelu. Ent Saudi Araabia mahitusel levis retoorika, mis ei piirdunud teoloogilise debatiga, vaid ründas šiiasid kui gruppi. Eriti kiiresti tõusid pinged Pakistanis Afganistani piiri lähedases Peshawaris, millest oli saanud Nõukogude sõjaväe vastu sõdivate vahhabistide, džihadistide ja teiste araablaste baas. Seal kirjutas reportaaže noor Jamal Khashoggi, kellele Afganistanis sõdivad araablased kehastasid jumalarahva võitlust uskmatute vastu. 1987. aastal lahvatas seal esimest korda lähiajaloos sektantlik vägivald šiiade ja sunnide vahel.

2001. aasta terrorirünnakud

Kui 1990ndad olid veel üsna rahulikud, siis 11. septembril 2001 muutus kõik. Ghattas toonitab, et toonased saudi terroristid polnud heidikud, vaid haritud keskklassi noormehed – saatuslikul 1979. aastal alguse saanud vihkamisühiskonna mõrud viljad. Jamal Khashoggi oli varem olnud Osama bin Ladeni lähedane sõber ning just Khashoggile andis bin Laden oma esimese intervjuu. Pärast kaksiktornide ründamist tunnistas ajakirjanik avalikult, et peab oma toonaseid seisukohti ekslikuks. 

Süüria tapatalgute julmus tundub pretsedenditu, ometi väidab Ghattas, et konflikti osalised võtsid toona sisse positsioonid, mille juur oli ikka saatuslikus 1979. aastas. Kuid tolleks ajaks oli saamahimu veel suurem, kättemaksusoov kangem ning vägivalda ei hoidnud ohjes enam ükski moraalne tõke: sündis jõhker sunnirühmitus ISIS. Jamal Khashoggi jälgis ISISe võidukäiku ning nägi paralleeli Saudi Araabia vahhabismiga. Loomulikult saudid ei toetanud ISISt, kuid Ghattase väitel oli too just Ar-Riyādi ebatolerantsuse ja piiratuse laps – tõsi küll, sohilaps, kes pöördus saudide endi vastu. 

Khashoggi oli end alati pidanud lojaalseks riigialamaks ja kui 30-aastane Mohammed bin Salman võimuredelil tõusma hakkas, toetas Jamal teda. 2017. aastal Saudi Araabiast emigreerudes oli ta juba kriitilisem ja vihjas korduvalt kroonprintsi autoritaarsusele. Troonipärija pakkus oma rahvale läänelikku blingi ja lõbustusi, kuid mitte reaalset demokraatiat. „See poiss on ohtlik,“ kirjutas Jamal Khashoggi sõbrale. Kurval kombel oli tal õigus ja edasist me teame: Khashoggi mõrvati Istanbulis Saudi Araabia konsulaadis. 

Mullu suvel pärast lääneriikide lahkumist Afganistanist võis Eesti pressist lugeda arvamusi, et Afganistani rahvas ju toetab Talibani ning Lääs poleks pidanud seal üldse sekkuma. Muidugi võib lääneriikide tegevust kritiseerida, kuid tundub imelik kahelda selles, et demokraatiat ihkavaid inimesi tuleb toetada. „Must laine“ aitab näha Lähis-Idat läbi üksikisiku silmade ning ehk murendab see pisut nende enesekindlust, kes arvavad end täpselt teadvat, mida Afganistani, Iraani, Saudi Araabia või mõne muu islami maa rahvas tahab.