jaanuar 2, 2014

Araabiamaad 2013 – edasi või tagasi?

Natsionalism, islamism ning nende kahe omavaheline segu jäävad ka lähitulevikus tähtsaimateks araabia- ja islamiriike mõjutavateks ideoloogilisteks jõududeks.

„Peale viimase poole sajandi väldanud araabia ühiskonna ja poliitilise kultuuri allakäiku pole minus säilinud erilist entusiasmi. Kui 1960ndatel oli enamik araabia riike iseseisvunud ning tee rahumeelsele ja demokraatlikule arengule avatud, siis tänaseks on selle asemel rida läbikukkunud riike, üks hullem kui teine. Viimane ebaõnnestumine oli niinimetatud araabia kevad, millest nn läänemaailm sai täiesti valesti aru. Araabia kevad tähendab, et islamism on haaramas võimu, mille tulemusel need riigid libisevad tagasi keskaega.“
Otto Jastrow, arabist, TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi professor, eravestluses aprillis 2012.
Ideoloogia – selle mõiste tekke või reaalse rakendamise geograafilisest ja administratiivsest kohast sõltumata – on lihtsalt seletatuna ideede ja ideaalide süsteem, eriti kui see süsteem moodustab majandusliku või poliitilise teooria ja vastavate praktikate baasi.
Ideoloogilise kuuluvuse järgi on võimalik liigitada sotsiaalset gruppi või klassi, aga ka üksikisikut, lähtudes sellest, millised ideed ja mõtteviisid subjekti iseloomustavad. Arhailises tähenduses peeti ideoloogiaks ka visionäärlikku, tihti ebarealistliku või idealistliku karakteriga spekuleerimist, millel tegelikkusega või tegelikkuseni jõudmisega vähe ühist.
Kõnealuse sõna tüvi tuleneb kreekakeelsest idea`st (‘mudel, muster, vorm‘) ning logos`st (‘kogu, tervik, ka diskursus‘) ning on meie aega (nii kirjalikku kui suulisse  kõnepruuki) jõudnud prantsuskeelse termini idéologie kaudu.
Ideoloogiad Lähis-Idas
Korrektsuse mõttes olgu märgitud, et Lähis-Ida all pean silmas Lähis-Ida laiendatud versiooni, arvates selle hulka ka islamimaad Põhja-Aafrikas, Egiptusest Maroko ja Mauritaaniani. Ning nimme ei ole ma valinud mikroskoobi alla ideoloogiaid nii, nagu neid ametlikult riigiti lahata võib, vaid üldistatuna, iseloomulikena araabia riikidele kui sellistele – tervikliku piirkonnana –, sest eks ole ju riikide administratiivsed piirid tekkinud hiljem kui tegelikult eksisteerivad jõujooned. Püüan määrata mõned olulised ummah  – muslimite kogukond tervikuna – araabia segmenti iseloomustavad nähtused.
Enamiku muslimite jaoks on normiks, et „islam on üks“ ning nad leiavad sellele kinnitust kõikides eluvaldkondades ja  -situatsioonides. Seega suureneb islami roll ühelt poolt näiteks hariduses (kooli- ja kõrgemate õppeasutuste kavades) ning teisalt püüab riik üha rohkem kursis olla ning kontrollida, mida räägitakse mošeedes. Nimetatud faktorid koos tehnoloogia arenguga viivad olukorrani, kus propaganda kaudu on endale „hääle“ saanud traditsioonilisest kõrg- ja süvaharitud vaimsest eliidist sootuks erinevad grupid ja nende liidrid.
Ideoloogiate jaotuse loogika võiks tänase teema kontekstis välja näha viiese valimiga skaalal selline, agu allpool näidatud. Ideoloogiate täpsetele nimetustele ei ole ma siinkohal rõhku pannud, tähtis on jaotuse selgitus ning sisuliste põhimõtteliste karakteristikute väljatoomine. Jah, lisaks mainituile eksisteerivad Lähis-Ida piirkonnas veel neoliberalism, salafism, sekularism, sotsialism jt -ismide lõputus reas, ent nende mängutoomine läheks liiga spetsiifiliseks. Tegelikkuses on oluline mõista, et mõjukad ideoloogiad – omamata ehk veel nime ega kohta klassifikatsioonis – võivad juba eksisteerida, olla segu tuntust ja tundmatust ja mõjutada reaalselt protsesse ja ajalugu. Tuues väikese paralleeli Eestist: kuni viimaste europarlamendi valimisteni puudus üksikkandidaatide osalemist loomulikuks pidav mõtteviis, tänaseks aga on väljendi „Tarandit tegema“ tähendus selge ning ütlus levinud.
Nagu on kokku võtnud emeriitprofessor Michael Freeden: pole olemas sellist looma nagu postideoloogia. Igatahes, nii seniste kui uute ideoloogiate – nii ilmalike, religioossete kui ka nende ristandite – defineerimine ja mõistmine loob eeltingimused mõistmaks protsessi, mida me alates 2011. aastast tunneme araabia kevade nime all. Samas ei ole sugugi absoluutselt kindel, et kogu eespool mainitud laine vallandanud õnnetul episoodil Tuneesia enesesüütajaga 2010. aasta detsembris olid ideoloogilised juured.

Esimene: islamismi peavool

Tegu on suurima mõtteviisiga regioonis, mis ühendab suhteliselt tagasihoidlikke, üksikutel juhtudel ka vägivaldseid islamistlikke liikumisi. Olgu olulisematest nimetatud Hamas, Hizbollah ja Muslimi Vennaskond. Vägivalla kasutamine ning selleks valmistumine on mõeldud vastuhakuna välisohule, mida oodatakse põhiliselt Iisraelist. Ehkki, minevikust on ette tulnud ründeid ka kohalike valitsevate režiimide vastu – Alžeerias, Süürias ja Egiptuses, aga ka mujal.
On ka juhtumeid, kus ükski neist rühmitustest pole ennast ühe või teise konkreetse relvastatud ja ohvritega lõppenud episoodiga seostanud, ent kõik teadaolevad märgid viitavad ühele või teisele neist, sest „käekiri“ on varasemate kuritöödega, mille süüdlased on kindlalt tuvastatud,  sarnane.
Viimane mõttearendus jääb siiski spekulatsiooniks, kuivõrd terrorismi ajalugu (nagu ka luure- ja sõjaajalugu üldisemalt) tunneb küllaldaselt juhtumeid, kus ründeakti läbiviijad maskeeruvad, kelleks vaja. Tõde, eriti mittedemokraatlikes riikides, on raske selguma. Võtame või Liibanoni endise sirgeseljalise peaministri Rafiq Hariri mõrvamise 2005. aastal, mille uurimiseks loodud komisjon on küll jõudnud järeldusteni – tõde olla „teada“ –, ent formaaljuriidiliselt ollakse tõestamisega tupikus.
Enamik organiseerunud islamistlikest liikumistest püüab kas poliitilist võimu teostada või jõuda selle teostamiseni rahumeelsel (et mitte öelda demokraatlikul) teel kohalikel ja parlamendivalimistel osalemise kaudu. Ligikaudu eelmise kümnendi keskpaigast võib märgata, et islamistide edu vabadel ja ausatel valimistel pole enam mingi ime, vaid vägagi tõenäoline lõpptulemus. Pigem oleks nende valimiste võitjate hulgast väljajäämine (rääkimata valimiskünnise mitteületamisest) tänases olukorras sensatsioonimaiguline.
Islamistid ei ole demokraadid ka sel põhjusel, et nende huviks on kehtestada printsiibid, mis tagaksid valitseva klassi võimu (ja privileegide) säilimise. Eritunnusena püütakse – näilise usulise harimise sildi all – saavutada olukorda, kus islami usutõdede selgitamine ja sel teemal arvamuste formuleerimine oleks jõukohane ka tavamuslimitele ning mitte ainuüksi (usu)õpetlastele. Pikemas plaanis oleks selline areng ohtlik ka islamile enesele, ent teenib siiski universaalse globaalse islamiseerumise huve. Kas on mõeldav, et iga taksojuht või turumüüja on pädev analüüsima ja intelligentselt sedastama iseseisvalt midagi, milleni pühendujad on jõudnud aastasadade vältel? Kahtlen.
Muide, egiptlasest õigusteadlase Hussam ʻIssa sõnul on islamistid ennekõike muslimid ja alles seejärel araablased.

Teine: terroristlikud ühendused

Kui lihtne ja paljuräägitud tundub käesolev alateema ja kui raske on siiski leida sobivat lühiiseloomustust igni et ferro (ld k: tule ja mõõgaga) mõtteviisile!
Väike, ent kaalukas ning praktilist mõju omav hulk araablasi, pakistanlasi, afgaane ja teiste Araabia ja Aafrika maade kodanikke on eemaldunud eelmises punktis mainitud peavooluislamistidest ning moodustanud äärmusliku, radikaalse ideoloogia kandjad. Nende valikuks on kasutada terrorismi kui vahendit oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitiliseks eneseväljenduseks. Näiteks võib mahalastud Osama bin Ladenit või kurikuulsat Abu Musab al-Zarqawit pidada karismaatilisteks ning nõiduslikult veenvateks, vaieldamatult tarkadeks (aga kas ka arukad!?) liidriteks. Sarnaste isikute nimekiri on murettekitavalt pikem.
Taolised terroristid ei vali vahendeid sihtmärkide ründamisel nii araabia maailmas kui väljaspool seda, ei küsi selliste rünnakute hinnast ega langenute arvust, ei pea millekski hukkunute usulist kuuluvust või vanust ning põhjendavad ultraküüniliselt oma ebainimlikkust pühakirjaga. Vesi nende veskile on araablaste kibestumise ja marginaliseerumise tunne, mis toidab ka eelmises punktis käsitletud islamistide tegevuskavasid. “Koduseinte” toetus terroristlikule ideoloogiale põhineb samadel toimemehhanismidel, mille tõttu sobib janusele kõrbes iga jook ja valukannatajale iga tuimasti.
Nii terroristide kui ka islamistide mõtteviisi suureks puuduseks on suutmatus formuleerida funktsioneerivaid alternatiive kaasaegsele Lääne ühiskonnakorraldusele. Küll aga võib läbivalt märgata (ajalooliste) eelkäijate puudumist ja puudusi konstruktiivse poliitilise programmi ning loogilise mõtlemise, aga ka intellektuaalse tõsiseltvõetavuse osas.
Egiptlasest mõtleja Tariq al-Bishri soovitab äärmuslike ideoloogiate poolt võrgutatuil esmalt mõista, et religioon on isiklikku sfääri kuuluv asi – s.t islam on usk, mitte seadus (klassikaliselt sekularistlik seisukoht). Samas oponeerivad talle radikaalid Maroko filosoofi Muhammad ʻAbid al-Jabri väitega, et islam pole kirik, mida saaks riigist lahutada.

Kolmas: Ameerika-keskne ja Ameerikast juhitud Lääne ülemvõim

Selle jõu taga olev ideoloogia on ennast enim manifesteerinud alates külma sõja lõpust (s.o kaks ja pool viimast aastakümmet) ning rõhutatult mõistagi pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ühendriikides.
Liikumise eesmärgiks on muuta Lähis-Ida teatud mõttes USA vasalliks, et siis oma kodumaa võimuladvikuisse kuuludes kasutada piiramatuid rahalisi ja muid privileege, nagu perekonnasiseselt edasiantav võim, hõimustruktuuridel põhinev riigiaparaat, politsei- ja julgeolekujõudude kasutamine tulenevalt paremast äranägemisest jne. Selle nimel ollakse valmis vaatama läbi sõrmede ka USA juhitud terroristide jahile oma koduterritooriumil, hoiduma Iisraeli ärritamisest ning vähemasti ametlikult ise terroristidesse kompromissitult suhtuma.
Demokraatia pole nende jaoks oluline – valitsev klass peab end niigi rahvast ja seadusest kõrgemal seisvaks –, küll aga turumajandus ja üleilmses kaubanduses osalemine.
Araabia ühtsuse kadumine või mittetekkimine, panarabismi ideaalide kokkuvarisemine ja nendest (sund)loobumine, võõrandumine tavaaraablaste massidest ja allasurutuse tunne käsikäes läänelike hüvede harjumuspärasusega ning üha suureneva sõltuvusega viimastest – kõik see teenib antud ideoloogia kandjate huve.

Neljas: antiamerikanism, vastuhakk imperialismile, natsionalism

Lääne-vastasust ja antiimperialismi võib minu hinnangul pidada üheks vanimaks ideoloogiliseks ilminguks araabia maades, mis esmalt muutus nähtavaks 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses – siis astusid erinevad araabia hõimud vastu nii Euroopa, Osmani ning (mõnel juhul) sionistlike jõudude domineerimisele Lähis-Ida piirkonnas. Ilmselt suurima koondava mõjuga sündmuseks oli 1979. aasta islamirevolutsioon Iraanis, mis kristalliseeris ühiseesmärgid ning demonstreeris valitseva režiimi kukutamise võimalikkust.
Mitmed selle piirkonna liidrid on tänapäeval tõstnud uuesti pea kohale vanade loosungitega võitluslipud, mis sihitud Ameerika Ühendriikide vastu ning imponeerivad massidele eriti juhul, kui teostus on emotsionaalselt ja poliitiliselt osavalt orkestreeritud. Imponeerimine massidele tagab omakorda ideoloogilistele liidritele autoriteedi ning püsiva populaarsuse kodumaal.
Panaraabia ja antiimperialistlik retoorika kõlab jätkuvalt usutavalt piirkondades, mis on aastakümneid otsesemalt või kaude kannatanud Anglo-Ameerika ja Iisraeli otseste rünnete all või ründeohu tõttu, kõnelemata koloniaalikkest ja okupatsioonidest.
Siinkohal on kohane märkida, et praegused nn araabia kevade sündmused ja ühiskondlikud liikumised on määratletavad ka ideloogilise rebimisena teljel võõras-oma, s.t selle vahel, mis tuleb väljastpoolt (araabia k al-wafid) ja mis on päritud (al-mawruth). Topeltdilemma, ent võimalik, et ka kahvel: mida nii ühest kui teisest võtta ja mida jätta.

Viies: demokraatlike araabia õigusriikide pooldajad

Vaatlen antud alateemat – võrrelduna näiteks terrorismiga, millest piisavalt süvaartikleid – nimme veidi pikemalt. Esiteks on tegu uusima ideoloogiaga. Albert Hourani ülevaatlik, enam kui poole tuhande leheküljeline „Araabia rahvaste ajalugu“, mille esmatrükk jõudis lugejani enam-vähem täpselt külma sõja lõppedes, ei maini kordagi terminit „demokraatia“, mis pole ka sugugi imekspandav. Eks tugine islam ja selle õigussüsteem ikkagi ettemääratusele ja reeglite kogule, mis täitmiseks nii selles kui hakkamasaamiseks teises ilmas. Demokraatia nii selle algses tähenduses (‘rahva võim’) kui tänapäevastes modifikatsioonides ning islamiusule tuginev riigikorraldus ei sobi põhimõtteliselt omavahel kokku.
Olen küll kuulnud kaasaegsetelt muslimitelt, et kindel märk islamisse sissekodeeritud demokraatiast on Koraani suura „Nõupidamine“ („ja nendel, kes kuulavad Jumalat, palvetavad korra järgi, peavad, kui vaja otsustada, üksteisega nõu, ning jagavad almusteks seda, mida oleme nendele andnud,“ – 42:38) – ent millist garantiid pakub see teadmine demokraatia rakendamise tingimustes? Soovimata näida küünilisena, olen siiski päris kindel, et ka Süürias peeti eelmisel aastal „nõu“, enne kui rahva pihta tuli avati.
Ajalooliselt on täpselt samasuguse lõksulaadse olukorraga tegu termini ijma (araabia k: konsensus) rakendamisel – kui mingi konsensuslik otsus on kord vastu võetud, peavad nii muslimid kui mittemuslimid seda vastuvaidlematult täitma. Veel üks muslimite argument toestamaks väidet demokraatliku alge eksisteerimisest islamis alates selle sünniajast kõlab, et prohvet Muhamed ei määranud endale surma eel järeltulijat, vaid jättis selle inimeste otsustada. Ning et üks prohveti mantlipärijaist  –hilisem kaliif – keeldus oma positsiooni vastu võtmast päriluskorras ning oli nõus kaliifina valitsema alles seejärel, kui inimesed sobiva kandidaadi ametisse valisid.
Naastes külma sõja lõpu ning sellega kaasnenud tasakaalu muutumise juurde – Nõukogude Liidu ja kogu nn idabloki (Varssavi lepingu maad) kokkuvarisemine ning demokraatiateele asumine ei jätnud mõistagi Lähis-Idas ahvatlusi tekitamata. Piiratud edu saatis poliitilisi ja varademokraatlikke reformikesi, mida algatasid nii ilmalikud kui islamiorganisatsioonid ja -parteid. Valimised toimusid Alžeerias, Egiptuses, Jordaanias, Pakistanis ja Tuneesias, Lahesõja järel ka Kuveidis ning lõpuks ka Saudi Araabias. Kuni selle ajani oli demokraatia puudumine Lähis-Idas olnud Läänele, demokraatia kantsile, isegi meeltmööda – oli ju sedaviisi lihtsam suhelda vanade ja usaldusväärsete valitsusklannidega, kelle kliendid naftaimportijatest tööstusriigid olid. Samuti kartis Lääs islamistide tõusu, juhul kui Lähis-Idas saanuksid teoks vabad ja demokraatlikud valimised. Lühidalt arvati Läänes, et demokraatiatraditsiooni puudumine on piisavaks põhjuseks, miks selle teket kõnealuses regioonis mitte soodustada (läbi lillede väljendudes).
Niisiisi on püüdlus demokraatliku ühiskonna poole Lähis-Ida piirkonnas seni ilmselt nõrgimaks mõttevooluks, mida esindavad kodanikuühiskonna aktivistid, kellest mõned on ülipopulaarsed nii araabia maades kui nüüdseks tunnustatud ka laias maailmas. Viimast tõestab ka enneolematu üleilmne autasude sadu ühes kaasneva meediatähelepanuga, millesse on oma panuse andnud tavaliselt araabia päevapoliitikat mitte just teravdatult jälgiv ajakiri Vogue.

Demokraatiast veel mõni sõna

Põhiliseks eesmärgiks demokraatide segmendil on loomulikult osalusdemokraatia kehtestamise soov ühes kaasaegse avatud juhtimisega. Selle ideoloogia järgijate üha suurenevat hulka  tiivustavad nii kaudsed kui otsesed tegurid– vaesus, tööpuudus, stagnatsioon, arenenud maailma araablaste „eest ära minek“ koos lootuse kaotamisega seda vahet eluea jooksul vähendada, politseriigile iseloomulik hirmuõhkkond, korruptsioon, makromajanduslikult katastroofieelsed numbrid, riigieelarvetesse sissekirjutatud „õhk“ ja välisabi osakaal eelarvest ühes nendest tuleneva sõltuvusega välismaistest poliitteguritest.
Teisalt mängivad rolli üksikisikute individuaalne soov ise midagi ära teha, noorte püüdlus teha/olla teisiti kui varasemad põlvkonnad, iga kirjaoskaja võimalus olla interneti kaudu täielikult ja vahetult kursis mujal toimuvaga ning end kasvõi reaalajas väljendada, püüd rabeleda välja perifeeriast, olla võrdne ja võrreldav ning võistelda omaealiste ja valdkonnakaaslastega välismaailmas jne.
Tuginedes algselt üksikutele põhimõttelistele fanaatikutele – kes olid tihti ka võimude poolt vaikima sunnitud – on antud segment praeguseks kasvanud ilmselt kiiremini kui islamistid. See protsess on võrreldav vetikatega, mis tekivad ja elavad omaette varjulistes meresoppides, ent õigete tingimuste korral võivad eksponentsiaalselt paljunedes katta kriitilise osa veepinnast. Leviku kindlaks kiirendajaks on juba osutunud seniste poliitiliste režiimide langemine aastatel 2011 ja 2012 – võimatu on osutunud võimalikuks.
Ent siiski meenub siinkohal tõdemus, et  revolutsiooni teha on kergem kui revolutsioonis saavutatut hoida. Mis tähendab, et ka ideoloogiakandjate meelsusevahetus on täiesti reaalne võimalus ning tänasest rahumarsi liidrist võib islamistlikus valitsuses saada häälekas vanameelne, kes ei soovi enam midagi kuulda universalistlikust mõtteviisist ja maailmanägemisest.
Nagu professor John Esposito mulle juba 1997. aasta eravestluses rõhutas, on islamit liiga kaua peetud demokraatlike riikide (ning nendes domineerivate uskude) poolt teiseks (ingl k: other) või välis- (ingl k: foreign) usuks, mis kuulub samasse gruppi hinduismi, budismi, taoismi ja teistega. Demokraatia aga, olles juba definitsioonijärgselt uskudeülene, peaks rakendudes tekitama samm-sammult olukorra, kus teise või võõra asemel on naaber. Mis omakorda looks eeldused olukorraks, kus “muslimid on meie” (ingl k: Muslims are us), mida me ju nii teoloogiliselt kui demograafilises mõttes olemegi. Täna, hulk aastaid hiljem, võib Esposito tollane seisukoht kõlada naiivselt, ent visiooniga ma olen nõus.
Demokraatiateemalise mõttearenduse lõpetuseks lisan siiski, et ka siin (ja edaspidi, eriti akadeemilistes kirjutistes) peab olema terminites väga täpne, kuna demokraatia all on erinevatel aegadel ja erinevate toimijate poolt silmas peetud sisult vägagi erinevaid kontseptsioone. Ka kristlik kirik, mis varem toetas absolutismi ja monarhe kui jumala asemikke maa peal, on end praeguseks kohandanud kaasaegsete demokraatlike ideaalidega (ja reaalidega) riigikorralduses.
Ning kui demokraatiat harjumuspäraseks pidavad eurooplased peavad intellektuaalse vestluse sujumiseks esmalt omavahel kokku leppima ühises märgisüsteemis ja tähendustes, siis mida nõuda veel muslimitelt? Tulenevalt taustsüsteemist on neil läänlastega võrreldes ilmselgelt tunduvalt enam takistusi demokraatiakontseptsiooni elementaarsete põhitõdede mõistmiseks, rääkimata selle omaksvõtmisest või soovist seda rakendada.
Alates möödunud sajandi keskpaigast on natsionalism, islamism ning nende kahe omavaheline segu ilmselt tähtsaimad araabia- ja islamimaid mõjutanud ideoloogilised jõud ning säilitavad selle positsiooni arvatavalt ka lähitulevikus.
Samas on ainuüksi viimase paari kümnendi jooksul murrangulisi muutusi olnud hulgim alates Lahesõjast aastal 1991 kuni Iraagi-invasioonini 2003. aastal ning äsjase araabia kevadeni – ja selle aja jooksul on muutunud ka araabia liberaalide, sotsialistide, islamistide vaated ning suhtumine koostöösse Iisraeliga, veresaunadesse, diktaatorite püsimissse või langemisse ja mitmetesse teistesse võtmeküsimustesse.
Kõikide eespool kõneks tulnud eri rühmade ja ideoloogiakandjate maailmavaate vundamendi juured ulatuvad minevikku ning sestap pole ka tulevikustsenaariumites midagi täiesti uut.
Ühelt poolt ei kao kusagile üks või mitmed olulisematest ideoloogiatest ning teisalt säilivad ka nende konfliktid teiste ideoloogiakandjatega ja nn regiooniväliste toimijatega. Kuni kestab islam, on selle rahulike järgijate hulk meeletu, kuid ka äärmused alati esindatud.
Äärmuslike vaadete hullumeelsuse astete täpne määramine, rääkimata ennustamisest, pole samuti kuigivõrd kindla peale minek, sest nagu on sedastanud poolakast mõtleja Stanislav Lec – alati on olemas veel lõikavam nürimeelsus. Konstruktiivse pragmatismi (olgugi, et see pole araabia maailmas sugugi tundmatu mõiste) tõusu ükskõik millise ideoloogia tähtsaimate väärtushinnangute hulka ei julge – mitte et vastav tahe puuduks – mina aga siinkohal küll prognoosida.