Can Kasapoğlu: Lääs tegi kurdi terroristidele relvi andes suure vea 

Palun kirjeldage Türgi praegust poliitilist atmosfääri ja rahvusküsimust Türgis. 

Türgi on ainus NATO riik, mis piirneb Lähis-Idaga. Sel piiril on palju tungivaid turvariske, näiteks Süüria kodusõda ja ebastabiilsus Iraagis koos ISISe, Al-Qaeda ja Kurdistani Tööpartei (PKK) ja Kurdi Rahvakaitseüksuste (YPG) terrorismiga. Iraani jõupingutused levitada strateegilisi relvi ja revolutsioonilise kaardiväe õõnestustegevus Lähis-Idas kujutavad endast samuti ohtu.  

Oma geopoliitilise seisundi tõttu on Türgi otseselt seotud Musta mere ja Vahemere idaosa probleemidega ning neist mõjutatud. Türgi välispoliitika laieneb ka Kaukaasiale ja Balkanile, mis on teatavasti veel kaks väga haavatavat piirkonda. Seega on Türgil ainulaadne poliitiline õhkkond ja tegevuskava, mida kujundavad väga tõsised julgeolekuriskid, sealhulgas selliste terroriorganisatsioonide nagu PKK võimalikud kohatised rünnakud. 

Mõnikord on välismaistele vaatlejatele Türgi geopoliitilisi arvestusi raske selgitada. Türgi ei ole Šveits, Belgia ega Luksemburg. 1990. aastatel piirnes riik revolutsioonijärgse Iraani, Hafez al-Assadi Süüria ja Saddam Husseini Iraagiga. Türgi on Lõuna-Korea kõrval teine riik, mille piiri äärde on paigutatud Põhja-Korea relvad. Need tegurid on vaba maailma vaenlased, ja kõik nad asuvad Türgi piiridel. Varem, külma sõja ajal oli Türgi üks NATO otsustavaid tegijaid Nõukogude ohu ohjeldamisel. Praegugi väärivad tähelepanu tema kaitsetehingud Ukrainaga.  

Seetõttu on riigi julgeolek Türgi sisepoliitikas poliitilise teemana tugevasti esil. See on loomulik tulemus ja eriti pärast sissetungi Ukrainasse on see iga NATO riigi jaoks õige suhtumine. 

Kurdidel on suur mõju nii Türgi välis- kui ka sisepoliitikale. Nende üsna võimas kohalolek ja lojaalsus Ameerika Ühendriikidele Süürias on näiteks rikkunud Türgi ja Ameerika Ühendriikide suhteid. Ometi pole kurdid kaugeltki ühtne rahvas. Eri kurdi fraktsioonid Iraagis ja Iraanis – kõigil on isesugune mõju Türgi välispoliitika kujunemisele. Kes on neis riikides peamised kurdi eestvedajad? Mis on nende eesmärk? 

Esiteks, ärgem ajagem PKK terroriste segi kurdidega, kuna neid sõnu kasutatakse üldiselt paljudes Lääne kirjutistes vaheldumisi. „Terrorism kõigis oma vormides ja ilmingutes on kõige otsesem asümmeetriline oht meie kodanike turvalisusele ning rahvusvahelisele rahule ja heaolule,“ öeldakse NATO strateegilise kontseptsiooni dokumendis. Terrorism on Venemaa kõrval üks kahest otsesest ohust alliansile, nagu ametlikult on kuulutatud. 

PKK terrorivõrgustik on aastakümneid olnud Türgi riikliku julgeoleku tegevuskavas tähtsal kohal. Tegu on narkoterroristliku organisatsiooniga, mis õilmitses Nõukogude Liidu sõltlasriigi, Hafez al-Assadi juhitud Süüria Baathi režiimi kaitse all. Rühmitus on aastakümneid korraldanud rünnakuid tsiviilelanike ja Türgi julgeolekujõudude vastu. Paljud ohvritest olid kurdi päritolu. YPG [Süürias] jõudis kokkupõrgete tõttu ISISega ka Lääne meedia pealkirjadesse. Ometi on see väga lühinägelik arusaam. Varem sattusid ISISega vastamisi ka Liibanoni Hezbollah, Al-Qaeda ja Al-Qaedaga seotud salafistlikud rühmitused. Kokkupõrked ISISega ei pese terrorivõrgustikku puhtaks.  

PKK terrorivõrgustiku pikaaegne geopoliitiline siht on moodustada terroristlik riik Iraanist, Süüriast ja Iraagist, samuti Türgist lahku löönud osadest.

Mis puudutab piirkondlikke võime Põhja-Iraagis, siis näeme, et Türgi on arendanud head sidemed Erbiliga, kaasa arvatud julgeolekuoperatsioonid PKK vastu. Jällegi, PKK ja temast välja kasvanud Kurdi Demokraatlik Liit ei esinda kogu Süüria kurdi elanikkonda. Türgil on head suhted paljude sealsete rühmitustega. 

PKK terrorivõrgustiku pikaaegne geopoliitiline siht on moodustada terroristlik riik Iraanist, Süüriast ja Iraagist, samuti Türgist lahku löönud osadest. Kuid sisuliselt on nende esmaeesmärk Türgi territoriaalse ühtsuse lõhkumine. Teisisõnu on see terroriorganisatsioon ohustanud NATO riigi territoriaalset ühtsust. 

PKK püüab oma terroristlikke plaane ellu viia mitmel viisil. Esiteks ründavad nad Türgi tsiviilelanikke asustuskeskustes, nii nagu see tuli ilmsiks novembrikuises Istanbuli rünnakus. Teiseks on nende eesmärk luua vabastatud terrorialad Türgi piiri vahetusse lähedusse. Ja kolmandaks toob see Türgi piirile ohtlikud relvasüsteemid, nagu kaasaskantavad õhutõrjesüsteemid ja juhitavad tankitõrjeraketisüsteemid. Et mõista reaalset olukorda, soovitan tungivalt EDAMi aruannet „In the Shadow of Guns“ („Relvade varjus“). 

Mida peaks maailm PKKst teadma? Kui tugev see on, mis on nende eesmärgid, kes neid toetab ja mis on nende sissetulekuallikad? Me kuuleme pidevalt Türgi uudistest, kuidas  rakukesed ja nende juhid on „neutraliseeritud“, kuid nad on ometi alles?  

Me teame, et nende sissetulek tuleb mitmesugustest illegaalse tegevuse kanalitest Euroopas ja Lähis-Idas, kaasa arvatud narko- ja inimkaubandus ning relvade smugeldamine. 

Veel 1990ndatel tuli enamik nende relvi Iraagi arsenalist, kui Iraagi relvajõud kaotasid Saddam Husseini võimu ajal kontrolli oma relvavarude üle. 

Maailm peab mõistma, et pikas plaanis ei kahjusta PKK harude relvastamine mitte ainult Türgit, vaid ka Läänt tervikuna.

Süüria kodusõja ajal hankis terrorivõrgustik relvi ka Süüria Araabia armee varudest. Kuid samuti on üsna tähtis see, et märkimisväärne osa PKK relvi tuli Türgi lääneliitlastelt, kes relvastasid mõningaid rühmitusi (kellel olid otsesed sidemed PKKga) ISISe-vastase kampaania raames. Seda ei väitnud ainult Ankara üksi. Endine Ameerika Ühendriikide kaitseminister Ashton Carter ütles selle tõsiasja avalikult välja ka senati istungil. PKK harude relvastamine oli Barack Obama ajastu üks suuremaid vigu.  

Maailm peab mõistma, et pikas plaanis ei kahjusta PKK harude relvastamine mitte ainult Türgit, vaid ka Läänt tervikuna. Me ei tohiks unustada, et PKK ja tema harud on tuntud ka oma tegevuse poolest relvade salakaubaveol.  

Niisiis, miks on PKK ikka veel alles? Me peaksime meeles pidama, et terroristlikud organisatsioonid tuginevad väljakujunenud ökosüsteemile. Sama kehtib ka Al-Qaeda ja ISISe puhul, nemad on samuti alles. Türgil läks PKK vastu võitlemisel hästi. Kuid probleemi allikas on Iraagis ja Süürias sügavalt juurdunud.  

Türgi viib Süürias ja Iraagis läbi ulatuslikku sõjategevust PKK/YPG sihtmärkide vastu vastusena kohutavale Istanbuli İstiklali pommirünnakule. Türgi tipp-poliitikud on näidanud näpuga Ameerika Ühendriikide poole, kes on nende meelest rünnaku eest kaudselt vastutav. Aga kui rääkida suurriikidest, on ju veel ka Venemaa, kes saab kindlasti kasu igasugustest tülidest ja lahkarvamustest NATOs. Mida teie sellest kõigest arvate? 

Pärast İstiklali pommirünnakut oli Türgi esindajate retoorika, mis osutas Ameerika Ühendriikidele, enamasti geopoliitiline reaktsioon Obama-ajastu poliitika jäänukite vastu. Türgi ei olnud ainus Ameerika Ühendriikide liitlane, kellest Obama-Bideni Valge Maja eemaldus. Olid ka Pärsia lahe riigid ja Iisrael. 

Mis puutub Venemaasse, on olukord siingi problemaatiline. Kui Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit on PKK määratlenud terroriorganisatsioonina, hoidub Venemaa ikka veel seda tegemast. Samamoodi on Venemaa satelliidil, Süüria Baathi režiimil orgaanilised sidemed PKK terrorivõrgustikuga. Hafez al-Assadi režiim varjas aastakümneid terrorirühmituse juhti, praegu vangistatud kurjategijat Abdullah Öcalani. 

Eestis on väljendatud skeptilisust: miks ei ole leitud poliitilist, rahumeelset lahendust aastakümnetepikkusele konfliktile PKKga? Viimane läbirääkimiste katse 2015. aastal luhtus ja isegi Rahvaste Demokraatlikku Parteid, suuruselt kolmandat parteid parlamendis, peetakse nüüd terroristlikuks ja neilt võetakse pidevalt poliitilist võimu piirkondades, kus nad valimised võidavad. Mis takistab rahuprotsessi ja miks igale pingestumisele reageeritakse alati sõjaliselt? 

Türgi seisukohast on meil sellele kaks vastust. Esiteks tahaksime küsida meie lääneliitlastelt, kes jutlustavad rahuprotsessi PKKga, kas nad põhimõtteliselt propageerivad sedasama Al-Qaeda ja ISISe suhtes. Las ma väljendan seda NATO idatiivale pisut selgemalt: kas me tahaksime leida „rahumeelset lahendust“ Ukraina olukorrale, istudes koos Butša veresauna lihunikega ja nendega vesteldes? Või kas te soovitaksite Ukrainal läbi rääkida oma territoriaalse terviklikkuse suhtes? 

Türgi põhiseaduslik kord on väga selge. Demokraatlike õiguste parandamine on tähtis kõigile kodanikele, olenemata nende rahvuslikust kuuluvusest. Sõjaväe esmane ülesanne Türgis ja ükskõik kus on kaitsta riiki relvaohu eest. PKK on kasutanud tipptasemel tankitõrjerelvi, maamiine, kõrgtehnoloogilisi kaasaskantavaid õhutõrjesüsteeme, erivägede tasemel snaiprirelvi ja palju muud. Milliste vahenditega peale sõjaliste saab sellise terroriohuga toime tulla? 

Mis puudutab sisepoliitikat, siis ma ei kommenteeri eraldi ühtki parteid. Ma ei ole poliitikateadlane, ma olen kaitseekspert. Kuid võin öelda seda: Lääne demokraatias ei ole vastuvõetav partei, millel on orgaanilisi sidemeid terroriorganisatsiooniga.  

Miks on Türgi võimas armee võidelnud kurdi mässuliste vastu juba 1980ndatest saadik, ometi pole kumbki pool aga võitnud? 

Kujutada olukorda ummikseisuna on analüütiliselt puudulik. Terroriorganisatsiooni asutaja ja juht on Türgis vanglas ning PKK võime korraldada ulatuslikke terrorirünnakuid Türgis kohapeal kahanenud marginaalsele tasemele.  

Praegu võitleb Türgi peamiselt PKK terrorismiga väljaspool oma piire. Seega on Türgi ja Türgi sõjavägi võitnud lahingu terrorismi vastu omas kodus, aga praegune põhiprobleem tuleneb Lähis-Idast ja eelkõige ebastabiilsusest Iraagis ja Süürias.  

Ja las ma taas kord parandan küsimuse sõnastust. Sõjalised rühmitused, kellega Türgi sõjavägi võitleb, on terroristliku organisatsiooni liikmed, nagu on tunnistanud nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit. Istanbuli pommirünnak ja tsiviilelanike tapmine – üks ohvritest oli kolmeaastane tüdruk – ei ole mingite standardite järgi „ülestõus“. 

Palju on kirjutatud sellest, kuidas demokraatia areng Türgis on tihedalt seotud kurdide õigustega, ja on väidetud, et Türgist ei saa täisdemokraatiat enne, kui kurdide õigused on tagatud. Mida teie sellest arvate? 

Türgi Vabariik on üles ehitatud Prantsuse Vabariigiga väga sarnastele arusaamadele demokraatiast ja rahvuslusest, mis tulenevad Prantsuse revolutsiooni juurtest. Seega oleks Türgi riigi aluste analüüsimine liibanoniseerimise raamistikus põhiseaduslikult vigane. Türgi ei võta kodakondsusõiguste määratlemisel kasutusele etnilist objektiivi: põhiseaduses sätestatud demokraatlikud õigused kehtivad kõigile kodanikele. Ja millest Lääs ei suuda siin aru saada, on see, et nii nagu Prantsusmaa, on Türgi rahvusvabariik, mitte etniline föderatsioon.  

Türgi on rahvusriik, ja nii see ka jääb. 

Milliseks kujuneb Türgi jaoks lõppseis, kui rääkida kurdidest kogu nende mitmekesisuses? Kas selles olukorras toimub mingisugune evolutsioon, mida välismaailm ei näe, või on see nõiaring, mis naaseb sõjaliste meetmete juurde? 

Kõigepealt pean ütlema, et mind üllatab, et Balti meedia alahindab sõjaliste meetmete väärtust. Need on sõjalised vahendid, mis kaitsevad Ukrainat Venemaa sissetungi eest just praegu ja need on taas sõjalised vahendid, mis kaitsevad Baltimaid Vladimir Putini agressiooni vastu, kui nii peaks minema.  

Niisiis on sõjalised meetmed väga asjakohased ja otsustavad, kui asi puudutab tänapäeva geopoliitikat. Teie küsimusega seotud lõppseis Türgi jaoks on riigi territoriaalse terviklikkuse ja põhiseaduslike aluste kaitsmine. See võitlus ei erine meie võitlusest Al-Qaeda ja ISISe vastu. 

Vältimaks kroonilist julgeoleku/terrorismiprobleemi, peame otsima lahendust mitte ainult Türgis, vaid vältima ka seda, et Iraagist ja Süüriast saaksid läbikukkunud riigid, kus igat sorti terroriorganisatsioonid võiksid hõlpsasti õilmitseda. 

Kodus võib Türgil, ja peakski, nii nagu ka ülejäänud maailmal, loomulikult olema demokraatlik tegevusplaan, et edendada oma kodanike heaolu. Ometi peaks mis tahes parandus toimuma põhiseaduslikus raamistikus ja kehtima riigi kõigi kodanike kohta olenemata etnilisest päritolust.

Türgi ja Türgi sõjavägi võitnud lahingu terrorismi vastu omas kodus, aga praegune põhiprobleem tuleneb Lähis-Idast ja eelkõige ebastabiilsusest Iraagis ja Süürias.  

Türgi ajaleht Hürriyet avaldas, et Türgi valitsus kaalub dialoogi alustamist Süüria valitsusega kolmes põhiküsimuses. Küsimused hõlmavad Süüria riigi ühtse struktuuri säilitamist, Süüria territoriaalse terviklikkuse säilitamist ning oma koduriiki naasvate põgenike turvalisuse ja ohutuse tagamist. Kas teine punkt on seotud hirmuga kurdi autonoomia ees ja kas on oodata Recep Tayyip Erdoğani ja Bashar al-Assadi käepigistust? 

Riigipeade käepigistust tuleb veel oodata ja see sõltub eri asjaoludest. Kuid enne kui see juhtub, tuleb meil veel paljugi ära teha.  

Põhimõtteliselt on Türgi võtnud seisukoha, mis toetab tema lähipiirkonna ja otseste naabrite ning laiema ümbruse territoriaalset terviklikkust. See ei käi ainult Ankara seisukoha kohta Süürias. Türgi on näiteks kogu aeg avalikult toetanud Iraagi territoriaalset terviklikkust. Ankara on praegugi samal arvamusel Afganistani ja Ukraina suhtes. Isegi kui Türgi ostis Venemaalt õhutõrjesüsteemi S-400, ei muutnud ta oma seisukohta Krimmi suhtes ja kaitses alati Ukraina territoriaalset terviklikkust. 

Iraagis on suhted Iraagi Kurdistaniga, täpsemalt Kurdistani Demokraatliku Parteiga, tegelikult väga head. Autonoomia sai seal samuti alguse sõjatingimustes ja lennukeelutsooniga. Türgi ja Iraagi Kurdistani sõjaline jõud Pešmerga teevad seal mingil määral isegi PKK-vastast koostööd. Miks on praegu välistatud, et sama võiks juhtuda ka Süürias?   

See on suurepärane näide, mis aitab meil olukorrast aru saada. Türgi on üks tähtsamatest tegijatest, kes toetab Põhja-Iraagi piirkonna majandust. Türgi ja kohalikud võimud on arendanud julgeolekukoostööd PKK vastu. Sest ka piirkonna kurdid on PKK terroriorganisatsiooni tõttu kannatanud.  

Türgi piirkondlik julgeolekupoliitika ei ole kurdivastane, vaid on tegelikult PKK-vastane. Süürias on peamine eesmärk takistada PKK juhitava terroristliku riigi teket samamoodi nagu ISISe juhitava salafistide terroristliku riigi teket. 

Rahvusvaheline olukord on ilmselgelt väga pingeline Venemaa illegaalse okupatsiooni ja sõja tõttu Ukrainas. Sellises õhustikus, kui Türgi president hakkas tingima NATO laienemise üle ning tõi Soomes ja Rootsis esile kurdide küsimuse, olid paljud jahmunud, kuivõrd probleemid näivad olevat ebaproportsionaalsed. Kuidas te hindate selle mõju Türgi usaldusväärsusele Lääne liitlasena? 

NATO alliansis on kaks sõjaväge, mis suuruselt ületavad Vene sõjaväe Lääne sõjaväeringkonda: Ameerika Ühendriikide ja Türgi relvajõud.  

Ajal, mil NATO pöördub tagasi oma külma sõja aegsete põhialuste juurde, muutub tähtsaks vana hea küsimus, kui palju diviise suudab riik välja panna. Ja siinkohal peaksime uuesti üle kordama lihtsa tõsiasja: NATO ei ole Euroopa Liit. NATO on oma DNA poolest eelkõige sõjaline liit. Sõjalise liidu loomiseks peab kõigepealt olema tõeline sõjavägi. Türgi on üks väheseid liitlasi, kellel on tõeline sõjavägi. See ongi Türgi usaldusväärsuse väga lihtne sõnastus. 

Need on Türgi droonid Bayraktar TB-2, mis kaitsevad Ukraina taevast just praegu, kui me teiega siin räägime. Türgil ja Ukrainal on ka ühine tootmisleping, et kahasse toota Akıncıt, mis on palju arenenum mehitamata lahingulennuk kui Bayraktar TB-2, mis tõi juba kaasa pöörde käimasoleva Venemaa sissetungi ajal.  

Üldiselt ei ole Türgi panus NATOsse seotud Rootsi ega Soome väliseesmärkidega. Ka pole Türgi panus midagi uut. Külma sõja ajal kaitses Türgi vaba maailma enam kui 20 Nõukogude Liidu diviisi eest. 

Rootsil ja Soomel tuleb vahet teha. Ma ei usu, et Soome küsimust oleks nii raske lahendada. Rootsi peab aga langetama otsuse NATO liikmesuse ja PKK/YPG vahel. Siin pole panused kõrged mitte ainult Türgi, vaid kogu alliansi jaoks.  

Kas Türgi teeb koostööd ja kas tema parlament ratifitseerib NATO laienemise? 

Liikmesuse protsessi osana allkirjastasid kolm riiki – Rootsi, Türgi ja Soome – ühismemorandumi, millega Rootsi ja Soome võtsid endale mõne kohustuse. Nii nagu enamikus teisteski NATO riikides, käib Türgis see protsess parlamendi, mitte valitsuse kaudu. Kui võetud kohustused on täidetud, ei näe ma põhjust, miks peaks Ankara olema vastu nende NATOsse vastuvõtmisele. Seega ei ole siin küsimus mitte koostöös, vaid pigem ühismemorandumis välja toodud kohustuste täitmises.  

Kas me näeme ratifitseerimist veel enne [juunis Türgis toimuvaid presidendi- ja parlamendi]valimisi? Jällegi sõltub see eeskätt Rootsist ja vähemal määral Soomest, kas nad suudavad memorandumi tingimused enne täita.