Vene luureteenistused äpardusid, sest režiimi turvalisus seati ühiskonna julgeolekust kõrgemaks
Hoolimata ulatuslike seirevõrgustikega julgeolekuaparaadi valvsusest ei suutnud Vene riik ära hoida terroristide rünnakut kontserdisaalile pealinna lähistel. On põhjust küsida, mis oli nurjumise taga. Miks Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), kelle ülesanne on terrorismiga võidelda, pisendab Islamiriigi osalust rünnakus? Millised tagajärjed on sel tragöödial Putini režiimile? Neile küsimustele vastamiseks tuleb tunda Venemaa eripärast suhtumist terroritõrjesse.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
Esimesed teated massimõrvast Crocus City kontserdisaalis tekitasid Putini meetoditega tuttavatel vaatlejatel déja vu mulje. Traagiline sündmus, milles hukkus rohkesti süütuid inimesi, tõi meelde Venemaa kortermajade plahvatusi 1999. aastal, millega õigustati teise Tšetšeenia sõja vallapäästmist ning upitati „endine” KGB ohvitser Vladimir Putin populaarseks presidendikandidaadiks. Mõneti levis arvamusi, et nüüd, kui Putin on Venemaad valitsenud peaaegu veerand sajandit, tundub ta hiljutisest „tagasivalimisest” olevat ammutanud piisavat julgust, et kihutada oma rahvast veelgi enam sõtta Ukraina vastu. Samuti avaldati muret Moskva oskuse üle libaoperatsioone korraldada.
Esimesed teated massimõrvast Crocus City kontserdisaalis tekitasid Putini meetoditega tuttavatel vaatlejatel déja vu mulje.
Siiski ei teinudki Putin vahetult pärast rünnakut kontserdisaalile avalikku üleskutset murranguliseks sõjaks Ukraina ja lääne vastu. Asjaolust, et Vene võimutruu meedia ei süüdistanud organiseeritult Ukrainat – nagu võiks järgneda libaoperatsioonile –, võib oletada, et Kremlile tuli rünnak ootamatusena. Väljaanded olid segaduses, kuna Kremli juhtnööride puudumisel ei saanud kellelegi näpuga näidata.
Pärastpoole võttis vastutuse rünnaku eest endale Islamiriik. Ehkki USA ja Venemaa olid aastaid jaganud terroritõrje vallas luureandmeid, jäi USA ametiisikute hoiatus terroriohust avalikel üritustel Moskvas, sealhulgas kontsertidel, Vene võimude tähelepanust peaaegu ilma. 19. märtsil peetud FSB laiendatud nõupidamisel heitis Putin lääne luureametite hoiatused kõrvale kui ähvardused Venemaa destabiliseerimiseks.
Terrorism ja äärmuslus ühes pajas
See pole esimene terrorirünnak, mille Vene vastuluure on maha maganud. FSB reageeris viivitusega pommirünnakule 2017. aastal Peterburi metroos. Korduv nurjumine Venemaal terroritegusid ära hoida on tingitud sellest, et FSB silmis seisab režiimi turvalisus kõrgemal ühiskonna julgeolekust. Vene õigusaktides defineeritakse terrorismi valitsusasutuste ohustamisena – nende otsustusprotsesse võidakse mõjutada „tsiviilisikute hirmutamise ja/või muud liiki ebaseaduslike vägivallategudega”. FSB turvab eeskätt režiimi, mitte elanikke.
FSB direktorina taastas Vladimir Putin 1990. aastate lõpus kurikuulsa nõukogudeaegse poliitilise politsei uue nime all: põhiseadusliku korra kaitse ja terrorismivastase võitluse teenistusena, mida tavaliselt tuntakse 2. teenistusena. See teenistus tegeleb nii terroritõrjega kui ka „äärmuslaste” tagakiusamisega.
Venemaal kohandatakse luureandmete kogumist ja analüüsi nii, et tulemused sobiksid ainsa kliendi, Vladimir Putini vaadetega.
Pealegi märgib Amnesty International, et Vene õigusaktides ja kohtupraktikas aetakse omavahel segi terrorism ja äärmuslus; „äärmuslust” defineeritakse nii laialt, et see võib hõlmata igasugust rahumeelset poliitilist või ühiskondlikku tegevust ja protesteerimist, nagu Aleksei Navalnõi asutatud Korruptsioonivastase Võitlemise Fond, noorte protestiliikumine „Kevad”, Jehoova tunnistajad ning isegi LGBT ühingud. Viimastel aastatel kohtab järjest enam „terroristliku suunitlusega kuritegusid” (mitte terroriakte) ja süüdistusi „terrorismi õigustamises”, millega surutakse alla neid, kes valitsust kritiseerivad.
See on hästi teada, et luurajate ettekanded autoritaarsetes riikides on allutatud märkimisväärsetele moonutustele, nii et need osutuvad „mehhanismiks, millega võimendatakse režiimi väärarusaamu välismaailmast”. Sarnaselt sellega, et terroritõrje prioriteediks on režiimi turvalisuse säilitamine, kohandatakse Venemaal luureandmete kogumist ja analüüsi nii, et tulemused sobiksid ainsa kliendi, Vladimir Putini vaadetega.
Luureanalüütikud (kui neid endiselt sobib nii kutsuda) juhinduvad aruannete koostamisel Putini päevakorrapunktidest, näiteks võitlusest Ukraina „natsidega”. Alternatiivsete seisukohtade väljendamine pole lubatud isegi luure- ja julgeolekuorganite sees. Kolm päeva enne Venemaa täiemõõdulist pealetungi üle-eelmisel aastal häbistati avalikult välisluure ülemat Sergei Narõškinit, kelle ideed sellest, mida Ukrainaga peale hakata, erinesid mõnevõrra Putini omadest, ja teda sunniti ümber mõtlema.
2. teenistus Putini heakskiitu ei kaota
Ehkki esialgu teatati, et kontserdisaali ründamises süüdistatavad isikud arreteeriti Vene-Valgevene piiri lähedal, kuulutas FSB pärastpoole, et nad olid teel Ukrainasse. Kiirustades kokkuklopsitud luureteated osutusid vasturääkivaks, kuna Valgevene suursaadik Moskvas väitis, et Valgevene julgeolekuorganid abistasid oma Moskva kolleege, et terroristid ei pääseks üle Vene piiri Valgevenesse.
Ligi 19 tundi pärast tragöödiat katkestas Putin vaikuse. Pöördumises kodanike poole tõmbas ta paralleele terroristide ja Ukraina „natside” vahele. Ühtlasi hakkas Vene riigimeedia rõhutama „jälgi” Ukraina osalusest terrorirünnakus. Need kinnitused ei kõlanud eriti veenvalt isegi Venemaa poliiteliidile.
Ilmne, et pärast täiemõõdulise sõja vallapäästmist Ukraina vastu on Venemaa terroritõrje oma tähelepanu ümber suunanud. FSB pressiteadete järgi, mida loetletakse Novaya Gazeta Europe’is, võttis keskuse terroritõrje 2021. aasta paiku islamivõitlejate asemel sihikule Ukraina eriteenistused. FSB vaatleja Sergei Kanev osutab sellele, et eelmise aasta novembris ja detsembris korraldas rahvuslik terrorismivastane komitee (NAK), mis allus FSB direktorile Aleksandr Bortnikovile, üle riigi mitmesuguseid harivaid seminare, millel põhiliselt käsitleti Venemaa „sõjalist erioperatsiooni” ning ohte, mida kujutasid endast Ukraina ja tema partnerid läänes. NAK nõupidamisel veebruaris oli rõhk ainuüksi Ukraina eriteenistuste õõnestustegevusel ja Islamiriigi ohtu ei mainitudki.
2021. aasta paiku võttis Vene terroritõrje islamivõitlejate asemel sihikule Ukraina eriteenistused.
Demokraatlikes riikides viiks suutmatus ulatuslikku terrorirünnakut ära hoida tõenäoliselt vastuluure tippametnike vallandamiseni. Putini Venemaal ei pruugi nii minna. FSB 2. teenistusele, kelle pädevuses on nii poliitilised lahkarvamused kui ka terrorism, kuulub Putini heakskiit arvatavasti senikaua, kuni ta jaksab poliitilist teisitimõtlemist maha suruda ja režiimi kaitsta.
Sarnaselt eelmisel aastal nurjunud Prigožini mässuga on Putin retooriliselt seostanud terrorirünnakut välismaiste vandenõudega, et õhutada toetust sõjale Ukraina vastu ning õigustada rangeid meetmeid teisitimõtlemise vastu. Andes julgeolekuaparaadile vabad käed, karmistab Putin võitlust väidetavate „äärmuslaste” vastu ning vaigistab riigis säilinud süümepiinu.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus
Ukraina luure töö on äärmiselt keeruline, eriti okupeeritud aladel, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid, rõhutas Ukraina luure peavalitsuse ülema asetäitja Vadõm Skibitskõi usutluses Diplomaatiale. Ukraina sihtideks on infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab ja kaitsta infot hankivate agentide võrgustikku.
András Rácz: Venemaa aeglane mürgistus
Pole tõsi, et Venemaa käsutuses on ammendamatu Nõukogude relvaarsenal või lõputu võimekus uusi mehi värvata ja välja õpetada. Seega pole kindel, kas Venemaa suudab sellistes tingimustes sõda jätkata kauem kui 2–3 aastat. Samas tähendab see, et needsamad 2–3 aastat on Ukrainale rasked, eriti käesolev, argumenteeris usutluses Diplomaatiale dr. András Rácz.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.