Islamismi puhangud Iraagis – kas Araabia kalifaadi taassünd?

Islam (araabia keeles الإسلام – islām) tähendab alistumist jumala ehk Allahi tahtele.¹ See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama – „allutab end“. See on enese alistumise ja ka teiste alistamise religioon. David Waines kirjutab, et „islam tähendab „püüdlemist Ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond“.²

Kui kristlus on tänapäeval Lääne-Euroopa kultuuriruumis pigem taandumas ja kirikud Hollandis, Saksamaal, Inglismaal ning isegi Prantsusmaal ja Hispaanias aina tühjenevad, siis islamis toimuvad pigem vastupidised protsessid. Islam on üks maailmareligioonidest, hetkel neist ilmselt kõige elujõulisem, mille populaarsus aina kasvab ja mis levib üha laiemalt. Moslemite arv on maailmas viimastel aastatel drastiliselt suurenenud. Tihtipeale on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed. Kuid mitte alati. On olemas ka mitmeid äärmuslikke liikumisi, fundamentalistlikke sekte, erinevaid islamistilikke ja terroristlikke, ekstremistlikke³ organisatsioone, nagu näiteks Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond, ISIS (tuntud ka kui ISIL). ISIS (al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām – Iraagi ja Levandi islamiriik) on viimasel ajal osutunud üpris võidukaks Iraagis, kuid tegutseb ka Süüria pinnal. (Lühend ISIS tuleneb organisatsiooni inglisekeelsest nimetusest Islamic State in Iraq and Al-Sham – toim.)

Islamist teatakse Eestis suhteliselt vähe, kuid see on ligi 1,8 miljardi inimese usk, mis on tervet inimkonda üsna tugevasti mõjutanud ning tulevikus võib see mõju veelgi kasvada. Veelgi vähem teatakse islami fundamentalistidest. Prognoositakse, et ca 2030. aastaks moodustab moslemite arv tervest inimkonnast rohkem kui 26–27 protsenti. Juba praegu elab Aasias ligi 1,179 miljardit moslemit, Aafrikas  üle 500 miljoni, Euroopas  vähemalt 50 miljonit, Ameerikas üle 10 miljoni ja Austraalias ning Okeaanias ca 0,7 miljonit. 39 riigis moodustavad moslemid valdava enamuse, üle 80 protsendi elanikkonnast, ning veel 13 riigis on islami pooldajaid 50–79 protsenti. See arv suureneb iga aastaga.

Tihtipeale on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed. Kuid mitte alati.

Mõnes mõttes võib rääkida isegi islami võidukäigust, mis enamasti on seni olnud rahumeelne, kuigi mitte alati ja igal pool. Samas tuleb kohe mainida, et islam kui religioon pole nii ühtne, kui arvatakse, seal on olnud ja on nüüdki mõnikord üsna teravaid lahkarvamusi ning lausa konflikte. Viimasel ajal – 21. sajandi alguses – on neid esinenud Lähis-Idas ja mujalgi. Siinkohal võib näitena tuua Süürias, Palestiinas, Iraagis ja Afganistanis toimuvaid usulisi konflikte, lausa sõjalisi kokkupõrkeid ja pikemaid-verisemaid ususõja maiguga kodusõdu – näiteks hetkel Süürias⁴ ja Iraagis toimuvaid lahinguid.

Tänapäeva Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Aafrikas tõstavad viimasel ajal aina rohkem pead väga ohtlikud ja äärmuslikud jõud – islamistlikud usufanaatikud, nagu näiteks viimasel ajal edukaks osutunud salafistid Iraagis, kelle pealetung Bagdadi suunas võib lõppeda islamivabariigi kehtestamisega Iraagis. Äärmuslikud islamistid⁵ on väga aktiivsed mujalgi, eriti näiteks Süürias, kus juba mitu aastat kestab verine kodusõda ja kus islamistid soovivad Süüria ja Iraagi aladel kalifaati luua.⁶

Nüüd ohustab islamistliku kalifaadi teke ka Iraaki. Bagdadi keskvõimud on sattunud raskesse olukorda. Iraagi riik on taas katastroofi äärel. Põgenikke on praeguseks ligi 800 000, lisaks sadu hukkunuid.

Siinkohal peaks ehk märkima, et Iraak on riigina juba ammu olnud habras moodustis. Iraagi riigi lõplik lagunemine võib leida aset iga hetk. Nagu märkisid 2012. aasta veebruari Diplomaatias oma artiklis „Iraagi habras föderatsioon“ Asso Zand ja Kristiina Koivunen: „Iraagi „pehme” jagunemine kolmeks riigiks pole endiselt sugugi välistatud.“⁷ Nüüd tundub aga, et pehme jagunemine aset ei leia, käimas on kodusõda, mille tagajärjel võib riik lõplikult mitmeks osaks laguneda.

Prognoositakse, et ca 2030. aastaks moodustab moslemite arv tervest inimkonnast rohkem kui 26–27 protsenti.

Iraagi praeguse olukorra juured peituvad osaliselt 2003. aasta sündmustes, kuid paljuski ka tunduvalt varasemas ajaloos – eelkõige siiski 20. sajandis. Kui lääneriikide koalitsioon kukutas 2003. aastal Saddam Husseini⁸, siis ei arvestatud sellega, et Saddami vastu tegutsenud opositsioon oli nõrk ja killustatud ning pärast Baathi partei ja Saddami kadumist poliitiliselt areenilt polnud endised opositsioonirühmitused omavaheliseks normaalseks koostööks suutelised. Tugevat karismaatilist liidrit aga enam polnud, puudusid ka adekvaatselt toimivad julgeolekujõud, mis oleksid suutnud riiki kontrollida.

Ibrahim al-Marashi kirjutab: „Pärast Saddam Husseini baathistliku režiimi kokkuvarisemist 2003. aasta Iraagi sõja tagajärjel muutusid dramaatiliselt Iraagi poliitikat kujundanud tegurid. Iraagi sisepoliitilisele areenile astus terve plejaad uusi poliitilisi rühmitusi, neist kõige märkimisväärsemad olid islamistliku suunitlusega.“⁹

Ameeriklased ja nende liitlased, kes hakkasid pärast 2003. aasta sõda ja Saddami kukutamist Iraagis uut demokraatlikku süsteemi üles ehitama, arvasid ilmselt, et see pole eriti raske. Peamine lootus ja panus lasus Iraagist Saddami režiimi ajal põgenenud poliitilistel emigrantidel. Just nemad pidid USA valitsuse arvamusel uut Iraaki valitsema hakkama. Kuid asi ei läinud nii, nagu oli plaanitud, ja kuigi Saddami endised vastased – emigreerunud poliitikud – tulid Iraaki tagasi, alustasid nad kohe omavahelist võimuvõitlust ning nende populaarsus iraaklaste endi seas oli üpris madal.¹⁰ Paljud Baathi partei vastu eksiilis tegutsenud iraagi poliitikud ja ühiskonnategelased olid Iraagist lahkunud juba pärast kuningavõimu kukutamist 1958. aastal või siis Baathi partei ülemvõimu ajal. Seega ei teadnud nad Iraagi sisearengutest päris kaua, nii mõnigi neist polnud Iraagi asjadega kursis ligi 45–50 aastat. Neil ei olnud riigis pärast 2003. aastat toetust, iraaklaste uus põlvkond ei tundnud neid ning ei tunnistanud liidritena. Kuid see on vaid osa probleemist. Teine probleemitahk oli see, et paljud poliitikud osutusid omakasupüüdlikuks, tekkisid uued klannid, grupeeringud, hakati võitlema ressursside ja mõjusfääride jagamise pärast, tekkis konkurents ja rivaalitsemine, niigi kõrge korruptsioonitase kasvas veelgi.

Kui kirikud Hollandis, Saksamaal, Inglismaal ning isegi Prantsusmaal ja Hispaanias aina tühjenevad, siis islamis toimuvad pigem vastupidised protsessid.

Veel üheks tõsiseks probleemiks osutus see, et USA ja tema liitlaste kavandatud kiirest ja edukast operatsioonist Husseini vastu sai hoopis verine, ohvriterohke, laastav ning pikaajaline sõda. Lisaks tekkisid okupatsioonijõududel tõsised hõõrumised ja konfliktid nii šiiitidega kui ka sunniitidega, keda šiiidid hakkasid  võimult tõrjuma. Suurenesid separatismi tendentsid – eriti Kurdistanis –, äärmuslus ja fundamentalism. Hea pinna oma tegevuseks leidsid mitmed terroristlikud organisatsioonid, nende seas ka Al-Qaeda. Siinkohal tasub mainida, et Iraagi diktaator Saddam Hussein oli vähemalt suutnud Al-Qaedat ja teisi terroristlikke ning äärmuslikke organisatsioone oma riigist eemale tõrjuda, kasutades selleks küll väga karme ja lausa tooreid meetmeid. Paraku aga jõudsid okupatsiooni tingimustes Iraaki Al-Qaedaga ja muude islamistlike ja terroristlike ühingute ja organisatsioonidega seotud salafistlikud-vahhabiitlikud islamirühmitused ning grupeeringud ja alustasid seal vägagi aktiivselt oma tegevust, ning see destabiliseeris niigi habrast ja sõjaolukorras olevat riiki veelgi. Iraagis kasvas tohutult ka šiiitliku Iraani mõju.

Tegelikkuses peituvad Iraagi riigi praeguse raske olukorra sügavamad probleemid siiski mitte ainult 2003. aastas ja sellele järgnenud sündmustes või jõhkra Saddam Husseini diktatuuriaastates, kes oma laastavate sõdadega (nagu nt Iraani-Iraagi sõda) ja valitsemisstiiliga viis riigi tõsiste probleemideni. Iraagi probleemse olukorra mõistmiseks on vaja teada riigi ajaloolisi protsesse, mõista selle kultuuri. Teisisõnu tuleks vaadata 20. sajandi algusesse ja veelgi varasemasse aega: 18.–19. sajandisse, keskaega jne.  Olulisim on siiski epohh, mil varises kokku Osmani impeerium, ja see leidis aset kohe pärast Esimest maailmasõda 20. sajandi alguses. Miks Iraagist ei saanud monoliitset rahvusriiki?

Tasub kohe mainida, et sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Iraagis on palju erinevaid rahvusi – araablased, sooaraablased, kurdid, assüürlased, turkomanid, juudid, aserid, armeenlased, pärslased on vaid mõned neist, lisaks valitseb ka usuline paljusus – šiiidid (sh erinevad šiiitlikud sektid), keda on riigis ca 60–65 protsenti ehk enamus, sunniidid (ka erinevad sunniitlikud sektid, sh  usufanaatikud), keda Iraagis on kaks korda vähem kui šiiite. Lisaks nendele veel jeziidid, kristlased (hetkel on kristlaste arv vähenenud ning Iraagis elab ca 600 000 kristlast), juudid (ca 150 000), mandealased jne.

Asso Zand ja Kristiina Koivunen märkisid Diplomaatia 2012. aasta veebruari numbris õigesti, et „sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest. See oli keskaegse maailma üliriik oma seitsesada aastat koos Safaviidide impeeriumiga, mille võimukese oli tänases Iraanis“.¹¹

Seega pole välja kujunenud ka tõelist Iraagi identiteeti ja vaevalt, et see juhtub lähimatel aastakümnetel või isegi sajanditel. Iraagi riik loodi kunstlikult, isegi meelevaldselt kokkuvarisenud Osmani impeeriumi mõningatel aladel, arvestamata etniliste ja usuliste gruppide huvisid, kultuurilisi iseärasusi, tavasid ja õigusi. Iraagi riigi loojateks olid muidugi eurooplased (eelkõige just britid), kes Lähis-Ida asju ja konteksti paraku ei mõistnud või ei soovinud mõista. Erinevad piirkonnad (nagu nt  Põhja-Iraak või Lõuna-Iraak) on paljuski ajaloolised vastased või koguni vaenlased. Nii jäi see moodustis hapraks ning oli algusest peale täis vastuolusid ja probleeme. Kunstlikult kokku liidetud riiklik moodustis pole kunagi homogeenne, monoliitne ja vastupidav ning varem või hiljem hakkab taoline ehitis ragisema, eriti kui riigis valitseb kaos ja kasvamas on ekstremistide tegevus. Arvukad etnilised ja religioossed grupid ei saa omavahel läbi ning riik ise on jätkuvalt keerulises majanduslikus ja poliitilises olukorras. Piisas lihtsalt õli tulle valamisest ja tulekahju lahvatas uue jõuga. Sama võib öelda ka Süüria kohta.

Miks ja kuidas suutis Saddam Hussein hoida riiki lagunemast? Ehk mitte viimases järjekorras mängis rolli see, et Saddamil oli suur toetus ja tugev võimubaas – Baathi partei – ; tema käsutuses olid sõjavägi ning eriteenistused, majandus toimis enam-vähem hästi ning Saddam kontrollis ka meediakanaleid ja -väljaandeid. Tema käes oli ka Iraagi finantssektor ning naftatööstus.

Paljud Baathi partei vastu eksiilis tegutsenud iraagi poliitikud ja ühiskonnategelased olid Iraagist lahkunud juba pärast kuningavõimu kukutamist 1958. aastal.

Oluline oli ka asjaolu, et president Saddam Hussein oli karismaatiline, rahva seas tohutult populaarne, oskas esineda ja massidele meeldida.

Esines siiski ka vastuhakke tema võimule – olgu näiteks toodud kurdide ja šiiade ülestõusud. Saddam Hussein suutis etnilisi ja usulisi gruppe valitseda kasutades kohati väga jõhkrat ja toorest hirmupoliitikat, lausa terrorit; kohati aga laveerides osavalt erinevate grupeeringute vahel. Iraagi valitsemine ja kooshoidmine nõudis ka temalt jõupingutusi.

Jõud, mis on Iraagis võimul aga praegu eesotsas peaminister Nuri al-Malikiga, ei tundu riiki kõige pädevamalt valitsevat ja haldavat. Ka karismaatilist üleriigilist liidrit pole välja kujunenud. Iraak pole kindlasti ka demokraatia ja inimõiguste kants, kuna kristlasi, jeziite, assüürlasi jt vähemusi kiusatakse taga nii usulise kui ka etnilise kuuluvuse pärast.

Teadagi oli Saddami poliitika alusteks paljuski hirm, küüditamine ja terror, mida ta oma riigi kodanike vastu kasutas. Samas toetas ja arendas ta riigi majandust ning pööras erilist tähelepanu muinastsivilisatsioonide uurimisele – praeguse Iraagi territooriumil asunud muistsele Sumerile, Babülooniale ja Assüüriale. Sellel oli muidugi ka tähtis poliitiline ja ideoloogiline põhjus – Saddami huvitasid muistsed jõhkrad despoodid, kellelt tal valitsemisviiside ja ka impeeriumi loomise kohta mõndagi õppida oli, ning kasutades seda ajaloolist teadmist ära, tahtis ta muistsete legendaarsete jõhkrate valitsejate abil legitimeerida oma võimu. Saddami eeskujudeks said suurvallutaja Vana-Babüloonia suurriigi rajaja kuningas Hammurapi  (1792–1740 eKr), jõhker küüditaja assüürlane Sennaherib¹² (704–681 eKr) ja Nebukadnetsar II¹³ (605–562 eKr), Uus-Babüloonia impeeriumi tuntuim valitseja.

R. J. Updike kirjutab: „Eriti ligitõmbavateks olid Saddami jaoks Mesopotaamia valitsejad, mitte ainult tänu nende silmapaistvale positsioonile regioonis, vaid ka tänu sõjalisele edule Palestiinas. Sennaherib (704-681 eKr), Sargon II järeltulija, läks retkega Palestiinasse ja kuigi tal ei õnnestunud vallutada Jeruusalemma, alistas ta mõned tähtsad linnad Juudas ja sai suure andami juudi kuningalt Hezekiahilt. Mis ei õnnestunud Sennaheribil, õnnestus Nebukadnetsaril: 587. a eKr, peale juutide ülestõusu Palestiinas, hävitas ta Juuda kuningriigi, ja Jeruusalemma, sealhulgas juudi templi ja saatis tuhanded juudid Babüloni. Saddam jutustas tihti sellest ajaloolisest sündmusest ja tunnistas, et tahaks väga järgida suure Babüloonia kuninga eeskuju.“¹⁴

Jaanuaris 2007. aastal ilmus saksa ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung artikkel „Saladin ja Nebukadnetsar kui eeskujud“ (sks k: Saladin und Nebukadnezar als Vorbild), kus mainiti, et Saddami sünniaasta (1937) langeb kokku araabia maade ühe tuntuma keskaegse valitseja Salah ad-Dini (Saladin) 800. sünnipäevaga, kes sündis 1137. või 1138. ja suri 1193. aastal.

Pole kahtlust, et kui Saddam sellest faktist teada sai, kasutas ta selle oma huvides ära. Saddami jaoks oli tähtis ka see, et nii Salah ad-Din kui ka tema ise pärinesid Tikritist ja nagu Salah ad-Dingi soovis ka Saddam araablasi oma võimu alla ühendada.¹⁵

Tasub kohe mainida, et sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Iraagis on palju erinevaid rahvusi.

Husseini sõjakad plaanid ja sõjalised avantüürid lõppesid  riigi jaoks kehvasti. Iraani-Iraagi sõda on vaid üks näide.¹⁶ See  terve regiooni jaoks laastav sõda leidis aset aastatel 1980–1988 ning oli araablaste ja pärslaste pikaajalise vastasseisu ja konflikti, mis sai alguse juba 7. sajandil araablaste vallutustega Lähis-Idas, üks verisemaid episoode.¹⁷ See pikaajaline ja verine sõda surus majanduslikult enam-vähem stabiilse ja suhteliselt rikka Iraagi täielikult põlvili. Kaheksa aastat kestnud sõda mitu korda suurema ning majanduslikult tugevama Iraaniga nõrgendas ning demoraliseeris Iraagi armeed.

Niisiis, Saddam Husseini esimese üheksa valitsemisaasta tulemuseks (1979–1988) olid miljonid sõjaohvrid, nälg ja haigused, väga suured riigivõlad, tõsised majanduslikud probleemid jne.¹⁸ Kuid Hussein ei pööranud sellele  erilist tähelepanu ning ei lasknud ennast sellest sugugi mõjutada, ning selle asemel, et lasta Iraagi rahval ja vaevleval majandusel mõned aastad kosuda, alustas ta 1990. aastal uut ambitsioonikat sõjalist kampaaniat¹⁹, seekord väikese Kuveidi vastu. Hussein soovis parandada oma riigi majandust ning lootis jätkuvalt teha  Iraagist suurriiki.

Saddam Hussein ihaldas rikka Kuveidi naftavarusid. Tema arvates oleksid need andnud võimaluse lahendada vähemalt osaliselt mitmeid tõsisemaid rahalisi probleeme. Kuid selle sõjalise avantüüri tulemus oli Iraagi ja Kuveidi jaoks laastav. Iraak purustas Kuveidi majanduse ja okupeeris riigi Saddam Husseini korraldusel, kuid Iraak rikkaks ei saanud. Konflikti sekkusid lääneriigid ning USA, nõudes Husseinilt Kuveidist esimesel võimalusel väljatõmbumist. Hussein ei võtnud neid kuulda ning selle tulemuseks oli taas sõda, seekord aga võimsa USA juhitud rahvusvahelise koalitsiooniga – ja see oli juba kordades ohtlikum, kui sõda Iraaniga. 1991. aastal puhkenud Lahesõjas hävitas USA koos oma liitlastega Iraagi armee võimsuse vaid mõne päevaga. Siiski jäi Hussein veel püsima. Lõplik ning surmav hoop anti Husseini režiimile alles 12 aastat hiljem, 2003. aasta kevadel.  USA ja tema liitlaste ühisoperatsiooni tulemusena Hussein kukutati. Saddam põgenes Bagdadist, kuid saadi hiljem kätte ning anti kohtu alla. Kohtuotsusega määrati talle surmanuhtlus ning kunagine diktaator ja Baathi partei ainuliider poodi üles 30. detsembril 2006.²⁰ Kuid rahu see ei toonud, pigem vastupidi. Iraagis puhkes kodusõda ja sõda USA ning tema liitlaste vastu. See sõda kestis  kaheksa aastat – 2003–2011.

Kui USA väed lõpuks Iraagist 2011. aastal lahkusid, siis muutus olukord riigis veelgi ebastabiilsemaks,  hullemaks ja lootusetumaks. Sisemised pinged aina suurenevad. Riik on nüüd sügavas kodusõjas. Karta on, et Lähis-Ida on Iraagi näol ootamas järjekordne pikk ja verine kodusõda (analoogne Süüria omaga), kuid võib juhtuda, et see saab olema veelgi verisem ja mastaapsem – Iraak on Süüriast  suurem nii territoriaalselt kui ka rahvaarvu poolest. Mainimist väärt on ka asjaolu et mitmed islamistlikud rühmitused on Süürias ja Iraagis omavahel väga tihedalt seotud, võib öelda, et paljud neist tegutsevad ühisrindena, soovides Iraagi ja Süüria aladele luua Lähis-Itta kalifaati – see on kindlasti ISISe suurim unistus. Kalifaadi rajamise idee Iraagi aladele, nagu ka Süüria aladele, pole aga kaugeltki uus idee. Sellel on tugevad ning vanad arhailised juured, mis peituvad varakeskajas, mil loodi araablaste kalifaat. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja tasuks vaadata Lähis-Ida poliitilist maastiku 7. sajandi alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk, islam.

Kui USA väed lõpuks Iraagist 2011. aastal lahkusid, siis muutus olukord riigis veelgi ebastabiilsemaks, hullemaks ja lootusetumaks.

Islami rajajaks oli prohvet Muhammad (570–632), kel tekkis aegamööda arvukalt pooldajaid ning kes osutus edukaks vallutajaks. 613. anno Domini alustas prohvet Muhammad²¹ uue usuvoolu avaliku propageerimisega, 24. septembril 622  kolis ta ühes suure hulga oma pooldajatega Medinasse. See daatum on islamiajastu algus, mida teame nime all „hidžra“ ehk “ümberasumine”. Muhammad jätkas oma vallutusi ka hiljem ja 632. aastaks tunnustati islamit juba tervel Araabia poolsaarel. Kui prohvet ja islamisõdalane Muhammad 632. aastal suri., hakkasid tema asemel valitsema tema järglased kaliifid – „asendajad“ ehk „jumala asehaldurid“.  Esimesed kaliifid vallutasid terve Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues Hispaaniast Indiani ulatunud võimsa impeeriumi, mida me teame Araabia kalifaadi nime all. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelati araablaste poolt kiiresti alla ja neist said uue islamiriigi territooriumid.

Esimeseks kaliifiks oli Abu-Bakr (632–634), teiseks Umar ibn al-Khattāb (634–644). Just  Abu-Barki ja Umari ajal vallutati suurem osa Lähis-Idast ning Sassaniididele²² kuulunud Pärsia. Pärast seda, kui Iraak langes araablaste kätte, sai Iraagist araablaste kalifaadi oluline maa. Umaijaadide dünastia kaliif Muavija, kes valitses 661–680, nägi Süüria aladel olulist strateegilist sõlmpunkti ning viis Araabia kalifaadi pealinna Damaskusesse ja nii kestis see kuni 8. sajandi keskpaigani. 750. aastal. kerkis esile uus kaliifide dünastia. Võimule tulid Abbassiidid, kes viisid kalifaadi pealinna 762. aastal Damaskusest üle Bagdadi. Sellest ajast oli Iraak kalifaadi olulisemaid alasid.

Abbassiidide dünastia rajajaks oli Al-‘Abbas ibn ‘Abd al-Muttalib. Üks tuntumaid Abbassiidide kaliife oli Harun ar-Rašid (786–809), kes on meile teada „Tuhandest ja ühest ööst“.²³ Keskaegne Bagdad oli imeline koht, maailmatähtsusega teadus- ja kultuurikeskus, ning Abbassiidide dünastia valitsemise ajal ajavahemikus 8.–13. sajandini üks eeskujulikumaid linnu.

Ka Saddam unistas teha Bagdadist vähemalt Lähis-Idas kõige silmapaistvama linna. Lugu Harun ar-Rašidist oli talle hästi tuntud. Nii saigi kaliif Harun ar-Rašid üheks Saddami eeskujudest. Iraagi televisiooni võis tihti näha saadet, kus president Saddam Hussein tuli külla tavalisse Iraagi koju tavalisele Iraagi perekonnale ja uuris, mida nad arvavad poliitikast. Majaperemehed teesklesid, et ei tunne teda ära, kuigi toanurgas ja seinal ilutsesid Saddami portreed, ning jutustasid, et Saddam on silmapaistev valitseja ja kiitsid teda igati.²⁴ Idee sellisteks külastusteks oli Hussein saanud ajaloost. Kunagi 8. sajandil Araabia kalifaadi ajal armastas Abbassiidide dünastia²⁵ (750–1258) üks kõige tuntuimaid kaliife Harun ar-Rašid inkognito Bagdadi linnas ringi jalutada, rääkida inimestega ja uurida, mida nad valitsejast arvavad.²⁶

Kui tulla tagasi kalifaadi-ajastu juurde, siis 9.–13. sajandil hakkas kalifaat aegamööda nõrgenema. Kaliifid kaotasid aina rohkem alasid – ümbritsevad alad muutusid mässulisteks ja iseseisvusid, vähenes ka kaliifide mõjuvõim Lähis-Idas. Samas säilis neil moslemite silmis väga oluline usuliidri positsioon. Juba tunduvalt nõrgenenud Abbassiidide kalifaadile tegi lõpu mongolite sissetung 13. sajandil. 1258. aastal vallutasid mongolid Bagdadi, 1260. aastal hõivasid nad Damaskuse ja Aleppo. Kuid mongolite sissetungi peatasid 3. septembril 1260. aastal mamelukid, kes valitsesid Egiptust. 1261. aastaks oligi Kairos taastatud kalifaat, kuid selle keskuseks polnud enam Bagdad. Esimeseks kaliifiks Kairos sai al-Mustansir. Seega olid Bagdadi kalifaadi ajad läbi.

Nüüd, 2014. aastal, on ISISe islamistidel õnnestunud vallutada Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linn (suuruselt teine Iraagis) ja veel teisigi  Põhja- ja Lääne-Iraagi linnu, jõudes välja ka Bagdadi naabrusesse – ca 80–90 km kaugusele pealinnast.²⁷ Lina Khatib kirjutab oma artiklis „What the Takeover of Mosul Means for ISIS“ 12. juunil 2014: „Mosuli vallutamine näitab, et ISIS on lähedal Lähis-Idas regionaalseks „mängijaks“ saamisele.“²⁸

Selle asemel, et lasta Iraagi rahval ja vaevleval majandusel mõned aastad kosuda, alustas Saddam 1990. aastal uut ambitsioonikat sõjalist kampaaniat seekord väikese Kuveidi vastu.

Niisiis on islamistidel  õnnestunud vallutada lühikese aja jooksul terve Niinive provints – endise Uus-Assüüria impeeriumi tuumikalad – ja ka Saddam Husseini sünnilinn Tikrit. Nüüd on islamistidel tekkinud tõsisem võimalus taasluua kalifaat, mille keskuseks peaks nende silmis saama Bagdad, nagu see oli Abbassiidide dünastia ajastul. Kuigi Iraagi sõjavägi ja šiiitlikud vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu, on Tikrit ja Mosul veel jätkuvalt mässajate-salafistide käes. Tänu islamistidele ja kodusõjale on taas suures ohus ka muistsed Mesopotaamia linnad, nagu Niinive, Aššur, Nimrud, Babülon, Nippur ning paljud muuseumid, olulised arhiivid, olulised muistised jne, mida islamistid hakkavad kahtlemata rüüstama ja hävitama, nagu seda hetkel tehakse Süürias.  Ristisõdijate rajatud  üks olulisemaid kindlusi Lähis-Idas on Süürias asuv Krak des Chevaliers (või Crac des Chevaliers), mis asub Liibanoni piiri lähedal. Kindlus on väga oluline ajalooline muinsusobjekt, kuid Süüria kodusõjas sõjategevuse tagajärjel kannatada saanud.²⁹ Samuti pole islamistid armulised Assüüria ja Babüloonia tsivilisatsiooni pärandi suhtes, purustades skulptuure ning rüüstates muistseid, aastatuhandete vanuseid linnu.³⁰

Juba 2003. aastal Bagdadi muuseumi rüüstamise tagajärjel läksid kaduma tuhanded unikaalsed kiilkirjatekstid, muistsed raidkirjad, araabiakeelsed käsikirjad, kujud ja muud väga väärtuslikud artefaktid.³¹ Seega võib tõmmata teatud paralleele 47. aastal eKr toimunud Aleksandria tulekahjuga, kuigi 2003. aasta rüüstamistööd tõid üle kogu Iraagi kordades rohkem kahju kui seda oli Caesari Rooma leegionäride poolt mahapõletatud Aleksandria raamatukogu. Mõlema juhtumi puhul on tegemist barbaarsete ja tohutute kultuurilis-ajalooliste katastroofidega. Taolisi juhtumeid on nüüd oodata veelgi, nii Iraagis kui Süürias.

Iraagi aladel tegutsevad ja vallutusi edukalt alustanud ISISe võitlejad soovivad saada oma kontrolli alla tervet Iraagi, sh Bagdadi linna. Tegemist on salafistliku äärmusrühmitusega, mille rajajaks võib pidada jordaanlast Abu Musad al-Zarqawit (1966–2006). Teadagi pani al-Zarqawi sellele liikumisele alguse 2006. aastal – mõned aastad pärast seda, kui algas lääneriikide koalitsiooni invasioon Iraaki (kevad 2003). Oluline on see, et liikumise rajamises osales ka Al-Qaeda ja hiljem liitusid mitmed suuremad ning väiksemad islamistlikud grupid, nagu Islamidžihaad jne. Iraagi Islamiriigi esimeseks liidriks sai Abu Omar al-Bagdadi, kes hiljem mõrvati. Hetkel on ISISe liider Abu Bakr al-Baghdadi.³² ISIS on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist ja on puritaanlik, fundamentalistlik ning ultrakonservatiivne, tuginedes soovile tulla tagasi islami juurte juurde, allutada igapäevaelu kõiges Koraanis ning hadith`ites (jutustused Muhammadi ning tema peamiste kaaslaste sõnadest ning tegudest) sätestatule. Oma suurimateks vaenlasteks peab ISIS šiiite, keda on Iraagis üle 60 protsendi, ning Iraanis valitsevat šiiitlikku režiimi. ISISe võitlejad ja aktivistid tegutsevad aktiivselt ka Süüria sõjatandril, kus neil on hulgaliselt toetajaid ja oma baasid. ISISe võitlejad üritavad laiendada Süürias hõivatud territooriumi Iraagi piirini, et jõuda seal võitlevate gruppideni, kuid ISIS on konfliktis mitmete kohalike rühmituste ja grupeeringutega, aga ka Iraagi keskvalitsuse ja kurdidega. Sellises „troonide mängus“ võivad nad osutuda  Iraagis valitsevate sügavate vastuolude tõttu kaotajaks. Ka Al-Qaedaga on neil viimasel ajal lahkehelid tekkinud ja 2014. aasta alguses teatasid Al-Qaeda liidrid, et nad ei toeta enam ISISt.

Saddami huvitasid muistsed jõhkrad despoodid, kellelt tal valitsemisviiside ja ka impeeriumi loomise kohta mõndagi õppida oli.

Mida ISISe äärmuslased siis soovivad? Lühidalt öeldes tahavad nad rajada islami kalifaadi Iraagis ja Süürias, kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitliku islamistliku teokraatia terves Levandis.

Mis on ISISe programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – kõige aluseks on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad ja kasutatakse neid ära oma vägivaldse ja radikaalse tegevuse läbiviimiseks ning õigustamiseks.

Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse tänapäevastele ideoloogidele, aga ka Koraanile. Näiteks Koraanis (suura 9: 29-30, Haljand Udami tõlkes) on öeldud:

„Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega Raamatu rahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni ei hakka omaenese käega ja alandlikult maksma kümnist. Juudid on väitnud: „Uzair on Jumala poeg.“ Kristlased on väitnud: „Messias on Jumala poeg.“ Kuid need on pelgad sõnad, mis nende suust on tulnud, ja meenutavad juttu, mida rääkisid need, kes olid uskumatud ammu enne neid. Et Jumal neid nuhtleks! Nad on väga kaugel (tõest)!“³³

Isegi pühakirja-rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis lootustki jõuda „õigele teele“ ja nad pole sugugi „paremad“ teistest uskmatutest. Taolised kirjakohad Koraanis on islamistide jaoks ususõja vundamendiks.

Ilmselt üks kõige tuntumaid panislamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis on loodud 1928. aastal Egiptuses ja oli hiljuti ka Egiptuses võimul – kuni võimult kukutamiseni Egiptuse armee poolt suvel 2013. Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistuseks oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: „Jumal on meie eesmärgiks, Koraan aga meie õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.“

Lühike, aga üpris konkreetne programm, kus  liberalismile, sõnavabadusele, muudele demokraatlikele väärtustele ja põhimõtetele ega ka usuvabadusele kohta ei leidu, kuna Koraan ja šariaat on islamistidele põhiseaduseks, kõikide normide ja seaduste aluseks.

Kui rääkida džihaadist³⁴, siis meenub Zainab Bahrani raamat „Rituals of War. The Body and Violence in Mesopotamia“, kus Bahrani vaatleb usulist vägivaldsust ja sõdu muistses Lähis-Idas:

Lähis-Ida traditsiooni järgi on mõiste „džihaad“ (kuigi see on praegu peamiselt kasutusel tähistamaks terrorismi või enesetapurünnakuid) enam-vähem sarnane kontseptsioonile ius ad bellum, määratledes,  millisel juhul on sõda õigustatud. Islamijurist ja ajaloolane Ibn Khaldun (1322–1406) arutles õiglaste ja ülekohtuste sõdade mõistete üle teoses „Muqaddimah“. Sajandeid hiljem analüüsis Ameerika riigiteadlane ja sõjafilosoof Michael Walzer  sõdu ja käitumist sõdades oma raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ (1980).³⁵

Juba praegu on Mosulist põgenenud ligi pool miljonit elanikku. Tegemist on humanitaarkatastroofiga, kuid karta on, et kõige hullem on veel ees. Vaatamata sellele, et ÜRO mõistis nende tegevuse hukka, ei lähe islamistidele korda ÜRO, ELi või teiste organisatsioonide ja riikide kriitika ning arvamused. Võeti hulgaliselt pantvange, sh ligi 50 Türgi konsulaadi töötajat, nende seas ka lapsi.

Iraagi televisioonis võis tihti näha saadet, kus president Saddam Hussein tuli külla tavalisse Iraagi koju tavalisele Iraagi perekonnale ja uuris, mida nad arvavad poliitikast.

Iraan, kellel on Iraagiga pikk ühispiir, tunneb ennast ohustatuna. Seetõttu teataski Iraani president Rouhani, et Iraan kavatseb võidelda Iraagis tegutseva ja aktiviseerunud sunniäärmusluse ning terrorismiga.

2013.  aasta märtsis kirjutasin ma Postimehe artiklis „Masendav perspektiiv“³⁶, et „arvata seda, et Iraagi lagunemine (juhul, kui see siiski leiab aset) läheks rahulikul viisil, oleks naiivne” ning  „pole mingit põhjust teist islamirevolutsiooni Lähis-Idas välistada“. 2014. aasta juulikuu lõpu seisuga on Iraak jätkuvalt väga ohtlikus olukorras ning lähitulevik paistab veelgi hullem, kui see tundus 2012. või 2013. aastal. Aina rohkem painab küsimus: kas Iraak jääb sellise kunstliku moodustisena, nagu see oli loodud pärast Osmanite kaotust Esimeses maailmasõjas, püsima või laguneb näiteks kolmeks või koguni rohkemaks osaks?

Esialgne islamistide võidukäik Põhja- ja Lääne-Iraagis ei tähenda midagi head ning kui seda ei suudeta tõkestada, võib ka Bagdad nende kätte langeda, kuid hetkel on lootust, et nad siiski peatatakse. Juhul kui seda siiski ei suudeta, muutub olukord kriitilisemaks, ja siis võime rääkida juba usufanaatikute poolt rajatud uuest Bagdadi kalifaadist, mis hakkab eksportima usufanatismi³⁷ üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse.

Mosuli vallutamine näitab, et ISIS on lähedal Lähis-Idas regionaalseks „mängijaks” saamisele.

See tähendaks Iraagi lõplikku lagunemist, kuna põhjaaladel asuvad kurdid teevad kõik selleks, et mitte alluda salafistlikele võimudele, ka šiiidid on selle vastu. Võimalik, et tekib ka kolmas riiklik moodustis, mis kuuluks sel juhul šiia moslemitele, keda Iraagis on üle 60 protsendi ja kes kindlasti ei soovi alluda sunniitlikele fanaatikutele. Šiiite toetav ja neid abistav šiiitlik Iraan teeks samuti kõik, et seda ei juhtuks. Iraagi kristlaste, assüürlaste, jeziitide ja juutide olukord on niigi kehv ning tulevik küsimärgi all, kuid usufanaatikute võimuletulek Bagdadis halvendaks nende seisukorda veelgi. Seega on küsimus  nüüd selles, kas Iraagi keskvõimudel on hetkel piisavalt ressursse ja võimalusi, et ära hoida Bagdadi linna vallutamist islamistide poolt ja astuda vasturünnakule. Võimalik, et see on teostatav vaid USA abiga.

Ainulaadne on antud olukorras asjaolu, et Iraani Islamivabariigi president Rouhani sõnutsi on Iraan valmis tegema koostööd USAga juhul, kui Washington otsustab alustada regioonis terroristide vastaseid operatsioone. See võib olla ilus bluff, kuid võib osutada mingil määral ka tõeks. Kindlasti ei tohi unustada, et sarnaselt Teherani võimudele on ka Iraagi praegune režiim šiiitlik ning Teheran on šiiitide jätkuvast võimulpüsimisest Bagdadis vägagi huvitatud.³⁸

Kas Ameerika Ühendriigid ja Iraan asuvad ISISe tagasitõrjumisel nüüd koostööle? See on omaette küsimus. Kas suudetakse peatada ISISe tegevus ning Bagdadi keskvõim jääb siiski püsima? Või laguneb riik lõplikult? Milliseks kujuneb sel juhul Iraagi tulevik? Nendele küsimustele vastamine oleks võrdväärne kohvipaksu pealt ennustamisega. Ainuke, mida võib enam-vähem kindlalt väita, on see, et rahu sellesse ebastabiilsesse regiooni ei saabu veel lähima aastakümne või isegi aastakümnete jooksul. Kahjuks tundub, et patsiendi – haigestunud Iraagi riikluse – diagnoos on igas mõttes vägagi tõsine ning pikem raske haigus võibki osutada ravimatuks surmatõveks.