Artikli pealkiri on: Meloni valitsus püsib, kuid järgmiste valimiste võitja on lahtine

Alates Itaalia vabariigi loomisest 1946. aastal kuni Giorgia Meloni valitsuse ametisse astumiseni 2022. aastal oli Itaalias moodustatud 68 valitsust 76 aasta jooksul. See teeb ühe valitsuskabineti keskmiseks kestuseks veidi üle aasta. Eeldusel, et Meloni valitsus püsib ametis, saab sellest 4. septembril 2026 Itaalia vabariigi ajaloo kõige kauem ametis olnud valitsus. Senine rekord kuulub Silvio Berlusconi teisele valitsusele, mis oli ametis 11. juunist 2001 kuni 23. aprillini 2005.

Seepärast oleks paslik vaadata, kuidas Meloni on suutnud valitsust koos hoida, kui paljud tähtsamatest lubadustest on suudetud täita ja millised neist on jäänud täitmata ning mida võib tulevastelt valimistelt oodata.

Valitsuse stabiilsus

Nagu varem mainitud, on Meloni valitsus üpriski stabiilne, vähemalt Itaalia kohta. Poliitikateadlane Marco Improta peabki Meloni valitsuse stabiilsuse lähtepunktideks valimiseelset liitu, suhtelist ideoloogilist kokkusobivust ja tugevat parlamentaarset enamust. Samuti pole vähetähtis asjaolu, et 2022. aasta valimistel sai Fratelli d’Italia koalitsioonipartneritest selgelt parima tulemuse. Seetõttu oli algusest peale ühemõtteline, et peaministriks saab Meloni ja valitsuse üldise suuna määrab tema erakond.

Varasemates Itaalia koalitsioonides võistlesid mitu enam-vähem võrdset parteid peaministrikoha, ministrikohtade ja poliitilise juhtimise pärast. Fratelli d’Italia ülekaal vähendas selliseid läbirääkimiskonflikte. Ka hiljem on Meloni erakond püsinud valitsuskoalitsiooni keskse jõuna, samal ajal kui just Lega on toetust kaotanud.

Siiski ei jätnud Meloni väiksemate erakondade ülesandeks lihtsalt Fratelli d’Italia programmi elluviimise. Valitsus ehitati nii, et mõlemal suuremal partneril oleks nähtav poliitiline roll. Näiteks sai Lega juht Matteo Salvini asepeaministriks ning taristu- ja transpordiministriks ja Forza Italia juht Antonio Tajani sai asepeaministriks ja välisministriks.

Lega võib olla kriitilisem ELi, Ukraina toetamise ja kaitsekulutuste suhtes, samal ajal kui Forza Italia esineb tugevamalt euroatlantilise ja ELi-meelse erakonnana.

Lisaks ei aja Meloni valitsust lõhki sellepärast, et tema partnerid ei räägi alati ühesugust juttu. See võib küll pisut segadust tekitada, et mida täpsemalt valitsus siis toetab, aga vähemalt näib selline suhtumine hoidvat valitsust koos. Lega võib olla kriitilisem ELi, Ukraina toetamise ja kaitsekulutuste suhtes, samal ajal kui Forza Italia esineb tugevamalt euroatlantilise ja ELi-meelse erakonnana. Näiteks 2026. aasta juulis põrkusidki valitsuspartnerite vaated kokku, kui Tajani teatas valmisolekust reserveerida Itaalia jaoks kuni 14,9 miljardit eurot ELi SAFE-kaitserahastust. Lega protestis ja nõudis parlamendi otsust. Selle asemel, et tüli valitsuskriisiks lasta, täpsustas Tajani, et raha oli üksnes reserveeritud ning lõplik otsus tehakse hiljem. Nii said mõlemad partnerid oma valijatele näidata, et nad kaitsevad oma seisukohta. Valitsus aga püsis ühise otsuse puudumisest hoolimata koos.

Kõige tugevam valitsust koos hoidev tegur võib olla hoopis poliitiline omakasu. Lega on 2026. aastaks langenud küsitlustes ligikaudu kuue protsendi juurde ning Salvini positsioon oma erakonnas on nõrgenenud. Valitsuse kukutamine võiks viia ennetähtaegsete valimisteni, kus Lega kaotaks kohti või Fratelli d’Italia neelaks veel suurema osa parempoolsest valijaskonnast. Forza Italia seisab sarnase probleemi ees. Partnerid võiksid Meloni valitsuse laiali ajada, kuid neil puudub kindlus, et ükski muu alternatiiv parandaks nende positsiooni. Seetõttu on neil mõistlikum Meloniga vaielda valitsuse sees kui valitsusest lahkuda.

Siiski on hiljutised sündmused rusunud valitsuse stabiilsust. Näiteks nõrgestas kohtureformi referendumikaotus teataval määral Meloni autoriteeti, energiahinnad piirasid eelarvevalikuid ning kaitsekulutuste- ja Ukraina-poliitika lõhestasid koalitsiooni ning paremtiivale on tekkinud uus konkurent – Roberto Vannacci, kellest tuleb hiljem lähemalt juttu.

Valitsuse püsimine ei näita aga veel seda, kui edukalt on Meloni suutnud oma poliitilisi eesmärke ellu viia. Seetõttu tasub järgnevalt vaadelda, milliseid lubadusi on Meloni valitsus välis- ja sisepoliitikas andnud, millised neist on täielikult või osaliselt täidetud ning milliste puhul on esialgsed eesmärgid jäänud saavutamata.

Välispoliitika

Giorgia Meloni valitsus lubas oma 2022. aasta koalitsiooni valimisprogrammis hoida Itaalia kindlalt Euroopa Liidus ja NATOs ning säilitada tihedad liitlassuhted lääneriikidega. Lubati seista Ukraina kõrval Venemaa agressiooni vastu, toetades samal ajal diplomaatilisi rahualgatusi; jätkata Euroopa integratsiooni, kuid muuta EL poliitilisemaks (eeskätt saavutamaks ELi tugevamat tegutsemisvõimet rahvusvahelisel areenil) ja vähem bürokraatlikuks ning kaitsta jõulisemalt Itaalia riiklikke huve; tugevdada Itaalia diplomaatilist positsiooni Vahemere piirkonnas ning käivitada Euroopa tasandil arengukava Aafrikas, et soodustada majanduskasvu ja poliitilist stabiilsust.

NATO ja USA

Enne Meloni ametisse astumist kardeti võimalikku Venemaa suhtes pehmemat poliitikat ja tülisid lääneriikidega. Siiski ei ole Itaalia eemaldunud NATO-st ega seadnud kahtluse alla alliansi kollektiivkaitset. NATO poolt ette nähtud kõrgemate kaitsekulutuste määra poole on valitsus liikunud väga aeglaselt, kui võrrelda näiteks Ida-Euroopa riikidega. Hiljutisel NATO tippkohtumisel Ankaras rõhutas Meloni, et Itaalia määrab ise ajakava, viisid ja prioriteedid vastavalt oma olukorrale ja võimalustele.

Suhted USA-ga on samuti vastuolulisemad, kui Meloni lubatud vahendajaroll eeldaks. See on küll hilisem lubadus ja puudutab konkreetselt Trumpi teist ametiaega. Meloni investeeris teadlikult poliitilist kapitali lähedasse suhtesse Donald Trumpiga, kuid 2026. aasta märtsis keeldus Itaalia lubamast USA sõjalennukitel ilma nõuetekohase eelloata Sigonella baasis maanduda. Pärast seda hakkasid Meloni ja Trumpi vahelised suhted järsult halvenema, vähemalt avalikkuse ees.

Ukraina

Ukraina toetamise valdkonnas on valitsuse tegevus olnud lubadustega üsna kooskõlas. Itaalia on jätkanud sõjalise, majandusliku ja poliitilise abi andmist, hoolimata sellest, et Meloni koalitsioonipartnerite – eriti Matteo Salvini – retoorika on olnud palju kõhklevam.

Itaalia ametlikult avaldatud sõjalise abi kogumaht ületas 2025. aasta lõpuks 3 miljardit eurot. See kumulatiivne summa hõlmab nii Mario Draghi valitsuse ajal kinnitatud viit esimest paketti kui ka Meloni valitsuse hilisemaid toetusi. Itaalia oli 2025. aastal doonorite seas ligikaudu üheksandal kohal. Rooma sõlmis Ukrainaga kümneaastase julgeolekukoostöö lepingu ning on osalenud Ukraina sõdurite väljaõppes. Samas ei ole Itaalia NATO PURL-mehhanismis, millega hangitakse Ukrainale USA sõjavarustust, ja on olnud vastu Venemaa külmutatud varade kasutamisele.

Ühesõnaga, lubatud strateegiline toetus on säilinud ja Itaalia on mänginud nähtavat rolli. Abi maht ja sõjaline panus jäävad siiski võrreldes teiste Euroopa toetajatega märksa väiksemaks.

Euroopa Liit

Meloni oli enne võimuletulekut tuntud terava EL-i-kriitika poolest. Kuid juba 2022. aasta valimisprogrammis jäeti kõrvale varasemad vihjed lahkumisest ning hakati rääkima rahvaste Euroopast ja Itaalia mõjukuse taastamisest EL-is.

Ta ei soovi Itaaliat Euroopa Liidust ega euroalast välja viia, kuigi temast pole saanud föderaalsema Euroopa pooldajat. Meloni pigem pürgib ELi poole, kus liikmesriikidel on rohkem võimu ning Brüssel sekkub vähem riikide majandus-, kultuuri- ja sisepoliitikasse. Euroopa Liidu poolt ootab Meloni koostööd rändepoliitikas, et see ei jääks ainult Itaalia probleemiks.

Kõige teravam vastasseis on rohepöörde osas, mille meetmeid peab Meloni ideoloogiliseks ja Euroopa tööstust kahjustavaks. Fratelli d’Italia hääletas 2024. aastal Ursula von der Leyeni teise ametiaja vastu, mille taga oli eelkõige nende rahulolematus rohepoliitika ja Euroopa poliitilise juhtimisega. Meloni kinnitas siiski kohe, et suudab von der Leyeniga edasi koostööd teha.

Rändepoliitika

Koalitsiooni programm lubas sisuliselt saabumised peatada ning luua väljaspool Euroopa Liitu asuvad keskused, mida haldaks Euroopa Liit. Saabumised ei ole täielikult peatunud. Arvestades, et Itaalia vajab Euroopa Liitu majanduslikel põhjustel, oleks rändevoogude täielik peatamine ilma ränkade inimõiguste rikkumisteta üpriski keeruline, kui mitte võimatu, mille tõttu võiks EL hakata piirama Itaaliale mõeldud majanduslikku toetust. Väljasaatmised on kasvanud, kuid jäävad saabumistega võrreldes tagasihoidlikuks.

Albaanias asuvad keskused põhinevad Itaalia ja Albaania kahepoolsel protokollil ning neid haldavad Itaalia ametiasutused Itaalia jurisdiktsiooni all. Keskustes kohaldatakse asjaomast Itaalia ja EL-i varjupaiga- ning tagasisaatmisõigust, mistõttu ei ole tegemist Euroopa Liidu enda hallatavate keskustega. Euroopa Kohtus on praegu pooleli vaidlused selle üle, kas inimeste Albaaniasse üleviimine ja seal kinnipidamine vastab EL-i õigusele. Ametlik kohtujurist on praegu leidnud, et põhimõtteliselt võivad sellised keskused olla lubatavad, kui põhiõigused ja menetlusgarantiid on tagatud, aga kohtujuristi seisukoht ei ole lõpliku lahendi jaoks siduv.

Aafrika

Meloni valitsus käivitas Mattei Aafrika plaani (vt lähemalt siit), mis hõlmab energeetikat, põllumajandust, vett, tervishoidu, haridust ning füüsilist ja digitaalset taristut. Siiani hõlmab plaan 18 Aafrika partnerriiki, 76 käimasolevat projekti ja 5,5 miljardi euro suurust rahastamisraamistikku.

Itaalial õnnestus Mattei plaan Global Gatewayga siduda. Euroopa Komisjon ja Itaalia kinnitasid 2025. aastal ühise koostöö ning tõid välja kuus ühist projekti.

Aafrika on Itaalia arengupoliitikas selgelt tähtsamaks muutunud, kuid seni ei ole tegelikes arenguabi väljamaksetes siiski selget vastavat kasvu täheldatud. OECD rõhutab ka, et on vaja läbipaistvamat aruandlust, selgemaid tulemusi ja paremat koordineerimist. Samuti pole veel piisavalt pikaajalisi andmeid, et omistada Mattei plaanile Aafrika riikide majanduskasvu või poliitilise stabiilsuse paranemist. Mitmed projektid on alles käivitamisel ning on juhitud tähelepanu, et Aafrika partnerite osalus prioriteetide seadmisel ja projektide kavandamisel on jäänud piiratud ulatusega.

Sisepoliitika

Enne praeguse Itaalia valitsuse ametisse astumist seisis riik silmitsi mitme probleemiga, mis kõik olid ühel või teisel moel seotud majandusega. Euroopa Komisjoni 2022. aasta Itaalia raporti järgi oli majanduskasv aeglustunud juba alates 1990. aastatest. Selle taga olid tööjõu ja kapitali panuse vähenemine ning suutmatus kasutada olemasolevat tööjõudu, kapitali ja tehnoloogiat tõhusamalt.

OECD rõhutas juba 2021. aastal, et suur võlakoormus muutis Itaalia eriti tundlikuks intressimäärade muutumise suhtes. Kui riik pidi tähtaja saabunud võlakirjade tagasimaksmiseks võtma uue laenu kõrgema intressiga, suurenesid järk-järgult riigi intressikulud. See muutus eriti aktuaalseks 2022. aastal, mil inflatsiooni tõttu lõppes Euroopas väga madalate intressimäärade ajajärk. Itaalia pidi vana võla tasumiseks võtma üha kallimalt uut laenu, mistõttu kulus intressidele järjest suurem osa riigieelarvest.

Itaalia kõrge eakate ülalpeetavuse määr ning tervishoiu ja pikaajalise hoolduse kulud avaldavad avalikule rahandusele järjest suuremat survet.

Sündide arv oli drastiliselt langenud: 2021. aastal sündis Itaalias ligikaudu 399 000 last, mis oli uus ajalooline madalseis. 2022. aasta alguseks oli Itaalia elanike keskmine vanus tõusnud 46,2 aastani. OECD hoiatas, et Itaalia kõrge eakate ülalpeetavuse määr ning tervishoiu ja pikaajalise hoolduse kulud avaldavad avalikule rahandusele järjest suuremat survet. Demograafiline langus ei ole territoriaalselt ühtlane, sest Lõuna-Itaalia rahvaarv vähenes 2021. aastal umbes 6,5 inimese võrra tuhande elaniku kohta, võrreldes riigi keskmise 4,3-ga. Samuti teatasid sealsetes vaesemates piirkondades elavad inimesed rahuldamata ravivajadusest rohkem kui kaks korda sagedamini kui jõukamate põhjapiirkondade elanikud. Põhjuseks olid rahalised raskused, ravijärjekorrad ja pikad vahemaad. Itaalia tervishoiuteenuseid korraldavad suurel määral piirkonnad ise, mis võimaldab süsteemi kohalike oludega kohandada, kuid on tekitanud väga suuri erinevusi.

Nendest probleemidest tulenevalt olid Meloni valitsuse lubadused peamiselt majanduslikku laadi, kuid koalitsioonil oli ka muid sisepoliitilisi eesmärke. Need saab jaotada kolmeks alateemaks: institutsionaalsed ja territoriaalsed reformid; majanduspoliitika; sotsiaal-, demograafia- ja tervishoiupoliitika.

Institutsionaalsed ja territoriaalsed reformid

Ühtegi neljast lubadusest ei ole täielikult algsel kujul ellu viidud. Kõige rohkem praktilist edu on saavutatud avaliku halduse reformimisel. Kohtureform jõudis rahvahääletuseni, kuid valijad lükkasid selle tagasi. Koalitsioon lubas ka anda piirkondadele täiendavaid pädevusi, mis oli eriti oluline Legale, ning parlament võttis selleks vastu diferentseeritud autonoomiaseaduse. Konstitutsioonikohus tunnistas aga mitu selle sätet põhiseadusvastaseks ja piiras reformi ulatust, mistõttu tegelik pädevuste üleandmine on endiselt pooleli.

Paremtsentristliku koalitsiooni ühises programmis lubati sõnaselgelt presidendi otsevalimiste kehtestamist. See tähendanuks praeguse parlamentaarse korra muutmist presidendikesksema süsteemi suunas. Tegelikkuses aga ei esitanud Meloni valitsus presidendi otsevalimise reformi, vaid niinimetatud premierato reformi. See näeb ette presidendi asemel hoopis peaministri otsevalimise.

Senat kiitis premierato reformi heaks selle esimesel lugemisel 2024. aasta juunis häältega 109–77. Seejärel liikus eelnõu saadikutekotta, kus selle ametlik staatus on jätkuvalt „komisjonis arutamisel” ehk hääletust pole toimunud. Hääletus on viibinud pikaleveninud komisjonikuulamiste ja koalitsiooni erimeelsuste tõttu.

Põhiseadusreformi läbikukkumine ei tähenda siiski, et kohtusüsteemis pole midagi muutunud, sest valitsus jätkas varasemate menetlus- ja digitaliseerimisreformide rakendamist.

Kuna premierato reformi menetlustee on veel pikk, on Meloni koalitsioon tõstnud ettepoole ühe teise valimisseaduse reformi. Saadikutekoda kiitis tänavu 16. juulil heaks eelnõu, mis näeb muu hulgas ette peaministrikandidaadi märkimise ja enamusepreemia, kui nimekiri või koalitsioon saab vähemalt 42% häältest. Sellisel juhul saaks juurde 70 kohta 400-liikmelises alamkojas ja senatis lisanduks 35 kohta. Senati täiskogu arutelu on kavandatud septembrisse. See seadus ei muudaks siiski peaministrit põhiseaduslikult otsevalitavaks – selleks oleks premierato põhiseadusreform ikkagi vajalik.

Kohtureformi osas lubati lahutada kohtunike ja prokuröride karjäärid, reformida kohtunike kõrgemat nõukogu, suurendada kohtusüsteemi tõhusust ja lühendada menetluste kestust. Kuna reform ei saanud parlamendis kahekolmandikulist toetust, pandi see põhiseaduse järgi rahvahääletusele, aga tänavu märtsis ei saanud kava rahva toetust. Seetõttu ei jõustunud kohtunike ja prokuröride karjääride lahutamine ega uute juhtorganite loomine. Põhiseadusreformi läbikukkumine ei tähenda siiski, et kohtusüsteemis pole midagi muutunud, sest valitsus jätkas varasemate menetlus- ja digitaliseerimisreformide rakendamist. Euroopa Komisjon märgib samas, et menetluste pikkus on endiselt Itaalia kohtusüsteemi tõsine probleem.

Avaliku halduse reformimise osas lubati vähendada bürokraatiat ja teha sektor efektiivsemaks. Euroopa Komisjoni 2026. aasta hinnang on selgelt kahetine. Täpsemalt on Itaalia teinud edusamme avaliku sektori tööhõive ja menetluste lihtsustamise alal, kuid haldussuutlikkuse parandamiseks on vaja palju rohkem tööd, eriti kohalikes omavalitsustes ja Lõuna-Itaalias. Samuti tuleb tulemuste omistamisel meeles pidada, et paljud digitaliseerimis- ja lihtsustamismeetmed olid seotud juba enne Meloni valitsuse ametisse asumist võetud kohustustega. Meloni valitsuse panus seisneb seega suuresti olemasoleva reformikava rakendamises, mitte kogu reformi nullist loomises.

Majanduspoliitika

Meloni valitsus on olnud siin puhul kõige edukam pandeemiajärgse toetusprogrammi PNRR-i (Piano Nazionale di Ripresa e Resilienza) poliitilisel ümberkorraldamisel. Euroopa Komisjoniga saavutati mitu kokkulepet, mille tulemusel muudeti kava eesmärke, tähtaegu ja rahastuse jaotust muutunud majandusolude järgi. Enamik Itaaliale ette nähtud vahenditest on riigini jõudnud.

Maksukiilu vähendamisel on valitsus rakendanud suuri ja varasemast püsivamaid meetmeid, mis on suurendanud eelkõige madalama ja keskmise sissetulekuga töötajate netotulu. Sellele vaatamata jääb Itaalia keskmise töötaja maksukiil rahvusvahelises võrdluses endiselt väga kõrgeks ega ole 2022. aastaga võrreldes tervikuna märkimisväärselt alanenud.

Maksusüsteemi lihtsustamisel on vastu võetud arvukalt reforme, sealhulgas vähendatud tulumaksuastmete arvu ning lihtsustatud deklaratsioonide, maksukontrolli ja maksuvõlgade menetlemist. Süsteemi põhiolemust iseloomustavad siiski endiselt arvukad erandid, soodustused ja ajutised erirežiimid. Lisaks piirab reformide mõju jätkuvalt ulatuslik maksudest kõrvalehoidumine, mistõttu ei saa Itaalia maksusüsteemi veel pidada tervikuna lihtsaks ja läbipaistvaks.

Mandri-Itaaliat ja Sitsiiliat ühendav Messina väina sild on olnud Itaalias tundlik teema, aga Meloni valitsus on selle plaani Itaalia ametlikku poliitikasse tagasi toonud. Silla kavandamiseks on tehtud palju ettevalmistavat tööd ja ligikaudu 13,5 miljardi euro suurune rahastus on ette nähtud, kuid riigikontrolli vastuseis sundis heakskiitmismenetluse uuesti avama. Ehitustööd pole aga siiani alanud ning EL-iga seotud õigus- ja keskkonnaküsimused pole lõplikult lahendatud.

Sotsiaal-, demograafia- ja tervishoiupoliitika

Kõige selgemini täitis Meloni valitsus kodakondsustulu asendamise lubaduse. Reform vastas valitsuse eesmärgile siduda töövõimeliste inimeste toetamine senisest tugevamalt koolituse ja tööturule naasmisega. Tulemus on siiski sotsiaalselt vastuoluline, sest uus skeem hõlmab vähem vaeseid leibkondi ning jätab osa lasteta ja töövõimelisi vaeseid inimesi varasemast sissetulekukaitsest ilma.

Peretoetuste suurendamisel on samuti toimunud märkimisväärne edasiminek. Ühtset lapsetoetust on suurendatud väikelastele, paljulapselistele ja puudega lastega peredele ning lisatud on sünni-, vanemapuhkuse ja lasteaiatoetusi. Samas ei ole need seni suutnud tagasi pöörata Itaalia sündimuse pikaajalist langust, mille põhjused ulatuvad toetustest kaugemale ning on seotud töökohtade ebakindluse, madalate palkade, eluasemekulude ja lastehoiuteenuste puudusega.

Ravijärjekordade puhul on valitsus jõudnud seadustest ja platvormidest esimeste mõõdetavate tulemusteni. 2026. aasta andmed näitavad olukorra paranemist. Probleemi süvendavad jätkuvalt personali nappus, varasemast kogunenud ravivõlg ja patsientide vajadus pöörduda erakliinikutesse.

Tulevased valimised

Parlamendi praegune koosseis alustas tööd 13. oktoobril 2022. Põhiseaduse järgi valitakse mõlemad kojad viieks aastaks ning uued valimised peavad toimuma hiljemalt 70 päeva pärast eelmiste kodade ametiaja lõppu. Seega võiks uued valimised kõige hiljem toimuda järgmise aasta 22. detsembril, kuid praktikas oodatakse hääletust varem.

Täna ei ole Itaalia järgmiste valimiste favoriit enam üheselt Giorgia Meloni valitsuskoalitsioon. Fratelli d’Italia on küll jätkuvalt selgelt suurim erakond ja Meloni kõige tugevam peaministrikandidaat, kuid vasaktsentristlik blokk on koalitsioonide arvestuses parempoolsest valitsusliidust veidi ees. Valimiste tulemuse võivad otsustada varem Lega ridadesse kuulunud Euroopa Parlamendi saadiku Roberto Vannacci uus erakond Futuro Nazionale ja enne valimisi tehtav valimisseaduse muudatus.

Praeguse jõudude vahekorra põhjal on YouTrendi simulatsioonid näidanud, et kehtiva valimissüsteemi korral ei pruugi kumbki blokk saavutada kindlat enamust. Kui varem kirjeldatud valimisseaduse reform võetakse lõplikult vastu, siis tänase toetuse juures ületaks opositsioon 42% piiri, samuti ületaks selle Meloni blokk koos Vannacciga. Seega võib seadus, mida valitsus loodab enda kasuks kasutada, anda enamuse ka ühendatud opositsioonile.

Siin tulebki mängu Vannacci roll võimaliku kuningategijana. Futuro Nazionale populaarsuse kasv on muutnud valimised oluliselt ebakindlamaks. Vannacci erakond kogub toetust eelkõige Legalt ja Fratelli d’Italialt, kuid ka varem valimata jätnud inimestelt. Kui Vannacci kandideerib eraldi, võib vasaktsentristlik blokk tulla esimeseks või tekkida parlament, kus kummalgi poolel pole enamust.

Kehtiva valimissüsteemi korral ei pruugi ei vasak- ega paremblokk saavutada kindlat enamust.

Futuro Nazionale maailmavaatelised erinevused võivad teha koostöö valitsuserakondadega keerulisemaks. Ta on süüdistanud valitsust nõrkuses Brüsseli ees, väheses karmuses kuritegevuse suhtes ning lubatud migrantide tagasisaatmise ebaõnnestumises. Vannacci on vastu Ukraina sõja jätkamisele ja Itaalia tugevamale osalemisele Ukraina kaitsmises, nõuab suhetes Venemaaga leplikumat joont ning soovib, et Itaalia käituks NATO-s iseseisvamalt.

Aga opositsioonil on olnud raskusi jõudude ühendamisega. 2022. aasta parlamendivalimistel ei suutnud Demokraatlik Partei ehk PD ja Giuseppe Conte Viie Tähe Liikumine ehk M5S sõlmida valimiseelset kokkulepet. Nad esitasid ühemandaadilistes ringkondades konkureerivaid kandidaate, jagasid opositsiooni hääli ning aitasid sellega Meloni paremkoalitsioonil saavutada märksa suurema parlamendienamuse, kui nende häälte osakaal muidu lubanud oleks.

Kõige sügavam sisuline lahkheli puudutab Ukrainat ja kaitsepoliitikat. PD juht Elly Schlein on kinnitanud, et Ukrainat peab aitama kõigi olemasolevate vahenditega. M5S-i juhtpoliitiku Stefano Patuanelli arvates on aga vaja senise poliitika katkestamist ning, veelgi teravamaks muutis olukorra Conte väide, et Euroopas konstrueeritakse Venemaa-ohtu selleks, et õigustada ulatuslikku taasrelvastumist. Relvaabi vastu hääletab ka roheliste ja vasakpoolsete liit AVS (Alleanza Verdi e Sinistra).

Valimistulemuse võivad määrata isegi väikesed nihked koalitsioonide toetuses, Vannacci valik ning opositsiooni suutlikkus koonduda ühise kandidaadi taha.

Aga tuleb ka tunnustada nende koostööd opositsioonina. PD, M5S ja AVS on suutnud ühiselt tegutseda Meloni kohtureformi vastu ning selle mahahääletamine rahvahääletusel andis neile kogemuse edukast ühisest mobiliseerimisest. Samuti tegutsesid nad koos valimisseaduse reformimise vastu.

Arvestades, et majandusprobleemidele niipea lihtsat lahendust ei leita, kujuneb valimiskampaania keskseks teemaks tõenäoliselt majanduslik toimetulek. Globaalsetest teemadest võivad mõju avaldada Venemaa sõda Ukraina vastu ning konflikti jätkumine Lähis-Idas USA ja Iraani vahel.

Kuna valimistel ei ole kindlat võitjat ette näha, kujunevad need tõenäoliselt üsna pinevaks. Valimistulemuse võivad määrata isegi väikesed nihked koalitsioonide toetuses, Vannacci erakonna võimalik (kuid ebamugav) liitumine paremleeriga ning opositsiooni suutlikkus koonduda ühise kandidaadi ja programmi taha. Seetõttu ei pruugi isegi suurima erakonna positsioonist valitsuse moodustamiseks piisata.