veebruar 15, 2019

Liberaalse demokraatia kasvavad hapruse märgid ja vastupanuvõime

ELi välispoliitika roll demokraatia ja inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel maailmas.

Tähistades 2019. aastal Berliini müüri langemise 30. aastapäeva oleks ajakohane hinnata praegust liberaalse demokraatia olukorda globaalsel tasandil, mõistmaks paremini, millises suunas meid ümbritsev maailm areneb. Näib, et viimastel aastatel on liberaalse demokraatia võidukäik peatunud ning aset on leidmas liberaalse demokraatia tagasilangus ja autoritaarsete režiimide esiletõusmine, seda nii Lääne konsolideerunud demokraatiate puhul kui ka maailmas laiemalt. Globaalsel tasandil näeme toetuse vähenemist nii demokraatlikule riigikorrale kui ka inimõigustele ja kodanikuvabadustele, õigusriigi põhimõtetest taganemist, illiberaalse populismi ja natsionalismi populaarsuse suurenemist ning autoritaarsete režiimide tugevnemist. Seetõttu näib, et liberaalse demokraatia tulevik on muutumas iga aastaga tumedamaks. See tekitab küsimuse liberaalse demokraatia suutlikkusest vastu astuda tänastele väljakutsetele: kuidas saaksime mõtestada, hinnata ja mõõta liberaalse demokraatia vastupanuvõimet, mis muudab mõned demokraatiad teistest demokraatiatest vastupidavamaks ja miks mõned riigid kogevad demokraatliku kvaliteedi murenemist, tagasilangust demokraatiast või lausa läbikukkumist. Eelnevat mõistes saame paremini arvestada liberaalse demokraatia haprusega ning suurendada vastupanuvõimet, et kohaneda tänaste muutuste, väljakutsete ja kriisidega.

Liberaalse demokraatia kriis

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lisandus maailma areenile palju uusi demokraatlikke riike. See näis kinnitavat asjaolu, et demokraatia on peagi peamine valitsemisvorm. Samuel Huntington (1991) on rääkinud sellest kui „demokratiseerumise kolmandast lainest“, mis sai alguse 1974. aastal.1 Kuigi paljud nendest uutest demokraatiatest kindlustusid, jäid mitmed „kolmanda laine“ demokraatiad olemuslikult mittevabaks. Morlino (2011) on neid defineerinud kui „hübriidrežiime“2, Levitsky ja Way (2010) kui „võistlevaid autoritaarseid režiime“3 ja Carothers (2002) kui „halli tsooni riike“.4 Seega võib öelda, et „kolmanda laine“ demokraatiad on demokraatia kvaliteedi poolest väga erinevad.

Täna võib näha, et mitmetes demokraatlikes riikides leiab aset demokraatia kvaliteedi langus, mis tuleneb nii sisemistest kui välimistest mõjudest. IDEA (International Institute for Democracy and Electoral Assistance) 2017. aasta raport „The Global State of Democracy: Exploring Democracy’s Resilience“ tõi välja, et paljudes nendes „kolmanda laine“ demokraatiates on probleemid demokraatia taaskindlustamisega ja tagasilangusega (IDEA 2017b).5 Seda nähtust on kutsutud ka demokraatia murenemiseks (erosion)  (Huntington 19966, Plattner 20107), demokraatia tagasilanguseks (Diamond 2015)8, demokraatia kriisiks või demokraatia lagunemiseks või languseks (IDEA 2017b). Larry Diamond (2015), Stanfordi ülikooli juhtivaid teadlasi demokratiseerumise uuringute alal, on hinnanud, et demokraatia taandumise algust võib täheldada alates 2006. aastast.

Esiteks on alates sellest ajast oluliselt sagenenud demokraatlike režiimide kriisid; teiseks, demokraatia üldine kvaliteet või stabiilsus on langenud; kolmandaks on süvenenud autoritaarsus ja neljandaks, arenenud demokraatiaga riigid funktsioneerivad halvasti ning neil puudub tahe demokraatiat efektiivselt välismaal edendada ja kaitsta (ibid.: 147-148). Need demokraatia kasvava hapruse märgid tähendavad, et muutuste, väljakutsete ja kriiside ees, mis võivad demokraatliku režiimi lükata üle autoritarismi läve, on demokraatliku režiimi ellujäämiseks äärmiselt oluline riigi vastupanuvõime. Samas puudub meil arusaam, mida kujutab endast demokraatlike režiimide vastupanuvõime või haprus (fragility) ning mis on selle nähtuse sisemine mehhanism. Selle parem mõistmine annaks meile võimaluse toetada demokraatlike riikide vastupidavust, kui režiim seisab silmitsi sisemiste või väliste muutuste, väljakutsete või kriisidega.

Demokraatlike režiimide vastupanuvõime ja haprus

Et paremini mõista, mida kujutab endast demokraatliku režiimi vastupanuvõime ning mis on seda defineerivad ja iseloomustavad omadused, on vaja selget arusaama, mida kujutab endast vastupanuvõime kui selline. Vastupanuvõime ehk resistentsus (resilience) pärineb ladinakeelsest sõnast resiliens, mis tähendab otsetõlkes tagasipõrkumist. See näitab, et resistentsuse kontseptsiooni aluseks on võime muutustega kohaneda, kuid põrkuda tagasi oma algsesse tasakaalupunkti (Merriam-Webster 2018). IDEA 2017. aasta raportis on Sisk (IDEA 2017a)9 kirjeldanud demokraatia vastupidavust kui demokraatlike ideaalide, institutsioonide ja protsesside võimet jääda ellu ja edeneda (prosper) nii muutuste, väljakutsete kui ka kriisidega silmitsi seistes (when confronted with). Resistentsust või vastupanuvõimet kirjeldatakse kui poliitilise süsteemi võimet tulla toime keeruliste väljakutsete ja kriisidega, mis põhjustavad stressi või avaldavad survet ning mis võiksid viia süsteemi läbikukkumiseni (failure).

Seega on selle definitsiooni kohaselt vastupanuvõime demokraatlike režiimide sisemine kvaliteet ning vastupidavaid režiime iseloomustavad järgmised omadused: paindlikkus – võime stressi või survet endasse neelata (absorb); taastumisvõime (recovery) – võime ületada väljakutseid või kriise; kohanemisvõime (adaption) – võime vastusena süsteemile stressi osutamisel/reageerimisel muutuda (the ability to change in response to a stress to the system); innovatsioon – võime muutuda viisil, mis kõige tõhusamalt (efficinetly or effectively) väljakutse või kriisiga toime tuleb (the ability to change in a way that more efficiently or effectively addresses the challenge or crisis) (Sisk 2017b: 5). Samas näib Sisk (2017a) jätvat kahe silma vahele resistentsuse või vastupidavuse algse tähenduse, mis sisaldus resiliens’s – võime kohaneda, kuid naasta algsesse tasakaalupunkti, mida saab iseloomustada demokraatliku identiteedi ja režiimi järjepidevuse läbi, kui režiim seisab vastamisi sisemiste või väliste muutuste, väljakutsete või kriisidega. Seega võib režiimi resistentsust või vastupidavust iseloomustada kui süsteemi võimet kohaneda muutustega teatud piirini, enne kui süsteemi identiteet muutub teiseks režiimitüübiks, kuna selleks, et režiim osutuks vastupanuvõimeliseks, peaks tema demokraatlik identiteet ja režiimi järjepidevus säilima.

Resistentsuse vastand on haprus (fragility), mis tuleneb ladinakeelsest sõnast fragilis, mis tähendab alluda või olla vastuvõtlik murdumisele või purunemisele (Merriam-Webster 2018). Seega võib režiim osutuda kas vastupanuvõimeliseks või hapraks: kui resistentsetel või vastupidavatel demokraatlikel režiimidel on sisemised mehhanismid, mis aitavad toime tulla muutuste, väljakutsete ja kriisidega, siis habrastel režiimidel samu võimekusi ei ole ning nad on altid demokraatia kvaliteedi langemisele, demokraatia kriisile või lagunemisele. Nagu Sisk (2017b: 44) on märkinud, siis sellist haprust võib enim kohata „osalistes demokraatiates“ „halli tsooni demokraatiates“, „võistlevates autoritaarsetes režiimides“ või „hübriidrežiimides“, vastandudes autoritaarsetele režiimidele, mis võivad olla küllaltki stabiilsed, või konsolideerunud demokraatiatele, kuna riigid, mis on demokraatlikule režiimile üle minemas, on võrreldes konsolideerunud demokraatlike režiimidega hapramad.

Demokraatia vastupidavus, järjepidevus ja püsivus

Võib väita, et üldises ajaloolises vaates on demokraatlikud režiimid osutunud küllaltki vastupidavaks, kuid seda on alahinnatud, kuna demokraatia võidukäik pole olnud ülemaailmne. Seetõttu on Plattner (2010: 82)10 väitnud, et keskendumine autoritaarsete režiimide püsivusele on toonud endaga kaasa demokraatia vastupidavuse alahindamise või tähelepanuta jätmise. Tema hinnangul on demokraatiad vastu pidanud märkimisväärselt hästi ning demokratiseerumise kolmas laine, mis algas 1974. aastal, ei ole veel toonud endaga kaasa pöördlainet, millega riikide arv, kes kogevad demokraatia kokkuvarisemist, ületab uute demokraatiate arvu, kuigi Huntington (2011) on väitnud, et varasemad demokratiseerimise lained on varem või hiljem taandunud. Plattneri hinnangul (2010: 82) tuleneb see asjaolust, et demokraatlikel režiimidel on suur legitiimsus mitte ainult oma kodanike silmis, vaid ka maailmas laiemalt. Seda demokraatlike režiimide sisemist kvaliteeti on akadeemilises kirjanduses käsitletud ka teiste sarnaste kontseptsioonide kaudu, nagu demokraatiate järjepidevus (Przeworski 1995)11, demokraatiate vastupidavus (Przeworski et al. 1996)12 ning demokraatiate püsivus (Burnell ja Calvert 1999).  Seega, vaatamata kodanike rahulolematusele demokraatia kvaliteedi ja soorituse (performance) osas, näitavad edasijõudnud demokraatiad jätkuvalt erakordset vastupidavust. Sama on öelnud ka Levitsky ja Way (2015: 55-56)13, kes toetavad väidet, et kolmanda laine demokraatiad on osutunud üllatavalt vastupidavateks ning jäänud ellu riikides, kus on äärmiselt ebasoodsad tingimused. Näiteks seal, kus on puudulik või olematu demokraatliku valitsemise traditsioon, nõrkades riikides (weak states), kus on palju vaesust ja ebavõrdsust, lõhenenud ühiskondades. Vastu on peetud ka tõsistele majanduskriisidele ja radikaalsetele majandusreformidele, mille ühildamist demokraatiaga  paljud akadeemikud võimalikuks pole pidanud.

Liberaalse demokraatia kasvavad hapruse märgid

Samas võib täna selgelt näha märke liberaalse demokraatia kasvavast haprusest ning liberaalse demokraatia kriisi globaalsel tasandil. Sellega on kaasnenud inimõiguste ja kodanikuvabaduste nõrgenemine, demokraatlike normide murenemine ning kasvav populism ja nationalism, ja seda nii n-ö demokraatia üleminekuriikides kui ka Lääne konsolideerunud demokraatiates. Freedom House’i 2018. aasta raporti kohaselt on demokraatia tagasilangus aset leidnud 71 riigis ning ainult 35 riigis leidsid aset positiivsed arengud. See tähistab 12. järjestikust aastat, kui Freedom House on dokumenteerinud demokraatia halvenemist maailmas.14 The Economist Intelligence Unit on 2017. aastal samuti raporteerinud demokraatia allakäigust globaalsel tasandil, rõhutades eriti murettekitavaid arenguid seoses sõna- ja meediavabadusega.15 World Values Survey andmete kohaselt võib ka arenenud demokraatiaga riikides täheldada avalikkuse vähenevat toetust demokraatiale ja toetuse suurenemist mittedemokraatlikele valitsusvormidele.16

Seda võime näha Euroopas, kus on leidnud aset populistlike ja natsionalistlike parteide esile- ja võimuletõus, näiteks Austrias, Itaalias, Ungaris ja Poolas. Seetõttu võib ka 2019. aastal Euroopa Liidu liikmesriikide pealinnades ning Euroopa Parlamendi asetleidvate valimiste puhul ennustada nii parem- kui ka vasakäärmuslike populistlike ja natsionalistlike poliitiliste jõudude esiletõusmist. Samas ei ole Euroopa ainus piirkond, kus populismi ja natsionalismi on saatnud võidukäik. Näiteks liberaalse demokraatiaga riikides, nagu USAs või Brasiilias, on aset leidnud langus demokraatia kvaliteedis või stabiilsuses, illiberaalsete demokraatiate nagu Filipiinide või Türgi puhul on toimunud autoritaarsete elementide süvenemine.

Paljud neist riikidest on kogenud poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid väljakutseid, nagu immigratsioonisurve, väljakutsed pärast 2008. aasta majanduskriisi jne, mis on kujutanud endast ohtu liberaalse demokraatia legitiimsusele. Mitmetes nendest riikidest on vähenenud avalikkuse toetus valitsusele ja traditsioonilistele poliitilistele institutsioonidele. See on omakorda tõstnud toetust nn süsteemivälistele ja -vastastele (antiestablishment) poliitilistele jõududele. Seetõttu võime sageli näha, et suurim oht liberaalsele demokraatiale tuleb  demokraatlike mehhanismide kaudu, nagu näiteks korralised valimised, mis on demokraatliku süsteemi aluseks. Siin nimetatud arenenud demokraatiaga riikidest mitmetes on läbi valimiste saanud võidule illiberaalsed populistlikud ja natsionalistlikud poliitilised jõud ning võib näha, et need poliitilised jõud, kes on õõnestanud liberaalse demokraatia riigikorda, on teinud seda õppimisprotsessi tulemusena, jälgides ja kopeerides teistes riikides toimunud sarnaseid arenguid, et saada  võimule.

Sellised väljakutsed on kutsunud esile demokraatia kvaliteedi järkjärgulise languse, murenemise ja/või tagasilanguse nii Lääne-Euroopa arenenud demokraatiaga riikides kui ka nn kolmanda laine demokraatiates üle maailma, sealhulgas ka demokraatlikes postkommunistlikes riikides. Üleminekuriikides, kus varasem demokraatia traditsioon puudus või oli lühike, võib näha suurenevat toetust autoritaarsetele jõududele. Nendest arengutest ajendatuna tegutsevad rahvusvahelisel areenil üha jõulisemalt autoritaarsed režiimid nagu Hiina ja Venemaa, kes leiavad endale maailmaareenil hõlpsamini samameelseid liitlasi oma strateegiliste eesmärkide saavutamiseks nii bilateraalsetes suhetes kui multilateraalsetel foorumitel. Liberaalse demokraatia kasvava hapruse märgid maailmas annavad tunnistust, et oleme külma sõja lõppemise järel jõudnud uude ajastusse, kus demokraatia ning inimõiguste ja põhivabaduste murenemine on tuntav ning seega on liberaalse demokraatia ees seisvad väljakutsed suurimad viimase 30 aasta jooksul.

ELi roll maailmas demokraatia vastupanuvõime edendamisel ja kaitsemisel

Lisaks demokraatia sisemiste mehhanismide tuvastamisele on võimalik ja vajalik demokraatiat edendada ja kaitsta väliste tegutsejate poolt. Euroopa Liit on oma üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias – nn globaalstrateegias17, mis võeti vastu 2016. aastal ELi välistegevuse raamdokumendina – seadnud oma strateegilises lähenemises kesksele kohale riikide vastupanuvõime toetamise nii liidu siseselt kui ka kolmandates riikides. Globaalstrateegias on „vastupanuvõime“ sõnastatud „laia mõistena, hõlmates kõiki üksikisikuid ja tervet ühiskonda“, lisades: „mida iseloomustab demokraatia, usaldus institutsioonide vastu ja jätkusuutlik areng“. Seega on globaalstrateegia aluseks arusaam, et vastupidav riik nõuab demokraatlikku riiki, kuna puudused demokraatias, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimises ohustavad riigi ja ühiskonna jätkusuutlikke arenguvõimalusi.

EL on seeläbi seadnud eesmärgiks oma välistegevuse kaudu tugevdada riikide vastupanuvõimet ehk nende võimet kohaneda poliitilise, majandusliku, keskkonna-, demograafilise või ühiskondliku survega ning toetada riikide võimet säilitada surve all oma põhifunktsioonid viisil, mis tagab demokraatia, õigusriigi ning inim- ja põhiõigused.18 Samas on nii ELi kui ka USA puhul näha vähenenud efektiivsust, energiat ja enesekindlust demokraatia edendamisel ja kaitsmisel ning demokraatia tagasilanguse vastu võitlemisel (Diamond 2015: 152-153).19 Tänasest ELi tegevusest sõltub liberaalse demokraatia kaitstus autoritaarse tagasilanguse eest ning demokraatia vastupanuvõime ja edasine progress maailmas. Seetõttu on oluline, et EL jätkaks nii liiduna kui ka liikmesriikidena eraldi oma välistegevuses ühtselt demokraatia ja inimõiguste kaitsmist ning edendamist, toetamaks riikide vastupanuvõimet tänaste ja tuleviku muutuste, väljakutsete ja kriiside suhtes.

Demokraatia vastupidavus sõltub nii sisemistest kui ka välistest teguritest/mõjudest, kuid kuna demokraatia vastupidavus on siseriiklik omadus, on siseriiklikud tegurid ja mõjud otsustavad selles osas, kas režiim osutub vastupidavaks või hapraks olukorras, kus seda mõjutavad nii sisemised kui välimised muutused, väljakutsed ja kriisid. Samas võib välistel tegutsejatel nagu ELil olla positiivne mõju siseriiklikule demokraatia vastupidavusele. Juhul kui rahvusvahelised tegutsejad, näiteks EL, ennetavad demokraatia tagasilanguse riski ning sekkuvad sobivaid välispoliitilisi meetmeid kasutades õigeaegselt, siis demokraatia kvaliteedi murenemist või halvenemist ei pruugi juhtuda ning riik võib osutuda vastupidavaks. Samas on oluline rõhutada, et demokraatia vastupidavus on sisemine omadus, mida välised tegutsejad saavad toetada, kuid eeskätt on tähtis arendada seda sisemiselt. Seetõttu on eriliselt oluline kolmandates riikides toetada demokraatliku riigikorra ülesehitamist ja alalhoidmist ning äärmise tähtsusega on siin kodanikuühiskonna toetamine, kes kaitseb demokraatiat ning põhiõigusi ja -vabadusi siseriiklikul tasandil.

_____

1 Huntington, S. P. (1991). The Third Wave. Democratization in the Late Twentieth Century, Norman and London, University of Oklahoma Press.

2 Morlino, L. (2011). Changes for Democracy: Actors, Structures, Processes, Oxford Scholarship.

3 Levitsky, S., Way, L. (2010). Competitive Authoritarianism: Hybrid Regimes After the Cold War. New York: Cambridge University Press.

4 Carothers, T. (2002). The End of the Transition Paradigm – Journal of Democracy, 13, pp. 5-21.

5 Sisk, T. D. in IDEA (2017b). The Global State of Democracy. Exploring Democracy’s Resilience. Stockholm: International IDEA.

6 Huntington, S. P. (1996). Democracy for the Long Haul. Journal of Democracy, 7:2, pp. 3–13.

7 Plattner, M. F. (2010). Populism, Pluralism, and Liberal Democracy – Journal of Democracy, 21:1.

8 Diamond, L. (2015). Facing Up to the Democratic Recession – Journal of Democracy, 26: 1, pp. 141–155.

9 Sisk, T. D. (2017a). Democracy and Resilience: Conceptual Approaches and Considerations. Background Paper. Stockholm: International IDEA.

10 Plattner, M. F. (2010). Populism, Pluralism, and Liberal Democracy – Journal of Democracy, 21:1.

11 Przeworski, A. (1995). Sustainability of Democracy. Cambridge: Cambridge University Press.

12 Przeworski, A., Alvarez, M., Cheibub, J. A., Limongi, F. (1996). What Makes Democracies Endure? – Journal of Democracy, 7:1.

13 Levitsky, S, Way, L. (2015). The Myth of Democratic Recession – Journal of Democracy, 26: 1, pp. 45–58.

14 Freedom House. (2018). Freedom in the World 2018: Democracy in Crisis. [WWW] freedomhouse.org/sites/default/files/FH_FITW_Repor…

15 The Economist Intelligence Unit (2018). [WWW] www.eiu.com

16 World Values Survey. (2018). [WWW] www.worldvaluessurvey.org/wvs.jsp

17 European Union Global Strategy (EUGS). (2016). Shared vision, common action: A stronger Europe. A Global Strategy for the European Union’s Foreign and Security Policy. Available from:europa.eu/globalstrategy/en/global-strategy-foreig….

18 Euroopa Komisjon. (2017) Ühisteatis Euroopa Parlamendile ja Nõukogule. Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses. [WWW] eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CE…

19 Diamond, L. (2015). Facing Up to the Democratic Recession – Journal of Democracy, 26: 1, pp. 141–155.