september 14, 2018

Karda hiinlasi, kes toovad kingitusi: hoiatuseks Kesk- ja Ida-Euroopale

AFP/Scanpix
2016. aastal saabus esimene rong Hiinast Iraani. Pildil Teheranis olev konteiner. Ka Iraan on osa Hiina kavandatud uuest Siiditeest.
2016. aastal saabus esimene rong Hiinast Iraani. Pildil Teheranis olev konteiner. Ka Iraan on osa Hiina kavandatud uuest Siiditeest.

Euroopa Liit peaks suhetes Hiinaga olema meie kilp ja mõõk.

Kesk- ja Ida-Euroopas peetakse Hiinat tihtipeale võimalikuks tohutu majandusliku kasu saamise allikaks nii kaubavahetuse, investeeringute kui ka sisemajanduse arendamise kogemuste omandamise mõttes. Selline arusaam Hiinast on mõistetav. Tõsi on seegi, et juba üle neljakümne aasta on saanud kõnelda Hiina majandusimest. 1979. aastal oli Hiina SKT 176 miljardit dollarit (ehk mahult 3,5 korda väiksem praegusest Poola majandusest), 2018. aastal hinnatakse SKT suuruseks üle 14 triljoni dollari. Ent „Hiina võimalused” ei ole siiski sellised, nagu need esmapilgul paistavad. Tõepoolest, Hiina majandus on praegu kogu kontinendi ulatuses hiiglasliku mahuga, kuid kaubanduspiirangute tõttu on välisfirmadel väga keeruline ennast tegelikult seal sisse seada. Hiina majanduskasvu aeglustumise tõttu võib oodata ärivõimaluste edasist kokkutõmbumist.

Lisaks kaasneb paljude Hiina „investeeringutega” laenu võtmine Hiina pankadest tingimustel, mis võivad õõnestada investeeringut saava riigi rahandust, nagu võib ilmekalt näha hiljutise juhtumi puhul ühe Montenegro sillaga (pikemalt tagapool). Isegi kui laenu asemel tuleb riiki otseselt Hiina kapital, tekitab see omajagu tõsiseid julgeolekuprobleeme seoses kontrolliga, mille omandavad sel moel Kesk- ja Ida-Euroopa ettevõtete üle Hiina asutused, mis sisuliselt asuvad Hiina Kommunistliku Partei (HKP) kontrolli all. Lisaks paistab, et suur osa Hiina kapitalist ja laenudest, mis on suunatud Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, on mõeldud Hiina enda „Vöö ja tee” algatuse toetuseks. „Vöö ja tee” projektide siht on anda Hiinale paremad võimalused suurendada eksporti Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Teisisõnu maksavad Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa maad selle eest, et soodustavad selliseid investeeringuid oma riiki, mis ainult suurendavad nende kaubavahetuse defitsiiti Hiinaga.

Käesolevas artiklis väidan, et suur osa nõndanimetatud Hiina võimalustest jääb tõenäoliselt üldse realiseerumata ja mis teoks saab, toob piirkonnas tegelikult kaasa majanduslikke ja julgeolekuprobleeme. Lahenduseks on tarvitada Euroopa Liitu ja selle õigustikku ühelt poolt kilbina ohtude vastu ning teiselt poolt mõõgana, millega raiuda vähemalt mingigi pääs Hiina turule.

Hiina võimalused

Kui pidada silmas nelikümmend aastat väldanud majanduskasvu, mis paljudel aastatel on ületanud 10 protsendi piiri, ei ole imestada, et Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide äri- ja poliitikamaailma juhtide pilgud on pingsalt Hiina peale pööratud. Hiinat peetakse nii kaubavahetuse kui ka investeeringute poolest üüratute majanduslike võimaluste maaks. Kesk- ja Ida-Euroopa vaatenurgast võiks Hiina olla piirkonna kaupadele ja ja teenustele ELi ühisturu ja USA kõrval täiendav suur turg. Kodumaal valitseva majandusliku surutise ajal võiks Hiina olla alternatiivne eksporditurg, kindlustades rohkem tasakaalus kaubavahetuse ja suurema majandusliku julgeoleku.

Paistab, et ka Hiina on adunud Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide potentsiaali. 2012. aastal käivitas Hiina nõndanimetatud 16+1 programmi. 16 sekka kuuluvad üksteist Euroopa Liitu kuuluvat Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riiki ning lisaks veel viis ELi-välist Balkani riiki. 16+1 programm näeb ette ministrite konverentse ning kaubandus- ja kultuurikoostöö lepingute sõlmimist. Samuti näeb see ette märkimisväärses mahus uute investeeringute jõudmist Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. 16+1 investeerimispotentsiaali rõhutas kümne miljardi dollarini ulatuva piirkondliku investeerimisfondi loomine 2016. aastal. Hiina investeeringute väljavaadet piirkonnas tugevdasid veelgi Hiina kavad tõmmata ka Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kaasa „Vöö ja tee” algatusse. „Vööl ja teel” omakorda on väga tugev potentsiaal tõmmata piirkonda ulatuslikke investeeringuid taristusse.

Kas Hiina võimalused pakuvad valelootust?

Ent lähemal uurimisel tundub, et need võimalused on rohkem näivad kui tegelikud. Hiina turu maht on tõepoolest 14 triljonit dollarit, aga sinna pääseda on erakordselt raske. USA kaubanduskoja 2015. aasta aruandes kinnitati, et Hiina riigivõimud on loonud mitmekihilise ametlike ja mitteametlike piirangute barjääri, millest läbi tungida on peaaegu võimatu. Ajaga on pääs Hiina turule muutunud pigem raskemaks kui kergemaks. Hiina on kehtestanud koormavad ja vastumeelsed tehnoloogia üleandmise nõuded, tihtipeale on tegutsemiseks nõutav koostöö HKPga seotud Hiina partneritega ning ikkagi võib äriajamist raskendada äkitselt tekkinud või leitud uus või vana seadus või määrus, mis spetsiifiliselt takistab välisinvestori tegevust.

Veel olulisem on see, et Hiina majanduskasv aeglustub. Kolmkümmend aastat üle 10 protsendi ulatunud kasvu on 2008. aastast asendunud märksa tagasihoidlikuma kuue protsendiga. Sealjuures on 2008. aasta järgne kasv üldse mõnevõrra kahtlane. Sinoloog David Shambaugh on osutanud, et 2015. aastaks ulatus Hiina avaliku ja ärisektori võlg 283 protsendini SKTst. See on ikka veel arenevale riigile väga suur koormus. Kolmveerand mainitud laenukoormusest ongi sealjuures pärit 2008. aasta järgsest ajast. Mis veel hullem: hiiglaslikku laenukoormat ei ole kasutatud päris mõistlikult. Suur osa on kulutatud ebatõhusate riigiettevõtete tootmise laiendamise rahastamiseks. See on üks peamisi põhjusi, miks Hiina, mis kuidagi ei anna välja 50 protsenti maailmamajandusest, toodab 50 protsenti maailma lehtklaasist, terasest ja alumiiniumist. Samuti on see põhjus, miks kogu maailma, kaasa arvatud Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti riikide turud on üle ujutatud odava Hiina kaubaga. Samuti on laenu arvelt rahastatud „Vöö ja tee” projekti (seni on laenatud või investeeritud 300 miljardit dollarit), mille puhul on kaheldav, kas seda suudetakse ikka tasa teenida (lähemalt tagapool).

Hiina oleks 2008. aasta järel pidanud püüdma majandust ümber korraldada, tarbimist õhutada, arendada detsentraliseeritumat kõrgtehnoloogilist ettevõtlust. Kodumaine tarbimine on küll kasvanud, aga HKP ei ole kuidagi soostunud majandust põhjalikumalt ümber korraldama pelguse tõttu kaotada kontroll turu ja ühiskonna üle, mida nad on aastakümneid valitsenud. Lisaks on HKP juhtkonnas rohkelt neid, kes majanduse põhjalikumal ümberkorraldamisel kaotaksid võimu, mis neil on seni olnud riigiettevõtetes ja riiklikes pankades. Samuti kaotaksid oma mõju arvukad ettevõtetes ja ühiskondlikes asutustes ja organisatsioonides figureerivad HKP „aparatšikud”. Senise eliidi vastupanu muudaks tõelised majandusreformid raskeks ka siis, kui HKP eesotsas seisaks juht, kes kindlal meelel tahaks neid läbi viia. Ent Xi Jinping selline juht ei ole.

„Vöö ja tee”: Siiditee või (Silla)Varingutee?

Nii ongi meil tõeliste majandusreformide asemel projektid – näiteks „Vöö ja tee”. Selle põhilisim osa on uute Hiina-Euroopa kaubateede rajamine läbi Kesk-Aasia. Seda on nimetatud ka uueks Siiditeeks. Selle ümber üles keerutatud kõmu taustal on varju jäänud põhjus, miks kunagine Siiditee unarule jäi. Esiteks muutusid 1650. aasta paiku laevad palju usaldusväärsemaks transpordivahendiks, navigeerimine lihtsamaks ja kindlustusmaksed väiksemaks. Kaupade transport meritsi muutus seeläbi tunduvalt odavamaks kui maitsi. Seda majanduslikku tõsiasja ei muuda kuidagi maanteede ja kiirraudteede rajamine Kesk-Aasias (Hiina subsideerib praegu nende rajamist umbkaudu 300 miljoni dollariga aastas). Teiseks võimaldab kaupade transport meritsi Hiinal pääseda piiranguteta kasutatava maailmamere kaudu sinna, kuhu vaja. Kesk-Aasia läbimiseks tuleb aga tegemist teha mitme riigi valitsusega ning lisaks saadab kogu marsruuti tumeda varjuna Venemaa lähedus.

Suur osa „Vöö ja tee” investeeringutest väljaspool Hiinat kujutavad endast Hiina riiklike pankade laenu marsruudi ääres tegutsevatele kohalikele firmadele, kusjuures laenu garanteerivad samuti kohalikud valitsused. See tekitab tõsise mure, et 16+1 riiki tõmmatakse väljapääsmatusse laenurahavõrgustikku, kus on vähe lootust midagi tagasi teenida, küll aga suur võimalus langeda aina uute võlgade (ja aina kasvava Hiina mõju) ohvriks.

Hiina laenust sõltumise heaks näiteks on Montenegro. Riigi SKT ulatub ligikaudu nelja miljardi dollarini. Sellest hoolimata sõlmis Podgorica valitsus Hiina valitsusega lepingu sildade ja tunnelite ehitamiseks läbi Morača jõe kanjoni, mis ühendaks Aadria mere ääres asuva Bari sadama Serbiaga. Ühtekokku ulatuvad Montenegrole antud laenud miljardi dollarini. 2006. ja 2012. aasta uuringud olid hinnanud maantee ja silla rajamise majanduslikult mõttetuks: vähese eeldatava liikluse tõttu oleks riik pidanud veel aastakümneid ühendusteele peale maksma. Hiinlased eirasid varasemaid uuringuid ja tellisid uue, mis leidis, et maantee tasuks ennast ära. Seepeale sõlmiti Montenegroga leping tee ehitamiseks, mis läheb riigile maksma ligemale veerandi aastasest SKTst. Juba ainuüksi projekti esimese poole rahastamiseks on Podgorica pidanud tõstma makse ja kärpima kulutusi. Laenuga seoses on Montenegro allutanud end Hiinas paikneva vahekohtu võimule.

Samuti on seniajani lahtine küsimus, kas isegi kogu 16+1 kümne miljardi dollarini ulatuvat fondi peaks tõelise investeeringu asemel pidama ehk rohkem peibutuseks piirkonna riikidele, et saavutada neis poliitilist mõju. Viimasel paaril aastal ei ole sellest fondist investeeringuid tegelikult kuigi palju tulnud. Isegi kui Hiinast on tulnud otseinvesteeringuid, kujutab kontroll, mis HKPl on kapitali eraldamise, osanikurolli läbi ettevõtetes või parteikomiteede kaudu kõigis suuremates firmades, päris parajat julgeolekuriski. Eriti veel seetõttu, et Hiina firmad püüavad omandada osalust strateegilise tähtsusega ettevõtetes: energeetika, telekommunikatsioon, meedia, transport. Ainult 12 ELi liikmesriigil, mis peamiselt esindavad Lääne-Euroopat, on tõsisemalt võetavad reeglid välisinvesteeringute kohtlemiseks.

Silmade avamine Hiina tegelikkuse ees: EL on meie kilp ja mõõk

Käesoleva artikli põhiline väide peitub selles, et piirkonna riikide kõige turvalisem ja tõhusam viis Hiinaga suhelda on ELi vahendusel. Näiteks odava hinnaga Hiina toodete Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide turule pääsemise (ja ühtlasi kaubavahetuse defitsiidi) vähendamiseks tuleks neil riikidel innukamalt taotleda dumpinguvastaste eeskirjade rakendamist. Tõsi, neid ongi viimasel ajal rangemaks muudetud, eeskirju neid võiks nii mõnigi kord kiiremini ja jõulisemalt kehtestada, kas või ajutiselt.

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peaksid suhtuma ettevaatusega Hiina peibutavatesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse, millega üritatakse neid kallutada vastu seisma karmimatele dumpinguvastastele meetmetele. Ajalugu näitab, et tõenäoliselt on suur ainult peibutus, mitte tegelik kaubavahetus või investeering.

Kui arvestada, et EL on Hiina ja USA kõrval üks maailma suuri turge, siis peaksid Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid õhutama ELi tihedamale koostööle USAga, et üheskoos vastu seista Hiina protektsionismile ja innustada Hiinat oma turgu avama.

Euroopa Komisjoni tuleks õhutada üle vaatama kõiki Hiina investeeringuid Euroopa Liitu ebaseadusliku riigiabi vaatevinklist. Igasugused riiklikud garantiid, millest ei ole Euroopa Komisjonile teada antud, kujutavad endast prima facie ebaseaduslikku riigiabi, mis tähendab, et selline garantii on kehtetu. ELi-välistele Balkani riikidele, näiteks Montenegrole, peaks EL pakkuma võimalust kõigi taristuprojektide hõlmamiseks rakendada energiaühenduse lepingu sätteid. See annaks neile riikidele märkimisväärse kaitse Hiina riikliku garantii nõudmiste eest.

Märtsikuise otsusega Slovakkia ja Achmea kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et ELi-sisesed kahepoolsed investeerimislepingud on ebaseaduslikud. Paljud piirkonna riigid sekkusid Slovakkia poolel ja kahepoolsete investeerimislepingute vastu. Üks oluline probleem ELi-sisestele investeerimislepingutele vastuseismise juures on aga see, et erinevalt näilistest Hiina investeeringutest on piirkonna tõelised investeeringud valdavalt pärit teistest ELi liikmesriikidest. Kahepoolsete investeermislepingute vastustamine niisiis ülimalt tõenäoliselt vähendab ELi investeeringuid ja suurendab Hiina mõju. See tekitab erilist muret seepärast, et Hiina investeeringutega kaasneb kindlasti enda allutamine Hiinas asuvale vahekohtule. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peaksid tõsiselt kaaluma, kui otstarbekas on ikka vastu seista ELi-sisestele kahepoolsetele investeerimislepingutele, ning uurima võimalusi, kuidas ELi abiga tuua piirkonda rohkem ELi ja USA investeeringuid.

Kõik piirkonna riigid peaksid kehtestama oma välisinvesteeringute hindamise süsteemi ning toetama ka asjalikku välisinvesteeringute hindamise süsteemi, mille on välja pakkunud Euroopa Komisjon.

Ideaalses maailmas pakuks Hiina Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele märkimisväärseid võimalusi oma turul tegutseda ning Hiina investeeringute vood kujutaksid endast teretulnud turgutust siinsete riikide majanduselus. Tegelikkus on paraku selline, et vähemalt lähemal ajal ei ole oodata märkimisväärsete turuvõimaluste avanemist ning suur osa reklaamitud investeeringuid jääb üldse olemata või on kättesaadavad ainult tingimustel, mis tekitavad tõsist majanduslikku või julgeolekualast muret. Piirkonna riikidel oleks tunduvalt etem koondada tähelepanu ELi meetmetele võimaliku ohu kahandamiseks ja, kui vähegi õnnestub, ELi abiga ka turgude hõivamise võimaluste laiendamiseks.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane