juuli 3, 2008

Majandusliku kallakuga kõrvaltvaade Läti arenguteele

Majandusgrupeeringutel ja nende juhtidel, keda Lätis tihti ka kohalikeks oligarhideks kutsutakse, on olnud kuni viimase ajani suur mõju kõigile juhtivatele Läti poliitilistele parteidele nende ideoloogilisest suunitlusest sõltumata, parteide kaudu aga ka riigi infrastruktuuriettevõtetele.

Majandusgrupeeringutel ja nende juhtidel, keda Lätis tihti ka kohalikeks oligarhideks kutsutakse, on olnud kuni viimase ajani suur mõju kõigile juhtivatele Läti poliitilistele parteidele nende ideoloogilisest suunitlusest sõltumata, parteide kaudu aga ka riigi infrastruktuuriettevõtetele.


Raivo Vare

Majandusliku kallakuga kõrvaltvaade Läti arenguteele

Majandusgrupeeringutel ja nende juhtidel, keda Lätis tihti ka kohalikeks oligarhideks kutsutakse, on olnud kuni viimase ajani suur mõju kõigile juhtivatele Läti poliitilistele parteidele nende ideoloogilisest suunitlusest sõltumata, parteide kaudu aga ka riigi infrastruktuuriettevõtetele.

Lätist algas Balti ruumi kristianiseerimine. Riia piiskopid ja seal loodud Mõõgavendade ordu lülitasid tule ja mõõgaga meie maa Euroopa kultuuriruumi. Võib isegi väita, et juba sel ajal kujunes Riiast tegelikult Läänemere idakalda keskus või metropol ning sellisena on ta püsinud läbi ajaloo tänapäevani. Koos käisid meist üle nii Liivi orduriik, Rootsi aeg, verised Liivi ja Põhjasõda, katkud ja näljahädad. Mõlemal territooriumil valitsesid Vene tsaarid ja kehtis Balti erikord koos saksa päritolu aadelkonna ja vabalinnade kodanikega saksaliku kultuuri raames. 19. sajandi lõpuks kujunes Riiast üks olulisemaid Vene tsaaririigi industriaalkeskusi ja ka piirkonna valitsemiskeskus. Kuulus ju ka suur osa Eestist tollal Riiast valitsetava Liivimaa kubermangu koosseisu ja Tartu ülikoolgi oli eelkõige Liivimaa ülikool. Just Liivimaal tärkas eesti rahvuslus ja toimetasid paljud meie 19. sajandi ajaloo ja kultuuri suurkujud.
Läti territooriumilt lähtus omal ajal, eelkõige baltisakslaste ja riigisakslaste ühisüritamisel, suurim oht Eesti iseseisvusele Vabadussõjas. Ning seal peeti ka üks tähtsamaid meie omariikluse taganud sõjalisi lahinguid Võnnu all, mida me tänaseni siin Eestis tähistame suure pühana.
Lätiga oleme ühiselt jaganud rasket saatust 1930. aastate lõpust 1991. aasta augustini. Nõukogude okupatsiooni ajal valitseti just Riia staapidest ja kontoritest ka Eesti territooriumil asuvaid Nõukogude militaarjõudusid ning sõjalist ja tsiviilinfrastruktuuri, aga ka paljusid majandusorganisatsioone. Just sealsest sõjaväeringkonna staabist üritati korraldada Nõukogude Liidu hävinemist kiirendanud 1991. aasta augustiputši läbiviimist Eesti territooriumil. Meie vabanemise protsess 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kulges suuresti sünkroonselt ja paljuski sarnaselt. Kuigi, jah, eestlastel õnnestus vabaneda küll veretult, erinevalt Lätist ja eriti Leedust, aga Vene vägede väljaviimisega maadlesime me ikka samamoodi.
Ja ka edaspidi on kahe maa areng kulgenud paralleelselt, üksteisele on näidatud teed nii heas kui halvas. Koos oleme me NATOs ja ELis. Koos Leeduga vaadeldakse ja tihti ka manageeritakse meid väljaspoolt ikka veel suuresti kui üht majanduslikku ja poliitilist ruumi. Ning tihtipeale esinevad meie riigid ühtselt ka rahvusvahelises poliitikas. Meie omaga suhteliselt sarnase majandusmudeli head ja vead on Läti peal paremini näha, kui Eesti enda puhul. Seejuures saab rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide ja firmade seisukohalt just Läti ja Eesti ühte patta panna, Leedu sobib sinna vähem.
Seega on Lätis toimuv alati avaldanud mingit mõju ka Eestile ning, tõepoolest, ei saa Eesti sellest üle ega ümber. Ja ega teiste vigadest õppida poleks ka paha. See pidi tarkust tähendama…
Läti ja Eesti sarnasusi ja erinevusi
Lätis valitseb parlamentaarne demokraatia nagu Eestiski. Territooriumilt on Läti siiski Eestist ligi 1,5 korda suurem, rahvaarvult koguni 1,8 korda. Pealinn Riia on metropol koguni pan-balti mõistes, kuigi tema elanike arvu proportsionaalne suhe Läti rahvaarvuga sarnaneb Tallinna omaga Eestis. Maavarade osas on Läti veelgi vaesem kui Eesti, sest seal pole isegi põlevkivi ega ka teisi industriaal-energeetilist huvi pakkuvaid maavarasid. Lätil on mets ja suhteliselt hõredalt asustatud maa nagu meilgi, kuigi meres saari, erinevalt meist, neil pole. Küll aga on Lätis veerohkemad ja, näiteks energeetiliselt, potentsiaalirikkamad jõed. Sarnaselt Eestiga on Läti ajalooliseks ressursiks olnud geograafiline asukoht, mis on tegelikult teinud meist ka suurimad konkurendid just rahvusvaheliste kaubavoogude teenindamise alal.
Geneetikute väitel on lätlased küll eestlastega väga lähedast päritolu, kuid ajaloolistel põhjustel on nende osakaal oma maa rahvastikus veel kümmekond protsenti väiksem kui eestlastel. Lätimaal on ka katoliiklusel, jällegi ajaloolistel põhjustel, suurem osakaal ja kultuuriline mõju kui protestantliku luterluse kesksel Eestimaal. Mõlemal maal on ka suhteliselt suur vene õigeusu osakaal.
Läti makromajanduses on kunagine industriaalne peakomponent asendunud teenindava majanduse mudeliga, nagu see on juhtunud ka Eestis. Majanduse reformimisel on Lätis rakendatud suuresti samu meetodeid, mis Eestiski, kusjuures objektiivselt on Eesti siin olnud pisut ajaliselt eespool ja teatud mõttes suunanäitaja. Läti kujunes ka Eesti kapitali esmaseks välisekspansiooni sihtturuks mõned aastad tagasi. Nüüd on aga ka Läti kapital ja Läti kaudu rahvusvaheline kapital hakanud omakorda põhja poole imbuma. Juba on selgelt näha ka tendentsi, et rahvusvahelised firmad näevad Riias oma tegevuse keskust Balti ja Vene suunal: korporatiivsetele karjääriinimestele mugava suurlinliku glamuuriga, hea lennuühenduse ja Balti ruumi suhtes geograafiliselt mugavama logistilise asukohaga sobib see metropol selleks hästi, kasuks tulevad ka kohaliku ärieliidi lähedus Venemaaga, paikkonna kultuuritraditsioonide tundmine, vene keele oskus ja elanikkonna mentaliteedi orientatsioon.
Läti transiidi- ja logistikaklaster on Eesti omale objektiivselt suurim konkurent ning ka praegu nauditakse ilusat mahu kasvu “tänu” transiitkaubavoogude ümbersuundumisele just lõunanaabrite juurde seoses Venemaa poolt transiitvedude piiramiseks Eestile kehtestatud mitteametlike sanktsioonidega. Uues majanduslikus olukorras on Läti Eestist veelgi rohkem kannatanud tööjõu migratsiooni tõttu ELi arenenud riikidesse. Samas on Lätis industriaalse mineviku ja traditsiooni tõttu tehnilisel haridusel ja oskustööjõul suurem osakaal kui Eestis. Eestiga võrreldes on aga Läti finantssektor ikka veel väga killustunud, ei ole Skandinaavia pankade nii suure mõju all kui Eesti oma, kuigi ka seal on kaks juhtivat Skandinaavia panka esirinnas kõrvuti üle 20 Läti või tihti Vene pangaga. Väga tihe seotus Venemaa majanduse ja rahaga on ka Läti – nagu ka iga teise – majanduse alustalaks olevale finantssektorile probleem. See on nii tihe, et on aeg-ajalt ka raskusi tekitanud, isegi Läti mitteskandinaavialikele liiderpankadele. Alles äsja sundis rahvusvaheline surve, eriti USA-poolne, Läti riiki ja pangandussektorit hakkama võitlema rahapesukahtlustustega, mis on halvasti mõjunud Läti rahvusvahelisele renomeele finants- ja poliitikamaailmas.
Ventspils ja teised võimukeskused
Kõrvuti sellega – ja samuti Eestist erinevalt – on teine ja veelgi suurem Läti probleem mitte kellelegi saladuseks olev Läti poliitika ja teatud juhtivate majanduslike grupihuvide tihe sõltuvus. Sisuliselt viie-kuue suurema äriklastri valitseja tihti venekeelne seltskond ei mõjuta Läti poliitikat mitte vähem kui majandust. Vaid selle asjaoluga arvestades on võimalik aru saada, miks mõned asjad juhtuvad nii naabrite majanduses kui poliitikas nii, nagu need juhtuvad.
Klassifikatsioone on pakutud mitmesuguseid, kuid tuleb tunnistada, et siiani on kõige suuremat rolli mänginud ja nähtavam olnud Ventspilsi transiidi- ja logistikabisnises tuule tiibadesse saanud nn Ventspilsi grupp, kus kuni viimase ajani mängis esiviiulit Ventspilsi linnapeana tuntud ning hiljutistel valimistel teise suurema koalitsioonipartei Roheliste ja Talurahva Liidu peaministrikandidaadiks tõusnud ülimõjukas Aivars Lembergs. Teine, praeguseks aga sisuliselt juhtivaks tõusnud grupeering on nn Ave Lati seltskond eesotsas endise peaministri ja nüüd juhtiva koalitsioonipartei Rahvaerakonna tegeliku niiditõmbaja Andris Å ā·ēlega. Kolmandaks tuuakse ära paar venekeelsete ärimeeste juhitud grupeeringut, kus suurt taustarolli mängivad ka mitmete Läti suuremate pankade ja mõningate tööstus- ja kaubandusettevõtete juhid. Nende poolt on toetust leidnud nii tänane kolmas koalitsioonipartei Läti Esimene Partei eesotsas mõjuka transpordiministri Ainārs Å lesersiga kui ka omaaegne valitsuse juhtpartei Läti Tee eesotsas endise peaministri, nüüd opositsioonis ja mitmete meedias levitatavate korruptsiooniskandaalide keskse kuju Einārs Repšega. Selles mõttes oli Lätis majanduspoliitiline areng kujunenud 1990. aastatel “tsheboliseeritumaks”, kui välis(klants)pilt paista lasi. Majandusgrupeeringutel ja nende juhtidel, keda Lätis tihti ka kohalikeks oligarhideks kutsutakse, on olnud kuni viimase ajani suur mõju kõigile juhtivatele Läti poliitilistele parteidele nende ideoloogilisest suunitlusest sõltumata, parteide kaudu aga ka riigi infrastruktuuriettevõtetele. See aitab mõista ka teravat võitlust, mis lahvatas sel aastal riigi mõnede jõuametkondade poolt – ning oma ametiaega lõpetava presidendi Vaike Vīķe-Freiberga jõulisel toetusel – algatatud Lembergsi juhtumi ja veelgi enam julgeolekuseaduse muutmise ümber. Tegu oli katsega vähendada majandusgrupeeringute mõju poliitikale või vähemalt mitte lasta sel edaspidi kasvada.
Seesama majanduse ja poliitika tiheda seotuse taust aitab ka mõista nii Lätis kujunenud võimujaotust kui ka mitmeid tänaseid välispoliitilisi samme, olgu nendeks siis järsult muutunud seisukohad seoses Venemaaga sõlmitud piirilepinguga või seoses Läänemerre rajatava gaasitrassiga; samuti ka Ventspilsi ümber toimuvat.
Näiteks, Lätis räägitakse, et kui senised suured vihavaenlased – Lembergsi grupp ja Ave Lat said koos kolmanda jõuna tegutseva Å lesersi esindatud seltskonnaga kokkuleppele omavahelistes mastaapsetes majanduskoostööprojektides, eriti Riia sadamaala ümbruses, sai ka valitsuskoalitsioon rahulikult toimima hakata.
Või teine näide. Kõik juhtivad Läti majandusgrupeeringud on huvitatud aktiivsete majandussidemete arendamisest Venemaaga ja on olnud selles edukad, kuigi on ka teatud eripärasid. Kui tuua üks näide, siis enim Venemaaga seotud äri – transiidiäri kuningaks olnud Aivars Lembergs oli mitmetel subjektiivsetel põhjustel asunud suhteliselt jäigale positsioonile oma naftaäri kontrolli äraandmise suhtes Vene valdkonna suurtegijale. Tema kauaaegsed partnerid Ventspilsist arvasid aga teisiti. Ning kui kokkuleppele ei jõutudki ja Lembergsi poliitiline mõjukus ja tegevus hakkas segama nii seda projekti kui enamikku teisi poliitmaastiku konkurente, siis väidetavasti “aitasid” äripartnerid oma “sügava asjatundlikkusega” õiguskaitseorganitel lahata Lembergsi isikuga seotud skeeme, mis viisid mehe kõigepealt trellide taha ja seejärel koduaresti kohut ootama. See tõi aga ilmselgelt kaasa jõujoonte ümberjaotumise nii Läti majandusmaastikul kui ka poliitikas.
Energeetika keerdkäigud: “andke gaasi!”
Omaette teema on Lätis energeetika – nagu ka meil. Eestiga sarnaselt on Lätis lahendatud gaasiturg. Juhtivaks jõuks on mõlemal juhul ainutarnijast gaasimonopolide võtmeomanik Gazprom koostöös sakslastega. Kohalike majandusgruppide mõju on seotud eelkõige gaasipõhiste tootmisprojektidega. Läti näiteks soovib ühineda Läänemerre rajatava Põhja-Euroopa gaasitorustikuga, saades sellega võimaluse rajada Ventspilsi suur kombielektrijaam ja gaasivedeldustehas ning pakkudes vastu oma Ināukalnsi maa-aluste gaasihoidlate laiendamist, et stabiliseerida Gazpromi ELi tarneid. Muuseas, see hoidla on ühendatud ka Eesti gaasitoruvõrgustikuga.
Keerulisem on olukord elektrienergeetikas. Lätil teatavasti pole võimalusi, mida Eestile annab põlevkivi ning Leedule tuumaenergia. Läti elektrit toodetakse looduslikele sesoonsetele kõikumistele allutatud hüdroelektrijaamades ning gaasi- ja mineraalkütusepõhistes soojuselektrijaamades, ent sellest ei piisa kogu riigi vajaduste katmiseks. Seetõttu impordib Läti elektrit nii Eestist kui Leedust. Seoses Leedu tuumaelektrijaama tuleviku osas valitseva segadusega on Läti ilmselgelt panustanud nii taastuvenergeetilistesse lahendustesse kui ka – ja eriti – gaasi, mis tuleb Gazpromilt. Kuigi traditsiooniliselt Ave Lati mõjusfääri kuuluv Latvenergo osaleb koos eestlastega Soome-suunalistes projektides ja lisaks koos Leedu ja Poolaga ka uue aatomielektrijaama kavandamises, on ilmne paratamatus nende lähenemine gaasi supermonopolile sooviga “andke gaasi!”. Ning loomulikult peab ka valitsuskoalitsioon seda arvestama, seda enam, et riigil ja majandusel on ka teisi gaasikoostöö tihendamisega seotud huvisid.
Isiksuse rollist ajaloos
Ei saa mööda minna ka isiksuste rollist Lätis. Oligarhid on ju kõik tugevad isiksused, kelle mõju pole väiksem, vaid tihti vaata et suuremgi kui poliitilistel liidritel. Ning nad võivad mõjutada paljusid protsesse, mis tegelikult väljuvad nende endi otsesest majanduslikust huvisfäärist. Näitena võiks esitada kas või eespool toodud Lembergsi fenomeni, kus tema isiklik käitumismotivatsioon on mõjutanud pikka aega arengut terves Lätis ning selle majanduses isegi väljaspool otseselt transiidi ja logistikaga või Ventspilsiga seotud valdkondi. Sama kehtib ka teiste “grupijuhtide” kohta. On hea, kui see motivatsioon langeb kokku riigi huvidega tagamaks selle õitsengut ja kasutamaks ära tema potentsiaali rahvusvahelises tööjaotuses parimal viisil, sundides ka riigi võtmeinstitutsioone selles suunas pragmaatilisi samme astuma. Halb lugu on siis, kui huvid kokku ei lange. Pealegi on üksikisikud alati mõjutatavamad kui süsteemid. Seda tasub silmas pidada kõigil. Kuid nad võivad paljugi korda saata, nagu seda suutis “süsteemiväline” Vīķe-Freiberga, kes sai ametisse tänu kompromissile, kuna kõigi juhtivate poliitiliste ja nende taga seisvate jõudude vahekorras valitses patiseis. Ametis olles aga sai temast lausa nähtus omaette, ta muutus isegi ohtlikuks valitsevale suhete süsteemile ning sellest võeti kindlasti õppust. Teisest küljest, pole välistatud, et annus majandusele nii iseloomulikku ratsionaalset pragmaatilisust ei teeks paha kellelegi, ka meile siin Eestis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar