Kuidas Lõuna-Ameerika on taas muutumas võistlusväljaks

Riigisisese poliitika kohta nii väita ei saa: Lõuna-Ameerika ajalugu on saatnud paljud riigipöörded ning isegi sisesõjad. Ent välispoliitiliselt jäi Lõuna-Ameerika kuni 20. sajandi teise pooleni ülemaailmsetest konfliktidest kõrvale, peamiselt Monroe doktriini ja geograafilise kauguse tõttu. Alles külm sõda ja kommunismi tõus tõid kaasa tõsisema rahvusvahelise heitluse: kommunistlik Nõukogude Liit proovis end sisse murda mandrile, mis seni oli kindlalt kapitalistlikku USA mõjuvõimu all.

Kuigi see katsetus polnud NSV Liidu jaoks täiesti tulutu, siis üldiselt võitis selle heitluse Lõuna-Ameerikas mõjuvõimu hoidmise üle, nagu ka terve külma sõja, kindlalt USA. Mitmete riigipöörete, vandenõude ja kohati ka sõjaliste operatsioonide toel suutis USA lämmatada kommunismi Lõuna-Ameerikas ning ainsad USA-vastased valitsused Ladina-Ameerikas olid tillukestes riikides nagu Nicaragua. Suurvõimud nagu Brasiilia, Argentina ja Tšiili, mis jäid ameerikameelseks, eemaldusid sõjaväelistest diktatuuridest ja muutusid rahvusvaheliselt austatud valitsustega riikideks.

Head naabrid kõigiga

1990. aastatel, nn ajaloo lõpu ajastul, suurvõimude heitlus Lõuna-Ameerikas sisuliselt seiskus. Hoolimata piirkonna kultuurilistest erinevustest, suhteliselt madalast arengutasemest ja poliitilistest eripäradest oli Lõuna-Ameerika nii kindlalt USA mõjuvõimu all – või vähemalt ei vaidlustanud sealsed riigid USA juhtrolli läänepoolkeral –, et väliste jõudude võimalused tasakaalu muuta olid ahtad.

21. sajandi algul, mil 1990. aastate üldjuhul neoliberaalsed valitsused vahetusid vasakpoolsematega, tekkis aga piirkonnas isealgatuslik vastuhakk USA mõjuvõimu vastu. 1998. aastal Venezuelas, 2003. aastal Brasiilias ja Argentinas ning 2005. aastal Bolivias olid võimule tõusnud vasakpoolsed parteid, kes lubasid lahendada majanduslikke ja ühiskondlikke kriise (nt 1998. aasta finantskriis Brasiilias või 2001. aasta majanduskrahhi Argentinas). Koos koondusid nad “21. sajandi sotsialismi” sildi taha, lootes enda kujutelmas hakata realiseerima unistusi, mida 20. sajandil polnud suudetud saavutada.

21. sajandi algul tekkis piirkonnas isealgatuslik vastuhakk USA mõjuvõimu vastu.

Tänu 2000. aastate tooraine- ja kaubabuumile kaasnenud majanduskasvule õnnestus neil säilitada võim ning kujundada välispoliitikat, mis ei sammunud USAga niivõrd ühes taktis. Näiteks Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva alustas koos Venemaa, Hiina ja Indiaga ühenduse BRIC rajamist, millest pärast Lõuna-Aafrika liitumist kujunes BRICS. Aina autoritaarsem Venezuela comandante Hugo Chávez mõistis hukka George W. Bushi sõjakäigud ja Iisraeli poliitika. Et välispoliitiline suurvõitlus 2000ndatel oli tunnistatud möödanikuks, ei tegelenud USA aktiivselt nende valitsuste saboteerimisega. Ainult Venezuela valitsus muutuski USA jaoks tõsiselt problemaatiliseks, kuid ka see suutis pääseda ulatuslikumatest sanktsioonidest kuni 2015. aastani.

Seeläbi muutus Lõuna-Ameerika välispoliitiline orientatsioon taas, ent mitte suurvõimude omavahelise heitluse, vaid riikide USAst eemale triivimise kaudu. Globaalse Lõuna koostöö süvenemine viis Hiina tähtsuse kasvuni, samal ajal kui Venemaa roll põllumajanduses (eriti väetiste tarnijana) hakkas mõjutama Lõuna-Ameerika riikide võimekust ja tahet Ukraina kriisi kontekstis Moskvale vastu seista.

Lõuna-Ameerika oli ja jäi rahumeelseks maaks, kus riikide vahel vägivaldseid konflikte polnud ning riigid järgisid traditsioonilist põhimõtet hoida ametlikult neutraalset joont kõigiga ja kõigis küsimustes. Sellist suhtumist ilmestab hästi Brasiilia juht Lula da Silva, kes viis riigi üheks väärtuspõhise ja ÜRO aluslepingutele tugineva välispoliitika kindlaks esindajaks. Kas sellist hoiakut aga ajendab rohkem geograafiline kaugus või Brasiilia tõeline kiindumus maailma eri küsimustesse, jääb eraldi mõtteharjutuseks.

Tuli tõuseb

2020ndad on aga kõike muutnud. COVID-19 pandeemia jäi viimaseks momendiks senise ajaloo lõpu ajastul. Tuhandeid kilomeetreid eemal Ukrainas, Gazas ja mujal ärkas ajalugu taas ellu, olles pigem Cthulhu kombel sügavustes maganud kui päriselt lõppenud.

Lõuna-Ameerikas ei olnud seda pööret kohe tunda. Brasiilia soovis küll koos Hiinaga kaasa lüüa Vene-Ukraina sõja lõpetamisel, pakkudes välja kuuepunktilise rahuplaani, mis keskendus humanitaarolukorra parandamisele ja tuumamaterjalide kaitsele. Samas ei sisaldanud see sõnagi sellest, kellele võiks jääda Krimm või kes peaks enda väed tagasi tõmbama. Lõuna-Ameerika magas ajaloo lõpu und kauem kui ükski teine piirkond maailmas, kuni 2026. äratas selle pommide ja helikopterite mürin. Donald Trumpi otsusel Hugo Chávezi mantlipärija Nicolas Maduro äkitselt vahistati ja Venezuela valitsus painutati Washingtoni tahtele.

Nüüd on Lõuna-Ameerikast saanud taas suurvõimude konkurentsi väli. Võitlus käib siiski teistsuguste meetoditega kui külma sõja ajal. Hetkel ollakse vastasseisu algfaasis, mil võistlemine ei pruugi veel olla otseselt tajutav. Kui 1967. aastal hukkasid CIA agendid Che Guevara Bolivias, siis 2025. aastal lõppes samas riigis Vene- ja Hiina-sõbralike jõudude võim pärast tsentristide suurele pereheitmisele järgnenud valimiskaotust.

Tänaseid paremkonservatiive on vorminud trumpismi stiil ning USA poolkera hõlmavate ambitsioonide valguses on neist saanud Washingtoni parimad sõbrad.

Riigipöörete asemel on peamiseks konkurentsi väljundiks saanud valimised. Neist johtuvalt ongi 21. sajand olnud tsükliline: 1990ndatel domineerisid neoliberaalsed valitsused, 2000ndatel tõusis võimule nn roosa laine, 2010ndatel järgnes sellele omakorda vastureaktsioon ehk sinine laine ning 2020ndate alguses rullus üle mandri uus roosa laine. Kümnendi keskpaigas on juttu uuest sinisest lainest.

Vägivald pole ilmselgelt välistatud, nagu Trump Venezuelas demonstreeris, aga riigipöörete korraldamine on muutunud taunituks. Nii 2023. aastal Brasiilias kui ka 2024. aastal Bolivias proovisid seda vahendit kasutada esmalt radikaalsed tõsiuskujad ning ka Bolivia sõjavägi, ent mõlemal korral osutus 1960ndate tragöödia imiteerimine 2020ndate farsiks ning senised valitsused jäid püsima.

Tuleb ka märkida, et Lõuna-Ameerika poliitika iseloom on võrreldes „ajaloo lõpu“ perioodiga märgatavalt muutunud. Kuigi “troopika Trumpi” võrdlused on tavaliselt liialt lihtsustavad, on Donald Trump, Jair Bolsonaro Brasiiliast ja Nayib Bukele El Salvadorist kujunenud eeskujudeks Lõuna-Ameerika uuele parempoolsete poliitikute põlvkonnale. Ehkki paremkonservatiivseid jõude juhivad sageli poliitikaveteranid (näiteks José Antonio Kast Tšiilis või Bolsonaro Brasiilias), on neid siiski vorminud trumpismi stiil ning Washingtoni poolkera hõlmavate ambitsioonide valguses on neist saanud USA parimad sõbrad.

Donroe doktriin

Eriti Donald Trumpi teisel valitsemisperioodil on USA hakanud end Lõuna-Ameerikas jõuliselt kehtestama. Washington soovib kindlustada enda võimu Ameerika mandri üle ning on leidnud, et valimised on selleks üliolulised. Trump ise väljendas enda toetust Jair Bolsonarole Brasiilia 2022. aasta valimistel ning Javier Mileile 2023. aastal. Presidendiametisse naasnuna võttis ta enda Truth Sociali sotsiaalmeedia kontol sõna Hondurase valimiste teemal, soovitades valida Nasry Asfurat, kes ka võitis.

Kõige nähtavamalt on USA kõrget välispoliitikat ajanud siiski julgeolekuvaldkonnas. Washingtoni eestvedamisel loodud sõjaline ühendus “Ameerikate Kilp” on ametlikult sihitud narkokartellide vastu ja koosneb peamiselt riikidest, millest on üle läinud 2020ndate keskel alanud sinine laine. Nende hulka kuuluvad Argentina, Peruu (kus sinine laine väljendus Pedro Castillo putšikatse läbikukkumises), Ecuador, Paraguay (kus konservatiivsed Coloradod pole õieti võimult iial lahkunud) ja Tšiili.

Washington soovib kindlustada enda võimu Ameerika mandri üle ning on leidnud, et valimised on selleks üliolulised.

Tähelepanu väärib USA käitumismaneer Venezuelas, kus kukutati küll Maduro, ent mitte valitseva partei PSUV võim. Ametlikult on Venezuela jätkuvalt seesama bolivariaanlik vabariik, mis ta oli 2. jaanuari hilisõhtul. Praktikas aga on Venezuela allutatud lääne käsu alla – Venezuela on nii vabastanud poliitvange kui ka lõpetanud naftatarned Kuubasse, poolavalikult osana USA plaanist avaldada Kuuba režiimile sellist survet, mis viiks selle kollapsini.

Washington ei taotle Lõuna-Ameerikas enam ideoloogilist joondumist, vaid lihtsalt võimu. Eesmärgiks on saada enda kätte kontrolli ressursside ja välispoliitilise hoiaku üle – USA “naabruskonnas” ei tohi need riigid talle vastu astuda ja nende riikide loodusressursid olgu USA päralt. Sellele viitab Valge Maja sotsiaalmeedia postitustes kõlanud repliik: “See on MEIE hemisfäär.”

Selline areng seab raskesse olukorda need Lõuna-Ameerika riigid, kes on seni viljelenud iseseisvamat välispoliitikat. Colombia president Gustavo Petro sattus Donald Trumpi isikliku tähelepanu alla läinud talvel, mil Petro mõistis hukka USA mereväe koondumise ning pommitamiskampaania Venezuela rannikul. Samal ajal on “21. sajandi sotsialismi” truud kuuletujad hakanud üksteise järel langema. Seda protsessi ilmestab hästi telekanal Telesur, mis asutati 2005. aastal ja mida 2020ndateks rahastasid neli valitsust – Kuuba, Nicaragua, Venezuela ja Bolivia. Bolivia taganes projektist pärast MASi erakonna võimult langemist, Venezuelas valitseb nüüdseks de facto USA ja Kuuba on tugeva majandusblokaadi all. Juba varem olid oma rahakraanid pärast valitsuste vahetumist sulgenud Argentina, Uruguay ja Ecuador. Vana meetod USAle vastu astumiseks – sõprus Venemaa ja Hiinaga – on kaotamas oma mõttekust.

Teisele poole lõhet?

Nende riiikide jaoks, kes ei soovi olla USA hemisfääris, on alternatiivse partnerina üha enam nähtavamaks saanud Euroopa Liit. Euroopa, mis on otsimas enda kohta päikese all, proovib Trumpi poolt sisse juhatatud uue geopoliitika ajastul siiani tallel hoida liberaalse maailmakorra põhimõtteid. Transatlantilise lõhe laienedes on Euroopaga samas paadis ka Trumpi poliitikasse ettevaatlikult suhtuvad Lõuna-Ameerika riigid, kes soovivad säilitada suuremat strateegilist autonoomiat ning kelle poliitilised eliidid on samuti mõjutatud liberaalse maailmakorra ideedest.

Näiteks on Brasiilia sõlminud kahepoolse kaubandusleppe Hispaaniaga, kes on Pedro Sánchezi valitsuse all olnud kindlaimaks sillaks Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel. Veelgi olulisem on Lõuna-Ameerika Mercosuri ja ELi kaubanduslepe, millega seotakse kahe maailmajao majandused senisest tihedamini. Kuigi tegu pole otsese kokkupõrkega ELi ja USA vahel, on näha, et Lõuna-Ameerika peavoolujõududele võib tunduda Euroopa parema liitlasena kui USA.

Valikute tegemist on näha ka sisepoliitikas. Kui värskelt valitud Tšiili president Kast on kindlalt Trumpi ja USA leeris, siis tema eelkäija Gabriel eelistas tihedamat koostöös Euroopaga, saades sellega “21. sajandi sotsialismi” leeri hukkamõistu osaliseks, kellele oli igasugune koostöö Läänega küsitav.

Hiina mõju Ladina-Ameerikas ei ole kunagi põhinenud ideoloogilisel kontrollil, vaid eelkõige majandussidemetel, investeeringutel ja kaubandusel.

Praegu kujundab Lõuna-Ameerikas välispoliitikat siiski eelkõige konkurents Hiina ja USA vahel. Hiina ei ole piirkonnast kuhugi kadunud, kuigi selle mõju sai tugeva löögi Argentinas 2023. aastal, mil nende eelistatud finantsministri Sergio Massa asemel valiti presidendiks ökonomist Javier Milei. Samas ei ole Hiina mõju selles regioonis kunagi põhinenud ideoloogilisel kontrollil, vaid eelkõige majandussidemetel, investeeringutel ja kaubandusel. Hiina on siiski USA tegevuse tõttu kaotamas enda kõige kindlamaid toetajaid, nagu Venezuelas. Mõõdukamatele valitsustele pakub partnerlust ka Euroopa, mistõttu ei ole Hiina enam ainus alternatiiv Ameerikale. Seetõttu on Hiina tulevik piirkonnas ebaselgem.

Nii on Lõuna-Ameerika, mis sajandite jooksul oli kindlalt USA kontrolli all ning mida vaid prooviti edutult enda leeri tõmmata külma sõja ajal, nüüdseks kujunemas maailma suurvõimude – USA, Euroopa ja Hiina – võistlusareeniks. Konkurents ei väljendu enam ilmtingimata salajastes operatsioonides ja riigipööretes, vaid valimiskampaaniates, kaubanduslepingute üle peetavates läbirääkimistes ning investeeringute ja tarneahelate kaudu.