september 11, 2008

George Kennani sidemed Eestiga

Paul Goble kinnitab, et märtsis surnud USA välispoliitikakorüfee George F. Kennan hoidis oma elu lõpuni silma peal Baltimaadel, maanurgal, kust tema diplomaadikarjäär kord algas, ning pakkus oma nõuandeid ja abi.

Paul Goble kinnitab, et märtsis surnud USA välispoliitikakorüfee George F. Kennan hoidis oma elu lõpuni silma peal Baltimaadel, maanurgal, kust tema diplomaadikarjäär kord algas, ning pakkus oma nõuandeid ja abi.


Paul Goble

George Kennani sidemed Eestiga

Paul Goble kinnitab, et märtsis surnud USA välispoliitikakorüfee George F. Kennan hoidis oma elu lõpuni silma peal Baltimaadel, maanurgal, kust tema diplomaadikarjäär kord algas, ning pakkus oma nõuandeid ja abi.

Kui George F. Kennan 17. märtsil suri, valitses lein ka paljude eestlaste seas. Mõned leinasid teda sellepärast, et suursaadik Kennan pani aluse ohjeldamisdoktriinile, mis määras Ameerika käitumise külma sõja ajal ning tõi lõppkokkuvõttes kaasa kommunismi kokkuvarisemise ja Balti riikide iseseisvuse taastamise.
Teistel olid meeles Kennani arvukad raamatud, artiklid ja intervjuud, mis olid aidanud neil mitte ainult mõista viimase sajandi rahvusvahelise süsteemi olemust, vaid ka taibata, kuidas nutikad diplomaadid saavad edendada oma riigi huve, käpardlikud diplomaadid aga neid õõnestada.
Kolmandate leina taga seisis mälestus, kuidas Kennan 1952. aastal USA suursaadikuna Moskvas ei peljanud võrrelda Stalini Nõukogude Liitu Hitleri Kolmanda Riigiga, mis ajas Stalini marru ja kärpis Kennani šansse töötada ka edaspidi USA valitsuse teenistuses.
Ometi on need XX sajandi Ameerika diplomaatide mentori ja mehe, kes USA endise riigisekretäri Henry Kissingeri sõnul oli “oma ajastu diplomaatilise doktriini määramisel kõigist diplomaatidest kõige autoriteetsem”, kolm aspekti nüüdseks enesestmõistetavalt kogu läänemaailma ühisvara.
Sel aastal 101aastasena manalateele läinud Kennanit meenutades peaksid eestlased ühtlasi meelde tuletama kolme asja, mis sidusid Kennanit konkreetselt eestlaste ja Eestiga: lühiajalist diplomaatilist teenistust Tallinnas 1920. aastate lõpul, osalust raadiojaama Vaba Euroopa loomisel ning huvi Eesti ja teiste Balti riikide vastu ning toetust neile, kui kolm riiki 20. sajandi lõpul hakkasid kõigepealt iseseisvust taotlema ja siis selle taastasidki.
Kennani esimene side Eestiga tekkis üle 75 aasta tagasi. Noore diplomaadina USA Riia esinduses töötades – see oli üks kuulsatest “jälgimispunktidest”, mida USA rajas enne seda, kui Washington 1933. aastal ametlikult Nõukogude Liitu tunnustas – täitis Kennan lühiajaliselt Tallinnas asekonsuli kohuseid. Esimest korda jõudis ta Eestisse 29. märtsil 1929, suurel reedel, peatudes enne Tallinnasse suundumist Tartus.
Kennan oli toona juba alustanud spetsialiseerumist Venemaale. Riiast läks ta Berliini, kus õppis vene keelt, enne kui suundus tagasi Washingtoni ja sealt oma esimesele, kuid mitte viimasele reisile Moskvasse. Seepärast ei jätnud ta äsja iseseisvuse saavutanud eestlastele just parimat muljet. Meenutuste kohaselt olevat Ameerika diplomaat olnud rohkem huvitatud õigeusukirikute nägemisest kui selle väljaselgitamisest, mis eestlastele õigupoolest korda läheb.
Oli kuidas oli, igal juhul tekitas see spetsiaalse sideme Kennani ja Eesti vahel, mis jäi püsima kogu tema eluks. Tasub märkida, et just tema andis allkirja teise noore diplomaadi, Ernst Jaaksoni viisale, kes pidas seda väga südamelähedaseks ning näitas kõigile oma külalistele New Yorgi Rockefelleri keskuses asuvas büroos rohkem kui 60 aasta vältel.
Veel olulisem on see, et Kennanit liigutas sügavalt see, mida ta Eestis nägi – kuidas siinsed inimesed püüdsid rajada vaba ja avatud ühiskonda. Tallinna päevadele tagasipilku heites sõnas Kennan 1989. aasta aprillis USA senati välissuhete komisjoni kuulamisel, et kõik see, mida ta nägi Tallinnas ja teistes Balti riikide pealinnades 1920. aastatel, on teda veennud, et eestlased, lätlased ja leedulased suudavad lõpuks ennast Nõukogude Liidu kütkeist lahti rebida.
Kinnitades senaatoritele, et ta elas Baltimaadel, “kui need nautisid oma iseseisvust…, alustades edukalt ise enda valitsemist”, lausus Kennan: “See oli nende jaoks uus asi 1919. aastal, kui nad saavutasid iseseisvuse, aga nad tulid sellega hästi toime.” Ta märkis, et eestlased olid eriti tublid, “arenedes tema sõnul Skandinaavia eeskujul”, sest eestlased on ju “soomlaste nõod”.
Kennani järgmine seos Eestiga tekkis 1940. aastate lõpul, mil ta töötas USA riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktorina. Üritades selles ametis teostada oma arusaamu Nõukogude Liidu ohjeldamisest ja lõpuks ka purustamisest, seisis Kennan mõtete taga, millest hiljem vormusid raadiojaamad Vaba Euroopa ja Vabadus.
Kennan oli veendunud, nagu ta väljendas 1946. aastal oma kuulsas nn pikas telegrammis, et Nõukogude valitsus on “kurt ja tumm mõistuse loogika suhtes”, aga “äärmiselt tundlik sõjalise jõu loogika suhtes”. Seepärast pidasid nii paljud toonased poliitikud kui ka hilisemad ajaloolased tema ideid NATO ja teiste Lääne kaitseorganisatsioonide intellektuaalseks põhjenduseks.
Kennan pani kahtlemata kirja sõnu, mida teised sel moel kasutasid, ja kindlasti pooldas ta ka vastuastumist igasugusele Nõukogude Liidu poolsele jõukasutamisele. Kuid samal ajal uskus ta, et NSV Liidu ja Lääne võitlus käib ennekõike kultuurilisel ja poliitilisel, mitte ainult sõjalisel tasandil. Sestap nägi ta suurt vaeva “raadiote” loomisega, mis väga suurel määral aitasid Eestis ja mujal inimesi veenda, et neid ei ole unustatud ja et nad võivad oma kaotatud vabaduse tagasi saada.
Ma võin omaenda vestluste põhjal Kennaniga kinnitada, et ta tundis selle rolli üle uhkust elu lõpuni ning arvas, et Vaba Euroopa eestikeelsetel saadetel oli ülioluline osa Eesti iseseisvuse de facto taastamisel. Seisukohta raadiosaadete osas toetas tema eluaegne veendumus, et Eesti, Läti ja Leedu on de iure olnud ilma mingi vaheajata iseseisvad riigid 1920. aastast saadik.
Kennani kolmas seos Eesti ja teiste Balti riikidega sõlmus siis, kui Baltimaad hakkasid tagasi nõudma õigusega neile kuuluvat kohta Euroopas. 1989. aastal kõneles ta, nagu juba mainitud, USA senati ees Balti riikide iseseisvuse taastamise kasuks. Aastail 1990–1991 võttis ta korduvalt ühendust riigidepartemanguga, et pärida, kuidas kulgevad asjad Baltimaadel, ning pakkuda oma nõuandeid ja abi. Pärast seda, kui Baltimaad 1991. aastal oma iseseisvuse taastasid, tundis ta kõrgele eale ja põdurusele vaatamata aktiivset huvi siin toimuva vastu.
1989. aastal senati komisjoni ees kõneldes peatus Kennan üsna üksikasjalikult Baltimaade rahvuslikel liikumistel. Ta arvas, et kõik kolm maad “lähevad oma iseseisvuse taastamisel nii kaugele kui võimalik”, pidades samas kogu aeg silmas tõelist ohtu, mis varitseb siis, kui nad “suruvad liiga kaugele ja liiga kiiresti”. Ta kiitis siinsete iseseisvusliikumiste juhte selle eest, et nad on mõistnud, et “nende kõige suuremad lootused seisavad järkjärgulises arengus, pidevas, aga mitte liiga suure surve avaldamises, mis ei hirmutaks venelasi ega sunniks neid ette võtma drastilisi meetmeid”.
Telefonikõnedes riigidepartemangu, kus mul 1990. ja 1991. aastal Eesti, Läti ja Leedu lauas töötades oli au need vastu võtta, oli Kennan sama meelt, väites, et Balti riigid suudavad oma sihi saavutada ainult siis, kui saavad täpselt aru, millised jõud nende vastas seisavad. Ta alustas talle omasel vaiksel häälel: “Siin on George Kennan ja ma tahaks Teile öelda, millisena ma näen praegu Baltimaade olukorda ja mida peaksime tegema meie ja mida nemad.”
Ma tahan seda siinkohal rõhutada, sest viimastel aastatel on Kennani kohta avaldatud hinnangutes esinenud selles osas mõningat segadust. Paljudes nekroloogides tsiteeriti tema 1999. aasta artiklit väljaandes New York Review of Books, kus ta kirjutas, et “sooviks näha [USA] valitsust tasapisi loobumas demokraatia ja inimõiguste avalikust propageerimisest”, ja et “valitsused peaksid suhtlema teiste valitsustega ning vältima ebavajalikku, eriti just isiklikku suhtlemist nende juhtidega”.
Kahtlemata Kennan nii mõtleski, kuid igal juhul ei käsitlenud ta selles võtmes Baltimaid ega Ameerika toetust Eestile, Lätile ja Leedule. Vastupidi, ta pidas Lääne mittetunnustamispoliitikat väga täpseks ja korrektseks juriidiliseks doktriiniks, mille eesmärk oli parandada rahvusvaheliste normide rikkumine teise riigi, antud juhul Nõukogude Liidu poolt. Ja kuigi Kennan oli kultuuriliselt vaieldamatult konservatiiv, isegi elitist, ei saanud temast mitte kunagi ega mitte mingil juhul demokraatia vaenlast, nagu mõned on üritanud teda viimastel aastatel näidata.
Kennan hoidis Eesti ja teiste Baltimaade arengul silma peal kogu 1990. aastate vältel. Pärast seda, kui ma olin riigidepartemangust lahkunud, helistas ta mulle Carnegie’ sihtasutusse, et rääkida Venemaa vägede väljaviimisest ja kodakondsusküsimustest. Ta saatis kirja Balti Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi esimesele seminarile 1993. aasta detsembris. Ta oli väga rõõmus, kui tollane Eesti president Lennart Meri ja suursaadik Ernst Jaakson külastasid teda 1996. aastal Princetonis.
Meri läks Princetoni Kennanile üle andma Maarjamaa Risti I klassi ordenit tänutäheks toetuse ja abi eest Eestile. Kennanile valmistas see suurt rõõmu nagu ka võimalus kõnelda Eesti asjadest ja sellest, kuidas ameeriklased mõistavad (või valesti mõistavad) maailma asju.
Küsimuse peale, miks oli USA-l nii suuri raskusi mõista Stalini ja nõukogude süsteemi kurja olemust, loetles Kennan tavalisi põhjusi: geograafia tõttu ei pööra ameeriklased tihtipeale teistele erilist tähelepanu, ajaloo tõttu on nad oma põhiolemuselt optimistlikud ja usaldavad ning 1930. aastate probleemide tõttu otsisid nad liitlast vaenlase vastu, keda pidasid sel hetkel palju hullemaks, nimelt Hitleri Saksamaa vastu.
Kuid seejärel lisas Kennan silma pilgutades, et mõistagi oli veel üks põhjus. “Alati on kuskil mõni Alger Hiss,” ütles Ameerika diplomaatide mentor, viidates riigidepartemangu ametnikule, kes oli spiooni ja mõjuagendina töötanud Nõukogude Liidu kasuks.
Erinevalt paljudest kaasmaalastest mõistis Kennan Nõukogude Liidu olemust ja nägi rängalt vaeva, et seda ka teistele selgeks teha. Kuid vähemalt sama suurel määral mõistis ta Eestit ja teisi Baltimaid. Seepärast oleks eriti kurb, kui nüüd, mil suur mees on lahkunud, unustaksid eestlased nii selle kui ka suursaadik Kennani erilised sidemed Eestiga.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar