Hiina ja Venemaa liit. Õppetunnid Jaapani ebaõnnestunud “eraldamise” strateegiast
RKK Eesti Välispolitiika Instituut, 2021
Püüe eraldada Venemaad Hiinast mitte ainult ei kukkunud läbi, vaid sundis Jaapani peaministrit Shinzo Abet (2012–2020) astuma Moskva-sõbralikke samme. See on õpikunäide Euroopa poliitikakujundajatele, kes pelgavad Venemaa ja Hiina lähenemist.
Seotud artiklid
Hiina ja Venemaa vastuoluline partnerlus
Autokraatidest juhtidel on samalaadsed huvid.
Hiina tõus ja kaasaja maailm
Kas Hiina tõus viitab ammu ennustatud Õhtumaa allakäigule?
„Kevad“ Kesk-Aasias
Kesk-Aasia kevade toimumisest araabia kevade eeskujul tuleb küsida mitte “kas”, vaid “millal”.
Ajaloo lõpu lõpp ehk miks 21. sajand sarnaneb 19. sajandiga
Ülemaailmsest võistlusest demokraatlike ja autokraatlike valitsuste vahel saab 21. sajandi maailma domineeriv tunnusjoon.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Nobukatsu Kanehara: Vabad riigid uuel ajastul
20. sajand oli tulvil revolutsioone ja sõdu, mis nõudsid kümneid miljoneid elusid. Kuid aastatuhande lõpuks õnnestus inimkonnal luua imeline maailm, mida võiks nimetada liberaalseks ehk reeglitel põhinevaks rahvusvaheliseks korraks. Seejärel saabus 21. sajand.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Ants Kiviselg: Mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?
2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.