Artikli pealkiri on: Õiguse jõud või jõuetu õigus ehk rahulepingutest ja ’õiglasest rahust’ rahvusvahelises õiguses

Käesolevas artiklis ei pretendeeri ma selle asjaolu kinnitamisele või ümberlükkamisele; jätan selle politoloogidele vaagida. Küll aga proovin ma arutleda „õiglase rahu“ ja rahvusvaheliste rahulepingute üle. Kuigi küsimust rahulepingutest ja õiglasest rahust saab lahata mitmest vaatepunktist, keskendun siinses kirjatükis mõlema küsimuse puhul peamiselt rahvusvahelise õiguse käsitlustele. Samas nendin, et rahvusvahelist õigust ei saa käsitleda vaakumis ning mõistagi on geopoliitiline kontekst siinjuures möödapääsmatu.

Arutelu selguse huvides olen artikli jaganud neljaks osaks. Esmalt (I) arutlen ma rahulepingute olemuse üle ja seda võrdlemisi positivistlikust juriidilisest vaatepunktist. Teiseks (II) arutlen ma rahulepingute vajalikkuse ja rolli üle rahvusvahelises poliitikas ja õiguses. Seda tuleb mõista selleks, et saada aru protsessidest, mis riikide vahelise diplomaatia tulemusena rahulepingute vormistamiseni viivad ning kuidas omakorda rahulepingud ’õiglase rahu’ postulaatidena toimivad.

Kolmandaks (III) keskendun ma juriidilise ja geopoliitilise reaalsuse vahelisele dünaamikale, mõistmaks rahvusvahelise õiguse eripärasid ning kuidas diplomaatia ja võimudünaamikad rahukõnelusi ja seeläbi ’õiglast rahu’ kujundavad. Viimasena (IV) arutlen Venemaa ja Ukraina sõja kontekstis võimalikku ’õiglast rahu’ ja seda, milline see võiks välja näha ning kas see on üldse võimalik.

I Rahulepingud ja rahvusvaheline õigus

Vastamaks käesoleva kirjatüki põhilisele küsimusele õiglasest rahust, peame alustuseks piiritlema rahvusvaheliste lepingute tähenduse ja sisu. Esmalt peame eristama rahvusvahelise avaliku õiguse, eeskätt 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni tähenduses sõlmitud rahulepingute, ja kõikide muude rahulepingute vahel. Keeleliselt on eesti keeles vahetegemine keeruline, kuid ingliskeelses kirjanduses eristatakse sisuliselt kahte kategooriat: peace treaty ja peace agreement.

Mõistet agreement kasutatakse enamasti riigisiseste relvakonfliktide kontekstis (non-international armed conflict) selle osapoolte vahel sõlmitud rahulepete kohta. [1] Siin keskendun aga eeskätt just esimesele kategooriale treaties ehk sellele, mida reguleerib rahvusvaheline õigus just Viini konventsiooni näol. Ent mis siis täpsemalt on kahe või enama riigi vahel sõlmitud rahuleping rahvusvahelise õiguse mõttes?

Rahvusvahelise lepingu enda mõiste leiame Viini konventsiooni Artikkel 2 lg-st 1, mille kohaselt on see rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, olenemata sellest, kas selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest. Niisiis saame rahulepingutest kõneledes väita, et rahvusvaheline rahuleping on kahe või enama riigi vaheline kokkulepe, mille eesmärk on vähemasti formaalselt jõuda relvakonflikti poolte vahelise kestva ja püsiva vaenutegevuse lõppemiseni.

Mõistagi on sellel teemal kirjutatud pikemalt ning siinjuures võiks arutleda rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetest nagu seda on näiteks sõltumatult, survestamata ja ilma väliste mõjudeta antud nõusolek (consent), mis on üheks riikide vahel sõlmitud lepingute kehtivuse eelduseks. Oletades, et selline nõusolek on pooltel olemas, siis saame uurida küsimust rahulepingute vajadusest.

II Milleks meile rahulepingud?

Esmalt tuleb vastata üldisele küsimusele lepingute vajalikkusest õigussüsteemis. Lühidalt on lepingute eesmärk kinnitada kahe või enama lepingupoole tahet midagi teha või tegemata jätta.[2] Rahvusvaheliste lepingute ja seeläbi rahvusvaheliste rahulepingutegi eesmärk on anda kahe või enama riigi vahel sõlmitud relvajõu kasutamise lõpetamisele juriidiline tähendus. Lähtudes lepinguõiguses kehtivast pacta sunt servanda põhimõttest[3] on leping selle sõlminud pooltele täitmiseks kohustuslik.

Kuigi Viini konventsiooni ja lepingute siduvuse osas on õigusteadlased kohati eriarvamustel, siis valdav enamus neist möönavad, et rahvusvaheliste lepingutegi puhul saame kõneleda lepingute siduvusest ja pacta sunt servanda põhimõttest.[4] Viite sellele põhimõttele leiame Viini konventsiooni Artiklist 26, mille järgi on iga jõustunud leping “/…/ tema osalisriikidele kohustuslik ja nad peavad seda heas usus täitma.” Vastukaaluks on Viini konventsioonis lepingute poolteks olevatel riikidel võimalik rebus sic stantibus (Art. 62) põhimõtte[5] kaudu asjaolude olulisel muutumisel lepingutest lihtsas keeles öeldes välja astuda. Viimase juurde tulen allpool tagasi.

Garantiiks riikidevahelise relvakonflikti tekkimise vastu on ÜRO Põhikirja Artiklist 2(4) tulenev (relva-)jõu kasutamise keeld ja riikide kohustus hoiduda rahvusvaheliste õigusvastaste tegude toimepanemisest. Koosmõjus lepingute siduvuse ning rahvusvahelises õiguses kehtiva keeluga kasutada relvajõudu, võime väita, et rahvusvahelised ehk kahe või enama riigi vahel sõlmitud rahulepingud on siiski riikidele siduvad. Samuti tagab õigus riikidele vaidluste või rahulepingu rikkumise puhul võimaluse pöörduda rahvusvaheliste kohtuorganite poole. Vaatamata riigisisese ja rahvusvahelise lepinguõiguse sarnasusele ning samadele aluspõhimõtetele, tuleb mõista riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kõige olulisemat erinevust: selleks on ulatus, millisel määral rahvusvaheline poliitika ja rahvusvaheline õigus omavahel põimuvad.

Kuigi rahulepingud omavad ka juriidilist iseloomu, siis pigem saame nendest rääkida kui relvakonfliktide poliitilisi tulemusi konsolideerivatest dokumentidest.

Rahvusvaheliste rahulepingute puhul ei ole tegemist üksnes juriidiliste ja niinimetatud „õigusvaakumis“ eksisteeriva nähtusega. Kuigi rahulepingud omavad ka juriidilist iseloomu, siis nii ajaloo vältel kui täna saame nendest rääkida pigem kui relvakonfliktide poliitilisi tulemusi konsolideerivatest dokumentidest. See ei vähenda nende dokumentide olulisust ja kaalu, kuid annab aimu sellest, kuidas sellised dokumendid sünnivad. Just see protsess selgitab ka vajadust rahulepingute järele. Võtame siin näiteks Tartu rahulepingu.

President Lennart Meri on nimetanud Tartu rahulepingut tinglikult Eesti Vabariigi „sünnitunnistuseks.“[6] Tegemist on dokumendiga, millega toonane ja tänagi suurim oht Eesti julgeolekule annab rahvusvahelise õiguse alusel juriidilise lubaduse tunnustada Eesti Vabariiki ja tema territooriumit ning suveräänsust igavesti. Selles peegelduvadki need kaks tahku – juriidiline ja poliitiline.

Mõistagi tuleb arvestada asjaolusid ja aega, milles toonane Venemaa sellele lepingule alla kirjutas. Eesti ajalugu tundes teame, et toonase vene võimu sõna maksis pelgalt kaks aastakümmet, enne kui Eesti taas idanaabri poolt illegaalselt okupeeriti.[7] Siiski on Tartu rahuleping just selleks rahvusvahelise õiguse dokumendiks, mille alusel pandi paika riigipiirid ning loobuti territoriaalsetest ja muudest nõuetest suveräänse Eesti riigi suhtes.

III Geopoliitiline reaalsus ja juriidiline fiktsioon (jurisfiktsioon) – õiglane rahu ja õige rahu

Kui eraõiguslike lepingute puhul peegeldub lepingupoolte tahe midagi teha või tegemata jätta, siis sama loogika kehtib ka rahvusvaheliste lepingute puhul. Siinjuures on just kõige olulisem riikide tahte väljendamine ehk juriidilises keeles tahteavaldus midagi teha, antud juhul lõpetada riikidevaheline relvakonflikt. Samas ei tähenda see sugugi, et rahvusvahelise õiguse normidele vastav ja korrektses õiguskeeles kirjutatud rahuleping oleks tingimata õiglane või tooks endaga kaasa õiglase rahu. Soome õigusteadlane Martti Koskenniemi on iseloomustanud püüet rahvusvahelist õiguskorda kehtestada kui kestvat võitlust poliitika (K.R.L.: poliitilise tahte) vastu.[8]

Seesugune kestev heitlus rahvusvahelises poliitikas ka aset leiab. Mõnes mõttes võib rahvusvahelist õigust näha riikide poliitilist tahet legitimeeriva vahendina. Ent tahte avaldamine läbi õiguse keele ja süsteemi ega ka juriidiliste vahendite abil ei taga tingimata õiglaseks peetavat tulemust. Õiglus on õigusteaduse üks kestvamaid ja keerukamaid küsimusi. See omakorda ei tee õiglase rahu defineerimist kergemaks. Siiski on võimalik tuua välja teatud kriteeriumid, mis annavad alust ’õiglasest rahust’ kõnelemiseks.

Mõnes mõttes võib rahvusvahelist õigust näha riikide poliitilist tahet legitimeeriva vahendina.

Esiteks võime õiglaseks rahuks pidada sellist kokkulepet, mis on sõlmitud ilma välise surve ja mõjutuseta ning mis peegeldab riikide siirast ja heas usus (in bona fide) väljendatud tahet lõpetada nendevaheline relvakonflikt. Teiseks võime rääkida õiglasest rahust olukorras, kus relvakonfliktis riigid suudavad leppida kokku oma riigipiirides ja muudes territoriaalsetes piirides. Kolmandaks võime kõnelda ka kokkuleppest, millega konfliktipooled loobuvad teineteise suhtes territoriaalsetest ja poliitilistest nõuetest ehk võtavad omale kohustuse austada vastastikku üksteise suveräänsust ning lubavad pidada kinni rahvusvahelise õiguse teistest printsiipidest.[9]

Lühidalt võib neid kolme küll mitteammendavat kriteeriumit võtta alusteks õiglase rahu mõistmiseks. Õigusteadusele omaselt tuleb probleemi lahendamisele lähenda juhtumipõhiselt. Asetades õiglase rahu kontseptsiooni Ukraina vastu peetava Venemaa sõja konteksti, leian need kolm kriteeriumit olevat heaks lakmuspaberiks, mis võimaldab neid kõrvutada kehtivate oludega.

IV Õiglane rahu Ukraina konfliktis

Viimasena arutlen õiglasest rahust Ukraina sõja kontekstis. Laenan siin oma mõttekäigu alguseks ühe õigusriigis kohtumenetluses maksvatest maksiimidest: kohtupidamine ei pea mitte üksnes olema õiglane ja õiguspärane, vaid selline ka välja paistma. Kandes selle mõtte üle rahulepingute sõlmimisse, siis peab rahu Ukraina ja Venemaa vahel mitte pelgalt olema õiglane, vaid see peab ka õiglasena tunduma. Õiglane rahu ei peaks tähendama üksnes seda, et rahuleping on sõlmitud ilma kannatanud osapoolele järeleandmisi peale surumata, vaid see on sõlmitud head usus ning tahtega pidada kinni rahulepingu tingimustest ja rahvusvahelise õiguse reeglitest.

Praeguse Venemaa-Ukraina konflikti puhul kujutaks õiglane rahu endast sedagi, et Ukraina territooriumid, mille Venemaa on alates 2014. aastast hõivanud, kuuluksid taas Ukrainale. Eestis ei ole selline käsitlus õiglasest rahust uudiseks. Mis aga puudutab tegelikkust ja lootust, et Venemaa täna või homme ausalt ja heas usus rahulepingule alla kirjutab, siis see on nii rahvusvahelise õiguse kui poliitika vaatest väga ebatõenäoline. Oma viimases monograafias on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo põhjalikult analüüsinud Venemaa käsitlust rahvusvahelistest lepingutest. Raamatu põhiküsimuseks on rahvusvahelises õiguse lepinguõiguses kehtiv rebus sic stantibus põhimõte rakendamine Venemaa poolt.[10] Lühidalt sõnastatuna annab see põhimõte riikidele võimaluse sõlmitud lepingutest taganeda või nendega seatud kohustuste täitmisest loobuda olukorras, kus asjaolud on oluliselt muutunud võrreldes hetkega, millal kõnealune leping sõlmiti.[11]

Ajaloo jooksul on Venemaa taganenud teiste riikidega sõlmitud (rahu-)lepingutest hetkedel, mil võimulolev kord on saavutanud riigi üle kontrolli.

Rahvusvahelises õiguses on rebus sic stantibus põhimõte vastukaaluks eelkirjeldatud pacta sunt servanda põhimõttele. Oma praktikas on Venemaa kasutanud rebus sic stantibus põhimõtet omale võetud lepingulistest kohustustest loobumisel ning seda sõltumata seal maksvast riigikorrast. Ajaloo jooksul on Venemaa taganenud teiste riikidega sõlmitud (rahu-)lepingutest hetkedel, mil võimulolev kord on saavutanud riigi sisekliima üle kontrolli ning riik on tundnud ennast n-ö taas „tugevalt.“ Muuhulgas on just sellele õiguspõhimõttele viidates Venemaa vabanenud oma teiste riikide ees olevatest võlakohustustest.[12] Seesugust rahvusvahelise õiguse käsitlust on Berliini Humboldti Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Christian Marxsen kirjeldanud kui rahvusvahelise õiguse küünilist rakendamist (cynical uses of international law).[13] Sisuliselt tähendab selline küüniline käsitlus riikide tegutsemist ilma hea usu põhimõtet järgimata ning selline käitumine seab kahtluse alla (rahvusvaheliste) õigusnormide ja põhimõtete kehtivust. Venemaa praktika selles küsimuses on püsiv ning jäänud muutumatuks sõltumata sellest, kes riigitüüri juures on.

Näiteid Venemaa suhtumisest ja käitumisest rahvusvaheliste rahulepingute osas on palju. Pärast teist maailmasõda Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud rahulepingutega oli Soome sunnitud tegema Nõukogude Venemaa kasuks territoriaalseid loovutusi Karjalas, aga ka Tartu rahulepinguga saadud Petsamo territooriumi puhul Põhja-Soomes, mis enne sõda oli Soomele olnud pääsuks Põhja-Jäämerele.[14] Arutledes õiglase rahu üle võime võtta üheks näiteks Soomega 1949. aastal sõlmitud „koostöölepingu“, niinimetatud sõpruse, koostöö ja vastastikkuse abistamise lepingu (ystävyys, yhteistyö ja avunantosopimus ehk lühidalt YYA-sopimus).[15]

Kuigi Nõukogude Venemaal ei õnnestunud Soomet täielikult vallutada, suutsid nad avaldada nii tugevat survet, et Soome pidi muuhulgas viima läbi kohtuprotsessi sõjaaegse juhtkonna üle. Oma sise- ja välispoliitilistes otsustes ja küsimustes tuli Soomel paljuski pidada pidevat suhtlust ja läbirääkimisi idanaabriga. Paradoksaalselt on olukorda iseloomustatud sääraselt, et mida paremad olid suhted Nõukogude Liiduga, seda lihtsam oli Soomel suhelda lääneriikidega. Soome näide on mõnes mõttes „õpikunäide“ Venemaa modus operandi-st. Lühidalt võib öelda, et printsiip, mis siit joonistub, on järgmine: vahet ei ole, kuidas avantüür õnnestub, sest midagi saame niikuinii.

Millest järeldub

Tänase Venemaa tegumood ei erine. Kreml proovib tänagi aktiivselt Ukrainalt ebaseaduslikult vallutatud alade inkorporeerimist legitimeerida. Kordamata sõna-sõnalt Venemaa jutupunkte, leiame näiteid juriidilistest argumentidest, millega Venemaa üritab riigisiseselt õigustada Donetski ja Luhanski liitmist Venemaa koosseisu, viidates riikide enesemääramisõigusele ning vastasseisu „kollektiivse lääne“ vastu.[16]

Asetades sellesisulist kirjandust õiglase rahu konteksti saame kinnitust kahele asjaolule. Esiteks saame ajalugu tundes veenduda tõigas, et Venemaa tegutseb endiselt oma vallutuste juriidilise legitimeerimisega, põhistades oma väited rahvusvahelise õiguse normidele ning kehtestades samaaegselt riigisiseseid õigusakte, mis võimaldavad uutel piirkondadel Venemaa Föderatsiooniga liituda.

Teiseks ja ehk kõige olulisemana on see tõendiks sellest, et Venemaal puudub soov tegutseda rahvusvahelise õiguse küsimustes heas usus ning kantuna siirast soovist jõuda õiglase, õiguspärase ja ausa rahuni. Pigem annab kaasaegne Venemaa õigus- ja poliitiline kirjandus kinnitust sellest, et Venemaa ambitsioonid oma kunagise mõjusfääri ja impeeriumi taastamisest on tänase Venemaa kandvaks põhimõtteks rahvusvahelistes suhetes ja õiguses.

---

[1] Bell, C. On the Law of Peace: Peace Agreements and the Lex Pacificatoria (Oxford University Press 2008), pp 127-143. Siinjuures on siiski tarvilik toonitada, et vaatamata sellele, et leiame sõna treaty kasutamise valdavalt riikidevaheliste relvakonfliktide kontekstis (international armed conflict), siis võib ka riigisisese relvakonflikti puhul tulla kõne alla sõna treaty. Praktikas on sellisteks juhtudeks olnud valdavalt olukorrad, kus riigisisene relvakonflikt on viinud rahvusvahelise kogukonna sekkumiseni, seda näiteks Bosnia ja Hertsegoviina kodusõjas, mis viis Bosnia ja Hertsegoviina rahu üldine raamleping ehk niinimetatud Daytoni kokkuleppeni. Sellised lepped on siiski pigem erandlikud.

[2] Eesti õigussüsteemis leiame lepingu mõiste e.g., võlaõigusseaduse (RT I 2001, 81, 487; 20.06.2026, 18) § 8 lg-st 1, mille kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Oluline on märkida, et tegemist on eraõigusest tuleneva lepingu mõistega, kuid oma sisult ja loomult on rahvusvaheliste lepingute eesmärk võrreldav.

[3] Eesti keeles ‘lepingut tuleb austada’.

[4] Klabbers, J. The Concept of Treaty in International Law (Brill Nijhoff 1996), pp 37-64. Klabbers viitab siinjuures õigusteadlastele, kes argumenteerivad, et pacta sunt servanda osas on riikidel valik, kas sellest põhimõttest lähtuda või mitte. Sellise mõttesuuna esindajate hinnangul tuleneb pacta sunt servanda põhimõtte siduvus sellest, kas riigid otsustavad omavahel sõlmitava lepingu siduvuses kokku leppida, mis omakorda aga jätab pacta sunt servanda põhimõtte siduva loomuse riikide otsustada. Niiviisi on küsimuse all see kas pacta sunt servanda on põhimõte, mis eo ipso annaks kõikidele rahvusvahelistele lepingutele siduva olemuse. Vt lisaks nt: Lavalle, R. ‘About the alleged customary law nature of the rule pacta sunt servanda’ Österreichische Zeitschrift für öffentliches Recht, Vol. 33, Nr. 1-2 (1982), pp 9-28.

[5] Eesti k „asjaolud nagu nad hetkel on“

[6] Kalmo, H. ‘Tartu rahulepingu artikkel II: ajalugu ja tänapäev’, Loot, H. et al (toim,) raamatus ‘Riigiõiguse Aastaraamat 2021’ (Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital 2021), pp 171-209.

[7] Taustal võib tuua siiski välja sellegi, et Nõukogude Venemaa poolne mõjutus- ja õõnestustegevus Eesti Vabariigi aadressil oli kestev peaaegu kogu okupatsioonieelse aja vältel, olgu selle iseloomustuseks 1924. aasta esimese detsembri mässukatse või muudki nõukogude luureasutuste tegevused. Vt nt: Rosenthal, R. ja Tamming, M. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. Aastani (SE&JS Kirjastus 2013).

[8] Koskenniemi, M. ‘The Politics of International Law’ European Journal of International Law, Vol. 1, Nr. 1, (1990), pp 4-32.

[9] Vt Saar, J. ja Sinisalu, A. ‘Mittesekkumise printsiip rahvusvahelises õiguses ja rahvusvahelistes suhetes’ Turvalisuskompass, Vol. 8, Nr. 1 (2025), pp 25-50.

[10] Mälksoo, L. Russia, The Soviet Union, and Imperial Continuity in International Law (Oxford University Press 2025). Vt ka Lauri Mälksoo kõne 2026. aasta Lennart Meri konverentsil.

[11] Heintschel von Heinegg, W. ‘Treaties, Fundamental Change of Circumstances’ in Peters, A. and Wolfrum, R. (eds) Max Planck Encyclopedia of Public International Law (2008-).

[12] Vamvoukos, A. Termination of Treaties in International Law. The Doctrines of Rebus Sic Stantibus and Desuetude (Oxford University Press 1985).

[13] Marxsen, C. Shades of Illegality in the Law Against War (Oxford University Press 2026), p 187.

[14] Vt nt: De Gadolin, A. ‘The Finnish Losses’, raamatus The Solution of the Karelian Refugee Problem in Finland (Martinus Nijhoff 1952), pp 3-6.

[15] Suomi, J. Suomi, Neuvostoliitto ja YYA-sopimus (Tammi 2016). Kuigi YYA-sopimus ei ole oma loomult otseselt rahuleping, siis on tema puhul siiski otsese järelmiga sellele eelnenud rahulepingutele ja sõlmimisele. Teisalt iseloomustab see ka Nõukogude Venemaa toimimist, millega Moskva Soomele kestvaid ja jäävaid tingimusi kehtestas.

[16] Аничкин, Е.С. “Формирование законодателства и органов власти новых регионов России”, Аничкин, Е.С. ja Сорокин, В.В. (toim.) raamatus Правовая модель воссоединения новых регионов с Российской Федерацей (Проспект: Москва 2024), pp 6-33.