oktoober 11, 2019

Venemaa pöördumine itta: Hiina, USA ja muu Aasia vahel

AP/Scanpix
Indoneesias mõeldakse Venemaast mitmeti. 2015. aastal korraldasid Indoneesia muslimid Venemaa saatkonna ees Jakartas meeleavalduse Venemaa sekkumise vastu Süürias.
Indoneesias mõeldakse Venemaast mitmeti. 2015. aastal korraldasid Indoneesia muslimid Venemaa saatkonna ees Jakartas meeleavalduse Venemaa sekkumise vastu Süürias.

Moskva mängib Aasias keerulisi geopoliitilisi mänge.

Pärast seda, kui toonane peaminister ja presidendikandidaat Vladimir Putin 2012. aastal ühes valimiseelses artiklis1 Venemaa pöördumise itta välja kuulutas, mille tõestuseks korraldati veel samal aastal Vladivostokis Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide tippkohtumine2, on toimunud hulk sündmusi, mis näitavad, et Venemaa pöördumisel „uue Aasia” poole on tõsi taga. Need sündmused alates kriisist Ida-Ukrainas 2013. aastal ja Krimmi liidendamisest 2014. aastal koos järgneva suhete lagunemisega Venemaa ja Lääne (Euroopa riigid ja Ameerika Ühendriigid) vahel ergutasid Venemaad võtma tõsisemalt pööret itta, mis ennekõike tähendas majanduslikku koostööd. Seda mõjutasid siiski kaks olulise tähtsusega tegurit. Esiteks Venemaa-Hiina suhete edasise arengu seiskumine Krimmi kriisi järel, mis ajendas Venemaad taotlema koostöö laiendamist Aasias. Nii kujunesid suhted Jaapani, Vietnami, Indoneesia ja ASEANi riikidega Venemaa mitmekesise ja mitmesuunalise välispoliitika nurgakiviks, mis ühtlasi pidi tasakaalustama Hiina domineerivat positsiooni maailmajaos. Teiseks tuleb mainida praegu käivat USA ja Hiina kaubandussõda, mis on sundinud viimast ümber mõtestama suhteid piirkonna teiste riikidega.

Venemaa ja Aasia riikide suhete mõistmiseks „Aasiasse pöördumise” kontekstis käsitletakse allpool Krimmi kriisi järgseid suhteid Hiinaga (eriti seda, kuidas poliitikakujundajad ja Venemaa välispoliitiline eliit näevad Hiinat), kuidas need suhted on esialgsete suurte ootuste ja lootuste järel kuhtunud ja paigalseisu jõudnud, kuidas Venemaa on püüdnud oma välispoliitika Aasia-suunda mitmekesistada koostöö edendamisega muude Aasia riikidega ja kuidas võib Venemaa pööret Aasiasse mõjutada praegune USA-Hiina kaubandussõda ja selle oodatav lahendus.

Seisak suhetes Hiinaga (2014–2018)

Algne Venemaa-Hiina tihe partnerlus (või lausa allianss) teisenes pärast 2014. aasta Krimmi kriisi kiiresti „pöördumiseks itta”. Juba enne kriisi oli käinud selleteemaline arutelu ja mitmed Venemaa poliitikakujundajad olid välja öelnud, et Aasia on Venemaale eluliselt oluline. Putin sõnas 2012. aastal ühes valimiseelses artiklis, et koostöö Hiinaga andis Venemaale võimaluse „püüda Hiina tuult Venemaa majanduse purjedesse”.3

Isegi sellised nimekad teadlased nagu Sergei Karaganov (välis- ja kaitsepoliitika nõukogu auesimees) ja Fjodor Lukjanov (väljaande Rossija v Globalnoi Politike peatoimetaja) muutsid oma seisukohta Hiina ja Aasia suhtes. Näiteks kinnitas Karaganov enne Krimmi sündmusi, et Venemaa kultuurilisele Euroopa-orientatsioonile Aasiast mingit alternatiivi ei leia ning Aasia arengutee viiks Venemaa hoopis lähemale Aafrikale, tsivilisatsiooni puudumise ja barabaarsuse poole.4 Kuid 2014. aasta veebruaris väitis Karaganov juba, et on (koos teistega) teinud ettepaneku pöörata majanduslikult pilk Vaikse ookeani suunda.5 Vahetult pärast Krimmi liidendamist ja selle hukkamõistmist Euroopas sõnas Karaganov, et pööre Aasiasse on juba toimunud ning selle taga ei seisa üksnes majanduslikud, vaid ka geopoliitilised ja tsivilisatsioonilised ajendid.6

Kuid algselt paljulubavale Venemaa-Hiina koostööle, mida toonitasid 400 miljardi dollari suurune tehing Gazpromiga, 24,5 miljardi suurune valuutavahetusleping ning taristu-tehnoloogiline leping, mis võimaldas Hiinal ehitada Moskva metrooliinidele uusi jaamu ja Huaweil paigaldada Hiina seadmeid Sberbanki süsteemi, ei järgnenud vähegi märkimisväärset majanduslikku lõimumist.7 Teadete kohaselt olla Venemaa ametiisikud pettunud Hiina ametikaaslastes, kes kõhklesid „tormamast Moskvasse”, ja tõsiasjas, et enamik Hiina panku (välja arvatud Hiina arengupank, Hiina ekspordi-impordipank ja Siiditee fond) järgis Lääne sanktsioone Venemaa suhtes.8 Hiinlased olid, nagu ikka, pragmaatilised ja võtsid äriajamisel Venemaaga aluseks majandusliku loogika. Ebakindlustunne ja sõltumine Hiina poliitikast tõukas Venemaa poliitikakujundajaid avardama riigi Aasia-poliitikat ja hõlmama teisi riike, ehkki märksa väiksemas ulatuses, kui seda soovitasid analüütikud.

Ülejäänud Aasia

Välispoliitika Aasia-suuna mitmekesistamiseks võttis Venemaa diplomaatiarindel ette mitu riiki ja organisatsiooni. Üks tähtsamaid nende seas on Jaapan. 2018. aasta novembris kohtusid ASEANi-Venemaa tippkohtumise käigus Singapuris Jaapani peaminister Shinzo Abe ja Vladimir Putin ning leppisid kokku, et kiirendavad rahukõnelusi territoriaalsete erimeelsuste ja piiriprobleemide lahendamiseks, mis on päevakorral püsinud juba Teise maailmasõja lõpust peale.9 Niisugused kohtumised, mida on 2016. aastast alates aina sagedamini ette tulnud, tähistavad Venemaa soovi jõuda Jaapaniga heanaaberlike suheteni. Sellest peale, kui Abe 6. mail 2016 dialoogi käivitas10, on Putin ja Venemaa välispoliitika kõrgemad esindajad võtnud viimasel kolmel aastal Jaapani suhtes kasutusele senisest konstruktiivsema tooni. 2018. aasta detsembris andsid mõlemad riigijuhid oma välisministritele ülesande korraldada 2019. aasta jaanuaris kõnelused territoriaalküsimuste asjus.11 Kuigi viimastel nädalatel on olnud mitmeid tülikaid vahejuhtumeid, näiteks Venemaa kavatsus paigutada vaidlusalustele saartele täiendavaid raketisüsteeme, ei muutnud see Putini ja Abe plaani pidada rahulepingu teemal kõnelusi 4.–6. septembril Vladivostokis peetava Ida majandusfoorumi käigus.12 Venemaa tihedam suhtlemine Jaapaniga, milles on olnud küll tõuse ja langusi, on ilmselgelt mõeldud „Jaapani kaardi” väljamängimiseks suhetes Hiinaga. Kahepoolseid kõnelusi Jaapaniga vaidlusaluste saarte kohta alustades näitab Venemaa Hiinale, et neil on Aasias teisigi partnereid ja et Venemaa püüab sel moel tasakaalustada Hiina domineerimist Ida-Aasias. Teiselt poolt üritab Venemaa samal ajal lüüa kiilu USA ning Jaapani ja Lõuna-Korea liitu, suheldes tihedamalt Jaapaniga ja tõmmates neid eemale traditsioonilisest liidust USAga.

Teine rinne, kus Venemaa üritab edeneda, on suhted ASEANi ja selle liikmetega (eriti Vietnami ja Indoneesiaga). Ehkki Venemaa on olnud ASEANi täisõiguslik dialoogipartner juba 1996. aastast alates, on ametlikke ASEANi-Venemaa tippkohtumisi korraldatud kõigest neli korda (2005 Malaisias, 2010 Vietnamis, 2016 Sotšis, 2018 Singapuris). Siiski tasub märkida, et pärast Krimmi sündmusi ja pööret Aasiasse 2012. aastal on varem tavaliselt vähest tähelepanu pälvinud ASEAN ja Kagu-Aasia kerkinud üheks Venemaa välispoliitika põhiliiniks. Näiteks ASEANi-Venemaa tippkohtumisel Sotšis (2016) juhtis Venemaa delegatsiooni president Putin isiklikult. Venemaa valitsus reklaamis tippkohtumist laialdaselt (mida võib ilmekalt näha ürituse veebilehel en.russia-asean20.ru/), tõstes eriliselt esile 22,5 miljardi dollarini ulatuvat kaubavahetust ASEANi riikidega (mida oli ligemale viis korda enam kui 2005. aastal). 2018. aastal osales president Putin Ida-Aasia tippkohtumisel (mis peeti samal ajal ASEANi-Venemaa tippkohtumisega) Singapuris esimest korda pärast seda, kui Venemaa oli saanud 2010. aastal kutse osaleda Ida-Aasia tippkohtumisel.

Tasub siiski märkida, et Venemaa Kagu-Aasia poliitika kujutab endast kaheharulist strateegiat. Esiteks tugineb see piirkondlikele kõrgetasemelistele tippkohtumistele kogu oma ametliku retoorikaga strateegilise partnerluse edendamise kohta. Kuid tegelikus elus tähendab Venemaa suhtlemine piirkonnaga eelkõige kahepoolseid kaubandussuhteid konkreetsete riikidega, eriti Vietnami ja Indoneesiaga. Vietnami puhul ulatuvad Venemaa sidemed juba külma sõja aega. Uue sõjalise hooldusbaasi rajamine13 ja Rosnefti vaikiv toetus Vietnamile viimase tüliküsimustes Hiinaga Lõuna-Hiina meres14 osutavad Venemaa kasvavale koostööle Vietnamiga ja ühtaegu katsele pakkuda vastukaalu Hiinale. Vietnami traditsioonilise liitlasena on Venemaa keskendunud oma sõjaväebaasile ja maagaasile, mis peegeldab kenasti Venemaa põhilisi kaubaartikleid piirkonnas: sõjatehnika ja energia.

Indoneesiaga on lood veidi teistsugused. Tõsi, 2003. aastast on Indoneesia ostnud Venemaalt Suhhoi lennukeid, pakkudes bartertehinguna vastu põllumajandustooteid. USA küll kritiseeris tehingut, kuid Indoneesiat ega Venemaad see ei kohutanud: nad läksid tehinguga lõpuni ja Indoneesial on kavas osta tulevikus veel lennukeid Su-35.15 Kuid Indoneesia pakkus piirkonna suurima riigina ja G20 ainukese Kagu-Aasia liikmesriigina Venemaale võimalust mitmekesistada koostööd teisteski valdkondades peale sõjalise. Venemaa  on tasapisi (riikliku ettevõtte Venemaa Raudteed vahendusel) kerkinud Kalimantani uute raudteede rajamise põhiliseks investoriks.16 Selle tähendus on kahetine. Indoneesia president Joko Widodo teatas alles hiljaaegu, et Indoneesia uus pealinn rajatakse just Kalimantanile, mis tähendab, et Venemaa ehitatud raudteid mööda hakkavad Indoneesia kaubad ja reisijad liikuma uude pealinna. Teiseks on Venemaa osalemine Indoneesia raudteede rajamisel sümboolse tähendusega, pakkudes otsest konkurentsi riigi tavapärastele investoritele Hiinale ja Jaapanile, kes näiteks konkureerisid prestiižsete kiirraudteeliinide rajamisel Jaava saarel. Muudesse kui militaar- ja energiasektor investeerides ning Hiina ja Jaapaniga konkureerides on Venemaa pakkunud alternatiivi seni Hiina domineerimise all olnud investeerimiskeskkonnale Kagu-Aasias, jätkates samal ajal konkureerimist USAga sõjatehnika pakkumisel piirkonna riikidele. Sellel strateegial on ühtlasi suur tähendus Venemaale identiteedi säilitamise ja püsistamise aspektist: see tugevdab nende suurriiklikku enesetunnetust ja kaugele ajalukku ulatuvat iha etendada teisi jõude tasakaalustades mõjuvõimsa vahekohtuniku rolli.

Lõpetuseks: USA-Hiina kaubandussõda ja selle mõju Venemaa pöördumisele Aasiasse

Hiina ebakindluse ja Venemaa tihedama suhtluse kontekstis Kagu-Aasia riikidega liigse sõltuvuse vähendamiseks Hiinast surus USA otsus alustada Hiinaga kaubandussõda Venemaa-Hiina lõdveneva partnerlussuhte nurka ehk nagu ütles kuulus Hiina strateeg Sunzi: „Ärge kunagi avaldage survet meeleheitel vaenlasele, jätke avaus ümberpiiratud sõjaväele.” Hiinat nurka surudes ei jäta USA talle kuigi palju muid võimalusi peale lähenemise Venemaale. Hiinale oleks Venemaa alternatiivne energiaga varustaja, kui kaubavahetus USAga peaks täielikult kokku kukkuma. Hiina on alates kaubandussõja algusest 2018. aastal Venemaale lähemale nihkunud. Sümboolse poliitilise aktina on Hiina juht Xi Jinping käinud Moskvas enam kui üheski teises pealinnas ja isegi autasustanud Putinit sõprusemedaliga.17 Kuigi majanduslikus mõttes on Venemaa jätkuvalt väetim osapool, on kahe riigi suhted ometi viimasel kahel aastal märgatavalt tihenenud. Kuid Venemaa üheaegne pööre Hiina ja teiste Aasia riikide poole tekitab viimastes ärevust. Eriti Kagu-Aasia riikide, näiteks Indoneesia ette on kerkinud küsimus: miks õigupoolest vaevub Venemaa investeerima sellistesse kaugetesse maadesse hoolimata kõigist raskustest, kui palju hõlpsam oleks investeerida või müüa oma kaupu maismaaühendusi pidi otse Hiinasse? Vastus sellele sõltub õigupoolest Venemaa seisukohast kahes strateegiliselt olulises aspektis. Esiteks sellest, kas nad peavad pöördumist Aasiasse kõigest viisiks anda vastulöök Läänele (USAle ja Euroopale) või on see nende Euraasia identiteedi lahutamatu koostisosa. Teiseks sellest, kas Venemaa on nõus taluma Hiina domineerimist piirkonnas, kui nad ise oma pöördumist itta ei mitmekesista. Praegu paistab ikkagi jätkuvalt, et Venemaa orienteerub eelkõige Euroopale ja vaid Läänega võrdväärsuse saavutamise nimel on vastutahtsi nõus olema Hiina väiksem partner. Seda tehes aga riskivad nad tegelikult sellega, et minetavad üldse võimaluse konkureerida Lääne ja Hiinaga, mis määrakski nende rolliks pelgalt nii USA kui ka Hiina pisema partneri osa täitmise Aasias.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 www.rt.com/russia/official-word/putin-russia-chang…

2 www.csis.org/analysis/russia-hosting-apec-summit-v…

3 sputniknews.com/analysis/20120227171547818/

4 eng.globalaffairs.ru/pubcol/Russias-Asian-Strategy…

5 eng.globalaffairs.ru/pubcol/Turning-East-16383

6 eng.globalaffairs.ru/pubcol/A-turn-to-Asia-the-his…

7 carnegie.ru/2015/02/10/soft-alliance-russia-china-…

8 carnegie.ru/commentary/2016/04/22/pivot-to-nowhere…

9 www.reuters.com/article/us-japan-russia/putin-and-…

10 carnegie.ru/commentary/63626

11 asia.nikkei.com/Politics/International-relations/A…

12 www.japantimes.co.jp/news/2019/09/03/national/russ…

13 thediplomat.com/2019/04/whats-in-russias-new-milit…

14 foreignpolicy.com/2019/08/01/vietnams-strange-ally…

15 www.thejakartapost.com/news/2018/08/09/united-stat…

16 www.thejakartapost.com/news/2017/07/12/russia-to-c…

17 www.scmp.com/comment/insight-opinion/article/30096…

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,