juuni 14, 2019

Kui Euroopa Liit vastu ei võta, hõivavad Hiina ja Venemaa

EPA/Scanpix
Albaanlased protestimas Serbia presidendi Aleksandar Vučići visiidi vastu Tiranasse 9. mail. Lääne-Balkan on sel aastal olnud rahutu.
Albaanlased protestimas Serbia presidendi Aleksandar Vučići visiidi vastu Tiranasse 9. mail. Lääne-Balkan on sel aastal olnud rahutu.

Lääne-Balkani riigid maadlevad korruptsiooni ja omavaheliste tülidega.

Korruptsioon, demokraatia puudumine ja kehvad majandusnäitajad ajavad Euroopa Liitu soovivaid riike suurriikliku poliitika etturiteks. Võidujooks ägeneb koos sellega, mida kaugemale liikmesuse eesmärk ühenduses libiseb.

Lääne-Balkani julgeolekuolukorda jälgivad analüütikud peavad napilt kaks aastat tagasi aset leidnud riigipöördekatset Montenegros häirekellaks. Nende arvates näitab see, milliseid vahendeid Venemaa ja tema liitlased on valmis kasutama takistamaks Balkani riikide integratsiooni Läände.

Rühm Vene-meelseid serbia natsionaliste üritas enne 2016. aasta sügisesi valimisi Montenegros võimu haarata. Montenegro võimude andmeil oli rühmas ka venelasi, muu hulgas kaks vene meest, keda kahtlustatakse luures töötamises. Rühma eesmärgiks oli hõivata parlament, surmata president Milo Djukanović ja anda võim Kremli-meelsete kätte. Katse siiski ebaõnnestus. Võimud vahistasid paarkümmend inimest kahtlustatuna riigipöördekatses.

Sündmuste ahelas on jätkuvalt hämaraid kohti. Podgorica kohus mõistis 2019. aasta mais pikad vanglakaristused 14 mehele; süüdimõistetute seas oli ka kaks Vene agentideks arvatud meest, tõsi küll, neid ei olnud kohal. Kohtu andmeil osalesid nad kuritegelikus organisatsioonis, mis sepitses Montenegro valitsuse kukutamist ja soovis takistada riigi liitumist NATOga.

Milo Djukanović on Montenegros vaheldumisi peaministri ja presidendina olnud võimul varsti 30 aastat. Tema partei võitis ka 2016. aasta sügisesed valimised. 2018. aastal valiti Djukanović taas Montenegro presidendiks ja samal aastal sai Montenegro NATO liikmeks. Djukanović on väga läänemeelne ja ta on tugevalt edendanud riigi ELi liikmesust, kuid teda peetakse ka väga korrumpeerunuks.

Nii Montenegro opositsioon kui ka Venemaa pidasid süüdistusi „absurdseks” ja kohtuprotsessi „poliitiliseks teatriks” ja „nõiajahiks”. Opositsiooni hinnangul poleks Djukanović 2016. aasta sügisesi valimisi ilma laia tähelepanu pälvinud väidetava riigipöördekatseta võitnud.

Vaatamata sellele, kas riigipöörde teostumise oht oli tõeline või mitte, peavad paljud analüütikud seda märgiks julgeolekukorra muutusest.

„Meil on nüüd NATO riigis langetatud kohtuotsus, mille kohaselt oli riigipöördekatse taga võõrriigi volitusel tegutsenud serblasi ja venelasi. See on selge märk julgeolekuolukorra nõrgenemisest Montenegros ja terves piirkonnas,” ütleb Lääne-Balkani asjatundja Jasmin Mujanović.

Ka Briti peaminister Jeremy Hunt nimetas riigipöördekatset „taas üheks näiteks selle kohta, kuidas Venemaa üritab demokraatiat Euroopas saboteerida”.

Korruptsioon on takistuseks ELile ja eelis Venemaale

President Milo Djukanović nõudiski varsti pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, et EL peaks Lääne-Balkani riigid kiiresti liikmeks võtma – lisaks oma huvidele ka Venemaa ja Hiina mõjuvõimu kasvu takistamiseks piirkonnas. Djukanovići hinnangul täidavad tühiku teised, kui ELis ei suhtuta riikide liikmesuspürgimustesse tõsiselt.

Hiina annab Lääne-Balkanile laenu näiteks rasketööstuse ning suurte taristuprojektide tarvis, muu hulgas Montenegrot ja Serbiat ühendava kiirtee ehitamise jaoks. „Miks Euroopa rahandusasutused ei tee samasuguseid pakkumisi?” küsis Djukanović kevadel uudisteagentuuri Reuters intervjuus.

Venemaale on Lääne-Balkan esmajoones poliitiline tegevusväli. Lääne-Balkani riigid on geograafiliselt Venemaast kaugel ja Venemaa on nende Läände lõimumisele vastu väärtuspõhiselt, mitte sellepärast, et nende NATO-liikmesus oleks Venemaale tõeline julgeolekuoht.

Lisaks Montenegro riigipöördekatsele üritas Venemaa takistada kokkuleppele jõudmist Makedoonia nimetülis Kreekaga. Kreeka saatis 2018. aasta suvel riigist välja kaks Vene diplomaati, keda süüdistati Kreeka ametnike äraostmises. Venemaa poleks soovinud nimetülile lahendust, sest kokkuleppega Põhja-Makedooniaks nimetatud riik võib astuda NATOsse ja Euroopa Liitu. Põhja-Makedoonia ja NATO kirjutasidki alla liitumisprotokollile kohe pärast nimetüli lahendamist 2019. aasta veebruaris.

Venemaa koolitatud palgasõdurid toetavad ka Bosnia Serblaste Vabariigi iseseisvuspüüdlusi. Sellest kirjutas Sarajevo võrguajakiri Žurnal juba 2018. aasta jaanuaris. Venemaa asutas Lõuna-Serbias „humanitaarkeskuse”, kus paramilitaarseid üksuseid koolitatakse.

Bosnia majanduse eluliin

Lääne-Balkanil on otsustajaid, kes saavad Venemaast majanduslikult ja poliitiliselt kasu. Üks neist on Bosnia Serblaste Vabariigi tegelik juht Milorad Dodik, kes on nüüdse Bosnia presidendinõukogu liige. Bosnia Serblaste Vabariigi iseseisvuse eest seisev Dodik on püsinud võimul Kremli abil, maalides Venemaast „majandusliku eluliini” Bosnia Serblaste Vabariigi olemasolule. Venemaal on piirkonnas muu hulgas energiaettevõtmisi, kuid Dodiku sõnul aitab Kreml ka Serblaste Vabariigi eelarvedefitsiiti täita. Tõendeid Vene raha voolamisest Serblaste Vabariigi kassasse ei ole, kuid Dodikul pole ka neid vaja; tugevast illusioonist Venemaa toetuse kohta ja fotodest temast Vladimir Putini kõrval piisab.

Oma väiksusest hoolimata on 3,5 miljoni elanikuga Bosnia ja Hertsegoviina tõeline võitlusareen, sest ka Türgi ja näiteks Saudi Araabia investeerivad sinna, soovides samas poliitilist võimu. Näiteks on Bosnia suurim ostukeskus Sarajevos ehitatud saudide rahaga. Bosnia muslimeid presidendinõukogus esindav Bakir Izetbegović on Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani tugev liitlane.

„Jumal on saatnud meie rahvastele juhid, kes viivad meid tagasi meie usu rüppe. Meil oli algul Alija Izetbegović, Türgile saatis jumal Recep Tayyip Erdoğani,” ütles Bakir Izetbegović eelmise aasta mais Sarajevos.

Alija Izetbegović oli islamiaktivist, juhtis Bosniat sõja-aastail ja tegutses presidendinõukogus aastail 1996–2000. Bakir Izetbegović on tema poeg.

Lääne-Balkani riigid on vaesed, nende demokraatlikud struktuurid nõrgad ja korruptsiooniindeksis on nad Euroopa sabas. Korruptsioon kombineerituna organiseeritud kuritegevusega ja nõrga õigussüsteemiga on suurim takistus nende ELi liikmesusele. Korruptsioon on ka põhjus, miks Venemaa ja Hiina sugustel tegijatel on lihtne piirkonnas kanda kinnitada.

Milorad Dodik ütlebki otse välja: EL esitab alati nõudmisi ja tingimusi, Venemaa ja Hiina ei palu midagi.

ELi uks praokil 16 aastat

ELi uks on olnud Lääne-Balkani riikidele praokil varsti 16 aastat. Järjekorras on kuus riiki, kellest näiteks Montenegro on oodanud pääsu ELi juba 11 aastat. Montenegro ja Serbia peavad ametlikke liitumiskõnelusi ja on eesmärgile, mis võib teoks saada siiski kõige varem 2025. aastal, kõige lähemal.

See-eest Albaania ja lõpuks nimetüli Kreekaga lahendanud Põhja-Makedoonia on alles kandidaatriigid, kellele Euroopa Komisjon on lubanud liitumiskõneluste alustamist juba mitu korda, kuid asja on edasi lükatud liikmesriikide, näiteks Hollandi ja Prantsusmaa vastuseisu tõttu. Bosnia ja Hertsegoviina ja Kosovo on see-eest alles potentsiaalsed kandidaadid.

Euroopa Liit laienes Lääne-Balkanil viimati 2013. aastal, mil ühendusse astus Horvaatia. Eelmise ringiga 2007. aastal võeti vastu Bulgaaria ja Rumeenia, kuid Euroopa Komisjon jälgib pidevalt nende õigussüsteemi arengut ja korruptsiooni väljajuurimist. Endise Jugoslaavia riikidest pääses Sloveenia ELi juba ittalaienemisega 2004. aasta mais.

„Ilma NATOta oleks olukord kurb”

EL on põdenud laienemisväsimust juba mõnda aega ja 2018. aasta veebruaris avaldatud Balkani strateegia pole käivitunud. Näiteks vähendasid laienemissoovi segaseks muutunud Brexit, ebademokraatlikult toimivad valitsused Ungaris ja Poolas, Rumeenia õigussüsteemi murenemine ning sügavad erimeelsused ühise immigratsioonipoliitika osas.

Siiski üritavad ühenduse juhid kandidaatriikide liitumisperspektiive alal hoida. Näiteks näitas laienemisvolinik Johannes Hahn 2019. aasta mais rohelist tuld Albaania ja Põhja-Makedoonia liitumiskõneluste alustamisele ning sama soovitab ka Euroopa Komisjon. Saksa Euroopa asjade minister Michael Roth tuletas äsja meelde, et EL peaks suutma pakkuda Lääne-Balkanile „usutavat vaadet liikmesusele“. ELi liikmesriikide juhid kõnelevad Albaania ja Põhja-Makedoonia liitumiskõneluste võimalikust alustamisest juunis. See-eest on liikmesriikides laienemissoov napp.

ELi juhtide jutu ja tegude vahel on suur vastuolu ja see on vähendanud ELi liikmesuse toetust Balkanil. Kõnelused on pikaks veninud ja Euroopa Komisjon pole majanduslikku toetust või ressursse Balkanil märgatavalt suurendanud. Balkan Barometer 2018 on karm lugemine. Näiteks Serbias on ELi toetus kukkunud 29 protsendile ja alla 50 protsendi on see ka Bosnias ja Hertsegoviinas. Kõrgeim on ELi toetus Kosovos (84 protsenti) ja Albaanias (83 protsenti).

„Kestva, pikema perspektiiviga Balkani poliitika puudumine ELis on kasulik Venemaale ja Hiinale. Õnneks on NATO lisanud piirkonnale julgeolekut ja stabiilsust. Ilma NATOta oleks Balkan üsna kurvas olukorras ja Venemaa mõjule veelgi altim,” ütleb vanemteadur Judy Dempsey Carnegie Europe mõttekojast.

Venemaa on suurendanud Lääne-Balkanil ka infomõjutamist. Näiteks Serbias tegutsev Vene raadiokanal Sputnik Srbija loob positiivset kuvandit Venemaast ja annab sõna ELi-kriitilistele ja -vastastele jõududele. See on andnud ka tulemusi, sest Vladimir Putin on ülivõimsalt usaldatuim välismaa riigijuht Serbias. See selgus ajalehe Politika 2018. aastal tehtud küsitlusest.

Venemaa kiidaks piirimuudatused heaks

Venemaa ja Serbia suhted on traditsiooniliselt olnud head. Venemaa on toetanud Serbiat Kosovo iseseisvumist puudutavas tülis, mis on suurim takistus Serbia ELi liikmesuse teel. Kosovo kuulutas end iseseisvaks 2008. aastal, kuid Venemaa ning ELi liikmesriikidest Rumeenia, Slovakkia, Hispaania, Kreeka ja Küpros ei tunnusta jätkuvalt selle iseseisvust.

Kosovo tülis on üritatud ELi vahendusel lahendust leida aastaid, kuid seni väga lahjade tulemustega. Eelmised kõnelused jooksid liiva tüli pärast Kosovo piiride üle, kuid osapooled on lubanud naasta kõnelustelaua taha 2019. aasta juulis. Serbia president Aleksandar Vučić ja Kosovo president Hashim Thaci on alates 2018. aasta talvest üritanud leida lahendust, muutes riikidevahelisi piire nii, et Serbia saaks Põhja-Kosovo serblaste piirkonnad ja Kosovo Serbiale kuuluva albaanlastega asustatud Preševo. Sellele on jõuliselt vastu Kosovo peaminister Ramush Haradinaj, aga ka Saksa liidukantsler Angela Merkel. Venemaa omalt poolt oleks valmis piiride nihutamise heaks kiitma, samuti ilmselt ka USA.

Ühes Kosovo lahenduse venimisega on rahutus vähemalt Balkani albaanlaste aladel kasvanud. Albaania peaminister Edi Rama on koguni ette pannud Kosovo ja Albaania riikide liitu, mis võiks jõustuda 2025. aastal – seega samal aastal, kui Euroopa Liit on lubanud Serbiale ELi liikmesust. Albaania vähemus elab ka Põhja-Makedoonias ja Montenegros. Rama on vältinud Suur-Albaaniast kõnelemist, kuid praktikas tähendaksid tema ettepanekud just seda.

Venemaa on Albaania ja Kosovo ühinemismõtted hukka mõistnud ja analüütikud on ennustanud „suurt sõda“ ja kogu „Balkani kaardimaja kokkukukkumist“, kui Albaania ja Kosovo ühineksid

Lääne-Balkanil on olnud rahutu kogu selle aasta esimese poole vältel. Valitsusvastaseid ja seejuures eriti korruptsioonivastaseid meeleavaldusi on olnud Serbias, Albaanias ja Montenegros ning seal pole suudetud vältida ka vägivalda. Näiteks on meeleavaldajad Serbias tunginud telekeskusse. Albaanias on peaminister Ramat süüdistatud lisaks korruptsioonile ka sidemetes organiseeritud kuritegevuse ja narkokaubandusega.

Ka Põhja-Kosovos puhkesid 2019. aasta mai lõpus konfliktid, kui Kosovo politsei viis läbi suuroperatsiooni, et võtta kinni organiseeritud kuritegevusega seotud isikuid. Serbia tõlgendas rünnakut suunatuna etnilise vähemuse vastu ja viis piirile oma sõjaväeüksused.

„Ma ei taha, et see kõlaks ähvardusena, kuid Euroopa Liit võtab suuri riske, kui keerab Lääne-Balkani riikidele selja. Uus rändekriis ähvardab Euroopat ja kogu maailmajao julgeolek on ohus,“ hoiatas ELi juhte Põhja-Makedoonia vastvalitud president Stevo Pendarovski mais.

 

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: , ,