detsember 12, 2019

Vladivostoki politoloog: Hiina võib tulevikus esitada ultimaatumi ka Venemaale

Jaanus Piirsalu
Andrei Kalatšinski on veendunud, et Hiina on Venemaale liiga võimas sõber.
Andrei Kalatšinski on veendunud, et Hiina on Venemaale liiga võimas sõber.

Hiina sõjaline võimekus valmistab Moskvale peavalu.

Hiina on Venemaa jaoks praegu sõber, aga liiga võimas sõber tähendab alati ka ohutunnet, ütles intervjuus Diplomaatiale Venemaa Kaug-Ida ringkonna pealinna Vladivostoki tuntum politoloog Andrei Kalatšinski. „Hiina on tagasi saanud peaaegu kõik oma endised kolooniad, nagu Macau ja Hongkongi. Primorje krai on nende jaoks osa endisest Mandžuuriast. Ma arvan, et /—/ mingil hetkel võidakse meile esitada ultimaatum ükskõik mis ettekäändel. Inglased, sakslased, portugallased on kõik endistelt Hiina aladelt ära läinud, ainult venelased on jäänud,” arutles Kalatšinski.

 

Peale 2014. aasta Ukraina sündmusi ja sellele järgnenud Lääne sanktsioone tõusis Hiina roll Venemaa välis- ja majanduspoliitikas senisest oluliselt suuremaks. Räägitakse Venemaa pöördest Itta. Kuivõrd on Venemaa kõige Aasia-lähedasema regiooni, Primorje elus seda pööret näha ja tunda?

Kõige nähtavam on Hiina turistide arvukuse järsk, isegi uskumatu tõus. (Seda on tunda üle Venemaa. 2018. aastal külastas Venemaad 1,25 miljonit Hiina turisti, tänavu on see arv veelgi suurem. Moskvas on Hiina turistide tõttu isegi raske suurematesse muuseumidesse pääseda. – JP) Hiina liidrite osalemine Vladivostoki majandusfoorumil, kus eelmisel aastal osales Hiina kommunistliku partei peasekretär Xi Jinping. Veel on väga oluline, et Kaug-Idas on alanud suurettevõtete ehitus, mille toodang on mõeldud 100 protsenti ekspordiks Hiinasse. Näiteks kaks suurt seakasvatuskompleksi kokku 700 000 seaga ehitati ainukese eesmärgiga eksportida Hiinasse kogu seal toodetav sealiha, 300 000 tonni aastas. Biobanki-nimeline Vene firma kavatseb koostöös Aasia ettevõtjatega investeerida 100 miljonit dollarit trepangi (merikurk) ja kammkarbi kasvatamiseks, mis lähevad kõik jälle ekspordiks Hiina. Need on kõige ilmsemad näited.

 

Kas ja kui palju Hiina ettevõtted investeerivad Venemaa Kaug-Itta? See on ju aastaid olnud Venemaal populaarne kartus, et hiinlased ostavad varsti Kaug-Idas kõik üles. Kas nüüd suure sõpruse ajal on seda näha?

Hiina investeeringud on raske küsimus. Ametlike teadete järgi justkui oleks Primorjes kõigist välisinvesteeringutest 70–80 protsenti Hiina omad, aga kinnitust reaalsete projektidena on raske leida. Suure tõenäosusega on tegemist kavatsuste protokollidega, mis kirjutatakse alla sellistel suurtel üritustel nagu Vladivostoki majandusfoorum. Reaalselt ma sellise raha hulka siin ei näe. Näha on ainult seda, et Hiina turistide arvu tohutu suurenemise tõttu on Vladivostokis tekkinud kõvasti rohkem Hiina restorane. Ka need on muidugi investeeringud, sest hiinlased on osa kohalikke restorane lihtsalt ära ostnud. Need restoranid teenindavad peamiselt siia sõitvaid Hiina turiste. See polegi nii väike äri. Eelmisel aastal käis meil Hiinast 422 000 turisti, see on kõige aegade suurim hulk. Igaühel neist oli vaja kõht täis sööta. Probleem on selles, et kõik need (Hiina turiste toitvad ja vastuvõtvad) restoranid ja hotellid kuuluvad hiinlastele ja raha läheb välja. See on sarnane skeem ja probleem kõikjal, kuhu ilmuvad massiliselt Hiina turistid koos Hiina kapitaliga. Moskvas ja Peterburis on see tõeline hullumaja. Mul on tunne, et meil on kõige kõrgemal tasemel antud korraldus, et las Hiina turistid tulevad ja ajavad oma äri, pole vaja sekkuda.

Hiinlased investeerivad veel meil soja- ja riisikasvatusse, aga see pole suur raha. Ent Amuuri oblastis on hiinlased väga palju soja- ja riisipõlde rendile võtnud, seal töötavad hiinlased, kes kasutavad Hiina tehnikat. Kogu toodang viiakse ka Hiinasse välja. Seal on hiinlaste kohalolek väga märgatav, meil veel mitte. Veel võib ära märkida, et hiinlased on hakanud Primorje krais pärast seda, kui töötlemata puidu väljavedu (Venemaalt) keelati, looma saekaatrite võrku. Nüüd nad  saevad ise, teevad sealsamas esmase ümbertöötluse ja viivad seejärel puidu välja. Seda on märgata eriti väiksemates asustatud punktides, kus sellised saekaatrid on olulised tööandjad. Hiinlased on seal ülemused, aga töölised on  kohalikud. Maksavad hiinlased kusjuures hästi, paremini kui venelased.

Ma arvan, et tegelikult teevad kõige suuremaid investeeringuid meie regiooni ikkagi Venemaa firmad. Gazpromi ja Rosnefti investeeringute foonil ei ole Hiina ega Jaapani ja Lõuna-Korea investeeringud märkimisväärsed.

 

Millised on siis Kaug-Idas peamised Hiinaga seotud suundumused, kui majanduses ja äris seda väga näha polegi?

Praegu käib poliitiline mäng selles mõttes, et kuna Hiinat on meil vaja, siis neile lubatakse kõike. Hiina on vastu võtnud programmi rasketööstuse väljaviimiseks oma kirdeprovintsidest väljapoole riigi piire. Jutt käib metallurgiatehastest, koksikeemiatehastest. Praegu käivad läbirääkimised, et üks sellistest Hiina metallurgiatehastest peaks kerkima Primorjes. Keskkonna seisukohast pole meile seda vaja. Töökohtade mõttes on seda meile aga vaja. Me oleme selles küsimuses lõhkise küna ees. Peale Nõukogude Liidu lagunemist kukkus siin regioonis ju peaaegu kogu tööstus kokku, seetõttu me oleme tõsiselt rõõmsad, kui siia mõni suurettevõte ilmub.

Mõned aastad tagasi oli juttu, et Hiina on huvitatud Primorje krai sadamatest (Vladivostok, Nahhodka, Zarubino) oma toodangu transportimiseks. Väidetavalt on Mandžuuriast läbi meie sadamate kaupu Lõuna-Hiinasse odavam viia kui mööda raudteed läbi kogu riigi. Aga see on jäänudki jutuks hoolimata sellest, et alla on kirjutatud kavatsuste protokollid kahe suure transpordiprojekti kohta. Hiinlased räägivad oma suurest huvist, aga raha sisse ei pane. Paljud Hiina projektid pole siin kuhugi arenenud.

 

Millest see tuleb, et juttu ja lubadusi on hiinlastega palju, aga tegusid vähe?

Viimased kümme aastat räägime, et Hiina on meie peamine partner, aga siia pole tulnud ühtegi suurt Hiina korporatsiooni. Tulevad väikesed ärimehed, kes kauplevad turul või siis järgmise tasemena avavad restorani või hakkavad väikestel põldudel riisi kasvatama. See on Kirde-Hiina ärimeeste omaalgatus, mitte riiklikult toetatud äri. Hiina suur raha, mille taga seisaks valitsus või suurkorporatsioonid, siia ei tule. Vähemalt mina seda ei tea.

 

Miks nad siis ikkagi ei tule?

Vaadake, Hiina valab tohutuid summasid Aafrikasse, ehitas näiteks sinna Trans-Aafrika raudtee. Miks? Sest Hiina saab nõrkadele Aafrika riikidele esitada oma tingimusi. Venemaaga pole selline asi võimalik, et nad saaksid siia oma tingimustel investeerida. Sellepärast on minu meelest muide  pidurdunud ka Moskva-Kaasani kiirrongiliini rajamine: see oli peaaegu juba Hiinaga kokku lepitud, aga siis jäi äkki soiku. (Venemaa president Vladimir Putin kuulutas 760-kilomeetrise Moskva-Kaasani kiirrongiliini ehitamise plaani välja 2013. aastal, aga ehitus pole rahapuudusel siiani alanud. Algul pidid peamised investorid olema hiinlased, sest perspektiivis oli idee pikendada kiirliini koguni Pekingini. – JP) Hiina jaoks on siit tooraine saamine tähtis, näiteks sojast tuleb siit viis protsenti Hiina impordist, aga strateegilist huvi ma neil siin ei näe.

Huvitav asjaolu on seejuures, et Hiina ise kaitseb oma turgu meie eest väga. Neil on suur puudus joogiveest. Primorjes on seda väga palju, meil on oma paarkümmend väga head tootjat. Keegi neist pole suutnud Hiina turule läbi murda. Nõudlus on, aga igasugustel ettekäänetel ei lasta neid turule. Ka inimesi ei lase Hiina enda juurde. Mul on tuttav, kes elab juba üle kümne aasta Hiinas ja tegeleb seal äriga. Tal pole siiamaani õnnestunud saada alalist elamisluba, vaid ta peab iga 2–3 kuu tagant Hiinast välja sõitma. Ma lugesin hiljuti Hiinas elavatest venelastest, kes on kunagise Harbini suure vene kogukonna järeltulijad. Hoolimata sellest, et nende pered on Hiinas elanud üle saja aasta, et nende abikaasad on hiinlased, pole nad siiani saanud Hiina kodakondsust. Hiina lihtsalt ei anna.

 

Kui võrrelda 10–20 aasta taguse ajaga, siis kuidas on Hiina kohalolek Kaug-Idas muutunud? Kas see on vähenenud või suurenenud?

See on muutunud teistsuguseks. 20–25 aastat tagasi, kui siin olid rasked ajad, päästis Hiina meid kõvasti oma odava toidu ja muu toodanguga. Nende kaupade vahendamise ja transpordi pealt teenis palju inimesi. Nüüd on meie inimesed hakanud paremini elama ja Hiina tarbekaupu on jäänud vähemaks. Hiina turg pole (Vladivostokis) enam nii võimas. Hiina töölisi pole enam eriti näha, sest Hiinas on keskmine palk kõrgem. Nad tulevad siia kasumit saama, mitte enam elatist teenima. Ma ütleks, et täna on Vladivostokis eelkõige näha Hiina turiste ja Hiina kööki.

 

Kas teil on andmeid, kui suured on teisel pool piiri Kirde-Hiina provintsides keskmised palgad, et Venemaa pole neile enam huvitav?

Primorjes on keskmine palk 35000–40000 rubla (500–570 eurot). Seal nad teenivad sarnastes ametites juba poolteist kuni kaks korda rohkem, isegi kuni 100 000 rubla (s.o 1420 eurot ehk Eesti keskmine palk – JP). Kvalifitseeritud töö eest makstakse seal aga meiega võrreldes veelgi rohkem, see on neil hästi tasustatud.

 

Seda enam on kummaline, miks Moskvas räägitakse siiamaani Hiina ohust. Veel üsna hiljuti hoiatas selle eest avalikult Venemaal väga mõjuka julgeolekunõukogu sekretär, endine FSB juht Nikolai Patrušev.

Ma näen kahte peamist põhjust. Suur ja tugev riik äratab alati kartust. Kui suur riik (st Hiina –JP) tugevneb, siis ta loogiliselt võttes hakkab mõtlema, kas ta eelmise kahe sajandi jooksul ei andnud  liiga palju oma territooriume ära. Hiina on tagasi saanud peaaegu kõik oma endised kolooniad, nagu Macau ja Hongkongi. Primorje krai on nende jaoks osa endisest Mandžuuriast. Ma arvan, et Patruševil on õigus, sest mingil hetkel võidakse meile esitada ultimaatum ükskõik mis ettekäändel. Inglased, sakslased, portugallased on kõik endistelt Hiina aladelt ära läinud, ainult venelased on jäänud. See on hea, et me oleme siia jäänud, aga kurat teab (mis edasi saab).

 

Peate silmas, et aritmeetika vastu ei saa: ühel pool piiri elab mõni miljon ja teisel pool üle 100 miljoni?

Asi pole aritmeetikas, vaid sõjalises võimsuses. Ma olen rääkinud meie sõjaväelastega: ühisõppused ühisõppusteks, sõprus sõpruseks, aga see on siiski väga võimas, liiga võimas sõber.

 

Kas te arvate, et kui Moskva pelgab Hiinat, siis ei kardeta enam seda, et hiinlased tulevad ja võtavad oma massiga Kaug-Ida ära, vaid asi on milleski muus?

Asi pole enam selles. Me pole ju liitlased. Meie riikide vahel on sõprus- ja koostööleping, see ei tähenda liitlassuhteid. Maailmas kõik muutub. See ei tähenda, et midagi muutub viie aasta jooksul või 50 aasta jooksul. 3000-aastase ajalooga Hiina jaoks pole 50 aastat mitte midagi.

 

Nii et teie meelest pole Hiina unustanud, mida ta siin kaks sajandit tagasi kaotas?

Ei ole. Kas Euroopas muutuvad piirid? Muutuvad. Kuigi oli 1975. aasta Helsingi kokkulepe. Mis sellest kokkuleppest on alles jäänud? Elu muutub, kõik muutub. Rahumeelne riik võib muutuda … (Laiutab käsi). Hiina oli rahumeelne riik, sest nad olid nõrgad.

 

Venemaa on sellest väga huvitatud, et Vene-Hiina kaubavahetus läheks USA dollari kasutamiselt üle arveldamisele rublade ja jüaanidega. Kuivõrd seda praktikas on juba näha?

Hiina piiriäärsetes linnades käibib rubla, te võite igal pool ilma mingi probleemita maksta rublades. Teile antakse poes isegi rublades tagasi, kui te seda soovite.

 

Nii oli juba kümme aastat tagasi ka. Hiinlased on kõigeks valmis, peaasi, et sa nende kaupa ostad. Ma pean silmas rublade-jüaanidega arveldamist omavahelises kaubanduses.

Jah, see (rublades kauplemine Hiina linnades) on juba aastaid. Uudse asjana on Primorje pangad avanud oma esindusi Hiinas, et toetada seal meie ärisid. Hiinlased ise kasutavad hoopis teisi, omapäraseid skeeme, kus nad konverteerivad rublad algul bitcoin’ideks ja siis liigutatakse raha edasi. Aga ma pole kuulnud palju näiteid suurtest tehingutest, kus arveldatakse rublades-jüaanides.

 

Kas Hiinal on Venemaa Kaug-Ida suhtes oma riiklik poliitika?

Ametlikul tasandil rõhutab Hiina juhtkond väga – nagu meiegi – sõbralike suhete olulisust. Tänavu möödus 50 aastat Damanski saare sündmustest. (Tegemist oli kõige tõsisema konfliktiga NSV Liidu ja Hiina vahel, kui 1969. aastal üritasid hiinlased hõivata Ussuuri piirijõel asunud 1,2 ruutkilomeetrist saart. Tulevahetustes hukkus mõlemal poolel üle 50 piirivalvuri ja sõduri. 1991. aastal läks saar Hiinale. – JP) Hiina ajakirjanduses seda sündmust praktiliselt ei mainitud. Ma spetsiaalselt vaatasin Hiina Rahvaarmee kodulehekülge. Seal oli reportaaž Damanski saare piirivalvekordonist, kus toimusid pidulikud ettevõtmised. Ühelgi plakatil polnud seal sõna NSV Liit või Venemaa. Nende ametlik poliitika on, et kõik ebameeldiv unustatakse. Kõigiti rõhutatakse sõprust: vene keele aasta Hiinas, vene kultuuri aasta Hiinas jne.

 

Aga konkreetselt Kaug-Ida suhtes?

Ei ole eraldi poliitikat. On tooraine, aga kui palju sedagi enam. Nafta tuleb neile põhiosas siiski Pärsia lahest. Meie sadamate kaudu liigub põhiliselt Siberi mets. Lisaks kala, nafta siiski ka, ja süsi. See pole halb, kui sul on toorainet, mida müüa.

 

Kümme aastat tagasi ütlesite mulle, et Kaug-Ida areng sõltub rohkem Hiinast kui Venest. Täna olete meelt muutunud. Miks?

Kaug-Ida on Venemaa jaoks olulisemaks muutunud. Võtame kasvõi Põhja meretee arendamise, mis tõstab Kaug-Ida sadamate olulisust, sest nendest saavad meretee jaoks väga olulised baasid. Kamtšatkal ehitatakse uut suurt sadamat meretee ja selle jäälõhkujate teenindamiseks. Kreml on siia tõesti viimase kümne aasta jooksul väga palju raha sisse pannud. 2012. aasta Vaikse ookeani riikide tippkohtumine muutis Vladivostoki linna tohutult. Vähemalt kesklinn näeb välja nagu korralik euroopalik linn. (Tippkohtumise jaoks infrastruktuuri rajamiseks kulutas Kreml tollastes hindades 15 miljardit eurot. – JP) Siiski, probleem on: inimesi on raske siin kinni hoida, nad sõidavad jätkuvalt ära. Palgad on aktiivsete inimeste jaoks liiga väikesed. Nad sõidavad peale Moskva ja Peterburi Krasnodari, Kaliningradi. Praegu hakatakse Kaug-Idas kõikjal regioonikeskustes ehitama uusi lennujaamu, Vladivostok juba tippkohtumiseks endale oma sai. See on põhimõtteliselt väga tähtis. Mina paneks Putinile siia monumendi, see oleks õiglane. Kolm silda – juba see on vapustav! (Peab silmas, et 2012. aasta tippkohtumise jaoks ehitati Vladivostokki üle merelahtede kolm suurt silda. Varem pidi ümber lahtede ringi sõitma, mis võttis palju aega. – JP)

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,