„Kevad“ Kesk-Aasias

Käesoleva kirjatüki eesmärk on analüüsida võimalusi araabia kevade sündmuste kordumiseks Kesk-Aasia riikides Kasahstanis, Usbekistanis, Türkmenistanis, Tadžikistanis ja Usbekistanis. Araabia kevade vallandanud elemente vaadeldes on selge, et Kesk-Aasia riigid liiguvad laias laastus samal poliitilisel ja majanduslikul trajektooril ning ei erine revolutsioonilisi muutusi esile kutsunud komponentide poolest kuigi palju araabia riikidest.

Tänaseks ei ole nn araabia kevadest alguse saanud sündmustejada kindlasti lõppenud. Veel ei ole selge, kuhu ja kuidas valitsusevahetuse läbi elanud riigid edasi liiguvad. Süüria konflikt, mis samuti araabia kevade sündmustest inspireeritud, kestab veel – samuti ennustamatute tagajärgedega. Fakt on, et pooleteise või kahe aasta taguseid sündmusi, mis araabia riike tabasid, ei osanud keegi tegelikult ette ennustada. Tagantjärele tarkusena võime aga ära tuua rahvaülestõuse esilekutsunud asjaolud. Alltoodud nimekiri ei pretendeeri lõplikule tõele, kuid sisaldab olulisi elemente, mis sundisid tuhandeid tuneeslasi, egiptlasi, liibüalasi, süürlasi, bahreinlasi ja teisi oma eluga riskides tänavatele tulema ja valitsuste tagasiastumist nõudma.

Miks araabia kevad juhtus?

Aastakümned diktaatorlust; inimesed ja rahvad ei olnud valitsemisse kaasatud; režiimide omavoli, milles julgeolekujõududest sai võimuperekondade käepikendus; ebaühtlane areng ja jõukuse jaotus, toiduainete hinnatõus; korruptsioon; avalike teenuste puudumine; era- ja ühiskondliku omandi segiajamine võimu ja riigijuhtide poolt; demograafiline surve  – rahvastiku kiire kasv, mis käib käsikäes võimaluste vähenemisega ehk töökohtade juurdeloomine ei vasta elanikkonna kasvu kiirusele, ebavõrdsus, tõrjutus ja alandused; inimõiguste rikkumised. Eeltoodule võib lisada ka välispoliitilise konteksti, kus väga erinevatel põhjustel leidus alati režiimidele diplomaatilise kaitse pakkujaid või finantseerijaid.

Nii Kesk-Aasia kui ka araabia riikide puhul on rahvusriigi kontseptsioon suhteliselt uus. Pingeid tekitav ning soosiv konkurents riikliku identiteedi ja alternatiivsete lojaalsusvõrgustike (klann, hõim, laiendatud perekond, piirkondlik ühtekuuluvustunne jne) vahel ei ole kindlasti lõppenud. See annab alust arvata, et teatud asjaolude kokkulangemisel võib eeldada sarnast poliitiliste arengute trajektoori. Autokraatsed poliitilised süsteemid või režiimid minetavad aja jooksul võime seesmiselt muutuda. Võimu eesmärgiks saab võimu hoidmine ning kinnistamine. Sõjavägi ja jõuametkonnad muutuvad sellises olukorras riigijuhi või perekonna võimu garanteerivateks organisatsioonideks. Lõpplahendus, nagu seda ikka ja jälle näha on olnud, on tõenäoliselt kas rahvarahutused, riigipööre, riigipöördekatse, võimu pärandumine perekonnasiseselt või siseringis. Vabatahtlikku võimust loobumist ei ole, sagedasti viib võimult vaid surm. Sellist käekirja oleme harjunud nägema araabia riikides juba ammu, praegu näeme seda üksüheselt toimimas ka Kesk-Aasias.

Kesk-Aasia riigid iseseisvusid tänaseks peaaegu 21 aastat tagasi. Regiooni iseseisvumisprotsess erines oluliselt näiteks Eesti, Läti ja Leedu omast ning seda võiks kirjeldada pigem vastumeelse reaktsioonina murrangulistele sündmustele ehk NSVLi lagunemisele, millest lihtsalt polnud pääsu. Iseseisvumine ja riigi teke olid seega möödapääsmatute asjaolude kokkulangemiste tulemus – reaktsioon väljastpoolt peale surutud sündmustele. Araabia riikide loomis-  ja tekkelugu on sagedasti, ehkki kindlasti mitte alati, sarnane. Ka selles piirkonnas loodi riigid pigem parema alternatiivi puudumisel ehk siis reaktsioonina mujal maailmas toimuvatele protsessidele. Paljude tänaste konfliktide ja probleemide põhjused peituvad aastakümnete taga. Riigipiirideks jäid koloniaalperioodil koloniaalriikide vahele tõmmatud kunstlikud jooned, mis ei vastanud kohalike rahvaste lingvistilisele, etnilisele ja religioossele jaotumisele. Tekkis ka monokultuurne põllumajandus, millele tänaseks on lisandunud või mille on asendanud ulatuslik sõltuvus toorainete ja maavarade müügist välismaistele tarbijatele. Väline sekkumine regiooni riikide tänase kuju saamisel toimus ka Kesk-Aasias – Stalini perioodil tõsteti regiooni administratiivpiire agaralt ümber, tänaseks on neist piiridest saanud rahvusvahelised piirid, mis ei vasta sageli etniliste ja keeleliste gruppide reaalsele jaotumisele. 

Institutsioonide nõrkus ja perekondade domineerimine

Oma perekonna ja klanni eest hoolitsemine on paljudes traditsioonilistes ühiskondades iseenesestmõistetav nähtus. See on ühendav joon nii Kesk-Aasia kui ka araabia riikide toimimispõhimõtete mõistmisel. Kõigepealt toidetakse suud, mis on kõige lähemal. Araabia kevade kontekstis ei vaja ilmselt perekondlikud hierarhiad pikka tutvustamist. Jeemeni eks-president Ali Abdullah Saleh ja tema poeg Ahmed ning muud lähisugulased, kes riigi relva- ja julgeolekujõude ning suurettevõtteid juhtisid; Süüria eksriigipea Hafez al-Assad pärandas võimu oma pojale Basharile, kes omakorda ümbritseb end nii julgeoleku kui ka rahateenimise eesmärgil lähisugulastega (juulis Damaskuses hukkunud julgeolekutegelane ja varasem sõjaväeluure juht Assef Shawkat oli presidendi õemees); Liibüa eksriigipea kolonel Gaddafi ning tema hukkunud või vangis istuvad pojad, samuti õemehest julgeolekuülem Senussi, hüüdnimega „lihunik“; Egiptuse ekspresident Mubarak koos oma kohtu all olevate poegade Alaa ja Gamaliga ning lõppeks Tuneesia kukutatud president Zein al-Abidine Ben Ali, tema tütar Nisrine ja tütremees Sakher al-Materi ning naine, kes kõik on riigivarguse ja korruptsiooni eest in absentia süüdi mõistetud, ei jäta ilmselt kahtlust, et araabia kevad juhtus riikides, mille valitsemisloogika oli üsna sarnane.

Perekondliku võimu loogika on kinnistumas ka Kesk-Aasias. Vaid Kõrgõzstanis on võim ja riigijuhid peale NSVLi kokkuvarisemist muutunud muul põhjusel kui riigijuhi surm (Türkmenbaši ehk türkmeeni rahva isa Nijazov suri 2006. aasta lõpus) ja kolmest korrast kahel mitte rahumeelselt. 2005. ja 2010. aastal toimunud võimuvahetustele eelnes ja järgnes vägivallalaine. Kõrgõzstanis on nepotistlik poliitiline kultuur sügavate juurtega. Riigi poliitiline ja majanduslik eliit on traditsiooniliselt koosnenud laiendatud perekonna liikmetest ja sugulastest, kelle positsioone garanteerib riigipea. Nii ametist tõugatud Askar Akajev kui ka Kurmanbek Bakijev tegutsesid sarnase käekirja järgi. Akajev võimaldas oma tütrele Bermet Akajevale parlamendikoha, diskvalifitseerides samas piirkonnas kandideerinud opositsioonijuhi kandidatuuri. Akajevi poeg Aidarile anti mõjukas positsioon riigi rahanduses ning samuti parlamendiliikme positsioon. 2005. a võimult tõugatud Akajevi klanni kontrolli all oli väidetavalt terve majandusimpeerium, mille komponentideks olid suurim kullakaevandus riigis, suhkru-, alkoholi- ja tsemenditootmine, suuremad ajalehed ning telekanalid, kaubanduskeskused, restoranid ja ööklubid ning isegi üks Iiri pubi. Akajevi võimult tõuganud Bakijevi poeg Maksim määrati riikliku majandusagentuuri juhiks ja teda peeti riigi kõige mõjukamaks ning rikkamaks isikuks. Mõlemal juhul põgenesid riigipeade perekonnad võimuvahetuste ajal ning on antud kohtusse ja kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavateks.

Usbekistanis toimuv on üsna sarnane. President Karimov, kes ise võimul juba 1990. aastast, on teinud riigist enda ja perekonna äriimpeeriumi. Craig Murray, Suurbritannia ekssuursaadik Usbekistanis, nimetab riiki maailma üheks „totalitaarseimaks režiimiks“; riiki on nimetatud ka „suurimaks perekonnaettevõtteks maailmas“. Wikileaksist lekkinud info alusel kirjeldavad USA diplomaadid presidendi tütart Gulnara Karimovat kui „riigi kõige vihatumat inimest“, keda nähakse võimujanulise ja kasumiahnena ning inimesena, kes kasutab oma isa positsiooni rivaalide tõrjumiseks. Erinevate allikate hinnangud naise varale algavad ühest  ning lõpevad kolme miljardi USA dollariga. Presidendi tütre kontrolli all olev äridevõrgustik sisaldab riigi suurimat mobiilivõrgustikku, pankasid, taksofirmat, tsemenditootmist, reisibüroosid, gaasitarnelepinguid, meelelahutusasutusi, vääriskiviärisid jne. Karimovite perekonnale kuulub kinnisvara  nt Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Araabia Ühendemiraatides. 2005. aasta kevadel toimunud Andižani tapatalgud, kus valitsusväed mõrvasid erinevatel andmetel 400–1500 demonstranti, näitab, et president Karimov ei tagane oma võimu ja huvide kaitsel millegi eest. Andižani konflikt sai alguse ja eskaleerus 23 kohaliku ettevõtja ja ärimehe arreteerimise tõttu. President, tema perekond ja kohalik kuberner ei suutnud taluda kohalike ettevõtjate iseseisvust ning kohalike elanike toetust võimuperekonna huvide vastu seismisel.

USA diplomaatilised dokumendid 2010. aastast heidavad valgust ka Tadžikistanis aset leidvale „perekonnaärile.“ Dokumentides kirjeldatakse massiivset korruptsiooni ja riigivara omastamist isikliku rikastumise eesmärgil. Emomali Rahmoni (võimul 1992., presidendina 1994. aastast) perekonna kontrolli all on riigi suurim pank, alumiiniumitööstus TALCO ja hüdroenergia tootmine. Viimased kaks on ainsad tööstustoodangu eksportijad riigis. Raha liigub tehniliselt riigi omanduses olevatest ettevõtetest presidendi kontrolli all olevatesse offshore-firmadesse ja kaob siis sisuliselt riigieelarvesse jõudmata. Paljude suuremate ettevõtete juhid on presidendi hõimlased. 40% riigi SKTst moodustab tadžiki migranttööliste poolt koju saadetud raha. Riik kukub ÜRO inimarenguindeksis kiiremini kui ükski teine kunagise NSVLi osa. 2011. aastaks oli ta kukkunud 187 riigi arvestuses 127. kohale. Tadžiki võimuperekonna seadusest kõrgemal olekut on näha ka teedel ja tänavatel. Autod, mille numbrimärkides leidub kombinatsioon 7777 või 8888 politseikontrollile ei allu – neid nimetatakse „kuldseteks“ numbriteks ja need kuuluvad eksklusiivselt presidendi laiendatud suguvõsa liikmetele. 

Kasahstani kohta öeldakse poolnaljatamisi, et see on riik, mille maapõues on terve Mendelejevi tabel. Mitmete näitajate poolest, eriti majanduse osas, ongi riik regiooni tugevaim. Kasahstan on võrreldes teiste regiooni riikidega teinud tohutuid pingutusi oma rahvusvahelise staatuse ja imidži parandamiseks. Vahendeid kokku ei hoita – riigi reklaame, president Nazarbajevi Euraasia ja kultuuridevahelise tolerantsi ideid reklaamitakse ülemaailmsetes meediakanalites. Kasahstani valitsus palkas muuhulgas Briti ekspeaministri Tony Blairi oma nõunikuks ning rahvusvahelise tasandi apologeediks. Isegi USAs Washingtonis asuvad mõttekojad ja uurimisinstituudid toodavad Kasahstani valitsuse rahade eest riiki ülistavaid kirjutisi. Aeg-ajalt sahistatakse, et Kasahstani esindajad on isegi USA Kongressis suutnud erinevate lobby-firmade vahendusel kongressiliikmete soosingut osta. Poliitika toimimise sisu Kasahstanis kohapeal sellised sammud paraku oluliselt muutnud ei ole. Praegu juba 70. aastates Kasahstani president Nazarbajev on võimul alates 24. aprillist 1990. Sündinud ja täiskasvanuks on saanud terve põlvkond inimesi, kes muud riigijuhti ei olegi näinud. Parlament koosnes ja koosneb ikka ainult Nazarbajevi lojalistidest. Meest nimetatakse ultimate oligarh’iks ja tema varade väärtust hinnatakse miljardites dollarites. Kasahstan on tänaseks jõudnud maailma riikide esikahekümnesse, kelle superrikkad maksude vältimiseks oma vara riigist välja kandivad. Nii on jõukate kasahhide poolt riigist välja viidud ja off-shore arvetele pandud hinnanguliselt 138 miljardit USA dollarit ehk rohkem kui neljakordne 2012. aasta riigieelarve. Lootus, et riigis loodav jõukus vaesuses elavate ühiskondlike gruppideni jõuaks ja tekiks poliitiline kaasatus, on ilmselt ülepaisutatud. Ülirikaste hulka kuuluvad on praktiliselt kõik Nazarbajevi lähikondlased ja sugulased. Riigi rikkaimate inimese seast leiame presidendi tütre ja tema abikaasa ning ka lapselapse, kellede varade väärtus küünib mitme miljardi dollarini. Presidendi tütar ja tema kaasa on lähedalt seotud ka riigijuhtimisega. Mõlemal on olnud terve nimekiri ametlikke positsioone. Võim ja rikkus toovad aeg-ajalt kaasa ka musta pesu pesemist. Mõned aastad tagasi puhkes glamuurne skandaal USAs, kui Nazarbajevi eksväimees Alijev, kes oli muuhulgas olnud ametis nii maksuameti juhina, asevälisministrina kui luurejuhina, nõudis riigilt kohtute kaudu sisse kahe miljardi dollari eest vara, mis peretüli järgselt talt konfiskeeritud oli. 

Türkmenistani ekspresidendi Nijazovi vara hinnati kolme miljardi dollari suuruseks. Sellest suuremat osa hoiti väidetavalt Deutsche Banki hallatavates fondides. Uue, 2006. aasta lõpust ametis oleva riigijuhi Gurbangulõ Berdõmuhhamedovi  varanduslik seis ei ole selge, ehkki mõningaid vihjeid selle kohta on. Küll aga näitavad kõik märgid, et maailma suuruselt neljandaid gaasivarusid omava riigi president on koondanud enda ümber ainuvõimu ja toodab aktiivselt uut isikukultust. Türkmenistanis järgnes president Nijazovi surmale 2006. aastal kiire ametliku võimupärija ehk parlamendispiikri arreteerimine ning seadusemuudatuste läbisurumine, millega välistati välismaal elanud inimeste kandideerimine. Sõjaväe kuulekuse saavutamiseks arreteeriti ka toonane kaitseminister. Kuue võimul oldud aasta jooksul on mees vallandanud viis gaasitööstuse ministrit – kõik ebakompetentsuse tõttu. Meest võib näha rallivõistlusi võitmas, poest leiab tema raamatuid, mille teemad ulatuvad kokandusest hobusekasvatuseni. Eelmise aasta lõpul lubas Berdõmuhhamedov kirjutada uue spirituaalse käsiraamatu türkmeenidele, mis asendaks Nijazovi kuulsat „Ruhnamat“. Tänavu aprillis saabus Berdõmuhhamedov võidusõidule maailma ühe kiireima tänavasõiduks lubatud auto Bugatti Veyroni roolis. Sellise auto hind on ca kaks miljonit dollarit. Ka on presidendi omanduses Kaspia merel asuv jaht, mille väärtuseks peetakse ca 50 miljonit dollarit.

Viimased kaks aastakümmet on näidanud, et ka Kesk-Aasia riikides muutuvad riigi ja riigijuhi huvid aja jooksul teineteisest eraldamatuks. Võimuperekondade rikkuse allikad on tihti samad, mis n-ö araabia kevade riikides. Nendeks on telekomid, riigihanked ja tellimused, litsentsid, ekspordimonopolid, privatiseerimised, maavarade kasutusload ja kaevandusõigused, pangandus- ja valuutavahetuse litsentsid jne. Tüüpiline on varade paigutamine kindlatesse ja stabiilsetesse piirkondadesse kas Euroopas või ka Pärsia lahe riikides ning kodumaiste investeeringute tegemise vältimine.

Arvukad vaesed ja loetud ülirikkaid

Astana klaasi ja grandioossete arhitektuuriüllitiste ja Almatõ glamuursete brändipoodide ning Mercedeste hordide taustal ei maksa unustada tohutut vaesust, sotsiaalprobleeme ja perspektiivitust, mille all miljonid Kesk-Aasia elanikud igapäevaselt kannatavad. Traditsioonilise stabiilsuse allika, ulatusliku keskklassi teket ei ole näha üheski regiooni riigis.

Regiooni riikide majanduslik nõrkus väljendub ekspordiartiklite vähesuses. Tootvat ning teaduspõhist tööstusharu, mis oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, regioonis praktiliselt ei eksisteeri. Kõikvõimalikud eraettevõtlusega tegelemist takistavad bürokraatlikud takistused ja korruptsioon ei lase tavainimesel ettevõtlikkust realiseerida. Üle neljakümne protsendi kõikidest Kesk-Aasia elanikest elab allpool ametlikku vaesuspiiri. Tadžikistanis on see number koguni kaheksakümmend protsenti.

Araabia kevade sündmuste üheks mootoriks oli toiduainete hinnatõus, mis käis käsikäes tööpuudusega. Vaadeldes samas kontekstis Kesk-Aasiat, näeme, et olukord on sarnane. Tarbekaupade, mh toiduainete hinnainflatsioon Kesk-Aasia riikides on väga kõrge. 2011. aastal kasvasid esmaste kaupade hinnad Kasahstanis 8,3%, Kõrgõzstanis 16,6%, Tadžikistanis 12,4%, Türkmenistanis 5,8% ja Usbekistanis 12,8%. 

Ease of Doing Businessi indeks, mis mõõdab 183 riiki äritegemise lihtsuse, protseduuride järgimise, õiguskaitse, omandikaitse, piiriülese kaubanduse lihtsuse jne seisukohalt, seab Kesk-Aasia riigid (v.a Kasahstan, mis asub 47. kohal) väga nõrka gruppi: Usbekistan asub 166. kohal, Tadžikistan 146., Kõrgõzstan 70. kohal. Türkmenistan on üks väheseid riike maailmas, mille kohta ei ole olnud isegi võimalik mõõta. Võrdluseks: Süüria asub 134. kohal, Egiptus 110. ja Jeemen 99. kohal, erandiks on Tuneesia igati korraliku 44. kohaga. Liibüa kohta ei ole olnud võimalik mõõta.   

CPI (Corruption Perception Index) ehk korruptsiooniindeks, mis mõõdab 182 maailma riigi korruptiivsuse taset, asetab Kesk-Aasia riigid järgnevalt: Kasahstan 120., Tadžikistan 152., Kõrgõzstan 164., Usbekistan 177. ning Türkmenistan 177. kohal.

Võrdluseks araabia kevade riigid: Egiptus on 112., Süüria 129., Jeemen 164. ja Liibüa 168. kohal.

Ülaltoodud andmed ei kata kindlasti kõiki valdkondi, kuid lisades võrrandisse elanikkonna kiire kasvu komponendi (Jeemen 2,7–3% aastas, Egiptus 2%, Liibüa 2,06%, Usbekistan 2,7% 2011. aastal, Tadžikistan 1,9% 2011. aastal), näeme, et võimaluste piiratus, hinnatõusud, korruptsioon ja elanikkonna kasv on nii Kesk-Aasias kui araabia riikides võrreldavad. 

Mida toob kaasa opositsiooni kõrvalejätmine valitsemisest?

Viga, mis araabia riikides tehti (ja tehakse), oli see, et mõõdukad islamistid ja potentsiaalne ilmalik opositsioon koos nende poliitilise agendaga suruti põranda alla. Põranda all radikaliseerumine on tõenäoline ka Kesk-Aasias, seda eriti vaesemate riikide puhul, kelle võimekus elanikkonda hüvedega poputada ning lihtsalt kinni maksta on madalam. See puudutab eriti otseselt Usbekistani, Tadžikistani ning Kõrgõzstani. Selline tendents on ilmne araabia riikides. Saudid, omaanlased ja jõukad Pärsia lahe äärsed riigid on tänaseni oma vägagi iganenud ja praktiliselt igasugust lihtinimese poliitilist tegevust välistavat poliitilist süsteemi suutnud säilitada, kuna naftatuludel ning välisinvesteeringutel põhineva riigieelarve abil on võimalik elanikkonda lihtsustatult öeldes lihtsalt ära osta. Erandiks on siin ehk vaid 2011. aastal rahutuste keerisesse sattunud Bahrein. Radikalismi, äärmusluse ning laiema rahulolematuse levikuks on kõige soodsam pinnas ikkagi vaesus, mis on kombineeritud vabaduste puudumisega. Vaadates allolevaid hinnanguid erinevatele vabadustele näeme taas suurt sarnasust Kesk-Aasia ning araabia kevade riikide vahel.

Freedom House mõõdab inimeste vabadusi kokku 205 riigis või territooriumil. Freedom House’i hinnangul on: Kasahstan mittevaba, Tadžikistan mittevaba, Kõrgõzstan osaliselt vaba, Usbekistan mittevaba, Türkmenistan mittevaba.

Ja samas: Egiptus – mittevaba, Liibüa – mittevaba, Süüria – mittevaba, Jeemen – mittevaba, Bahrein – mittevaba.

Reporters Without Bordersi koostatud pressivabaduse indeks, mis 2011.-2012. aastal mõõtis ajakirjanduse vabadust 179 riigis, annab meile vaadeldavate riikide osas järgnevad kohad: Kõrgõzstan 109., Tadžikistan 123., Kasahstan 154., Usbekistan 157. ning Türkmenistan 177. Võrdluseks araabia kevade riigid Liibüa, mis „saavutas“ 156. koha, järgnevad Egiptus 166. kohaga, Jeemen on 171., Bahrein 173. ning Süüria 176.

Meenub osalemine ühel Kesk-Aasia opositsioonijuhtide üritusel Londonis kuus või seitse aastat tagasi. Üritus iseloomustas regioonis toimuvat hästi. Å ikkides ülikondades, kalliste käekelladega ja suurte sõrmustega mehed arutlesid (vahel üsnagi emotsionaalselt) selle üle, kui mädanenud on nende kodumaade valitsemine ja milline ebaõiglus seal valitseb. Praktiliselt kogu diskussioon käis selle ümber, kes ja mismoodi nafta- ja gaasiraha kontrolliks, kui nad ise võimul oleksid. Erinev ideoloogia ning alternatiivne maailmavaade ei näinud hetkekski poliitilise diskursuse osana. Ühesõnaga – opositsioon soovib asendada eksisteerivad võimurid iseendaga, kuid ei suuda välja tulla millegi erinevaga, mis puudutab poliitilise elu sisu. Sama tendentsi võib märgata riikides, kus nn araabia kevade järelmina riigivõim vahetunud on. Araabia kevade järgse poliitilise aktiviseerumise tulemuseks on arvukalt uusi,  religioossel baasil tekkinud parteisid, mis kunagi reaalselt võimul ei ole olnud ning kel on seni puudunud võimalus oma ideid päevapoliitilisel tasandil teostada. Selliste parteide ettevalmistus ja kompetents riigijuhtimiseks on juba definitsioonijärgselt puudulik ja ei saagi teistsugune olla. Samuti puudub sellises olukorras olevatel riikidel ka poliitiliselt sõltumatu riigiametnike klass, mis suudaks iseseisvalt ja kompetentsipõhiselt otsuseid teha. Institutsioonid ja bürokraatlik hierarhia, mis on üles ehitatud lojaalsusele ja/või sugulussidemetele, on nõrgad. Kesk-Aasia riikides on sarnane olukord tekkinud juba paari aastakümnega.

Regionaalsed probleemid ja koostöövõimetus

Kesk-Aasia riigid, nagu ka paljud araabia riigid, ei ole suutelised omavahel konstruktiivset koostööd tegema. Enamiku tüliküsimuste keskpunktiks näib olevat Usbekistan, kus president Karimovi karmi käe all on osatud kõikvõimalikel erinevatel põhjustel konflikti minna kõigi naabritega. Sagedasti on probleemide põhjuseks arvestatava suurusega usbeki kogukonnad, mis asuvad väljaspool Usbekistani territooriumit, ning dispuudid vee- ning gaasivarude jagamisega (Amudarja ja Sõrdarja vee jagamine, Türkmenistani gaasi müük Usbekistani kaudu Tadžikistani, Kõrgõzstani lõunaosa etniline konflikt) seotud küsimused. Piiriületuse keerukus inimestele ja piiriformaalsused transiitkaupadele pärsivad tõsiselt regiooni majandusarengut, isegi sama etnilise grupi piirialade elanike liikumisele on pandud tõsised piirangud – seda nii rahalises kui ajalises plaanis. Euroopas sellised sündmused tavaliselt uudisekünnist ei ületa, kuid näiteks alles juuli keskel toimus usbeki ja kirgiisi piirivalvurite vahel inimelusid nõudnud tulevahetus. Harvad pole ka süüdistused teineteise poliitikasse sekkumise üle – Türkmenistani eksdiktaator Nijazov süüdistas Usbekistani suisa atentaadikatse tegemises. Probleeme jagub ka maavarade, eriti gaasivarude omandi küsimuses – selles, mis kuhu poole piiri jääb, ei ole paari iseseisvumisele järgnenud aastakümne jooksul suudetud kokku leppida. Tänaseks on regioonis välja kujunenud ka regionaalne rivaliteet kahe „raskekaallase“ ehk suurema ja majanduslikult võimekama riigi – Kasahstani ja Usbekistani vahel. 

Venemaa ja Hiina roll strateegiliselt olulises regioonis

Venemaa ja Hiina mõju kasv regioonis kindlasti demokraatlikke arenguid ei soosi. Võib öelda, et on tekkinud omalaadne sümbioos ehk „kuldne kolmnurk“ kolme erinevate huvidega osapoole vahel, kus kõik komponendid toetavad teineteist. Venemaal on tipptasemel relvastust ja maavarasid, mida vajab Hiina. Hiinal on finantsvõimekus ning tarbekaubad, mida vajab Venemaa. Kesk-Aasia riikidel on arvestatavad gaasi- ja naftavarud, mida soovivad kas vahendada või osta nii Venemaa kui ka Hiina. Nii Hiina kui Venemaa võimaldavad Kesk-Aasia autokraatidel võimul püsida, pakkudes vajadusel relvastust ja diplomaatilist tuge. Kõik kolm osapoolt moodustavad diplomaatilise ühisrinde, seistes vastu püüdlustele siseriiklikult valitsemiskorraldust muuta, ning pelgavad Lääne, eriti aga USA domineerimist maailmas. Ühiseid huve ja muresid püütakse lahendada erinevates formaatides nii kahepoolselt kui ka kollektiivselt. Viimase eesmärgi saavutamiseks on loodud SKO (Shanghai Koostööorganisatsioon), mille liikmeteks on antud hetkel Hiina ja Venemaa kõrval veel Kõrgõzstan, Kasahstan, Usbekistan ning Tadžikistan. Tulles tagasi araabia maailma tabanud murranguliste pöörete juurde, ei jäta Shanghai Koostööorganisatsiooni liikmete poolt tehtud jõulised avaldused käesoleva aasta juunis kahtlust, et araabia kevad ja selle mõju on kõigil liikmetel hinge peal. Diplomaatilise ringkaitse üheks osaks on ka praegu ÜRO Julgeolekunõukogu lõhestav püüd kaitsta Süüria režiimi ning al-Assadit riigipeana, samuti Iraani valitsust. Pekingis toimunud SKO tippkohtumisel võeti vastu kommünikee, kus kritiseeriti teravalt „väljastpoolt pealesurutud“ võimuvahetusi Lähis-Idas. Selge, et muudatusi ei soovita ka kodus. Naaberriikide reaktsioon eriti Kõrgõzstani nn tulpide revolutsioonile 2005. aastal, mil võimult tõugati president Akajev, oli valuline – kindlasti tõmbasid naaberriikide juhid paralleele Kõrgõzstanis toimuva ja enda kodumaise olukorra vahel. Loomulikult süüdistati Kõrgõzstanis toimuvas mitte ebakompetentset ja korrumpeerunud valitsemist,vaid lääneriikide poolt toetatud ning ohtlikke ideid levitavaid valitsusväliseid organisatsioone. Nende tegevust teistes piirkonna riikides raskendati märgatavalt.

Venemaa mängib regioonis üha rohkem teist viiulit – seda eriti majandusvaldkonnas. Finantskriisi algusest 2008. aastal on Hiina tõrjunud Venemaa Kesk-Aasia riikide suurima kaubanduspartneri positsioonilt. Isegi regiooni väikseima riigi Kõrgõzstani ja Hiina aastane kaubavahetus küünib kahe  miljardi dollarini, rääkimata suurematest riikidest. Eelmise aasta kaubavahetus Kasahstani ja Hiina vahel ulatus 26 miljardini. Seda plaanitakse paari järgneva aasta jooksul tõsta 40 miljardini. Kasahstanist on saanud Hiina välisinvesteeringute üks peamisi sihtkohti. Hiina ettevõtete omanduses on juba umbes kolmandik kogu Kasahstani energiavarudest-maardlatest. Näib, et Hiina üritab oma suhete baasi Kesk-Aasia riikidega laiendada ka nn soft-power sfääris ehk siis mitte ainult majanduslikult, vaid ka teisi meetodeid kasutades. Sel suvel pakkus Hiina Kesk-Aasia SKO liikmesriikide üliõpilastele 30 000 valitsuse poolt sponsoreeritud stipendiumit ning lubas välja õpetada 1000 Konfutsiuse instituudi õpetajat. Pekingi ja teiste Hiina suurlinnade ülikoolid on juba enne sellel aastal tehtud stipendiumipakkumisi olnud Kesk-Aasia, eriti kasahhi üliõpilaste regionaalseks magnetiks. Juba eelmise kümnendi lõpul oli Hiinas haridust omandamas peaaegu kümme tuhat noort kasahhi. 2009. aastal avati Hiina–Kesk-Aasia gaasitrass, mille kaudu liigub Türkmenistani gaas ida suunas. Sama trassi hakkab gaasiga varustama Usbekistan. Hiina suutis Kesk-Aasia tarnijatelt välja kaubelda väga soodsate hindadega pikaajalised lepingud, millele viidates soovib nüüd saada samu hindu ka Vene Gazpromilt. Naftajuhtmed, mis ühendavad regiooni Hiina idaranniku suurlinnadega, eksisteerivad juba 2005. aastast.

Hiina on regiooni autoritaarsete valitsejate suurim finantseerija, olles laenanud kümneid miljardeid dollareid infrastruktuuri arendamiseks, finantskriisi mõjude pehmendamiseks jne. Regiooni vaeseima riigi Tadžikistani võlg Hiina ees läheneb kriitilisele piirile, kuna tervelt 40% riigi 2,1 miljardi dollari suurusest välisvõlast võlgnetakse Export-Import Bank of Chinale. Kui kõik viimased lepingud Hiina ja Tadžikistani vahel jõustuvad, siis tõuseb Hiina osa tadžikkide välisvõlas 70%-ni. Kindlasti ei ole Hiina huvides näha muutusi Kesk-Aasia riikide valitsemises – praegune formaat sobib Pekingile hästi.

Kas Venemaa kopeeriks oma praegust käitumist Süüria ja Iraani režiimide diplomaatilisel kaitsel ka Kesk-Aasias? Tõenäoliselt. Venemaa on panustanud oma väheneva mõjuvõimu kaitsmisse  iga hinna eest. Tagasivalitud Putin on lubanud Euraasia temaatikaga aktiivsemalt tegelema hakata. Kesk-Aasia riikide liikumine demokraatlikul trajektooril oleks Vene vaatevinklist kindlasti pigem Vene huvidele ohtlik kui soovitav. Ei pea ajaloos väga kaugele vaatama, et sellele kinnitust saada. Vene käitumine nii Balti riikide iseseisvumise ja läänelike demokraatiapüüdluste puhul, hilisem Venemaa mure Ukraina liigselt demokraatlikuks ja läänemeelseks muutumise üle ning Vene-Gruusia sõda on näited sellest, et demokraatlikke muudatusi oma naabruses võetakse ohuna. 

Meenutuseks ka Venemaa reaktsioon 2010. aasta uuele Kõrgõzstani konstitutsioonile, mis järgnes president Bakijevi võimult eemaldamisele. Vene toonane president Medvedev nimetas presidentaalse süsteemi kaotamist ja parlamentaarse demokraatia juurutamise ideed „katastroofiliseks“.  Pisut üldistatult võibki öelda, et alates 2005. aastast Usbekistanis toimunud Andižani massimõrvast on Venemaa poliitika üks nurgakividest regioonis järjekordse tulpide, rooside või oranži revolutsiooni ärahoidmine ning lääneriikide mõju kasvu takistamine. Võib-olla on Venemaa poliitika sümptomiks kestvad piiritülid Kaspia mere piirkonna maavararikaste riikide, eriti Türkmenistani ja Aserbaidžaani vahel, mis teenivad tegelikult Venemaa huve? Kuni ei suudeta kokku leppida mere all olevate maardlate kasutuselevõtus, ei ole võimalik täisvõimsusel edasi liikuda Vene territooriumit välistava Nabucco naftajuhtme projektiga. Kestvalt problemaatilised suhted võimaldavad Vene energiamonopolil rahulikult mängu erinevaid osapooli teineteise vastu välja mängida. Põhimõtteliselt võib sama tendentsi näha Venemaa ja Lähis-Ida regiooni riikidevahelistes suhetes. Vaatamata araabia riikide üldisele heakskiidule näiteks Gaddafi või Assadi vastu karmimat suhtumist üles näidata, seisis Vene pool mõlemal juhul sellele vastu. Mõlema riigi puhul oli tegu ka Venemaale regionaalselt oluliste majanduspartneritega, muuhulgas suurte relvastuseostjatega. Sarnases kontekstis võib käsitleda ka Vene poliitikat Iraani suunal. 

Euroopa ja USA – kas väärtused või huvid?

Kas Euroopa ja USA suudavad Kesk-Aasias ühendada väärtused ja huvid? Lähis-Ida sündmuste ja arengute näitel võib arvata, et mitte. Kui palju demokraatlikke reforme või läbipaistvust on Lääs, mis soovib vähendada oma gaasisõltuvust Venemaast, suuteline nõudma näiteks Türkmenistanilt? Türkmenistan on Venemaad vältiva Nabucco gaasitrassi võtmeriik – jäme ots on ja jääb teispool Kaspiat asuvate autokraatide kätte. Milline on lääneriikide, eriti USA bargaining position Karimoviga Afganistanist vägede väljatoomise üle läbirääkimisel? Üsna tõenäoline on, et läänelikud väärtused ja vabadused suhete sisuliseks osaks ei saa. Oma geopoliitiliste huvide nimel maksame seega kõrvalnähtusena kinni mitmed diktaatorid, nende kinnisvaraarendused Londonis, Pariisis ja New Yorgis ning kallid hobid. Strateegilised huvid tuuakse Kesk-Aasia riikide puhul väärtustele reeglina ohvriks, samuti nagu on seda aastakümnete jooksul tehtud Lähis-Idas. Euroopa ja USA poliitikavalikud Kesk-Aasia suunal ongi üsna piiratud – isolatsiooni surumine, sanktsioonid ja kriitika paraku efektiivselt toimida ei saa, Venemaa ja Hiina täidavad kogu tühja ruumi.

Kuhu edasi – äärmuslus ja terrorism?

Terrorism ja äärmuslus toituvad vaesusest ja perspektiivitusest. Elanikkonna tõrjumine riigivalitsemise juurest vägivalla ähvardusel, opositsiooni ahistamine ning lootusetus tuleviku suhtes toovad kaasa radikaalsete jõudude ja meetodite kasvu. Araabia riikide puhul ei ole terrorismiga seotus üllatuseks. Karta võib, et sarnaste arengute jätk Kesk-Aasias viib regiooni selgesse riskitsooni. Kesk-Aasial on olemas eeldused saamaks terrorivõrgustikele atraktiivseks tegevuspiirkonnaks ja kasvulavaks. Regioonis on aktiivselt tegutsemas mitmed terroriorganisatsioonid, muuhulgas IMU (Usbekistani islamiliikumine), ETIM (Ida-Turkestani islamiliikumine), radikaalne religioosne liikumine Hizb-ut-Tahrir ja ka Al-Qaeda. Usbekistani linnades Taškendis ja Buhharas on mitmel korral toime pandud enesetapurünnakuid. Käesoleva aasta juuli keskel mõisteti USAs 16 aastaks vangi Usbekistanist pärit mees, kes püüdis korraldada president Obamale atentaati. Mehe tegevust suunati süüdistuste kohaselt nii Usbekistanis kui ka Afganistanis ja Pakistanis aktiivselt tegutseva terroriorganisatsiooni IMU poolt. 

Riigivõimu nõrgenemine või lagunemine, millele eelneb režiimi vägivald ja rahvahulkade vaenulikkuse kasv „igaveste“ presidentide vastu, toob ilmselt automaatselt kaasa selliste organisatsioonide tegevuse aktiveerumise – mida nõrgem riigi kontroll oma territooriumi üle, seda lihtsam on tekkinud vaakumit täita. Näiteid pole vaja kaugelt otsida – Pakistani hõimualad, Afganistan, Somaalia, Jeemen ja Iraak on kõik selle nähtuse kinnitajateks. Murettekitavad ei ole ainult terrorivõrgustike kohalolek, vaid ka finantseerimisallikad. Afganistani Talibani seostamine narkokaubandusega on juba pikaajaline. Väidetavalt ulatuvad Talibani narkotulud sadadesse miljonitesse dollaritesse. Viimasel ajal on hakanud liikuma teated sellest, et Usbeki taustaga IMU on hakanud tegelema Afganistanist pärit narkootikumide transiidi korraldamisega läbi Kesk-Aasia Venemaale. Küsimus ei ole ainult narkootikumide veos – kui on suudetud tööle panna sissetöötatud narkoveokoridor (mis tähendab, et on olemas nii kinnimakstud piiri- ja tolliametnikud, politseinikud ning muud julgeolekuteenistuste töötajad, võib-olla isegi ministrid), siis tekib küsimus, mida selliseid kanaleid pidi üle riigipiiride veel vedada saaks. Kõige nõrgem lüli Afganistanist algavas narkoveoketis näib täna olevat Tadžikistan, kus narkovedude võimaldamises ja neile kaasaaitamises kahtlustatakse ka riigi kõrgeima juhtkonna liikmeid. Afganistani ja Tadžikistani piiril tabatud opiaatide kogused vähenesid 2001.–2009. aasta vahel 80%, kuid transiit suurenes samal perioodil vähemalt 50% võrra. Juulis saabusid Tadžikistanist uudised kõigepealt Gorno-Badakšani julgeolekuülema mõrvamisest ja seejärel veristest kokkupõrgetest kohaliku sõjapealiku ning riigi eliitüksuste vahel. Hukkunute ja haavatute arv neis kokkupõrgetes ulatub kümnetesse. Tüliküsimuseks oli väidetavalt katse kehtestada kontroll piirkonnas opereerivate salakaubavedajate üle. Teine oluline lüli narkoveoahelas on Usbekistan, millel on Afganistaniga kaks raudteeühenduspunkti ja arvestatav maismaapiir. Piltlikult öeldes asub Kesk-Aasia riikide territooriumil veel üks NDN (Northern Distribution Network) ehk põhja transiidikoridor.  30% kogu Afganistani narkotoodangust liigub läbi Kesk-Aasia. Juba praegu, ajal, mil nimetatud riikides valitseb suhteline stabiilsus, on kontroll riikide territooriumide üle nõrk. Julgeolekujõud kulutavad arvestatava osa oma ressurssidest poliitilise kontrolli teostamisele ja valitsevate režiimide kaitsele.

Not if, but when

Demokraatlikes riikides, kus toimivad normaalsed institutsioonid ja poliitiline debatt, ei järgne valitsusvahetusele ebastabiilsus ja kriis või veelgi hullem – kodusõda. Erimeelsused, pinged ja „poliitiline aur“ lastakse välja ajakirjanduses, parlamentides ja kui vaja, ka kohtutes. Autokraatsed ja juhikesksed riigivõimud, mida näeme Kesk-Aasias ning mida oleme harjunud nägema araabia riikides, on vastupidiselt demokraatlikele riikidele olukorras, kus võimuvahetusega kaasneb suure tõenäosusega kogu riigisüsteemi murenemine ja plahvatuslik võimuvõitluse kasv erinevate huvigruppide vahel. 

Perekondlik lähenemine võimule ja vabaduste puudumine Kesk-Aasias sarnaselt sellele, mida me oleme harjunud nägema Lähis-Idas, ei ole perspektiivis jätkusuutlik ja stabiilset valitsemist soosiv. Kõnealustel riikidel puuduvad funktsionaalsed võimu üleandmiseks vajalikud mehhanismid ja institutsioonid. Seetõttu võib eeldada, et on vaid aja küsimus, mil praeguste riigijuhtide võimult eemaldumine (ükskõik, millisel põhjusel) toob endaga kaasa olukorra kontrolli alt väljumise – kas rahvarahutused, äärmusluse kasvu või ka relvastatud konflikti. Kesk-Aasia puhul ei ole „kevad“ if, but when küsimus.