Eesti huvid ja võimalused Arktikas järgmisel kümnendil
Tõnis Idarand, Frank Jüris, Kristi Raik, Aimar Ventsel. RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2021
Põhjalik ülevaade alanud võidujooksust rahvuslikele huvidele põhjapoolusel ja selle ümber. Arktika on tähtis ning Eesti vajab Arktika strateegiat, programmi ja rahastust.
Seotud artiklid
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Gruusia demokraatia kinnikeeramine on jõudmas lõppfaasi
Valitsuse repressioonid oma rahva ja opositsiooni vastu on peale 2024. sügisel küsitavalt läbi viidud parlamendivalimisi aina tugevnenud. Eesmärk tundub olevat lõpetada riigis täielikult sõnavabadus ja suruda maha kõik jõud, kes ei mõtle täpselt nii nagu valitsus. Sellel teel on viimasel ajal olnud mitu olulist maamärki.
Ants Kiviselg: Mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Kauge ja kummaline Põhja-Korea
Kui USA president Bill Clinton kaalus 1994. aastal Põhja-Korea vastu sõjalist lööki, siis hoiatas Korea Vabariigis asuvate USA vägede ülem Gary Luck, et sellega kaasneks miljon hukkunut ja triljoni dollari mahus majanduslikku kahju. Kaalumiseks see jäigi. Põhja-Korea raketikatsetused ületavad siinmail viimasel ajal vaevalt uudiskünnist. Sealse režiimi segu eskalatsioonist ja diplomaatiast ning rahvusvaheline tegevus Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonide leevendamiseks ja karmistamiseks on nüüdseks tavapärane taustamüra.
Hübriidsetsessionism Bosnia ja Hertsegoviinas: Kremli jõuponnistused kannavad vilja?
Bosnia ja Hertsegoviina serblasest president Milorad Dodik mõisteti veebruaris aastaks ajaks vangi ning tal keelati kuueks aastaks poliitilistel ametikohtadel töötamine. Dodik tegutseb oma ametikohal hoolimata arreteerimismäärusest aga aktiivselt edasi. Kuidas mõjutab Bosnia poliitiline kriis julgeolekuolukorda ülejäänud Balkanil ja Euroopas ning mil moel saaks kriis laheneda?
Enamat kui süsteemne rivaal: Hiina kui ELi julgeoleku proovikivi
Euroopa Liidu sidemed Hiinaga jäävad tähtsuse poolest alla ainult transatlantilistele suhetele. Pikka aega keskendus EL Hiinale kui ühele peamisele kaubanduspartnerile ja sellega kaasnevatele majanduslikele võimalustele. Viimastel aastatel on ELi arusaam suhetest Hiinaga aga muutunud ning üha rohkem rõhutatakse süsteemsele rivaliteedile ja majandusjulgeolekule. Sellele vaatamata pöörab EL oma Hiina-poliitikas julgeolekuriskidele endiselt liiga vähe tähelepanu.
Tomas Jermalavičius: Leping karidel?
Igaüks, kes NATO-t tunneb, mõistab, et see allianss on nii poliitiline kui ka sõjaline. Niisiis määravad kaitsealliansi solidaarsust ja ühtsust ühevõrra poliitilised printsiibid ja otsused kui ka sõjaline võimsus. Vahetult pärast Trumpi fantaasiaid Gröönimaa ja Kanada annekteerimisest sattus Atlandi-ülene suhe Valge Maja roosiaias kõrgete tollimäärade karidele.