Kodanikud riigikaitses: Balti riikide vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid

Euroopa taasrelvastumine, mille vallandas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ja mida kiirendas Ameerika kahanev pühendumus maailmajao julgeolekule, tähendab kindlasti uusi ja rohkem relvasüsteeme, et kõrvaldada puudujääke üliolulistes valdkondades, nagu õhukaitse, luure ja pikamaa löögid. Kuid tõhus sõjaline võime sisaldab muidki koostisosi.

Venemaa sõja peamine õppetund on pidev vajadus suurearvulise isikkoosseisu järele: nii täitmaks traditsioonilisi sõjaväelisi rolle kui ka suure hulga mehitamata õhu- ja maapealsete sõidukite juhtimiseks, millest on kujunenud tänapäeva sõjapidamise iseloomulik tunnus. Ukraina mehitamata süsteemide üksuste isikkoosseisu üldarv võib väga erinevate hinnangute järgi ulatuda kuni üheksa protsendini Ukraina relvajõudude koguarvust. Venemaa mehitamata süsteemide üksustesse kuulub selle aasta lõpuks väidetavalt 165 000 inimest.

Venemaa sõja peamine õppetund on pidev vajadus suurearvulise isikkoosseisu järele.

NATO Euroopa liitlastel on tegevteenistuses umbes 1,9 miljonit meest ja naist, kuid viimastel aastatel on enamik neist siiski otsinud võimalusi oma vägede sõjaaja struktuuri suurendamiseks. Mõni on taaskehtestanud kohustusliku ajateenistuse või otsinud viise, kuidas muuta lühiajaline vabatahtlik teenistus noortele atraktiivsemaks. Teised plaanivad suurendada oma tegevväge või reservväge, mis tavaliselt koosneb endistest ajateenijatest ja lepingulistest sõduritest. Veel üks tee on olnud tsiviilisikute militaaroskuste koolitamise programmid, et nii potentsiaalsete sõjaaegsete värvatute arvu tõsta kui ka elanike vastupanuvõime kasvatamisele kaasa aidata.

Mõni riik on valinud suurema toetumise vabatahtlikele kaitseorganisatsioonidele. Neid organisatsioone, kuhu kuuluvad enamasti tsiviilisikud, kellelt oodatakse igal aastal teatud tasemel sõjalise väljaõppe läbimist ja sõjaväeliste rollide võtmist kriisi või sõja korral, leidub näiteks Taanis, Hollandis, Poolas, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Kõigis kolmes Balti riigis on samuti sellised struktuurid: Eesti Kaitseliit; Läti Maakaitse (Latvijas Republikas Zemessardze); ja Leedu Laskurliit (Lietuvos šaulių sąjunga).

Juured

Eesti Kaitseliit asutati 1918. aastal ja Leedu Laskurliit 1919. aastal Eesti ja Leedu vabadussõja ajal. Mõlemad aitasid kaasa rahvusidentiteedi ja -uhkuse arendamisele ning peegeldasid Balti riikide elanike otsustavust kindlustada ja kaitsta omariiklust. Nende tegevus kahe maailmasõja vahel ühiskonna kaitseküsimustes kaasatuse ning kultuuri- ja sporditegevuse edendamisel rajas hiljem aluse Balti metsavendade liikumistele, mis tegutsesid Nõukogude režiimi vastu 1944. aastast kuni 1950ndate keskpaigani.

Mõlemad organisatsioonid saadeti laiali 1940. aastal esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid taasasutati külma sõja lõpu eel – Laskurliit 1989. aastal ja Kaitseliit 1990. aastal. Nende töö rahvusliku ühtekuuluvuse ja vastupanu kasvatamisel andis märkimisväärse panuse Eesti ja Leedu iseseisvuse taastamisse. Leedus, esimeses Balti riigis, kes kuulutas end Nõukogude Liidust taasiseseisvunuks, hukkusid jaanuaris 1991 Nõukogude relvajõudude ja kohaliku elanikkonna vägivaldsetes vastasseisudes kaks Laskurliidu laskurit.

Läti Maakaitse asutati 1991. aastal, kuid sellegi juured ulatuvad vabatahtliku paramilitaarse organisatsioonini (Aizsargi), mis loodi Läti vabadussõja ajal. Maakaitse toetas Läti kasvavat vastupanuliikumist ja kaitses riiki sõjaliste ohtude eest: hoolimata Nõukogude Liidu lagunemisest 1991. aastal jäid Vene väed Baltimaade territooriumile kuni 1994. aastani, samal ajal kui kolm riiki alustasid oma iseseisvuse taastamist ilma relvajõududeta. Seega oli ühiskonna mobiliseerimine sõjaliseks kaitseks, relvastatud vastupanuks okupatsioonile ja kodanikuallumatuseks Balti vabatahtlike kaitseorganisatsioonide põhijoon olnud nende algusaegadest peale.

Ülesanded

Tänapäeval on Kaitseliidul, Maakaitsel ja Laskurliidul kolm selget ülesannet. Esimene ja tähtsaim on territoriaalkaitse, mis nõuab neilt vabatahtlike värbamist kohalikelt territooriumidelt ja nende alade kaitsmise eest vastutamist. Eestis ja Leedus vastavad need territooriumid enam-vähem maakondadele – Eestis viisteist ja Leedus kümme – ning Lätis viiele planeerimispiirkonnale. Nende ülesehituse kohalik fookus on mõeldud värbamise ja väljaõppe lihtsustamiseks ning julgeolekuohtudele kiire reageerimise tagamiseks. Sõjaajal alluksid vabatahtlikud üksused regulaarvägede juhtimis- ja kontrollistruktuuridele ning nende kaudu NATO-le.

Kuigi enamik vabatahtlikke teenib jalaväelastena, on paljudel oma sõjaline eriala, näiteks suurtükivägi, õhukaitse, meditsiin, logistika, vastuvõtva riigi toetus, mehitamata õhusõidukite operatsioonid, otsingu- ja päästeoperatsioonid ning küberkaitse. Erinevalt regulaarvägedest ei oodata, et vabatahtlikud üksused osaleksid välismaal teiste NATO liitlaste kaitsel, ehkki üksikud vabatahtlikud käivad aeg-ajalt rahvusvahelistel kriisireageerimise operatsioonidel.

Balti riikide vabatahtlike kaitseorganisatsioonide teine ülesanne on osaleda siseriiklikus kriisile reageerimises. Kolmes riigis on see erinevalt sätestatud, kuid üldiselt on Kaitseliit, Maakaitse ja Laskurliit kohustatud osalema reageerimises alla sõjalise läve jäävatele julgeolekuohtude ja loodusõnnetuste korral, nagu näiteks üleujutused ja metsatulekahjud, ning osutama tsiviilvõimudele muud tüüpi sõjalist abi. Näiteks toetas Kaitseliit Eesti politseid energiataristu turvamisel 2025. aastal Balti riikide BRELLi elektrivõrgust desünkroniseerimise ajal, samas kui Laskurliit kontrollis piiripunktides reisijaid ja jõustas karantiinireegleid COVID-19 pandeemia ajal.

Sõjaajal alluksid vabatahtlikud üksused regulaarvägede juhtimis- ja kontrollistruktuuridele ning nende kaudu NATO-le.

Maakaitse täidab märkimisväärselt ulatuslikke sisejulgeoleku ülesandeid, kaasa arvatud mõned õiguskaitse valdkonda kuuluvad. Näiteks aitasid Maakaitse liikmed korraldada vaktsineerimist COVID-19 pandeemia ajal ning on tegutsenud koos piirivalvega, et takistada migrantidel üle Valgevene piiri tulla. Nad on isegi abistanud politseid organiseeritud kuritegevusega võitlemisel.

Eesti Kaitseliidu, Läti Maakaitse ja Leedu Laskurliidu kolmas ülesanne on abstraktsem ja puudutab nende pingutusi kaasata kodanikuühiskonda sõjalisse ja terviklikku kaitsesse, edendada kaitsetahet ning valmistuda sissisõjaks ja muudeks vastupanuvormideks, mis okupatsiooni korral kolmes riigis eeldatavasti tekivad. Osaliselt saavutatakse see niisuguste isikuomaduste edendamise kaudu, nagu patriotism, autunne, kollektiivne vastutus, kohusetunne, rahvuskultuuri austamine ja tervislike eluviiside poole püüdlemine.

Eestis täidavad seda rolli ka kolm Kaitseliidu allorganisatsiooni: Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred. Leedus pakub Laskurliit 9. klassi õpilastele kohustuslikku kodaniku- ja riigikaitsekursust ning juhib 5000-liikmelist noorte laskurite (alla 18aastaste) kontingenti. Samuti on nad korraldanud kampaaniaid suurendamaks vastupanuvõimet hübriidohtude suhtes, sealhulgas kampaaniaid, mis on suunatud välisleedulaste kogukondadele, kellest võivad saada pahatahtliku valeinfo ohvrid.

Venemaa

Venemaa ebaseaduslik Krimmi annekteerimine ja sekkumine Donbassis 2014. aastal ning täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal on kaasa toonud kaks peamist tagajärge. Esiteks on kasvanud Balti riikide elanike valmisolek kaitses osaleda, mis tähendab rohkem vabatahtlikke Kaitseliidu, Maakaitse ja Laskurliidu jaoks. Teiseks on kolme riigi kesksed riigikaitselised asutused hakanud tõsisemalt kaaluma, kuidas saaks neid organisatsioone paremini integreerida Venemaa sõjalisele ohule vastu seismiseks vajalikku tugevasse riigikaitse korraldusse.

Koos laienemisega on paika pandud kõigi kolme organisatsiooni sõjaaegsed rollid ja integratsioon regulaarväe struktuuridega ning seda sagedamini harjutatud.

Kaitseliitu kuulub praegu kõigi aegade suurim arv liikmeid – 18 000, millele lisandub kolmes allorganisatsioonis veel 7000 liiget. Maakaitse on paisunud 10 000 liikmeni, samas kui Laskurliidu liikmete arv tõusis 5200-lt aastal 2020 peaaegu 9000ni 2023. aasta lõpuks. Balti riigid eeldavad, et need arvud kasvavad veelgi: Eesti riigikaitsekava nõuab Kaitseliidu jätkusuutlikku laienemist 30 000 liikmeni, Maakaitse peab jõudma umbes 12 000ni, et saavutada Läti seatud rahuaegsete relvajõudude suuruse eesmärk, samal ajal kui Laskurliit näeb oma ridades ette vähemalt 50 000 liiget aastaks 2035. Koos laienemisega on paika pandud kõigi kolme organisatsiooni sõjaaegsed rollid ja integratsioon regulaarväe struktuuridega ning seda sagedamini harjutatud.

Samuti on nende ülesandeid kohandatud, et need vastaksid paremini praegustele vajadustele. Maakaitse rolli on ulatuslikult reguleeritud, asetades suuremat rõhku sõjalisele küljele siseriiklike kohustuste arvelt. Maakaitset ja Laskurliitu on kasutatud ka kaitseinnovatsioonist tulenevate kontseptsioonide katsetamisel, aidates ületada lõhet tehnoloogiaarenduse ja sõjaliste operatsioonide vajaduste vahel. See tehnoloogia mitmekesistamine on hõlmanud kübervaldkonda (nii Kaitseliidul, Maakaitsel kui ka Laskurliidul on oma küberkaitseüksused), elektroonilist sõjapidamist ja viimasel ajal ka mehitamata õhusüsteeme.

Puudujäägid

Need arengud ja sellega kaasnev kasvanud rahastamine ning tähelepanu Balti vabatahtlikele kaitseorganisatsioonidele on teretulnud: eelkõige seetõttu, et suure osa külma sõja järgsest ajast kannatasid nad piiratud ressursside ning vananenud relvade ja varustuse all. Pealegi ilmutasid regulaarväed sageli skeptilist suhtumist oma vabatahtlikest ametivendadesse. See oli – vähemalt külma sõja järgse perioodi alguses – osaliselt õigustatud, kuna vabatahtlikel organisatsioonidel oli mõnikord raskusi distsipliiniprobleemide ning lääne sõjalise kultuuri ja väljaõppe standardite kehtestamisega üksustes, mille liikmed olid kokku puutunud vaid Nõukogude sõjaväe tavadega.

Tänaseni kogevad need kolm organisatsiooni teatavat ebaühtlust oma liikmete pühendumuses väljaõppe nõuete täitmisele, samal ajal kui instruktorite ja väljaõppetaristu (näiteks lasketiirude) puudusest tulenevad probleemid on kiire laienemise tõttu süvenenud. Säärased probleemid on peamiselt vabatahtlikest koosnevates organisatsioonides ehk vältimatud, kuid motivatsioon on üldiselt hea, eriti kuna varustuse puudujääkidega tegeldakse ja rollid on paika saanud.

Liitlased ja partnerid võiksid kaaluda, kas neilegi võiks samalaadsete organisatsioonide loomisest kasu tõusta.

Üldisemalt on vabatahtlike organisatsioonide sügavad ajaloolised juured ja nende panus Balti riikide iseseisvuse taastamisse mõnikord viinud selleni, et nad olid regulaarväe – ja tegelikult ka riiklikest – struktuuridest üsna eraldatud. Ühel kurikuulsal juhul pärast 1992. aasta parlamendivalimisi rajas Leedu Vabariigi vabatahtlik riigikaitseteenistus (Savanoriška krašto apsaugos tarnyba), mis oli Laskurliiduga paralleelne organisatsioon, metsa laagri ja kuulutas relvastatud vastupanu kõigile poliitilistele institutsioonidele, keda peeti Nõukogude okupatsioonirežiimi kaasajooksikuteks. Olukord lahendati kiiresti, kuid riigikaitseteenistus, mida arvati seisvat parempoolsetele poliitilistele jõududele liiga lähedal, neutraliseeriti ja viidi sõjaväe juhtkonna täieliku kontrolli alla.

Tänasel päeval oleks selline sündmus vaevu mõeldav, kuna Eesti Kaitseliit, Läti Maakaitse ja Leedu Laskurliit on kaitsestruktuuridesse märksa tihedamalt integreeritud ja keskenduvad ühise välisohuga tegelemisele. Need organisatsioonid pakuvad riigikaitseks mõistlikult odavat väljaõppinud kaadrit. Kohalike olude tundmine ja sügavad sidemed teiste kohalike asutustega muudavad nad väga võimeliseks esimesena reageerima mis tahes ootamatus olukorras. Ja nad pakuvad tugevat sidet kaitseväe ja kodanikuühiskonna vahel, mille ümber saab üles ehitada kolme riigi tervikliku ehk totaalkaitsepoliitika. Liitlased ja partnerid võiksid kaaluda, kas neilegi võiks samalaadsete organisatsioonide loomisest kasu tõusta.