Sillad üle ookeanide

Küsimus pole enam selles, kas Atlandi-ülese ning India ja Vaikse ookeani piirkonna vahel on strateegiline seos, vaid kuidas ja millistel tingimustel saab nende vahele luua alalist institutsionaalset ühendust. Pea iga kord on sääraseid sidemeid vaadeldud läbi USA ja tema suure strateegia prisma. Sel põhjusel on side eeskätt rajanenud ameeriklaste ohutajul ning selle teostuseks on vajalikuks peetud ameeriklaste poliitilist tahet. Niiviisi on kõik eeskätt sõltunud ameeriklaste otsustamisprotsessidest.

Säärane perspektiiv on mõnevõrra kitsana osutunud ohtlikuks. Kuna USA revideerib praegu oma alliansse ja multilateraalse kaasatuse astet, siis tuleb Kanada ja Euroopa riikide pealinnadel otsuseni jõuda: kas oodata, et USA asuks kahe piirkonna sidustamisel taas juhtrolli, või hakata ise Atlandi-ülese ning India ja Vaikse ookeani piirkonna vahendajaks.

Strateegiline koondumine leiab tõesti aset

Atlandi-ülestele ning India ja Vaikse ookeani julgeolekumuredele tuleks läheneda strateegilise keskkonna terviklikkuse kaudu.

Esiteks on normidel põhinev rahvusvaheline kord jagamatu olemusega. Kui põhimõtteid ühes piirkonnas rikutakse, ei jää see muudes piirkondades märkamata. Kui Euroopas seatakse riigipiire vägivallaga kahtluse alla, jälgitakse seda Taipeis, Seoulis, Manilas ja Tōkyōs. Kui sama põhimõtet trotsitakse Lõuna-Hiina merel, panevad seda omakorda tähele Tallinna, Varssavi ja Ottawa elanikud. Seega, kui normidel põhinevat rahvusvahelist korda miski ohustab, on see üle maailma nähtav ning seepärast peavadki vastused ohtudele olema globaalsed.

Atlandi-ülestele ning India ja Vaikse ookeani julgeolekumuredele tuleks läheneda strateegilise keskkonna terviklikkuse kaudu.

Teiseks illustreeris Covid-19 pandeemia, mida tõeliselt tähendab sõltuvus tähtsate koostisosade autoritaarseist tarnijaist. Meie majandus, mis kaasajal sõltub haruldastest muldmetallidest ja pooljuhtidest, kaotas järsku ja talumatus ulatuses neile ligipääsu. Sääraste muredega ei saa omaette hakkama ükski allianss. Kõigi kitsaskohtade lahendamiseks ongi Atlandi-ülesel piirkonnal möödapääsmatu arendada suhteid samameelsete riikidega India ja Vaikse ookeani ääres. Igasugune katse India ja Vaikse ookeani piirkonna rahvamajanduste vastupidavust suurendada ei õnnestu ilma Euroopa tööstusriikide majanduslikke ja finantsressursse appi võtmata.

Kolmandaks kujutab tihenev strateegiline partnerlus Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja Iraani vahel – relvaveod, diplomaatiline kaitse ÜRO-s ja ühine soov õõnestada lääne demokraatiate ühtsust – nii-öelda mugavustelge (Axis of Convenience). Värsket ohtu ei saa vastustada, kui maailmajaod koostööd ei tee, kuna ühekaupa jääb liitlastel jõudu väheks.

NATO India ja Vaikse ookeani mõõde

NATO koostöö nelja partneriga India ja Vaikse ookeani piirkonnas (Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia ja Uus-Meremaa) ehk IP4 on väidetavasti seni kõige paremini väljaehitatud institutsionaalne koostöö üle tandrite. Kõik neli riiki on alates 2022. aastast väisanud NATO tippkohtumisi, sõdivale Ukrainale abi osutanud ning rääkinud kaasa küsimuste üle nagu Hiina relvajõudude moderniseerumine, tehnoloogiajulgeolek ja infosõda.

Koostöö on märkimisväärne, aga mitte ilma piiranguteta. Ausa pildi loomiseks peame tunnistama, mis kuulub NATO-IP4 ühistegevusse ja mis mitte. See on foorum poliitilisteks arupidamisteks, luureandmete vahetuseks ja praktilise koostegutsemisvõime loomiseks konkreetsetes võimevaldkondades.

Kui NATO-IP4 raamistikku vajatakse üksnes USA järgi joondumiseks, on riikide osalus vaid minimaalse väärtusega.

Siiski ei saa ega tohi NATO-IP4 ühistegevust mõista nii, nagu artikkel 5 tüüpi vastastikuse kaitse kohustus laieneks India ja Vaikse ookeani piirkonda. IP4 riikidel on omaenda piirkondlikud foorumid (Quad, AUKUS ja kahepoolsed liidulepingud USA-ga), mille käsutuses on eri tugevusega poliitilisi ja juriidilisi meetmeid. Katse tuua neid NATO vihmavarju alla tekitaks kahtlemata segadust ja ärataks hirme foorumitest välja jäävates piirkondlikes osalejates ning ebasoodne reageering Pekingilt rikuks sammu strateegilise mõttekuse.

Seepärast oleks mõttekam pidada NATO-t ja IP4 üksteist täiendavaks. Nii oleks Euroopa ning India ja Vaikse ookeani demokraatiatel struktuur, kus ühiselt ohte hinnata, tehnoloogiat ja standardeid kooskõlastada, võimeloomes dubleerimist vähendada ning rahvusvahelist süsteemi kehtestavate normide kaitseks moodustada poliitilise ühisrinde. Suhte täiustamiseks teid jätkub: ühisõppuste läbiviimine, küber- ja kosmosekoostöö tihendamine ning omavaheline kooskõlastamine juhtudel, kui on majanduslikule survele tarvis vastata.

Tulemuslikkus sõltub siiski sellest, kas liikmesriigid Euroopas suudavad end strateegiliselt kehtestada ega piirdu USA otsuste heakskiitmisega. Kui NATO-IP4 raamistikku vajatakse üksnes USA järgi joondumiseks, on riikide osalus vaid minimaalse väärtusega. Kui Kanada ja Euroopa toovad kaasa oma perspektiivi, piirkondlikud partnerlused ning valmisoleku kanda Hiinat vastustades majanduslikke või teisi kahjusid, tähendab see palju tugevamat arhitektuuri.

Hiina küsimus

Kõige silmatorkavam puudus Atlandi-üleses ning India ja Vaikse ookeani piirkonna koostöös on see, et Hiina kohta on ühine ohuhinnang koostamata. See pole tingitud eeskätt infonappusest – lääne luureorganid vahetavad isekeskis andmeid -, vaid seisab poliitilise tahte ja majandushuvide taga.

Suhtumine Hiinasse ulatub Euroopas tema majanduslikku ja diplomaatilist survet kogenud Balti ja Kesk-Euroopa riikide suhtelisest käremeelsusest kuni märkimisväärsete kaubandus- ja investeerimiskontaktidega suuremate majanduste ettevaatlikkuseni. Venemaa suhtes on Saksamaa Zeitenwende (ajastute vahetus) aukartustäratav, aga strateegiline ümberorienteerumine Hiina suhtes on lõpule viimata. Prantsusmaa ammuaegne eelistus strateegilise autonoomia vastu paistab India ja Vaikse ookeani piirkonna pealinnades ikka ja jälle strateegilise ambivalentsusena.

Kõige silmatorkavam puudus Atlandi-üleses ning India ja Vaikse ookeani piirkonna koostöös on see, et Hiina kohta on ühine ohuhinnang koostamata.

IP4-s on Jaapan ja Austraalia võtnud Hiina suhtes omaks teravama hoiaku, kuna neil on vahetuid kogemusi majanduslikest sunnivahendeist, merel toimuvatest jõudemonstratsioonidest ja küberrünnetest. Lõuna-Korea on keerukamas olukorras, kuna ta on Hiinast teatavas sõltuvuses ja tema julgeolekut ohustab Põhja-Korea.

Tõeliselt ühise ohuhinnangu koostamisel pole vaja neid erinevusi ära siluda. Neid mööndes tuleb esile tõsta ühiseid muresid: et Hiina sõjaväe moderniseerimine, tuumarelvastuse kiire suurendamine ning jõudemonstratsioonid moodustavad piirkondlikule stabiilsusele struktuurilise nõrkuse; et Pekingi majanduslikud surveavaldused partnerriikidele, kes võtavad talle ebameeldivaid seisukohti, nõuab vastamiseks ühisraamistikke; tsiviilse ja sõjalise tehnoloogia läbipõimumine Hiina tööstuses tekitab lääne tarneahelais sõltuvusi, mis on strateegiliselt vastuvõetamatud.

Euroopa Liidu 2023. aastal formuleeritud „riskide maandamise” (de-risking) strateegia oli kasulik samm – poliitilise katte osutamine Hiinast sõltuvuse kahandamiseks, ilma et kaasneks „lahtiühendamise” retoorilist taaka. Kui riskide maandamine ei lähtu ühisest ohuhinnangust, võib sellest saada kõigest kaubandus- ja tööstuspoliitika, millel pole pistmist julgeolekustrateegiaga. Siht peaks olema arendada G7, NATO-IP4 ja kahepoolse ühistegevuse kaudu ühist strateegilist raamistikku, mis ühendab majanduslikku vastupidavust julgeolekueesmärkidega.

Juhtima peavad Euroopa ja Kanada

Kõige märkimisväärsem struktuurne nihe praeguses keskkonnas on Ameerika osaline loobumine rollist Atlandi-ülese ning India ja Vaikse ookeani piirkonna koostöö peaarhitektina. Põhjuseks pole vaid ühe administratsiooni eelistused, vaid siin kajastuvad sügavamad sisepoliitika tendentsid, ressursipiirangud ning mitte ebamõistlik arutelu ülesannete jagamise üle. Euroopa ja Kanada planeerijatest oleks viga oletada, et mõni tulevane Ameerika administratsioon teeb täieliku kursimuutuse.

Kui juhtimisvaakum jääb kestma, on see ohtlik, ent andekad isikud saaksid teha viljakat tööd.

Euroopa Liidul on majanduslikku kaalu, regulatoorset vilumust, partnerlusvõrgustik India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning institutsionaalset usutavust, et olla selles ruumis tõeline strateegiline tegutseja, mitte üksnes Ameerika strateegia abiline. EL-i partnerlused Jaapani, Lõuna-Korea, India ja ASEAN-i blokiga ning algatused digivaldkonna regulatsioonide, rohetehnoloogia ja kaubandusarhitektuuri vallas tähendavad vahendeid sõjalise ja julgeolekuraamistiku täienduseks. Raskused on pigem poliitilised: majandusliku kaalu ülekandmine strateegiliseks seostatuseks ning jagusaamine harjumusest sõnastada EL-i välistegevust eeskätt normide edendamise, mitte strateegilise konkurentsi näol.

Peaminister Mark Carney äsjane üleskutse keskmise mõjuga riikidele koostööd teha tähendab mõttevahetusse tõsist ja õigeaegset panust.

Erilist tähelepanu väärib Kanada seisukoht. Peaminister Mark Carney äsjane üleskutse keskmise mõjuga riikidele koostööd teha tähendab mõttevahetusse tõsist ja õigeaegset panust. Kanadal on ainulaadne positsioon: ta on NATO liikmesriik, Viie Silma partner, G7 majandus, Vaikse ookeani äärne riik, kelle diasporaasidemed ja kaubandussuhted laiuvad üle India ja Vaikse ookeani ning – USA ja Kanada vahel praegu valitsevate pingete tõttu – riik, kes on eriti huvitatud tõestamast, et multilateralismile pühendumine pole vaid allumine Ameerika välispoliitilistele eelistustele.

Kanadal on regioonis tõelist prestiiži, aga ta ei kasuta seda piisavalt. 2022. aastal avaldatud India ja Vaikse ookeani strateegiaga andis ta teada suurejoonelistest kavatsustest. Aga kaitsekulutuste, diplomaatilise kohalolu, arengufinantseerimise ning piirkondlikesse julgeolekuraamistikesse lülitumise mõttes pole teostus veel ambitsioonidele järele jõudnud. Kanada, kellel oleks keskmise mõjuga riikide koalitsioonides juhtroll, kes tõsiselt aitaks ühiseid ohuhinnanguid koostada ning näitaks end suurriikide ettearvamatuse ajajärgul etteaimatava, reegleid austava partnerina, saavutaks tõelise konkurentsieelise.

Siin kuulub oma roll Põhjala ja Balti riikidele, kes ühekaupa on väiksed, aga üheskoos on strateegilise selguse ja usaldusväärsuse poolest märksa suuremad. Nende arusaam jõudemonstratsioonidest ja hübriidsõjast, säilenõtkust rõhutavast riigikaitsest ning autoritaarse surve pikaajalisest olemusest tähendab, et neil on ideid, mida saab vahetult rakendada India ja Vaikse ookeani julgeolekuohtudele. Tallinna asjatundlikkus küberkaitses, Helsingi kogemus kodanikukaitses, Stockholmi hoogustuv ühistegevus India ja Vaikse ookeani piirkonnas – need pole midagi kõrvalist, vaid keskse tähtsusega.

Meetodid koostöö tihendamiseks

Selleks, et strateegilist nägemust muundada operatiivseks reaalsuseks, tuleb välja valida mitu meetodit.

Ühine ohuhinnang: vormilises partnerluses IP4-ga ja NATO-IP4 raamistiku kaudu peab Euroopa Liit süstemaatiliselt pidama teabevahetust Hiina sõjaliste tegevuse ja surveavalduste üle, millel oleks väljund nii NATO strateegiliste kontseptsioonide tsüklisse kui ka EL enda julgeolekuhinnanguisse. See ei pea olema üks dokument, vaid aja jooksul tuleb leida ühisosa.

Tehnoloogia ja tarneahelate koordineerimine: Euroopa Liidu kiibimäärus, AUKUS II samba täiustatud võimalused ja USA-Jaapani-Korea tehnoloogiakoostöö tuleb ühendada täpsete koordinatsioonimehhanismidega, et vältida dubleerimist, tuvastada lüngad ja kooskõlastada ekspordipiiranguid. Sinna raamistikku tuleb ametlikult lülitada Kanada.

Vastus majanduslikule survestamisele: kui EL sunnivastast vahendit rakendada kooskõlastatuna India ja Vaikse ookeani äärsete partneritega, muutub see märksa jõulisemaks. Moodustada tuleks – võib-olla G7 raames – alaline mehhanism, mis võimaldaks kiiret ühisvastust, kui mõni partner kohtab Hiina majanduslikku survet.

Kaitsetööstuste koostöö: Euroopa kaitsetööstustel ning selle paarikutel India ja Vaikse ookeani piirkonnas on üha paremini võimalik üksteist täiendada. Koostegutsemisvõime logistikas, jätkusuutlikkuse tagamise ja konkreetsete võimete alal – iseäranis meredomeenis, küber- ja maailmaruumis – peaks olema EU-IP4 ja NATO-IP4 foorumitel endastmõistetavalt päevakorras.

Isikutevahelised ja institutsioonilised võrgustikud: Mõttekojad, ülikoolid ja poliitikaringkonnad transatlantilises ning India ja Vaikse ookeani ruumis teevad juba intellektuaalset tööd. Jätkuvate avalike investeeringutega neisse võrgustikesse – teadusalaste partnerlussuhete, stipendiumiprogrammide ja ühiste lauaõppuste kaudu – luuakse inimlikku infrastruktuuri, millest ametlikud institutsioonid sõltuvad.

Võimalused keset kriisi

Ameerika osaline loobumine oma harjumuspärasest rollist läänemeelse julgeolekukoostöö põhilise organiseerijana on tõsine mure. Paradoksaalselt on see ühtlasi võimalus – Euroopale, Kanadale, India ja Vaikse ookeani keskmise mõjuga riikidele –, et luua tõeliselt multilateraalset arhitektuuri, mis poleks sisepoliitilistele tsüklitele haavatav.

Demokraatlikus maailmas pole puudust ressurssidest, suhetest ega väärtustest, millega jätkata Atlandi-ülese ning India ja Vaikse ookeani piirkonna ühtekaldumist. Aeg-ajalt on tulnud puudus poliitilisest tahtest initsiatiivi haarata ilma luba ootamata. Praegune hetk nõuab just säärast eestvedamist: kainet pilku Hiina-problemaatikale, ausust koalitsioonis leiduvate erimeelsustes suhtes ning pühendumust institutsionaalsele tööle, millega ühine ohutaju muuta ühiseks strateegiliseks tegevuseks.

Lennart Meri konverents toimub linnas, kus mõistetakse paljudest teistest paremini, mis on kaalul siis, kui normidel rajanev kord mureneb, ja mida on selle kaitseks vaja. See arusaamine pole Balti riikidele eriomane – see peaks olemas olema terves Atlandi-üleses ning India ja Vaikse ookeani piirkonnas.