Ebakindluse ajastu

Liitusin rakendusega hoiatuste saamiseks, kuna reisin seal piirkonnas tihti ja tahtsin saada vahetumat arusaama sellest, mida eestlased oma argielus kogevad. Kontrollisin kiiresti teist rakendust: Ukraina õhuhoiatust. Kerisin edasi ja leidsin pika nimekirja piirkondadest, mis olid tähistatud väikeste punaste ringidega; see tähendas, et just sel hetkel ründasid neid Venemaa droonid ja raketid. Peatusin korraks, et mõtiskleda selle vägivaldse ja segadusse ajava maailma üle.

Olen sündinud külma sõja mustvalgel ajastul. Nii hull kui see ka polnud, tundusid asjad siis selgemad: kaks tuumarelvadega suurriiki kahe diametraalselt vastandliku süsteemiga. Muidugi oli ka halle alasid, kus USA ja NSVL pidasid Aasias ja Ladina-Ameerikas varisõdu. Mitmel kriitilisel hetkel seisis maailm tuumasõja äärel. Kuid see ei puhkenud kunagi.

Praegu möllab Ukrainas Euroopa suurim maismaasõda pärast Teist maailmasõda ning Lähis-Ida raputab Ameerika ja Iisraeli sõda Iraani vastu. Ameerika president solvab oma Euroopa liitlasi, ähvardab neist ühe territooriumi haarata ja raevutseb, et „NATO-t polnud kohal“, et teda Iraanis aidata. Samal ajal jälgivad Aasia riigid närviliselt Hiina sõjalist laienemist Lõuna-Hiina meres.

Meie segasele ajale pole kena selget nimesilti.

Eelmised põlvkonnad on oma eluaega määratlenud sõdade kaudu, mida nad pidasid: Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda ja külm sõda. Kuid meie segasele ajale pole kena selget nimesilti. Me elame ebakindluse ajastul, kineetiliste sõdade ja hübriidoperatsioonide, sabotaaži ja küberrünnakute, süvavõltsingute ja pealiskaudsete liitude ajajärgul maailmas, mis näib üha enam katastroofi äärel olevat.

Mõistmaks selle ebakindluse põhjusi, olen ma palju reisinud piirkonnas, mida mõni siiani nimetab „postsovetlikuks ruumiks“ – väljend, mis kolmkümmend viis aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist on vaieldamatult vananenud. Mõned riigid seisavad silmitsi Vladimir Putini Venemaa otsese sissetungiohuga. Teised on halli tsooni sõja, psühholoogiliste operatsioonide ja valimissekkumiste sihtmärgiks.

Samuti seisavad nad vastamisi uue, šokeeriva ohuga just nimelt riigist, mis veel veidi üle aasta tagasi oli kaitsevall Venemaa vastu: Ameerika Ühendriikidest. President Donald Trump ütleb, et võib kaaluda Ameerika NATO liikmesuse uuesti läbivaatamist. „NATO ei ole mind kunagi mõjutanud,“ ütles ta The Telegraphile. „Ma olen alati teadnud, et nad on pabertiiger, ja muide, Putin teab seda ka.“

Linn mäel

Suurim oht ​​– tuumasõja kõrval – oleks järjekordne Ukraina-stiilis sõda, mis algaks uue sissetungiga. Üks võimalikke kohti on Eesti linn Narva, mis on Euroopa ja Venemaa vaheline peamine eraldusjoon. See paikneb mäel, vaadates ainiti üle Narva jõe Vene linna Ivangorodi poole. Üle jõe viib 1960. aastal ehitatud Sõpruse sild. Praegu, mil Putin on avalikult öelnud, et Venemaa peab läänega „eksistentsiaalset võitlust“, kõlab see nimi irooniliselt. Eesti on silda kindlustanud massiivsete betoonist tankitõkke draakonihammaste ja muude barrikaadidega. Sõidukite liiklus on peatatud ja üle silla lubatakse ainult jalakäijaid.

Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi ebaseaduslikult annekteeris, sündis ütlus: „Kas Narva võiks olla järgmine?“ Kuid Eesti välisluureameti 2026. aasta avaliku ohuhinnangu kohaselt „puudub Venemaal kavatsus Eestit või mõnd teist NATO liikmesriiki eelseisval aastal sõjaliselt rünnata“. Selles öeldakse, et nii Eesti kui Euroopa laiemalt on astunud samme, „mis sunnivad Kremlit väga täpselt kalkuleerima, kas ja mida tasub üritada“.

Sellest hoolimata jätkab Venemaa Eesti piiride testimist. Tema hävitajad rikuvad NATO õhuruumi, vallandades sellega Ämari lennuväebaasis asuva Balti õhuturbeüksuse vastuse. Moskva korraldab ka valeinforünnakuid. Tänavu aasta alguses hakkas väike Telegrami kanal propageerima niinimetatud „Narva Rahvavabariigi“ loomist. See katsetus tundus trollimisena, kuid oli kõhedust tekitavalt sarnane Venemaa 2022. aasta tegeliku separatistliku operatsiooniga, mille käigus loodi Ukraina Donetski ja Luhanski oblastis „rahvavabariigid“, mis said ettekäändeks täieulatusliku sissetungi alustamisel.

Tarad teevad häid naabreid

Sügaval Białowieża metsas, Poola ja Venemaa liitlase Valgevene piiril, nägin Moskva hübriidsõja kasutamist: migratsiooni muutmist relvaks. Poola püstitas tohutu, kuue meetri kõrguse tugevdatud terasest tara, mida patrullisid relvastatud piirivalvurid. Ülekäigurada, kus matkajad varem rahulikult jalutasid, oli barrikadeeritud roostepunasest terasest X-kujuliste tankitõketega, mida kutsutakse „Tšehhi siilideks“. Piirkonda jälgisid turvakaamerad.

Poola 13 piiripunktist Valgevenega oli avatud ainult kaks. Peaaegu kõik migrandid on Afganistanist, Pakistanist, Iraagist, Somaaliast ja Eritreast pärit noored mehed, kes otsivad Euroopas tööd ja paremat elu. Nad saavad neist ebaseaduslikest „reisidest“ teada veebis niisuguste rakenduste kaudu nagu Telegram. Inimkaubitsejad on rahvusvahelised kuritegelikud rühmitused, kes nõuavad kõrget hinda: kuni 16 000 dollarit inimese kohta. See on hästi organiseeritud ja koordineeritud protsess. Paljud, kes on oma koduriikidest Venemaa kaudu Valgevenesse suunatud, ei tea, et neid ära kasutatakse Euroopa Liidu (EL) õõnestamiseks.

Piiril kasutavad smugeldajad – sageli migrantideks maskeerituna – terase läbilõikamiseks keerukaid tööriistu, sealhulgas bensiinisaage. Mõnikord õhutavad nad migrante vägivallale, ässitades neid piirivalvurite pihta kive ja muid viskekehi heitma, aeg-ajalt isegi Molotovi kokteile. Nende peatamiseks kasutab Poola täielikku tehnilise varustuse komplekti: lennukeid, helikoptereid, droone, vaatetorne, käeshoitavaid termokaameraid, öönägemisprille ja maastikusõidukeid. Sellele kulub miljoneid dollareid ning see hind on osa Moskva ja Minski strateegiast: sundida NATO ja ELi liiget Poolat maksma oma vaenlaste hübriidrünnakute eest.

Nüüd eraldab ida läänest uus teraseesriie: paks metalltara, mille Euroopa ehitas, takistamaks Venemaa või tema liitlaste sissetungi.

Teised Ida-Euroopa riigid astuvad Poola jälgedes. Kagu-Lätis viib konarlik pinnastee sügaval metsas lagendikule, kuhu oli püstitatud kõrge metalltara, mille ülaosa kroonisid okastraadi keerud. Teine traadiriba lookles terasvõrgu keskel. Sellest aga ei piisanud; mõnes kohas olid salakaubavedajad end juba läbi lõiganud. Siinne piiriala on täis järvi ja soid, seega patrullivad piirivalvurid paatide, mootorsaanide, autode ja maastikukulguritega. Samuti kasutavad nad droone ja droonituvastussüsteeme. Läti saab abi oma naabritelt: Leedult, Eestilt ja Soomelt, kes kõik on osa Balti kaitseliinist. Eesmärk on peatada või vähemalt aeglustada igasugust sissetungi või (immigrantide) sissevoolu Venemaalt või Valgevenest.

Leedus asub Kybartai küla Venemaa enklaavi Kaliningradi piiril, mis on Euroopa kõige militariseeritum koht. Autod, neid oli vaid mõni, liikusid läbi kontrollpunktide, kus Leedu piirivalvurid neid kontrollisid, avades pagasiruume ja piiludes akendest sisse. Teisel alal võtsid järjekorda suured rekad, koormad täis kaubavaru Kaliningradi jaoks. Lähedal ootasid kontrolli kaubarongid, mis vedasid plastkilesse pakitud mööblit ja muud kaupa. Üksildane reisirong seisis lukustatult, oodates piiriületust.

Külma sõja aegu eraldas raudne eesriie ida läänest. Moskva kommunistlikud valitsejad ehitasid selle, et hoida oma kodanikke selle taga. Nüüd eraldab ida läänest uus teraseesriie: paks metalltara, mille Euroopa ehitas, takistamaks Venemaa või tema liitlaste sissetungi.

Valjud sõnad

Venemaa ei kasuta lääneriikide kahjustamiseks mitte ainult sõda ennast, vaid ka sõjahirmu. Moskva agendid ja venesõbralikud valitsused kasutavad Ukraina sõda relvana, hoiatades oma kodanikke, et opositsioonikandidaadid või Euroopa Liit kisuvad nende riigid konflikti, sundides nende poegi lahingus võitlema ja surema.

Enne viimaseid parlamendivalimisi oli Moskva Ungari juba sihikule võtnud. Küsitlused näitasid, et ta liitlane peaminister Viktor Orbán jääb opositsioonikandidaadile Péter Magyarile alla. Venemaa ei saanud endale lubada Orbáni mõjuvõimu kaotamist Euroopa Liidus. Moskva relvaks, mis lõpuks läbi kukkus, oli Kremli toetatud rühmituse Storm-1516 korraldatud laiaulatuslik valeinfokampaania. Clemsoni ülikooli teadlaste sõnutsi ühendas operatsioon väljakujunenud narratiivi „puhtaks pesemise“ tehnikad uute võimendamise strateegiatega, nende seas võlts-meediakanalid, kinnimakstud mõjutajad ja Aafrikaga seotud sotsiaalmeedia kommertskontode võrgustik.

Orbán ja teda toetav meedia kasutasid samuti propagandat. Kõikjal Budapestis olid tänavad ääristatud poliitiliste plakatitega. Üks oli Péter Magyari sünge ja halvustav foto, selle kõrval samavõrd ähvardavad pildid Euroopa Komisjoni presidendist Ursula von der Leyenist ja Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskõist. Teine plakat kujutas Zelenskõid ennast, tema kalgilt valgustatud mustvalgel näol lai naeratus, koos hoiatusega: „Ärgem laskem Zelenskõil viimasena naerda.“

Venemaa ei kasuta lääneriikide kahjustamiseks mitte ainult sõda ennast, vaid ka sõjahirmu.

Gruusias kasutas venesõbraliku Gruusia Unistuse partei kontrolli all olev valitsus samalaadset kampaaniat 2024. aastal. Plakatitel ja reklaamitahvleil oli kujutatud pommitamises hävinud kirikut Ida-Ukrainas kõrvuti pildiga puutumatus rahus Thbilisi Püha Kolmainu katedraalist. Sõnum oli selge: kui Gruusia üritaks Euroopa Liiduga ühineda, hävitataks kõik, mis on talle püha. Oma nõukogudejärgse ajaloo vältel kolme suurema sõja all kannatanud riigis leidis see kampaania vastukaja. Gruusia Unistus säilitas võimu – väga vaieldava valimistulemuse järel. Protestimarsse, kus osalejad lehvitavad tihtipeale Euroopa Liidu lippe, on jõuga maha surutud, kuid need jätkuvad tänaseni.

Moldova 2025. aasta parlamendivalimiste ajal algatas Moskva ulatusliku hübriidkampaania (hinnanguliselt läks see maksma 400 miljonit dollarit), et takistada riigi Euroopa Liiduga ühinemist. Häkkerid ründasid keskvalimiskomisjoni veebikülge; Kreml tegeles häälte ostmise ja tehisintellektil põhineva väärinfo levitamisega. Kampaanias kasutati neidsamu vanu järeleproovitud lugusid, mida on pruugitud mujalgi: Moldova tõmmatakse Ukraina sõtta. Kuid taas kord kaotas Kreml oma panuse, peaminister Maia Sandu juhtimisel on Moldova jäänud kindlaks Euroopa Liidu suunale.

Ameerika kustutab Euroopa oma sõprade hulgast

President Donald Trump on öelnud, et NATO liitlaste ühinemine temaga sõjas Iraani vastu „peaks olema automaatne“. „Meie oleme automaatselt kohal olnud, sealhulgas Ukrainas,“ ütles ta. „Ukraina polnud meie probleem. See oli proovilepanek ja me olime seal nende jaoks ning me oleksime alati nende jaoks kohal. Nemad meie jaoks ei olnud.“

NATO oli muidugi USA jaoks olemas 11. septembril, rakendades oma kollektiivkaitse 5. artiklit. Kanada ja 19 Euroopa riiki ühinesid USAga, saates vägesid, jagades luureandmeid, pakkudes logistilist, õhu- ja mereväe tuge.

Mida Trump selle all mõtles, pole selge. Kas see oli alliansi proovilepanek? Või pidas ta silmas, et USA paneb oma liitlasi proovile, et Venemaa rünnak Euroopa riigi vastu ei ole Ameerika probleem?

Selle uusima ohu tagajärjed on tõsised. NATO loomise liikumapanevaks jõuks olnud riigi liider ütleb nüüd sellevastase peamise ohu juhile, et allianss on „pabertiiger“, et see on hambutu. Sisuliselt võttes annab ta Venemaale rohelise tule teha – nagu ta 2024. aastal väljendus – „NATOga mida iganes nad tahavad“.

Euroopa on Trumpi ähvardusi kuulanud juba üle kümne aasta. Kui alguses võisid nad seda pidada ärplemiseks või Trumpi katseks allianssi tugevdada, siis nüüd võtavad nad seda tõsiselt.

Meie ebakindluse ajastu alles algab.