Kuidas ühendustest said relvad

Üks valusamaid Ukraina sõja õppetunde Euroopale on arusaamine, et majanduslik sõltuvus autoritaarsetest suurriikidest on ohtlik. Tegelikult hakkas see tõsiasi eurooplastele kohale jõudma juba varasemalt ja oli selgelt nähtav näiteks koroonakriisi ajal, mil Hiina maskidiplomaatia Euroopat lõhestas.

Globaliseerumine kui lõhestaja    

Lääs oli aastakümneid juhindunud veendumusest, et majanduse globaliseerumine ja üleilmsete vastastiksõltuvuste kasv on kõigi asjaosaliste heaolu ja julgeolekut kasvatav areng. Nüüd on käimas paradigmamuutus, mille käigus hinnatakse ümber nii Venemaa energia kui ka Hiina tehnoloogia kasutamise plusse ja miinuseid, kusjuures vaekauss on kaldunud tugevalt miinuste poolele. 

Kui peaksin soovitama kellelegi ühte raamatut, mis aitaks seda globaalset pööret ja selle mõju Euroopale mõista, on selleks Mark Leonardi teos „The Age of Unpeace“. Kaasakiskuvalt kirjutatud tekst lahkab globaliseerumisega seotud ootuste purunemise põhjuseid ja tagajärgi ning illustreerib neid mitmekülgsete näidetega.

Ühtlasi kirjeldab autor, kuidas maailmas toimuv on sundinud teda muutma oma isiklikke arusaamu. Mark Leonardi suguvõsa lugu on ehe näide sellest, kuidas riikide lõimumine Euroopas tõi kaasa pika rahuaja ja üldise heaolu kasvu. Sellest tulenevalt soovis Euroopa rakendada oma kogemust globaalselt, lootes, et ühenduste kasv riikide vahel muudab lõpuks jõupoliitika kasutuks ja sõja võimatuks. 

Globaalsed ühendused ja uued tehnoloogiad on avanud riikidele hulgaliselt uusi võimalusi oma konkurentide ja vastaste nõrgestamiseks

Leonard asutas 15 aastat tagasi mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR), mis oli algselt tiivustatud külma sõja järgsele ajastule tüüpilisest usust Euroopa pehme jõu ja integratsioonimudeli edusse ja globaalse mõjukuse kasvu. Aastate jooksul on aga ECFR (mille nõukoja liikmete hulka siinkirjutaja kuulub) kujunenud nende lootuste lagunemise ja konfliktsemaks muutuva maailma juhtivaks mõtestajaks Euroopas.   

Tõepoolest, juhtus hoopis see, et globaliseerumine kasvatas lõhesid Lääne ühiskondade sees ja konflikte maailma riikide vahel. Globaalsed ühendused ja uued tehnoloogiad on avanud riikidele hulgaliselt uusi võimalusi oma konkurentide ja vastaste nõrgestamiseks. Sõja ja rahu vaheline piir on muutunud hägusaks. 

Ebarahu aja ravi  

Leonardi tulevikukujutluse kohaselt kujundavad maailma edasist arengut eelkõige kolm „ühendatuse suurvõimu“ ehk Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa. Nendevahelises konkurentsis otsivad oma kohta ja mõjutamisvõimalusi „neljanda maailma“ riigid. Viimaste hulka kuulub Venemaa, mis ei ole selles analüüsiraamistikus mitte maailmakorra kujundaja, vaid lõhkuja. 

Raamat pakub huvitavat ja kohati üllatavat analüüsi, kuidas kolme suurvõimu arusaamad ja lähenemised ühendustele üksteisest erinevad. Riskide hindamine ja konfliktide haldamine eeldab nende erinevuste mõistmist. Hiinale on taristuprojektide toetamine välisriikides eelkõige poliitiline mõjutusvahend. Euroopa Liidule on selline hoiak võõras. Euroopa Liit on soovinud näha ühenduste ja võrgustike parandamist pigem vahendina, mis aitab välistada jõupoliitikat. 

Kuigi ühendused on muutunud konfliktide allikaks, ei näe Leonard võimaliku lahendusena globaalsete ühenduste katkestamist, aga ka mitte konfliktide lahendamist. Ta soovitab Euroopa riikidel pöörata tõsist tähelepanu globaliseerumise tagajärjel ühiskondade sees tekkinud lõhede vähendamisele, mis olid tähtis põhjus näiteks Brexitile. Suhetes muu maailmaga peaks Euroopa Leonardi vaatest keskenduma probleemide äratundmisele, riskide ümberhindamisele, ohtlike sõltuvuste vähendamisele ja konfliktide haldamisele, kasutades mõju, mida Euroopale annab suutlikkus kujundada globaalse majanduse reegleid. 

Raamat pakub huvitavat ja kohati üllatavat analüüsi, kuidas kolme suurvõimu arusaamad ja lähenemised ühendustele üksteisest erinevad.

Venemaa sõda Ukraina vastu tekitab küsimuse, kas sellest lähenemisest piisab, et Euroopa üha enam jõupoliitikast mõjutatud maailmas hakkama saaks. Raamatu keskmes on mittesõjalised ohud, mida on võimendanud majanduslik ja tehnoloogiline üleilmastumine. Ent Euroopas on käimas konventsionaalne sõda, mida enamik Euroopa riike ei osanud oodata ega olnud selleks valmis.  

Täiemahulisele sõjale eelnenud aastatel tõusis Euroopas kuumaks teemaks nn hübriidohtude tõrjumine, mis kohati jättis ohtlikult tagaplaanile sõjalised ohud. Konventsionaalsete sõjaliste ohtude alatähtsustamine toetas arusaama Euroopast kui autonoomsest või vähemalt autonoomia suunas liikuvast rahvusvahelisest jõust – sellist mõtlemist esindab ka Leonard.  

Ometi on sõda Ukrainas tõestanud neile, kes tõestust vajasid, et Euroopa julgeolek sõltub väga tugevalt Ameerika Ühendriikidest. Millised järeldused Euroopa sellest kogemusest peaks tegema, on juba mõne teise raamatu teema.