juuli 28, 2008

Afganistan ja püha terror

Afganistanil on rahvusvahelise terrori ajaloos ebaproportsionaalselt suur roll. Suurvõimud kasutasid teda oma huvides, märkamata, kuidas nende tööriistast kujunes iseseisev mängija.

Afganistanil on rahvusvahelise terrori ajaloos ebaproportsionaalselt suur roll. Suurvõimud kasutasid teda oma huvides, märkamata, kuidas nende tööriistast kujunes iseseisev mängija.


Sven Mikser

Afganistan ja püha terror

Afganistanil on rahvusvahelise terrori ajaloos ebaproportsionaalselt suur roll. Suurvõimud kasutasid teda oma huvides, märkamata, kuidas nende tööriistast kujunes iseseisev mängija.

Ajaloosündmuste tegelik tähtsus avaldub tihti alles aastate pärast. Mõnikord võib esmapilgul mõistetamatu sündmus saada selgeks, kui vaadelda seda seoses mõne pealtnäha tähtsusetu aastatetaguse seigaga. Islamiterrorism, mis ohustab läänemaailma tänast elukorraldust, võib küll olla uus fenomen, kuid selle juured ulatuvad külma sõja aega ja kaugemalegi.
1979. aastal raputasid maailma suured muudatused. Kaks neist leidsid aset naaberriikides Afganistanis ja Iraanis. Seni läänemeelses ja sekulaarses naftariigis Iraanis kehtestati šiiitlik teokraatia, vaeses ja vähearenenud Afganistanis aga Nõukogude tankide toel kommunism. Tundus, et selles ootamatult üldise tähelepanu fookusesse kerkinud maailmanurgas käivad külma sõja olulisemad lahingud. Nüüd võib öelda, et kaalul oli rohkemgi, kui toona paistis. Mängu lõpptulemus on endiselt kaalukausil.
Suur mäng
Nii Afganistani sõjal kui Iraani revolutsioonil on oma eel- ja järellugu. Tagantjärele on raske öelda, mil määral suutsid ameeriklased prognoosida hävitavat hoopi, mille andis USA prestiižile CIA osaluse ilmsikstulek Iraani peaministri Mosaddeqi kukutamises 1953. aastal. Kui seda osatigi ette näha, ei omistatud sellele tollal ilmselt erilist tähelepanu. Ometi võis just see ammune sündmus anda rahvarevolutsioonina alanud 1979. aasta sündmustele tänaseni domineeriva religioosselt konservatiivse ja äärmuslikult läänevastase suuna. Viiekümnendail sellele ei mõeldud, sest Nõukogude Liit oli oma mõjuala laiendamas ja Eisenhoweri administratsiooni välispoliitikat kujundanud vennad Dullesid uskusid, et Iraan on venelaste ekspansiooni järgmine sihtmärk. Oht tuli kõrvaldada, isegi kui sellega riivati “pärismaalaste” tundeid.
Nii USA ja tema liitlaste kui kommunismileeri analüütiline mõtlemine oli Teise ilmasõja järgseil aastakümneil allutatud suure mängu huvidele. Kolmanda Maailma riigid teenisid selles mängus kas omi või vastaseid. Kumbki vaenupool ei kippunud neile omistama mingeid iseseisvaid huve ega motiive.
Ent kolmanda maailma maad ise nägid suurriikidele orienteerumises taktikalisi alliansse. Enamusele neist ei olnud vastuvõetav ei Lääne hedonistlik liberalism ega idabloki totalitaarne kommunism. Olles suurriikide malenuppudeks ja üritades samal ajal ise neid oma huvides kasutada, kasvas paljudes Kolmanda Maailma riikides põlgus mõlema suure mängu osalise vastu. Ent esialgu hoidis suure mängu patiseis seda potti üle keemast.
Ka Afganistan tungis 1970ndate lõpul maailma teadvusse suure mängu kontekstis. 1978. aastal võtsid Kabulis sõjaväelise riigipöörde järel võimu marksistid ja vasakpoolsed ohvitserid, kes kuulutasid välja Afganistani Demokraatliku Rahvavabariigi. Ent uue režiimi juhtide vahel puhkes kohe verine võimuvõitlus. Samaaegselt toimusid mitmel pool maal šiiitide mässukatsed, millest mõned olid inspireeritud Khomeini revolutsioonist Iraanis. 1979. aasta lõpul otsustas Moskva sõjaliselt sekkuda, et mitte kommunismile võidetud maad taas kaotada.
Ootuspäraselt saatis Nõukogude invasiooni maailma pahameel. Küll aga võis Kremlit üllatada see, kuivõrd jäägitu oli Washingtoni pühendumus Nõukogude sissetungi peatamiseks. Brežnevi doktriinile vastandus Reagani doktriin, mille tuumaks oli täissallimatus kommunismileeri iga ekspansionistliku avantüüri suhtes.
Vestlesin kevadel Kabuli külastades Afganistani parlamendi ülemkoja spiikri Sighbatullah Mujaddediga. Rääkides Nõukogude Liidu okupatsioonist, kirjeldasin talle eestlaste toonaseid kahetisi tundeid: muret sunniviisiliselt sõtta saadetud eesti poiste saatuse pärast ja samaaegset alateadlikku soovi, et keegi ometi Nõukogude röövvallutajatele koha kätte näitaks.
Nõukogude Liidu majanduse verest tühjaks laskmisega kümme aastat kestnud sõja jooksul andis Afganistani vastupanuliikumine otsustava panuse punaimpeeriumi kokkuvarisemisse. Minu järeldus, et kaudselt võitlesid afgaanid nii mitte üksnes oma maa, vaid ka Eesti vabaduse eest, oli Mujaddedile veidi ootamatu, ent üldjoontes oli ta sellega nõus. Aga tolle sõja mõjud ei piirdunud punaimpeeriumi hävitamisega.
Puhverriik ja eikellegimaa
Afganistani ajalugu algab ammu enne seda, kui tema rollist külmas sõjas sai maailma esiuudis. Suurvõimud ei ole seda mägist, karmi ja etniliselt kirjut maad tihti endale himustanud, ent on kiivalt kaitsnud konkurentide vallutuste eest. Seetõttu on Afganistan olnud vormiliselt iseseisev kauem kui paljud endise Ottomani impeeriumi aladelt võrsunud riigid. Afganistani riiklust arvutatakse alates Teisest Briti-afgaani sõjast ja Raudse Emiiri Abdur Rahman Khaani võimuletulekust 1880. aastal. Ent juba varem oli Afganistan funktsioneerinud puhverriigina Safavidi Pärsia ja Moguli India vahel.
Geopoliitilise tasakaalu muutudes omandas Afganistan puhvrirolli Vene ja Briti impeeriumi vahel. Ottomanide aeglane langus ja Vene keisririigi laienemine Katariina Suure ja tema järglaste ajal nihutasid Vene impeeriumi lõunapiiri Amudarja jõele. Venelaste katsed veelgi kaugemale tungida ohustanuks juba brittide ühendusteid oma impeeriumi kroonijuveeli Indiaga. 1890. aastatel märkisid britid puštu hõimualadele ühepoolselt maha India-Afganistani piirijoone, Durandi liini, tõmmates ühtlasi Briti valduste ja Vene Turkestani vahele nn Wakhani koridori.
Tänase Afganistani geograafilised piirid ei märgi seetõttu etnilisi piire. Usbekid ja tadžikid kummalgi pool Amudarja jõge jagunevad Vene Turkestani tükeldamisel tekkinud Kesk-Aasia rahvusvabariikide ja Afganistani vahel, puštud elavad aga kahel pool Durandi liini, mis on 1947. aastast piiriks Afganistani ja Pakistani vahel.
Pärast Raudset Emiiri kolmveerandsajandi jooksul Afganistani valitsenud kuningad tegid vahelduva eduga katseid riiki moderniseerida, ent enamasti põrkasid need kroonilise rahapuuduse, kirjaoskamatuse ja religioosse vanameelsuse karidele. Ammu enne 1978. aasta marksistlikku putši vaevles Afganistani ühiskond rantjeemajanduse hädade käes: valdav osa elanikkonnast olid põlluharijad kes elasid peost suhu, rahakam klass sai oma sissetuleku maa ja kinnisvara väljarentimisest. Tööstus sama hästi kui puudus, riigi kasinatest tuludest läks suur osa hiiglasliku laenukoorma teenindamiseks. Samal ajal lõõmasid mitmel pool riigis etnilised ja sektidevahelised konfliktid.
Külma sõja algaastail pöördusid Afganistani juhid mitmel puhul majandusliku ja sõjalise abi saamiseks Ameerika Ühendriikide poole, kuid toetus oli kasin. 1954. aastal, vahetult pärast Mosaddeqi valitsuse langemist Iraanis, palus Sardar Mohammed Daoudi valitsus Washingtonilt ka sõjalist abi, ent välisminister John Foster Dullesi vastuses leiti, et “abiga kaasnevad võimalikud probleemid ei kaalu üles saadavat kasu.” Sõjaliselt neutraalne Afganistan oli USAga liitlassuhetes Iraani, Iraagi ja Pakistani kõrval teisejärgulise tähtsusega. Sestpeale pööras Kabul oma pilgu Moskva poole. Moskva omakorda hakkas Afganistani pidama oma mõjusfääri kuuluvaks ja kui Daoud hakkas 1970ndate keskel taas flirtima USA, Iraani ja Araabia naftariikidega, oli Kremli toetus marksistidest riigipöörajatele vältimatu. Suur mäng oli haripunktis ja ühtegi jalatäit maad ei loovutatud võitluseta.
Afgaanid ja “afgaanid”
Paari kuu jooksul pärast Nõukogude okupatsiooni algust formeerus Afganistanis üldrahvalik vastupanurinne, mille nimeks sai Ahhahu Akbar (‘Jumal on suur’). Igal ööl ronisid tuhanded afgaanid oma majade katusele ja üle kogu maa kaikus katkematult azan, hüüd, millega muezzin kutsub moslemeid palvele.
Ei afgaanid ega ameeriklased lootnud, et Nõukogude okupantide tõrjumiseks piisab üksnes palvehüüust. Sõjalist vastupanu juhtis klanniliselt kirju koalitsioon peakorteriga Pakistanis Peshawaris. Seitsmest “parteist” koosnevasse Peshawari Nõukogusse kuulusid ka okupatsioonijärgne ja Talibani-eelne president Burhanuddin Rabbani ja 1992. aasta üleminekupresident ning praegune parlamendi ülemkoja spiiker Mujaddedi.
USA, kes nägi külma sõja haripunktis kommunistides ohtlikumat vaenlast kui islamifundamentalismis, finantseeris Peshawari parteide sõjategevust heldelt. Aastatega kerkisid doonorrahad astronoomiliste summadeni: kui 1980. aastal eraldas Carteri administratsioon Afganistani sõjaks umbes 30 miljonit dollarit, siis sõja lõpuaastail rahastas USA mudžahiide aastas juba rohkem kui 600 miljoniga. Teist sama palju panustas Saudi Araabia.
Abi ei piirdunud üksnes raha ja relvadega. Pühasse sõtta asuti värbama islamivõitlejaid kõikjalt islamimaailmast. Tõik, et tuhanded vabatahtlikud ei tõtanud kaitsma läänemaailma huve ideoloogilises heitluses kommunismiga, vaid läksid võitlusse islami väärtuste eest ja ateistidest okupantide vastu, polnud oluline. Parafraseerides Dullesi kirja Daoudile: usuti, et “kasu kaalub üles võimalikud kaasnevad probleemid”.
Paljudel, keda džihaadikutse araabia maadelt Afganistani tõi, oli kogemusi võitluses kodumaiste ilmalike türannide vastu. Üheks selliseks oli egiptlasest arst Ayman al-Zawahiri, kelle üks vanaisa oli olnud islamimaailma kuulsaima õppeasutuse Kairo al-Azhari ülikooli imaam ja teine Kairo ülikooli president. Ayman ise, Egiptuse Islamidžihaadi üks juhte, oli istunud president Anwar al-Sadati mõrva järel 1981. aastal ühe konspiraatorina kolm aastat vangis.
Vabatahtlike hulka kuulus ka Palestiinast pärit Abdullah Azzam, mitme tuntud ülikooli religiooniõppejõud ja 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõja veteran. 1984. aastal lõi ta Peshawaris organisatsiooni tagasihoidliku nimega Teenindusbüroo. Selle eesmärgiks oli Araabiast ja mujalt saabunud vabatahtlike organiseerimine, varustamine ja väljaõpetamine. Kõike seda tehti tihedas koostöös Pakistani ja USA luureteenistustega.
Üheks Azzami büroo suuremaks rahastajaks oli noor Osama bin Laden, Saudi miljardäri poeg, kes pärast Peshawari külastamist 1980. aastal suundus ulatuslikule ja edukale tuurile, et koguda raha mudžahiidide toetuseks. Peshawari naasnuna sai bin Ladenist Azzami parem käsi. Tema juhatusel valmisid Afganistani ja Pakistani piirialadele mitmed islamivõitlejate treeningukeskused, sealhulgas Tora Bora koopa- ja tunnelikompleksid.
Kui mudžahiidide peaideoloog Azzam 1989. aastal autopommiplahvatuses hukkus, lubas bin Laden mentori üritust jätkata. Samal aastal otsustasid Khosti linnas kokku tulnud mudžahiidide juhid nimetada Teenindusbüroo ümber al Qaedaks.
Pärast suurt mängu
Nõukogude Liidu kiire langus 1980ndate lõpul oli nii omadele kui vastastele ootamatu. Võitu deklareerisid nii Afganistani mudžahiidid, lääneriigid kui ka end kommunismi ikke alt vabaks võidelnud Ida-Euroopa riigid. Võidu tähendus erines iga võitja arvates.
Washingtonis ja Lääne-Euroopa pealinnades valitsesid kahetised tunded. Optimistid uskusid, et fukuyamalik ajaloo lõpp on viimaks saabunud, pessimistid tundsid muret, kas ainus säilinud superriik suudab kanda maailmas korra ja tasakaalu hoidmise koormat, mida varem oli jagatud Moskvaga. Väheseid huvitas, kuidas käituda külma sõja aegsete taktikaliste liitlastega, kes olid korraga kasutuks muutunud.
Segased tunded valdasid ka mudžahiide, eriti araabia “afgaane”, kes olid uskmatute üle võidu saanud. Zawahiri ja bin Ladeni pettumuseks ei suutnud kohalikud oma võiduga teha muud, kui sukelduda uutesse klannivastuoludesse. Paljud “afgaanid” naasid pettunult oma sünnimaale, kes Saudi Araabiasse, kes Egiptusse, aga sõja ajal sisse töötatud kontaktid ja sõprussuhted jäid püsima.
Poliitiline olukord Lähis-Idas oli taas lühikese ajaga tundmatuseni muutunud. Lõppenud oli ka paralleelselt kulgenud veelgi hävingurohkem Iraani-Iraagi sõda. Saddam Hussein oli lääne- ja idabloki ühisel toel saavutanud viigimaigulise võidu ja rahastamaks kulukat ülesehitustööd suunas ta oma pilgu tillukese Kuveidi emiraadi poole.
Saddami ambitsioonide ohjeldamiseks asusid Ühendriigid mobiliseerima Saude ja teisi regionaalseid liitlasi. Et oma käsi Iraagi operatsiooniks vabaks saada, tuldi “vähem olulise” Liibanoni osas vastu koguni Süüria Hafiz al-Asadi režiimi ahnetele soovidele.
Legendi kohaselt olevat Osama bin Laden esimese Lahesõja eelõhtul teinud Saudi Araabia valitsusele ettepaneku: tema ise organiseerib Afganistani veteranidest väe, mis võiks sõja korral Saudi Araabia piire kaitsta. See pakkumine lükati külmalt tagasi, selle asemel saabusid poolsaarele lääneliitlaste väed. See tekitas kibestumist. Mitte selleks ei olnud bin Laden, Zawahiri ja mõttekaaslased kodust kaugel pühas sõjas uskmatute vastu võidelnud, et nüüd teised uskmatud nende võidu najal ja kohalike apostaatidest türannide toel ennast Araabia poolsaarel, islamimaailma pühamas paigas, sisse võiksid seada.
Araabia “afgaanid” leidsid siiski rakendust Tšetšeenia, Bosnia ja Kashmiri konfliktides. Paralleelselt alustas al Qaeda terrorikampaaniat, mis oli suunatud Lääne, eriti Ameerika kohaloleku vastu Lähis-Idas.
Al Qaeda ja Talibani abielu
1990ndate alul siirdus al Qaeda tuumik Sudaani, mille islamistlik valitsus ei teinud midagi terrorirühmituse treeninglaagrite ja logistikabaaside tegevuse takistamiseks. Sudaani aastate jooksul lõi al Qaeda haruorganisatsioonid kümnetes riikides, sealhulgas Lääne-Euroopas, ja seadis sisse kontaktid terrorirühmitustega üle maailma. Seni vaid mõttekaaslaste ühendus, kujunes al Qaeda terviklikuks struktuuriks.
Samal ajal toimusid Afganistanis taas murrangulised sündmused. Tadžikist presidendi Rabbani ja tema väepealiku Ahmad Shah Massoudi väed olid verises konfliktis Gulbuddin Hekmatyari sõjasalkadega, vett segasid usbeki kindrali Dostumi ja teiste sõjapealike relvarühmitused. Riik kärises igast õmblusest. Rahva rahulolematus kasvas.
Areenile astus uus mängija. Alates 1990ndate keskpaigast haaras äärmuskonservatiivne Taliban korruptsiooni ja moraalitusega võitlemise deviisi all kontrolli pea kõigis puštu provintsides, kohates tõsisemat vastupanu üksnes põhjas, tadžiki pealike Rabbani ja Massoudi koduõuel. Küllap oli Talibani hämmastavalt kiires tõusus osa ka Pakistani eriteenistustel, ent riigivõimu suutmatusest ja kaosest tüdinud rahvas oli Talibani karmi korra poliitikale niigi vastuvõtlik pinnas.
Talibanil puudus programm hariduse, sotsiaalhoolekande ja majanduse edendamiseks, küll aga pühendati rohkesti tähelepanu äärmuslike usupõhimõtete juurutamisele. Oli ju tegemist rühmitusega, mille mitmed liidrid olid oma usulise ettevalmistuse saanud ultrakonservatiivsetes Deobandi koolides Indias ja Pakistanis. Enne Kabuli vallutamist andis 1200 vaimulikust koosnev shura mulla Omarile tiitli Amir al-Muminin ‘usklike juht’, mida oli esimesena kandnud tema nimekaim kaliif Omar, teine Õiglastest Kaliifidest seitsmenda sajandi Araabias.
Kui bin Laden 1998. aastal Sudaanist lahkuma sunniti, naasis ta koos kaaslastega oma džihaadi juurte juurde, seades al Qaeda peakorteri sisse Jalalabadis. Talibani juhtkond tervitas mudžahiidide naasmist. Bin Laden vandus mulla Omarile lojaalsust, Omar omakorda tõotas, et bin Ladenit ei anta iialgi välja ühelegi riigile, kes tema üle terroristliku tegevuse pärast kohut soovib mõista. Al Qaeda võitlejad olid tugevduseks Talibani sõjasalkadele võitluses Rabbani ja Massoudi vastu, samas võimaldas pelgupaik Afganistanis neil jätkata väljaõpet ja juhtida terroristlikku tegevust välismaal. Al Qaeda ja Zawahiri Egiptuse Islamidžihaadi eestvõttel loodi samal aastal islamistlike terrorirühmituste katusorganisatsioon Maailma Islamirinne Võitluseks Ristisõdijate ja Juutidega.
Kui USA ja liitlaste väed 2001. aasta 11. septembri järel Talibani kukutasid, pagesid paljud selle liidrid Pakistani Quetta linna, kust nad tänagi oma organisatsiooni riismetele juhiseid jagavad. Siiski leiavad analüütikud, et läbikukkumise tõttu riigi juhtimisel 1990ndate lõpul ei ole Quetta shura’l väljaspool Kandahari regiooni märkimisväärset toetust ja Talibani võimule naasmine on vähetõenäoline.
Teine lugu on al Qaedaga, kellele võimulolek Afganistanis oli alati pigem vahend kui eesmärk. Ehkki USA ja liitlaste operatsioonid on al Qaedat nõrgestanud ja on küsitav, kas tulevikus leidub riiki, mis lubaks terroriorganisatsioonil oma territooriumil vabalt tegutseda, õnnestub al Qaedal ometi leida värvatavaid ja planeerida keerulisi terroriakte. Seda tõestavad Madridi ja Londoni rongirünnakud ja hiljutine nurjunud lennukiplahvatuste plaan.
Miks “islamiterrorism”?
Paljud analüütikud on rõhutanud, et islamiterroristid on selle suure ja auväärse religiooni kaaperdanud ega esinda islami tõelist palet. Kahtluse alla on seatud bin Ladeni, Zawahiri ja nende mõttekaaslaste usulise ekspertiisi sügavus ja koguni see, kas tegemist on üldse tõsiusklikega.
Suure enamuse moslemite jaoks tähendab džihaad individuaalset moraalset jõupingutust paremaks inimeseks saamise nimel, mitte reisilennukite või turismikeskuste õhkimist. Nende pahameel selle üle, et Lääne diskursuses kõneldakse islamiterrorismist, on mõistetav. Ent fakt on seegi, et suurim rahvusvaheline terrorivõrgustik kasutab oma värbamispropaganda aluse ja tegevusprogrammina islamit, olgu nende versioon religiooni alusprintsiipidest siis kui tahes väärastunud.
Mitmed rahvusvahelise terrorismi liidrid alustasid tegevust kodumaal, kes Egiptuses, kes Saudi Araabias, võideldes kohalike autoritaarsete režiimidega, mille priiskamist, korrumpeerumist ja repressiivsust tajuti islamipõhimõtete rüvetamisena. Tihti oli islam opositsiooniliikumiste ainuvõimalik ideoloogia ja pelgupaik. Sekulaarne opositsioon, poliitilised parteid ja agitatsioon olid selliste režiimide tingimustes tavaliselt keelatud. Reedest palvust ei saa aga ühegi islamimaa poliitiline liider keelata, võimatu on täielikult kontrollida ka seal kõneldavat – umbes niisamuti, nagu Poola komparteilasest liider Edward Gierek ei saanud 1979. aastal Brežnevi vastuseisule vaatamata keelata poolakast paavsti Johannes Paulus II kodumaavisiiti.
Ühel hetkel jõuavad pea kõik allasurutud islamistlikud opositsiooniliikumised tõdemuseni, et vihatud jumalakauge režiim saab püsida vaid välismaiste mahitajate toel. Viha kohalike türannide vastu kasvab üle vaenuks suurvõimude vastu. Tihti leiab seda sorti vaen kinnitust umbusust kunagiste koloniaalvalitsejate suhtes.
1980ndatel möllanud Afganistani sõda puhus uut eluvaimu sisse vahepeal hääbuma kippunud panislamistlikule agendale ja kinkis erinevatest maadest pärit võitlejaile lisaks ühiselt tajutud eesmärgile relvastatud võitluse kogemusi ning andis nende käsutusse mitte vähem hinnalise relva-arsenali. Kuid vaatamata edule sõjas Nõukogude Liiduga, ei ole islamistide agenda täna täitumisele lähemal kui mis tahes ajahetkel Ottomani impeeriumi lagunemisest saadik: islami-umma’t ei ole õnnestunud ühendada, enamust islamimaadest valitsevad endiselt režiimid, keda mudžahiidid peavad apostaatideks. Ka läänemaailma majanduslik ja sõjaline dominatsioon moslemite pühades paikades on pidevalt kasvanud.
Ent ka terrorivastane koalitsioon ei ole saavutanud otsustavat edu. Vaatamata ära hoitud rünnakutele ja sadade terrorismis kahtlustatute vahistamisele, leidub endiselt vabatahtlikke, kes on valmis märtrisurmaks enesetapurünnakus. Ka propagandapingutused sadade miljonite rahumeelsete moslemite poolehoiu võitmiseks kulgevad vahelduva eduga. Veelgi enam: pikale veninud ja ohvriterohke võitlus Afganistanis ja Iraagis murendab avaliku arvamuse terrorivastase “sõja” toetust ka läänemaailmas ning islamistid ei jää meedia kui propagandarelva kasutamisel lääneriikide valitsustele millegagi alla.
Kas võit on võimalik?
Võit terrorismivastases sõjas on raskesti defineeritav. Kui mingi ajaperioodi vältel leiab aset varasemast vähem terroriakte ja õnnestub ennetada suuremat osa plaanitavaist rünnakuist, on see võit, kuid see ei tähenda, et terroristid annavad alla, panevad relvad maha ja nõustuvad rahutingimuste üle läbi rääkima.
On leitud, et edu saavutamiseks peaksid Lääne heaolumaad terrorismivastase sõja asemel tegelema terrorismi põhjustega: vaesuse, ebavõrduse ja majandusliku mahajäämusega Kolmanda Maailma maades. Tegelikkuses see näiliselt humaanne lähenemine ilma samaaegse veenva jõudemonstratsioonita aga tulemust ei too. Mis tahes rahuettepanek võetaks bin Ladeni ja Zawahiri poolt vastu kapitulatsioonina. Samuti juhtus 2000. aastal, kui USA välisminister Madeleine Albright nelikümmend aastat pärast Mosaddeqi kukutamist lõpuks ametlikult tunnistas USA osalust Iraani riigipöördes. Oodatud positiivse vastužesti asemel reageerisid Iraani mullad aga võiduka tõdemusega: eks ole me ju alati öelnud, et ameeriklasi ei saa iial usaldada!
Küll aga tuleks läänemaailmal paralleelselt sõjaliste ja luureoperatsioonide ning politseitööga saavutada murrang ühiskonna teadlikkuses. Kui tahame olla edukad oma “sarmiofensiivis” maailma islamikogukonna enamuse suunal, peame suutma neid senisest palju paremini tundma ja mõistma. Islam ei ole vägivaldne usk ja moslemiühiskond ei ole vähearenenud sootsium, mille ainsaks tulevikulootuseks on läbi teha kristliku Euroopa “valgustus”. Teiselt poolt ei ole ka rahvusvaheline terrorismivõrk lihtsalt ebaratsionaalsete maniakkide pimedast usuvihast kantud destruktiivne jõuk, vaid keeruline ja kaval organisatsioon, mille tõusule on olemas ratsionaalne ajalooline ja sotsiaal-majanduslik seletus. Põhjendamatu üleolekutunne on meile selles pikas võitluses halb abimees.
Afganistanil on rahvusvahelise terrori ajaloos maa vaesust ja kõrvalisust arvestades ebaproportsionaalselt suur roll. See algas puhvrirollist esimeses suures mängus Vene ja Briti impeeriumi vahel ja jätkus samalaadse rolliga külma sõja aegses suures mängus. Mõlemal juhul kasutasid mängijad puhvertsooni oma huvides, omistamata sellele iseseisvaid huve ja vajadusi. Nii jäi mängijatel märkamata, et suure vastasseisu varjus sündis ning kogus jõudu ja oskusi uus iseseisev mängija, keda suurriigid olid pidanud üksnes oma tööriistaks. Külma sõja lõppedes eeldasid võitjariigid, et ka “tööriistad” mõistavad, et vajadus nende järele on ammendunud. See oli naiivne usk ja osutus suureks veaks.
Üks Afganistani õppetund on see, et mitte üksnes suured riigid ja blokid ei kasuta väikeriike ja rühmitusi oma taktikaliste huvide realiseerimiseks. See suhe on vastastikune: väikesed taktikalised liitlased ei orienteeru suure vastasseisu tingimustes hüperriikidele mitte alati ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid teevad seda sageli oma huvides. Nende huvide edendamiseks võidakse olla valmis seda liitlassuhet muutma.
Viimasel viiel aastal on terrorivastane koalitsioon saavutanud mõningast edu. Oleme mõistnud, et globaliseerunud maailmas ei ole lagunevate riikide omapead jätmine lahendus ning ka kaugete, vaeste ja vähetähtsate riikide kokkuvarisemisel võivad olla maailma julgeolekule laastavad tagajärjed. Ent kuni me selle tõdemuseni jõudsime, saavutasid terroristid märkimisväärse ajalise edu. Tänaseks on nad oma tegevuse hajutanud üle kogu maailma, kasutades globaliseerumise ja infoühiskonna võimalusi sageli efektiivsemalt kui terrorivastase koalitsiooni osalisriigid. Kui tahame terroristidega võidelda tugevama positsioonilt, tuleb olla ühtsem, kavalam ja dünaamilisem, kui me seda seni oleme olnud.