juuli 28, 2008

Abitus ja habitus

Me ei tohi terrorismi puhul mõelda ainult otsesest ohust, füüsilisest kannatusest. 2001. aasta 11. septembril alanud Lääne-vastase terrorilaine oht seisneb hoopis muus.

Me ei tohi terrorismi puhul mõelda ainult otsesest ohust, füüsilisest kannatusest. 2001. aasta 11. septembril alanud Lääne-vastase terrorilaine oht seisneb hoopis muus.


Toomas Hendrik Ilves

Abitus ja habitus

Me ei tohi terrorismi puhul mõelda ainult otsesest ohust, füüsilisest kannatusest. 2001. aasta 11. septembril alanud Lääne-vastase terrorilaine oht seisneb hoopis muus.

Terrorism on enamikule eestlastele asi, mis juhtub mujal, või siis juhtus ammu, näiteks NSV Liidu ja Saksamaa okupatsiooni ajal. Minu kesk- ja ülikooliaastail oli New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorn ehk WTC sõna otseses mõttes pidevalt mu horisondil. Saadikuna Washingtonis töötades käisin sageli Pentagonis. Kokkupuude nende majadega mõjutas mind 2001. aasta 11. septembril isiklikult, samuti nagu ka uudised, et ohvrite hulgas oli inimesi sellestsamast väikelinnast, kus ma üles kasvasin. See terrorirünnak ei olnud mulle abstraktne, see oli käegakatsutav.
Seda jubedam oli näha pilte pilvelõhkujaist välja hüpanud inimestest, lugeda pealtnägijate kirjeldusi või vaadata fotodelt uljalt treppidest üles sammunud tuletõrjujate nägusid. Teades, et elusalt nad sealt enam välja ei saa.
Suurimat Teise maailmasõja järgset tsiviilelanike vastu toime pandud terroriakti käsitletakse väga erinevalt. Oluline on aduda, et enesetaputerror mõjub inimestele teisiti kui muu julmus. Terror on ootamatu ja prognoosimatu. Süüdlasi ei saada kätte, sest nood on surnud. Ei saa tulla mingit kohtuprotsessi, mingit võimalust küsida neilt, miks nad nii tegid. Puudub vähimgi võimalus vaadata näkku Mohammed Attale, nagu oleme saanud vaadata Saddam Husseinile, Slobodan Miloševićile või Nürnbergi kohtualustele.
Hirm pole ainulaadne ega uus emotsioon. Ka külma sõja ajal tundsid inimesed hirmu, istuti varjendeis. Aga tõeline hirm vallandus vaid siis, kui olukord oli kriitiline, näiteks Kuuba raketikriisi ajal, kui tõepoolest kardeti viimsetpäeva. Kui oht oli möödas, kadus ka hirm ja enamasti oldi kindlad, et midagi katastroofilist, mingit meelega põhjustatud massimõrva ei tule.
Terror on teistsugune, sest sellest saame teada vaid post factum. Ohvrid teavad vaid siis, kui ellu jäävad. Me ei või iial teada, millal see tuleb. Sest kui teaksime, muudaksime oma plaane, oma käitumist. 40 aastat tagasi avastas noor eksperimentaalpsühholoog Martin E. P. Seligman koerte reaktsioone uurides fenomeni: koerad (nagu ka inimesed) reageerisid elektrišokile ootuspäraselt, kui valuaisting oli seotud kindla aja, koha või käitumisega. Loomad hakkasid vältima sellist kohta ja käitumist. Nad valmistasid end ette ja talusid valu nii, et see ei mõjutanud märkimisväärselt nende käitumist. Hoopis teisiti reageerisid aga need koerad, keda šokeeriti täiesti suvaliselt, ilma hoiatamata, suvalisel ajal, sõltumata sellest, mida nad parajasti tegid või kus nad olid. Nende loomade käitumine muutus, nad lihtsalt lamasid ühel kohal ja kannatasid. Suvaliste löökide mõju jäi kestma. Seligman nimetas selle fenomeni õpitud abituseks.
Just õpitud abitus on see, mille käes vaevleb osa läänemaailmast pärast 11. septembrit ja eriti pärast terrorirünnakute jätkumist. Nagu Seligmani elektriga šokeeritud koerad, teame ka meie, et midagi kohutavat ja valusat on tulekul, aga me ei tea, millal, kus ja millises ulatuses. Me ei tea, kuidas seda vältida. Võime tõhustada kontrolli lennujaamades, keelata lennuki pardal küüneviilid ja hambapasta, kehtestada biomeetrilised passid. See kõik vaid raskendab terroristi elu, aga ei heiduta teda. Igasse Londoni bussi või metroovagunisse pole võimalik pommidetektorit panna.
Mõni meist võiks loomulikult küsida – ja sageli seda tehaksegi –, et mis see kõik meisse puutub. Meil Eestis pole suurt islamikogukonda, moslemid jäävat oma välimuse poolest meie seas kohe silma jne. Jättes kõrvale Briti pommiplahvatustega seotud ning KAPO raportis mainit Jamaat Tablighi, kelle liikmed käivad aeg-ajalt Eestis, on senised terrorijuhtumid aset leidnud ju mujal, mitte Põhjamaadel. Me võime ka ignoreerida pisiasja, et Eesti, õigemini Tallinn Kolõvani nime all jõudis esmakordselt Euroopa kaartidele 1154. aastal tänu Muhammad Al-Idrisile. (Too kaart, Tabula Rogeriana oli aluseks Euroopa kaartidele veel Kolumbuse ajal. Nii et kui vaja, ju need terroristid leiavad tee ka siia, kui nad tahavad). Eestlasele on terrorism jätkuvalt siiski kellegi teise probleem.
Me ei tohi aga mõelda ainult otsesest ohust, füüsilisest kannatusest, seda ka juhul, kui selline oht on tõenäoliselt väiksem kui näiteks Londonis. 2001. aasta 11. septembril alanud Lääne-vastase terrorilaine oht meile ja Euroopale laiemalt seisneb hoopis muus, selle toimet me näeme juba praegu USAs. Meie hirm, meie abitus, meie absoluutne teadmatus, kus ja millal võib tulla järgmine katastroof, on hakanud õõnestama toda liberaalset demokraatiat, mille võidukäik näis veel 16 aastat tagasi ajaloo paratamatusena. Kui lääne demokraatia sai sündida sajandite jooksul ja kogetud raskuste toel, siis selle süsteemi ja väärtuste hävitamine ei pruugi üldse nii vaevaliselt minna.
Mida võib New Yorki ja Washingtoni tabanud terrorirünnakutele järgnenu Euroopale tähendada? Kardan, et see võib kaasa tuua ärapööramise 18. sajandist saati valgustet Euroopat valitsenud liberaalsusest, sallivusest, arusaamast indiviidi ja riigi suhetest ning isikuvabadusest kui ühiskonna põhiväärtusest. See võib muuta meie senist habitus’t, lastetoast, koolist, kultuuritaustast kaasa saadud käitumist ja suhtumist teistesse. Viimased kolmsada aastat kestnud Lääne edu teiste kultuuride ees on piltlikult öeldes tulenenud sellest, et peale jäi Galileo Galilei ja mitte inkvisitsioon. Vabadus mõtelda ja tegutseda tegi võimalikuks teaduse arengu, tööstusliku revolutsiooni ja kogu moodsa ajastu, mille hulka, pidagem alati meeles, kuulub ka 20. sajandil deklareerit “rahvaste enesemääramise õigus”. Jah, mõtlemisvabadus on teinud võimalikuks ka kolonialismi, Hiroshima, okastraataiad, pealtkuulamisaparaadid ja mürkgaasid. Kui aga mitte olla paadunud ludiit või Punaste Khmeeride toetaja, siis peame meie, eurooplased, liberaalset demokraatiat, kiriku ja riigi lahusust, õigusriiki ja kodanikuõigusi siiski ennekõike headeks asjadeks.
Mida siis teha, kui liberaalsust rünnatakse? Kui liberaalseid demokraatlikke riike ründasid varem ebademokraatlikud riigid, nagu tegi seda Natsi-Saksamaa või külma sõja ajal NSV Liit, siis liberaalne Lääs relvastus ja sõdis või pidas külma sõda. Riik riigi vastu, riiklikud struktuurid riiklike struktuuride vastu. Ehitati tanke ja pommituslennukeid, loodi Internet, NATO ja Euroopa Liit. Demokraatlike riikide valitsused arendasid oma sõjaväge ja luureteenistusi. Veelgi enam, nad võitsid vastase oma väärtuste parema konkurentsivõimega. Kes siis tahtis elada kommunistlikus režiimis, selle salapolitsei, piiratud sõna- ja reisimisvabadusega, kus üksikindiviidil polnud mingit põhiseaduslikku kaitset? Tahtsid ainult need, kes asusid selle despootliku süsteemi tipus.
Ent nüüd ei ohusta lääne elulaadi mitte KGB, MIRV-raketid ega Varssavi pakti riikide tankikolonn. Uueks ohuks on islamiäärmuslaste enesetaputerrorist ja teda tegudele kehutav mõttemaailm, mis ei nõustu liberaalsete ideedega naiste võrdõiguslikkusest ja sõnavabadusest, mis ei salli leebust suhtumises vähemustesse ja teistesse usundeisse.
See omakorda on viimaseil aastail sünnitanud vastureaktsiooni just kõige sallivamates ühiskondades, näiteks Hollandis ja Taanis, ning sealgi liberaalide ja mitte ksenofoobide hulgas. Me täheldame täiesti uut fenomeni Euroopa kultuuripildis ja see on sallimatu liberalism. Esimene laiemalt märgatud muutus selles suunas oli Pym Fortuyni tähelend Hollandi poliitikas. Fortuyn ja temanimeline partei seisis immigrantide vastu, aga mitte senisel ksenofoobilisel viisil nagu parempoolne Jean-Marie Le Pen Prantsusmaal või Republikaner’id Saksamaal. Homoseksuaal ja üldiselt vabameelne Fortuyn suunas oma islamivastasuse selle sallimatuse vastu. Tema suurt edu saavutanud partei polnud klassikaline parempoolne natsionalistlik erakond. See oli liberaalsust kaitsev partei, mille platvormi põhitees oli, et enam ei tohi lasta välismaalasi Hollandisse, sest nood ohustavad meie sallivust, meie väljakujunenud vabameelsust.
Pim Fortuyn tapeti 2002. aastal. Sellest sai üks esimesi poliitilisi mõrvu pärast 1970. aastate Punaste Brigaadide ja Baader-Meinhofi bande roimasid. 2004. aastal lasti kuue lasuga maha tuntud filmimees, islamistliku sallimatuse vastu võidelnud Theo van Gogh. Tema kõri lõigati läbi, rinnale kirjutati koraani salmid. Kuritöö toime pannud islamifundamentalist teatas kohtuprotsessi käigus van Goghi emale, et ta teeks kõike seda mõnuga uuesti. Ma kirjeldan seda jõhkrust ainult põhjusel, et tajuksime selle juhtumi mõju Euroopa vaieldamatult leebeimale ühiskonnale. Van Goghi süü seisnes selles, et ta kaitses hollandi väärtusi Hollandis.
Ent probleem ise on osutunud sügavamaks ega seisne vaid islamiriikidest saabunud võõrtööliste kohanemisraskustes. Tuleb välja, et Euroopasse kolinud inimesed ei võta üle siinseid tavasid ja väärtusi. Kui Madridi rongides 57 inimelu nõudnud terroritöö panid toime naturaliseeritud Hispaania kodanikud ja immigrandid, siis mulluste Londoni plahvatuste taga olid sealsamas sündinud moslemid. See oligi ehk mõnedele suurem šokk kui surnute suur arv: purunes idee, et kui mitte immigrandid, siis vähemalt nende lapsed võtavad omaks need väärtused, mis tegid Suurbritannia atraktiivseks nende vanematele.
Kõik see paneb meie ühise liberaalse Euroopa kultuuri proovile. Liberaalse Euroopa (tõsi, üsnagi upsakas) eeldus, et siia tulevad võõrad võtavad kõhklemata üle liberaalse ühiskonna väärtused ja kombed, on empiiriliselt osutunud valeks, see ei toimi. Selgub, et Lääne-Euroopa ei tõmba mitte oma sallivuse, vabaduse ja võimaluste rohkusega, vaid ainult parema palgaga. Ja seda palka saab teenida töökohtade loomise eeldust ehk liberaalseid väärtusi üldse mitte üle võtmata.
Lääs on mitukümmend aastat uskunud multikultuursusse, ideesse, et erinevad kultuurid võivad vabalt koos ja kõrvuti eksisteerida. Sellist lähenemist lausa nõudsid Euroopa enese kõige negatiivsemad kogemused, natsliku Saksama õudused, mis on meid tundlikuks teinud. 1950. aastaist on rõhutatud põhimõtet ja lootust, et põliselanikud ja sisserännanud rikastavad teineteise elulaadi, et sallivusele vastatakse sallivusega. Tuleb aga välja, et see ei toimi.
Tolerants ja vabadus püsivad meie ühiskonnas ainult seni, kui neid alusmõtteid ei hakata ära kasutama tolerantsete ja vabade inimeste vastu. Me võime olla sallivad ja taunida Taani lehes ilmunud karikatuure, aga millalgi hakkame endilt küsima enesetsensuuri piiride kohta. Me võime ülistada multikultuursust ja sallida meie seas levivaid võõraid tavasid, kuid millalgi hakkavad need meile vastu, nagu juhtus mullu Saksamaal pärast mitme mosleminaise niinimetatud autapmist nende enda perekonnaliikmete poolt.
Kui jälgida reaktsioone terroriaktidele ja sisserändajaist lähtuvatele teistele probleemidele, on karta, et liberaalne demokraatia Euroopas võib pöörduda iseenese vastu. Kui islamistlik sallimatus tolerantsete vastu süveneb või kui nõutakse, et meie enda loodud liberaalne elukorraldus ei peagi kõigi suhtes kehtima, siis hakkab liberaalsus mõranema. Juba praegu töötab iga terroriakt ksenofoobsete poliitikute kasuks. Me juba näeme, kuidas omal ajal tuntud liberaalsete vaadetega ajakirjanik Oriana Fallaci on hakanud lööma Euroopale hingekella, hoiatades oma viimases raamatus “Euraabia” eest, mille all ta peab silmas lääne väärtuste kadumist immigratsioonilainesse. Me loeme, kuidas lääne juhtiv araabia ja islami kultuuri ekspert Bernard Lewis ennustab, et Euroopa saab osaks araabiamaailmast, osaks Maghrebist. Mõlemad arvavad, et moslemite migratsiooni ja Euroopa madala iibe tõttu saab Euroopast hoopis teistsugune ja teisejärguline kultuur, võrreldes sellega, mis on siin valitsenud viimased kolmsada aastat.
Ma ei usu, et asi nii kaugele läheb. Aga ma muretsen, et ammu enne seda, kui lääne keskaegseist katedraalidest saavad ammuse kohaliku kultuuri reliikviad nagu Buddha kujud Kesk-Afganistanis enne nende purustamist Talibani poolt, muutub Euroopa sallimatuks, hakkab piirama inimeste vaba liikumist, immigratsiooni, tööjõu vaba liikumist. Suurbritannias, Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis ja Taanis muudetakse liberaalseid seadusi, et saaks inimesi kergemini maalt välja saata, kitsendatakse kodanikuvabadusi. Kui usk on see, mis – lisaks maailma seletamisele – on sundinud inimesi läbi aastatuhandete tegema kõige koledamaid asju, siis Euroopa usk pole mitte katoliiklus, luterlus ega judaism, vaid liberaalne demokraatia. Ja see, nagu nägime sel aastal Taani karikatuuride puhul, võib paljudes äratada niisama sügavaid tunded kui austus oma jumala vastu.
Euroopa võimalikku arenguteed näeme juba praegu teostuvat USAs. Seal on valitsus taganemas vabaduse põhiprintsiipidest. Leiutatakse uusi vangistatute kategooriaid, et nendele ei laieneks USA põhiseaduse ja rahvusvaheliste konventsioonide õigused. USA põhiseaduses üle 200 aasta tagasi sätestet kodanikuõigused, näiteks kaitse põhjendamatu läbiotsimise eest, ei kehti enam telefonikõnede puhul, mida saab pealt kuulata ilma kohtu loata. On kasutatud juriidilist doktriini, mille järgi võib kahtlusaluseid piinata. Samuti on USA võtnud endale õiguse röövida inimesi teistes riikides ning on ilmselt seda ka teinud. Ja siin pole mõtet süüdistada George Bushi, Ameerika “hegemonistlikku” ideoloogiat ega neokonservatiive. Neil meetmetel, taganemisel USA põhiseaduse põhimõtetest, on USA avalikkuse lai toetus, need sammud pakuvad inimestele hoopis kindlustunnet.
Ja kindlustunne ongi see, mida inimesed terrorismi ajastul vajavad ja nõuavad. Pole võimalik kogu aeg taluda hirmu ja muret selle pärast, kus ja millal käib järgmine pauk ning kas mu lapsed saavad mingi fanaatiku käe läbi surma. Me kõik tunneme vajadust midagi teha. Psühholoogiliselt on see täiesti mõistetav. Leides, et koerte õpitud abitus sarnaneb väga fenomeniga, mida inimeste puhul nimetatakse depressiooniks, arendas ülalpool mainit psühholoog Seligman kliinilise depressiooni kui õpitud abituse kontseptsiooni ja lõi selle põhjal ka teraapia. Selleks on tegevus. Tegevus, mis süstib koerale ja inimesele kindla teadmise, et tema tegevusel on mõju ja tulemus. Abitus, mida nii arusaadavalt tundsid ameeriklased pärast 11. septembrit, on hajunud tänu sellele, et inimesed usuvad nendesse sammudesse, mida on ette võetud nende turvalisuse parandamiseks. Nad on vabatahtlikult loobunud oma põhilistest kodanikuõigustest, sest nii on turvalisem, sest nii saab vältida ootamatusi oma elukeskkonnas.
Selle tulemusena on lääs muutunud. Euroopa ehk vähem, kuid siin pole (veel) aset leidnud nii mastaapset ja jõhkrat katastroofi nagu kolme tuhande inimese massimõrv viis aastat tagasi New Yorgis. Ent vaadeldes Euroopat, lugedes lehti ja rääkides inimestega on võimatu mitte aduda, et eurooplases on kujunemas uus habitus, käitumisviis, väärtuste süsteem, kus varasem avatus ja usaldus on kohanemas meid ümbritsevate ohtude ja valitsevate hirmudega. Ja see habitus pole enam selline, mida me tahtsime.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar