Zelenskõi kantselei peamine sõjaväelane: Ukraina armeest võiks saada Euroopa kilp

Mis on Ukraina relvajõudude jaoks kõige kriitilisem probleem 2025. aasta sügisel?

Esimeses järjekorras on see ikkagi küsimus ressurssidest. Selle alla me loeme mobilisatsiooni, laskemoonaga varustamist, edukate juhtimismudelite ja -otsuste laialdasemat kasutamist. Kõik see omab tugevat mõju lahinguväljal toimuvale.

Kuidas on võimalik mobilisatsiooni parandada?

Peastaap ja kaitseministeerium on võtnud tarvitusele meetmed mobilisatsiooni mahtude suurendamiseks. Eelkõige saab seda teha tänu kogu protsessi digitaliseerimisele ning sõjaväekohuslaste ja mobilisatsiooni alla kuuluvate isikute arvelevõtmise protsessi täiustamisele. Me püüame kõik protsessid digitaliseerida, automatiseerida. See aitab meil eelkõige kiirendada isikute arvelevõtmist ning teha kvaliteetset analüüsi, et saada aru, kus meil on õnnestumisi, kus on vaja midagi parandada. Ja muidugi, mis on ka väga oluline, maksimaalselt suures ulatuses välistada kõik võimalikud korruptsioonimomendid, mis võivad tekkida.

Nii et mobilisatsiooniga on protsess praegu positiivne?

Kui me räägime mobilisatsiooni n-ö mehaanikast. Kahtlemata on mobilisatsiooni küsimus laiem. Ma lisaks siia kindlasti vastutegevuse venemaalaste psühholoogilise mõjutamisele ja infooperatsioonidele, mis on suunatud mobilisatsiooni nurjamisele. See tähendab teavitust, ehk siis riiklikku strateegiat mobilisatsiooni toetamiseks, esmajärjekorras informatsioonilist toetamist.

Mille arvelt on viimased viis kuus olnud positiivne dünaamika mobiliseerimisel?

Peastaap koostöös kaitseministeeriumiga tegid ära väga põhjaliku olukorra analüüsi. Selle põhjal võeti vastu otsused, mida praegu viiakse ellu. Muidugi on see pikk protsess, mingit vau-efekti pole mõtet homme oodata. Aga jah, meil on positiivne dünaamika ja me hakkame seda kiirendama.

Kas mobilisatsioon katab praegu teie kaotusi rindel?

Katab, aga ärme unusta, et täiemahulist sõda alustas venemaa (Palisa palus Venemaad kirjutada väikese tähega – JP) ligi 300 000 mehelise grupeeringuga, aga praegu on see üle 700 000.

Kas praeguse mobilisatsiooni tempoga on võimalik luua reserve, uusi brigaade?

Praegune positiivne dünaamika lubab meil loota, et lähiajal muutub meie olukord nendes küsimustes paremaks. Reservide loomise detailid on mitteavalik informatsioon ning seda ei tasu arutada.

Kui kaua jaksavad veel võidelda need, kes on sõdinud juba kolm, kolm ja pool aastat?

Neil on raske, ma saan sellest aru. Üksused on kurnatud. Ma tean seda ajast, kui ma olin veel ise brigaadiülem, mind panid need asjad muretsema. Suhtlen regulaarselt paljude brigaadi- ja pataljoniülematega, seersantidega, tavaliste võitlejatega – nendega, kes on meie relvajõududes juba täiemahulise sõja algusest, aga ka nendega, kes on rivis 2014. aastast. Ma tean, et kõik nad on kurnatud.

Loomulikult on see raske. See on raske isegi tavalistele inimestele, kes kogu selle aja on üle elanud suhteliselt rahulikus tagalas. Seda pole sõnadega võimalik kirjeldada, kui raske on meie sõjaväelastel. Samal ajal ei kuule ma kuskil sellist suhtumist, et me oleme valmis alla andma, sest me oleme liiga kaua sõdinud.

Kõigil tekib siis küsimus: aga milleks me siis oleme kandnud nii palju ohvreid? Me oleme kõik, sõjaväelased ja mittesõjaväelased, kaotanud oma sõpru, paljud on kaotanud oma vanemad ja lapsed. Inimesed hakkavad endalt siis küsima: mille nimel? Et lihtsalt alla anda? Muidugi mitte!

Sõnadega pole võimalik kirjeldada, kui raske on meie sõjaväelastel.

Lisaks sellele töötatakse praegu välja lepingut, mis oma baasilt on sarnane 18–24 lepingule, aga kindla tähtajaga. Seda saavad sõlmida isegi mobiliseeritud. Muidugi hakkab nende lepingu pikkus sõltuma sellest, kui palju nad on juba teeninud. Sellise lepingu sisse viimisega me tahame anda sõjaväelastele, kes on teeninud juba piisavalt pika aja, nende teenistusele mingi lõpptähtaja. Et ta näeks oma teenistuse lõppu. Lepingu teksti koostamine on juba finišisirgel. Ma olen kindel, et lähiajal see kinnitatakse ning viiakse ellu.

(Tänavu kevadel käivitunud projekti ”18–24” eesmärk oli meelitada Ukraina relvajõududesse vabatahtlikult astuma 18–24-aastaseid noormehi. Ukrainas kuuluvad mobilisatsiooni alla mehed alates 25. eluaastast. ”18–24” projekti mõte oli motiveerida noormehi sellega, et teenistuse kestus on üks aasta ning kui nad täidavad kõik lepingu tingimused, siis maksab riik neile miljon hrivnat (praeguse kursi järgi 20 500 eurot) ja nad saavad tasuta kõrghariduse ja elamispinna – JP)

Kui palju on üldse tulnud armeesse noori projekti „18–24“ raames? Kevadel te rääkisite, et ainult 500.

See projekt startis märtsis ainult mõnes brigaadis. Lähiajal saavad enamus brigaadidest, mis osalevad lahingutegevuses, õiguse võtta oma ridadesse 18–24-aastaseid lepingulisi sõdureid ja droonipiloote. Peastaap peab veel kinnitama nende brigaadide nimekirja.

Mis läks valesti mobilisatsiooniga, et tekkisid sellised suured probleemid? Mida näiteks Eesti peaks õppima Ukraina vigadest mobilisatsiooni korraldamisel?

Mobilisatsioon on üks elemente sõjaks valmistumisel…

Ma pidasin silmas, mis läks valesti juba sõja ajal.

Siis on see juba keeruline. Mitte ükski riik maailmas pole võimeline sõja ajal läbi viima ideaalset mobilisatsiooni. Ukrainas on kahjuks kogu mobilisatsioonisüsteem pärand Nõukogude ajast. Seda on küll muudetud, aga selle pärilikud haigused Nõukogude ajast on jäänud.

Kui vaadata neid õppetunde, mida sõda on meile andnud, siis ma soovitaks Eestil tähelepanu pöörata (mobilisatsiooni)reservi ettevalmistamisele.

Raskused, millega Ukraina on kokku puutunud, puudutavad eelkõige vaenlase korraldatud info- ja psühholoogilisi operatsioone mobilisatsiooni nurjamiseks. Need operatsioonid on olnud hästi läbimõeldud, hästi rahastatud. Kindlasti on oluline aga ka selge riiklik informatsiooniline toetus mobilisatsiooniprotsessile. Aga sõja ajal on seda väga keeruline teha, kui seda ei eksisteerinud juba rahu ajal.

Vene infooperatsioonid mobilisatsiooni nurjamiseks on hästi läbimõeldud ja rahastatud.

Viimase üheksa kuu jooksul ma olen käinud paljudes Euroopa riikides. Ma olen näinud väga palju ilusaid, õitsvaid linnu ja õnnelikke inimesi. Inimesed elavad head, õnnelikku elu. Aga ühiskonnale on vaja selgelt teada anda, et neil on, mida kaitsta. Riiklik infostrateegia mobilisatsiooni toetamiseks tähendab seda, et ühiskond on valmis hakkama sõja puhul vastu. See on väga tähtis.

Tuleb arvestada ka ühte tähtsat psühholoogilist momenti. Ma räägin seda kui sõjaväelane iseenda kogemusest. Inimesi väga hirmutab teadmatus. Ja tänu just sellele teatud tasemel teadmatusele ning vene propaganda tugevale mõjule kardavad mehed minna armeesse. Suurem osa inimesi kardab sõjaväkke minna.

Tähtis on anda neile teadmine, et kui sa homme paned sõjaväevormi selga, siis see ei tähenda seda, et ülehomme oled sa juba hukkunud. Inimestele on tähtis näidata, et nad kindlustatakse kõige vajalikuga ja nad valmistatakse ette, treenitakse välja.

Mida on andnud Ukraina relvajõududel see, et kevadel otsustati sõdimisel üle minna ajutistelt väegrupeeringutelt korpuste süsteemile? Kas on juba sellest kasu?

Üleminek juhtimisele korpuse struktuuriga pole nii kiire protsess, kui tahaks. Aga ma olen veendunud, et see oli kindlasti õige otsus. Isegi rahu ajal on sõjaväes reformide tegemine raske asi. Kui seda teha aga sõja tingimustes, siis on see kohe päris raske. Aga kui seda mitte teha, siis see läheks meile kallimaks maksma, kui seda teha.

See kõik puudutab kusjuures ka paljude Euroopa riikide doktriine. Valmistuti sõjaks, mis tegelikkuses on hoopis teistsugune. Suurem osa Euroopa õppusi, ka Ukraina õppused kuni 2014. aastani, kujutasid piiriäärset relvastatud konflikti. Harjutati selle lokaliseerimist ning seejärel minimaalse vajaliku jõu kasutamist kontsentreeritult mitteregulaararmee vastu. Peamine lootus ja arvestus olid kirurgilised erioperatsioonid ja täppisrelvad.

Täiemahuline sõda Ukrainas on näidanud, et selline lähenemine oli täiesti vale. Ka Ukrainas olid kõik juhtimisstruktuurid loodud sellest lähtuvalt – loodi ajutised grupeeringud, mis võivad aga täita piiratud intensiivsusega ülesandeid teatud kindla aja jooksul. Ja mitte regulaararmee vastu.

Üleminek korpuste süsteemile tähendab eelkõige seda, et vahetatakse välja see, mis ei tööta, mis on ebaefektiivne.

Need on täiesti teistsugused vajadused ja nõudmised, kui sul on 1200 kilomeetrit rindejoont, kus on kõrge intensiivsusega tulemõjutus ja käib suure intensiivsusega üksustega manööverdamine. Üleminek korpuste süsteemile tähendab eelkõige seda, et vahetatakse välja see, mis ei tööta, mis on ebaefektiivne. Korpuste süsteem – see on tänapäevase lahinguvälja nõue. Meie seisukoht on, et võrreldes vaenlase tingliku diviisiga on meie korpused märksa tugevamad ja võimsamad oma lahinguliste ja tehniliste võimalustega, juhtimisega, manööverdamise võimalustega. Seda juhul, kui korpused hakkavad sõdima neile ette nähtud üksuste komplektiga, kõigi oma võimalustega. 

Muidugi see protsess võtab aega, sest küsimused on kaadrites, väljaõppes, üksuste koostöö harjutamises ja selle lihvimises, vahenditega kindlustamises. See võtab veel aega, kuni korpused saavad oma ette nähtud võimekused, aga ma olen kindel, et see annab oodatud tulemused.

Nii et läheb veel vähemalt aasta, kuni korpuste põhiselt sõdimise süsteem hakkab tööle?

Mõnes korpuses lähevad asjad kiiremini, mõnes aeglasemalt. Lihtsalt väga palju faktoreid mõjutab seda. Tänaseks on paljud korpused juba läbinud teatud tasemel ettevalmistused, omandanud teatud tasemel võimekused ja juba juhivad vägesid.

Korpuste loomine ja nende võimekuste tekitamine on pikaajaline protsess, sest tähtis on lahti saada rinde fragmenteeritusest. (Palisa peab silmas siin asjaolu, et korpustesse kuuluvad üksused on praegu mööda rinnet laiali, aga eesmärk on, et kõik korpuste üksused sõdiksid koos ühes vastutusalas – JP.) Tähtis on igale komandörile kindlustada see, et ta saaks sõdida talle ette nähtud üksustega, oma vahetute alluvatega. Et korpuse kõik brigaadid oleksid koos. Selle saavutamine on üsna pikaajalike protsess. Eriti kui sa pead samal ajal vaenlase vastu võitlema.

Kas võiksite selgitada lähemalt, miks on raske korpuse kõiki üksusi, brigaade ja pataljone, samale vastutusalale koguda?

Seda mõjutavad väga palju faktoreid. Sõja intensiivsus, komplekteerimine, vaenlase tegevuse iseloom. Kui meil on olukord, kus oleks vaja vahetada üks brigaad teise vastu välja, aga see tooks kaasa territooriumi kaotuse, mis hiljem tähendaks suurt ohtu kahele kõrval asuvale brigaadile, siis on valik muidugi selge. Selleks on vaja vastavat situatsiooni, tingimusi.

Kas on võimalik peatada praegust Vene armee aeglast, roomavat edasiliikumist?

Võib.

Mida on selleks vaja?

Tappa neid kõikjal.

Aga veel mida?

Te saate ilmselt isegi aru, et mingit hõbekuuli pole selleks olemas. Selleks on vaja tervet kompleksi abinõusid ja need sõltuvad paljudest asjadest.

Lähiajal pole reaalne, et venelased suudaksid vallutada kogu Donetski oblasti.

Kui reaalseks peate, et Vene väed vallutavad kogu Donetski oblasti?

Lähiajal ma ei näe sellist võimalust, et nad jõuavad Donetski oblasti piirideni. Vaadake arve. 2022. aasta novembrist alates on nad kaotanud miljon sõdurit ja vallutanud ühe protsendi Ukraina territooriumist. Selleks kulus peaaegu kolm aastat.

President Zelenskõi ütles hiljuti, et Euroopa liitlased võiksid rahastada Ukraina sõduritele palga maksmist. Kuidas te seda näete? (Rääkides suvel Ukraina eelarve puudujäägist 65 miljardit eurot, märkis Zelenskõi, et „perspektiivis on olemas meie armee rahastamise programm“. Tema sõnul on Euroopa keeldunud seni andmast raha Ukraina sõjaväelaste palkadeks, vaid ainult relvadeks. „Aga nii tuleb välja, et meie sõdurid võivad olla just see relv, mis kaitseb kõiki,“ ütles Ukraina president juuli lõpus – JP.)

Ma proovin selgitada. Mulle paistab, et meie Euroopa partneritel on tänasel päeval arusaamine, et venemaa ei riski alustada täiemahulist konflikti Euroopa riikidega, kuni nad pole lahendanud küsimust Ukrainaga. Neil pole selleks lihtsalt ressursse võitlusvõimelise armee säilitamiseks sellisel kujul, nagu me näeme.

Jutt ei käi sellest, et meil oleks kogu aeg tinglikult öeldes miljon tääki. Tinglikult rääkides: kui homme saabub relvarahu ja rahuleping ning samaaegselt meie riik alustab ülesehitamist, siis kerkib loomulikult üles demobilisatsiooni küsimus. Samaaegselt me peame, mõistetavatel põhjustel, olema pidevalt valmis selleks, et venelased võivad homme jälle üritada. Ja selleks, et pidada vastu — ning seda te mainisite ju ise ka, et väsinud mehed, kes on juba kolm ja pool aastat sõdivad, unistavad muidugi sellest, et olla kodus, pere juures ja elada normaalset elu tsiviilis. Sellistes tingimustes on meie jaoks oluline tagada sõjaväelase elukutse konkurentsivõime tööturul ning jääda samal ajal peamiseks takistavaks jõuks venelaste teel Euroopasse.

Kas te peate silmas, et eurooplased peavad teie meelest mõistma, et neile on odavam toetada ja rahastada Ukraina armeed, kui nad ise ei taha sõdida?

Ma usun, et te mõistate seda ka ise. Ma tean kindlalt, et esiteks on Ukraina sõdur praegu kõige tõhusam, ja teiseks arvestades seda, kuidas meie Euroopa partnerid näevad ja arvutavad sõdurite maksumust.

Millist abi võiks Ukraina pakkuda Euroopale Vene droonide vastu peale provokatsiooni Poolas?
Esiteks võime jagada oma kogemusi massiivsete, kombineeritud õhurünnakute tõrjumiseks. Vaenlase droonide tõrjumiseks erinevatel kaugustel ja kõrgustel, erinevat tüüpi droonide vastu, erinevate meetoditega. Alates elektroonilise sõjapidamise vahenditest kuni tehisintellektiga ründevahenditeni. Kuidas tuvastada droone ja korraldada koostööd droone tuvastavate, nende lendu jälgivate ning neid hävitavate üksuste vahel. Kuidas organiseerida maapinnalt töötavate nn madala õhukaitse üksuste koostööd laiema õhukaitse ja lennuväega.

Ukrainal on olemas kogemused massiivsete, kombineeritud õhurünnakute tõrjumiseks ja me oleme valmis neid partneritele jagama.

Meil on kõik need kogemused olemas ja oleme valmis seda jagama. Arvan, et see on Euroopa partneritele väga huvitav. Ma üldse usun, et kogemus on asi, mida ei saa rahaga osta. Me oleme valmis seda jagama partneritega, kes meid toetavad ja aitavad.

Kas olete valmis oma spetsialiste appi saatma Euroopasse?

Meie president on öelnud, et me oleme valmis kogemusi jagama. Arvan, et võite siia tulla ja meie juures õppida. Meil saab praktiliselt läbi harjutada mõningaid elemente. Usun, et väljaõpe Ukrainas oleks palju tõhusam.

Kas Ukrainas võivad tekkida erasõjafirmad?

Need küsimused on arutamisel. Praegu meil puudub seadusandlus, mis reguleeriks erasõjafirmade tööd. Aga seda arutatakse. Võib-olla. Aeg näitab.

Kui need tekiksid, siis võiksid eurooplased kutsuda ju Ukraina erasõjafirmasid vajadusel appi?

Praegu on Ukraina relvajõud Euroopa kilp. Ja ma olen kindel, et ka tulevikus oleme me see kilp. Ainult palju tugevam, efektiivsem, võimsam. Kaasaegse struktuuri ja relvastusega. Kõigi relvaliikidega, mis võimaldavad lahendada ükskõik milliseid Euroopa julgeolekut puudutavaid küsimusi.

Milliseid tehnoloogilisi muudatusi rindel tuleks tõsiselt arvesse võtta järgmise aasta jooksul?

Olen kindel, et need on seotud mehitamata süsteemidega. Kasvab keskmaa ulatusega täppisrelvade tähtsus (Palisa nõunik täpsustas hiljem, et ta pidas silmas droone tegevusulatusega 50–200 kilomeetrit – JP), suurenevad nõudmised selliste relvade vastupidavusele elektroonilise võitluse vahendite vastu, et need suudaksid jagu saada vaenlase õhutõrjest.

80 protsenti tabamustest lahinguväljal kindlustavad droonid. Suurtükiväe ja teiste vahendite osakaal väheneb. See on praegune trend.

Kasvab erinevate tüüpi mehitamata süsteemide, sealhulgas maismaarobotikomplekside tähtsus nii pealetungil kui ka kaitses. Sest inimelude säästmise küsimus on terav, esmajärjekorras Ukraina jaoks. Küsimus on isegi nende funktsioonide asendamisest, mida sõdurid lahinguväljal täidavad. Haavatute evakueerimist, logistikat hakkavad tegema nii maismaa- kui õhudroonid. Droonid toimetavad positsioonidele vett, lahingumoona, raadiosaatjaid, akusid ja kõike muud vajalikku. Droonid teevad miinivälju, miinibarjääre, paigaldavad okastraati ja muid erinevaid vahendeid, mis takistavad vastase jalaväel edasi liikuda. Luure, tuvastamine, ründamine — see kõik on droonide töö. 80 protsenti tabamustest lahinguväljal kindlustavad droonid. Suurtükiväe ja teiste vahendite osakaal väheneb (vastase hävitamisel). See on praegune trend.

Ma olen täiesti kindel, et aasta pärast on meil veelgi täiustatud vahendid. Sellised mis on palju täpsemad, palju vastupidavamad ja töötavad tehisintellekti baasil.

Näeme ka juba lahinguid ainult droonide vahel?

Aga miks ei peaks? Meil on juba olnud droonid droonide vastu. See on juba tavaline asi. Isegi juba 2023. aastal oli selliseid asju. Me ei saanud ”protsessist välja lülitada” vaenlase luuredroone ja droone, mis sihitasid Lancete (sihtmärki otsiv ja rünnakuks ringi lendav Vene armee päris efektiivne droon, mis mõeldud peamiselt sõjatehnika hävitamiseks, nn hulkuv laskemoon – JP). Ehk siis Zalad, Orlan-10, Orlan-30 ja muud sarnased droonid. Need olid venelaste jaoks odavad droonid, aga meie pidime neid alla tulistama taktikalise (ehk lühimaa) taseme õhutõrjesüsteemidega (nendeks on näiteks Stinger-raketid ja muud taolised vahendid – JP).

See on aga väga kulukas lõbu ja me jõudsime järeldusele, et me ei suuda neid droone nii palju alla lasta, aga kahju tekitasid nad meile palju. Sellised piirangud sundisid meid aga olema loovad. Me suutsime droonide abil tookord umbes 90 protsenti Zaladest, Orlan-10 ja Orlan-30 rivist välja lüüa. Tänaseks on enamus, absoluutne enamus taktikalisest õhutõrjest juba droonid. Merlinit (Vene luuredroon – JP), mis maksab 300 000 dollarit, saab vabalt alla lasta FPV-drooniga 300-400 dollari eest. Selge, et sellised asjad arenevad veelgi edasi.

Mida te vastate neile, kes väidavad, et Venemaa on juba saavutanud droonirindel ülekaalu?

Minu arvamus põhineb sellel, mida ma kuulen sõduritelt, komandöridelt, nendelt, kes töötavad eesliinil. Venelased on saavutanud edu tänu sellele, et on mastaapselt suurendanud droonide tootmist. Neil on mitu kindlat droonitüüpi ja neid on tohutult palju.

Venelastel on eri tüüpe droone palju vähem, aga neid, mida neil on, on üüratult palju.

Meil on palju täiesti erinevaid tüüpe droone: kerged luuredroonid, keskmise ja pikema lennukaugusega, droonid lõhkekehade kukutamiseks, valguskaabliga FPV-droonid, rasked pommitajad, keskmised pommitajad, kerged pommitajad jne. Me oleme hästi õppinud kombineerima droone, valima neist sobiva kombinatsiooni mingi konkreetse ülesande lahendamiseks. Venelastel on eri tüüpe droone palju vähem, aga neid, mida neil on, on lihtsalt nii üüratult palju.