Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
President Emmanuel Macroni eelmise nädala sõnad jätkavad pikaajalist traditsiooni Prantsuse strateegilises kultuuris: külvata tahtlikku ähmasust selle kohta, millistel tingimustel on Prantsusmaa valmis tuumarelva kasutama. Ebaselgust tekitatakse eesmärgiga, et vastane oleks sunnitud arvesse võtma kõikvõimalikke stsenaariume ning valiks säärase kursi, mis ei riski hävitava reaktsiooniga Pariisist.
President Macron üksnes kohandas vana mõtteviisi tavasõjale Ukrainas, ehkki ilma tuumarelva mainimata. Kuna Putin pidas vajalikuks kuuldavale tuua tuumaähvardusi, siis tundub, et Prantsuse president pälvis Moskva tähelepanu.
Ammu on käes aeg seada Moskvat keerukate valikute ette – selle asemel, et lubada tal meie hirmudega manipuleerida.
Seni on lääs näidanud üles kartlikkust ja pannud paika täiesti ettearvatavaid “punaseid jooni”, mida ta ei soovi ületada. Aeg-ajalt on lääne poliitikud pigem taotlenud Moskva kartuste hajutamist kui kaasaaitamist Ukraina edule. Igaühte, kes vaoshoituse kursi hülgab, sildistavad nii Vene propaganda kui ka lääne lepituspoliitikud sõjaõhutajaks.
Seepärast paistabki president Macroni mõtteavaldus värske õhu puhanguna eskalatsiooni vältimise kopitanud õhustikus, kus Venemaal õnnestub lääne reflekse kontrollides kärpida Ukraina edušansse. Ammu on käes aeg seada Moskvat keerukate valikute ette – selle asemel, et lubada tal meie hirmudega manipuleerida. Ukraina jääb ju nii ilma vahenditest, mida ta vajab sõjas pealejäämiseks.
Kakofoonia sirgeselgsuse asemel
Aga kas Moskvale suudeti siis heidutussignaal edastada? Kindlasti mitte. President Macroni arvamus, et välistada ei tuleks ühtegi varianti, kutsus ettearvatavalt esile protesti neilt, kes alatasa pelgavad Putinit provotseerida, ent kelle arusaamine Venemaa strateegilisest loogikast ei küüni väljakujunenud olukorra tõsiduseni. Esirinnas on endastmõistetavalt Saksamaa kantsler Olaf Scholz, kes juba kehastab väsimatut suutmatust taibata, kuidas Venemaa tegutseb ning mil viisil on võimalik sundida seda taganema ja agressiivsetest eesmärkidest loobuma.
Asjaolu, et president Macron ei aimanud teiste Euroopa riikide käitumist, üksnes õõnestab lääne tõsiseltvõetavust. Moskva õpib juhtunust, et lääs on lõhestatud ning suudab kokku leppida vaid vähimas ühisnimetajas.
President Macroni arvamus, et välistada ei tuleks ühtegi varianti, kutsus ettearvatavalt esile protesti neilt, kes alatasa pelgavad Putinit provotseerida.
President Macron võibki olla teistest ees, kuna millalgi võib mitu lääneriiki otsustada, et olukord on kriitiline ning selleks, et ellu viia sageli korratavad sõnad, et Venemaal ei lubata võita, tuleb lahingutegevusse vahetult sekkuda. Ent praegu vallandasid Pariisi sõnad hoopis kakofoonia, mis mõjus Ukraina üritust nõrgestavalt. Need, kes ei soovi Ukraina toetamist, said kahjuks defetistliku hoiaku väljendamiseks uue võimaluse.
Õnneks pole vähim ühisnimetaja, mis kõigile sobib, sugugi tühine: peaaegu iga NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik on veendumusel, et sõjalist toetust Ukrainale tuleb märkimisväärselt suurendada. Tingituna poliitilisest patiseisust, sõjalisest nõrkusest või kaitsetööstuse jõuetusest on iseasi, kas nad seda jaksavad.
Pariis peaks jälgima teravalt Moldovat
Pariisist oleks olnud rohkem abi, kui ta oleks eeskuju andnud toetuse suurendamisega (kuigi mitte abisaadetiste mitmekesistamisega, olles teatud relvasüsteemide tarnimisel agaram näiteks Saksamaast). President Macroni arutlused üksnes suunasid tähelepanu eemale sõjalise abi tähtsusest, mis oleks praegu andnud rohkem tulemusi.
Kui Prantsusmaa tahab ühel või teisel moel ennetavalt ja jõuliselt sekkuda, leidub selleks kaugelt sobilikum paik. Moldova on nüüd eriti hapras seisus. Kui Moskval õnnestub Vene-meelseid elemente aktiveerida ning Moldovas tekkiva kaose ettekäändel annekteerida separatistlik Transnistria ja sellele lisaks kasvõi Gagauusia, siis on lääne pingutused Venemaa neoimperialistlikku agressiooni ohjeldada taas rängalt lüüa saanud.
Pariis võiks lõpuks ometi tõeliselt sisustada oma Euroopa kaitsevalmiduse algatuse ning koos riikidega, kes nõustuvad kas abistama või kaasa tegema, kavandada säärastele vempudele sõjalist vastust. Jõudemonstratsioon Putinile ja tõsiseltvõetav avaldus, et teda tabavad Prantsusmaa juhitava koalitsiooni tuntavad vastumeetmed, kui ta proovib oma varinguohtlikku impeeriumi laiendada Moldovasse, on märksa parem Prantsuse vaimuteravuse panus Euroopa kaitsmisse kui teoreetiliselt arukad, ent vähemasti senises praktikas tagajärjetud jutupunktid.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.
Valeri Sahhaštšik: valgevenelased ei taha Venemaa eest surra
Lukašenka proovib igal juhul vältida Valgevene sõjaväe saatmist Venemaa abiväena Ukrainasse, sest ta ei näeks neid sõjaväelasi enam kunagi. Siiski tuleb tema suhtes pidevalt valvel olla, sest Lukašenkal on taskus piisavalt võimalusi olukorra edasiseks eskaleerimiseks, selgitab Valgevene ühendatud üleminekuvalitsuse riikliku julgeoleku ja kaitse esindaja kolonelleitnant Valeri Sahhaštšik usutluses Diplomaatiale.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.