Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema

Käimas on täiemahulise invasiooni kolmas aasta, aga optimismi tuleb tikutulega taga otsida. Praegu on Ukraina halvemuses, ta on sunnitud tagasi tõmbuma mitmest kohast, kuhu Venemaa on rasketest kaotustest hoolimata edasi tunginud. Teisalt on Ukrainal õnnestunud veebruarist saadik alla lasta tosinkond Vene lennukit ja uputada mitu sõjalaeva. Ometi seisneb Ukraina jaoks parim stsenaarium 2024. aastal rindejoone hoidmises nii kaua kui võimalik, et valmistuda järgmiseks pealetungiks 2025. aastal. Kuidas te üldjoontes hindate hiljutisi suundumusi rindel?

Tundub, et pärast sõja algust võetakse iga uut aastat vastu korraks suureneva optimismiga. Ma olin mullu ülimalt optimistlik, kui arutasin Ukraina võimalusi edu saavutada, eriti vastupealetungiga seoses. Siiski põhines see eeldusel, et Ukraina saab vajaliku aja jooksul kätte kui mitte kõik, mida abiks lubati, siis vähemalt 75–80% sellest, kaasa arvatud rasketankid, Abramsi lahingutankid, ATACMSid, HIMARSid, Tauruse raketid, ründedroonid, miljonid mürsud ja hävitajad F-16.

Kurb tegelikkus on aga selline, et enamikku neist ei ole kohale toimetatud. Mürskude tootmisega on tõsiseid probleeme; Ukrainale ei ole saadetud küllalt tanke; ja hävitajad F-16 ei jõua kohale enne suve keskpaika, ja isegi siis ei piisa ainuüksi sellest, et need lihtsalt lendavad ringi justkui lääne tehnoloogia näitlikustamiseks – nad tuleb integreerida sõjamasinasse, et neist kasu oleks.

Arvestades Vene vägede edasiliikumist maal, seisneb Ukraina parim strateegia kahjuks selles, et ta moodustab enda nn Surovikini liini ja kindlustab oma positsioone võimalikult palju: kaevab kaevikuid ja kindlustab neid piirkondi, kus ta suudab vastu seista Vene pealetungile kõigist nendest suundadest, mida venelased võivad otsustada kasutada. Esiteks on Zaporižžja venelaste jaoks kriitilise tähtsusega. Nad võivad üritada Hersoni ümbruses mõned alad uuesti tagasi võtta.

Veel on riigi idaosas Harkiv, mis jääb alati võimalikuks sihtmärgiks. Ja muidugi Kiiev. Seni pole me põhja pool näinud ulatuslikke ettevalmistusi uueks invasiooniks, aga venelased võivad proovida väikeüksuste taktikat, et nendest metsastunud piirkondadest läbi tungida. Ukraina peab oma geograafilise asendi tõttu olema valmis kaitsma tohutu pikka perimeetrit, seega tundub positsioone kindlustav lähenemine olevat praegu õige. Kindral Oleksandr Sõrskõi, Ukraina relvajõudude ülemjuhataja, teeb loodetavasti tööd selles suunas.

Ukraina sõda ei ole eraldiseisev sündmus, vaid moodustab osa venelaste üldisest hübriidsõjast, milles põhirõhk on tegelikult poliitilisel sõjal.

Samas peab lääs ära tegema selle, mida lubas. Seekord peame lubatu kindlasti ära tegema. Ma ei ootaks aasta lõpuni. Kui mina langetaksin otsuseid, siis võtaksin eesmärgiks või tähtajaks suve keskpaiga või lõpu. Ma tahaksin näha vastupealetungi pigem augusti lõpus või septembris ehk veel kuival hooajal.

Sest kui me seda ei tee, kui me jätame selle järgmisesse aastasse, siis kas teate, mis juhtub? Esiteks on venelastel siis järjekordne aasta kõige kindlustamiseks veel tugevamini ja veelgi suuremate vägede sissetoomiseks, mis tähendab, et ukrainlased peavad värbama mehi juurde. Aasta pärast võib ka Donald Trump uuesti Valges Majas olla, mis vastab igati Putini strateegilistele sihtidele. See sõda ei ole eraldiseisev sündmus, vaid moodustab osa venelaste üldisest hübriidsõjast, milles põhirõhk on tegelikult poliitilisel sõjal.

Kui Putin suudab jätkata samamoodi veel aastakese või umbes nii, kuni Trump saab võimule, siis tema arvates vähendab Trump Ukrainale antavat abi ja võib-olla tõmbab tagasi ka Ameerika toetust Euroopale ja NATO-le. Ma ei tea, kas nii ka läheb, aga kui püüda mõista Putini mõtteid, siis tundub mõistlik arvata, et tema ootused on sellised. Seega tarniksin pigem nii palju vahendeid kui võimalik Ukrainale, et ta saaks asuda rünnakule järgmise kuue kuu jooksul, selle asemel et lasta tal oodata veel aasta, kuni Trumpist võib saada uus vana president.

Aga kas selleks on kuidagi võimalik pääseda ligi abile, mis on USA kongressis blokeeritud?

On järjest rohkem hääli, järjest rohkem survet. Ma ei usu, et vähemus suudab abi andmist lõputult takistada. Ameerika süsteem on vahel kaootiline ja vahel ennustamatu – päris sageli ennustamatu –, aga see on ka väga paindlik. Abi saab suunata eri teid pidi, selleks ei ole ainult üks tsentraliseeritud tee nagu paljudes teistes tsentraliseeritud riikides. Võib otsida loomingulisi teid. Ma arvan, et Bideni administratsioon saab kasutada veel ligi 4 miljardit dollarit ja saata sellest järjest 200 miljoni dollari suuruseid summasid – raha on veel mõningal määral alles. Ilmselgelt tahavad kõik saada 60 miljardit dollarit, et Ukrainat uuesti relvastada ja varustada.

Ma ei usu, et vähemus USAs suudab abi andmist takistada lõputult.

Olen lootusrikas, et poliitilised pingutused, ka vabariiklaste omad, annavad tulemusi. Ukraina vastu ei ole vabariiklaste partei, vaid väga väike häälekas vähemus, kes toetab Trumpi – nn trumpistid, kes tahavad teha Ameerika jälle suureks. USAs tuleb teavitamisega jõudsamalt tegeleda, eriti puudutab see administratsiooni, aga ka mõistlikke vabariiklasi.

Miks? Sest nad peavad näitama neile mahategijatele, neile vastuolijatele, et vaadake, nende 60 miljardi dollariga ei täideta Ukraina kaukaid ja Zelenskõi ei pista neid tasku. See raha tuleb USAsse tagasi ja jääb Ameerikasse. USA kaitsetööstuse ettevõtted, tehased ja vabrikud, mis asuvad nendessamades osariikides, kust vabariiklased on kongressi valitud, saavad lõviosa sellest rahast endale. Seega tuleb see tegelikult nende valijatele kasuks. Tegu on mitmeharulise, mitmetasandilise ja mitmemõõtmelise ettevõtmisega. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas nad saaksid sellele igavesti vastu seista. Hoolimata sellest, et Trump on survestanud spiiker Johnsonit kõiki võimalusi blokeerima, arvan ma, et lõpuks jõutakse loomingulise lahenduseni.

Kas Euroopa suudab tekkinud tühimikku senikaua täita?

Peab suutma. Nagu ma ütlesin, olen lootusrikas, aga lootus ei ole tegevuskava. Ja seega peab Euroopa end kokku võtma ja suurendama kaitsekulutusi. Esiteks peab ta ilmselgelt täitma NATOs võetud kohustuse ja kulutama 2% või enamgi veel. Euroopa peab samuti suutma toota rohkem relvi, sest lõppude lõpuks ei peeta seda sõda Ameerikas, vaid Euroopas.

Kui juba Lähis-Idasse kinni jäädakse, ei tähenda see aastat või kahte – siis tuleb arvestada 20 aastaga.

USA-l võivad olla abi andmise suhtes parimad kavatsused. Kui aga Hiina otsustab korraga rünnata Taiwani või Põhja-Korea otsustab rünnata Lõuna-Koread või puhkeb sõda Iisraeli ja Iraani vahel või huthid lõikavad jälle läbi merealused kaablid, siis moodustatakse rahvusvaheline üleilmne koalitsioon Lähis-Idas sõdimiseks. Ja kui juba Lähis-Idasse kinni jäädakse, ei tähenda see aastat või kahte – siis tuleb arvestada 20 aastaga. Seega võiks öelda, et Ameerika võib küll igati tahta aidata, aga kui ta seisab järsku silmitsi kolme või nelja suuremat sorti kriisiga maailma eri otstes, siis peab Euroopa sekkuma.

Niisuguses laiemas kontekstis on teised asjaosalised asunud nüüdseks geopoliitilises mõttes jõuliselt tegutsema. Näiteks on olemas kaks paralleelset teed, mis võivad viia „rahuni“. Hiina ütleb, et Ukrainas ei ole võimalik saavutada ühtegi kokkulepet arvestamata Venemaa huvidega, samas kui Türgi kinnitab, et mõlemad pooled on jõudnud lahinguväljal viimase piirini. Lisaks paljastati The Wall Street Journalis järeleandmised, mida Kiievile 2022. aastal peale suruti ja millest Ukrainal õnnestus pääseda ainult tänu oma edule Vene pealetungi tõrjumisel, mis sai võimalikuks lääne sõjalise abi toel. Arvestades praegust asjade seisu, kas Ukrainat saab uuesti survestada järeleandmisi tegema?

See on suur küsimus. Ma ei arva, et praegusel hetkel saaks diplomaatiaga midagi ära teha. Ma ei usu, et Putin tahab läbi rääkida. Jah, ta tahab konflikti külmutada, aga ma ei usu, et ta tahab loobuda ja jääda ilma võimalusest edasi laieneda või Ukrainat lisanduvalt survestada. Isegi kui eeldada, et homme õnnestub maa peal kuidagi külmutada aktiivne sõjategevus – ja me oleme sellist asja juba kaheksa aastat kogenud, kui Donbassi konflikt oli külmutatud, aga mürske heideti ikkagi kogu aeg –, siis peab olema ka mingit sorti demarkatsioonijoon. Ja sellele vaatamata lennutataks Ukrainasse pidevalt droone, juhitavaid ja mittejuhitavaid rakette jms. Säärane rahu ei jää püsima.

Hiina ettevõtmine kujutab endast ilmselgelt vaevu varjatud katset suruda peale Venemaa narratiivi ja huve. Türklastel on muidugi oma sihid: nad tahavad, et sõda saaks võimalikult kiiresti läbi. Nad aitavad Ukrainat droonide ja kaitsetööstuse toodanguga nii palju, kui suudavad, samuti ei lase nad Vene laevu Mustale merele. Ja ikkagi teeb Türgi Venemaaga koostööd majanduse ja tuumaenergia vallas ning ostab Vene gaasi ja vilja. Türklased mängivad sisuliselt mõlema poolega.

Ma ei arva, et praegusel hetkel saaks diplomaatiaga midagi ära teha.

Minu arvates on meile jäänud see aasta, kuni Trump tuleb tagasi Valgesse Majja – või siis ei tule. Kui Ukraina ei ole saanud piisavalt abi ja ei ole seetõttu aasta jooksul saavutanud läbimurret või ei ole suutnud hoida oma positsioone ning kui Trump tuleb tagasi, võib kahjuks minna nii – praegu ma tõesti spekuleerin –, et Ukraina on sunnitud läbi rääkima. Ma ei taha, et see juhtuks, ja ma arvan, et praegu on veel liiga vara midagi kindlat öelda. Esiteks ei tohiks lääs avaldada ukrainlastele mingit survet läbirääkimiste pidamiseks. See ei ole meie asi. See on nende asi, nende riik ja nende rahvas.

Lääne auditoorium peab mõistma, et Vene okupatsioon ei ole „normaalne“ okupatsioon (justkui oleks olemas normaalne okupatsioon), et see ei ole lihtsalt heasoovlik kohalolu. Vene okupatsioon tähendab pidevaid inimõiguste rikkumisi. Me oleme näinud Butša veresauna. Me oleme näinud naiste vägistamist, laste minemaviimist, inimrööve, tsiviilisikute tapmist, vara riisumist. Sisuliselt on tegu genotsiidipommiga iga kord, kui Vene armee tuleb kohale ja jääb kuhugi pikemaks ajaks. Isegi kui need alad vabastada, ei tarvitse seal siis olla enam palju ukrainlasi, keda vabastada. Muidugi on maa ja sealsed ressursid Ukrainale tähtsad, aga inimesed on kõige olulisemad. Seega peame aitama neil need alad tagasi saada ja sealsed inimesed vabastada võimalikult kiiresti.

Kui käiku läheb külmutatud konflikti või kokkuleppe stsenaarium, peab Venemaa end võidukaks. Ja kui ta nii arvab, siis ta ei peatu, vaid üritab uuesti viie või kümne aasta pärast – need aastad on siis tänu Ukrainale meie käsutuses. Kas Euroopa kasutab seda aega targasti, et ettevalmistusi teha?

Ma ei ole kindel, et need, kes Euroopas või läänes otsuseid langetavad, suudavad vaadata kaugemale 2025. aasta piirist. Loodetavasti annavad luureteenistused neile aruandeid, mis puudutavad tulevikku, aga ma arvan sedagi, et kõigi nende jaoks kujutab 2024.–2025. aasta endast omamoodi silmapiiri. Ollakse ühte meelt, et jah, Euroopa peab kaitsekulutusi suurendama ja kaitsetööstuse toodangut kasvatama. Ometi ei ole ma kindel, et nad arvavad, et sõjategevus külmutatakse järgmisel aastal, aga sellisel juhul tuleb – viie või kümne aasta pärast – uus sõda, mis on kõige tõenäolisem, kui sõda praegu külmutada.

Praegusel hetkel püüame aidata Ukrainal sõda lähima aasta jooksul võita ja pärast seda muretseme järgmise viie või kümne aasta pärast.

Kahjuks, nagu te teate, on demokraatlikud riigid vahel lühinägelikud ja poliitikud ei vaata kaugemale tulevikku kui neli-viis aastat – nad tõesti ei suuda seda. Sellega tulevad tavaliselt toime aga totalitaarsed režiimid, näiteks Venemaa, Hiina ja Iraan. Lääne poliitika olemus lihtsalt on selline. Praegusel hetkel püüame aidata Ukrainal sõda lähima aasta jooksul võita ja pärast seda muretseme järgmise viie või kümne aasta pärast.

Vähemalt on natuke ka häid uudiseid, mis annavad põhjust optimismiks – näiteks Rootsi liitumine NATOga. Kui arvestada selle sündmusega ning suurenenud kaitsekulutuste ja kaitsetööstuse toodanguga, siis kas võib öelda, et Euroopas on praegu turvalisem kui kahe aasta eest?

Kindlasti. Praegu on Läänemeri strateegilisel tasandil muutunud üleni ja täielikult NATO sisemereks, mis teeb sellest kogu maailmas kõige turvalisema paiga. Mina näen olukorda nii: nüüd on meil NATOs Rootsi, Skandinaavia kõige suurem riik, mis on hästi varustatud ning mille kaitse‑, tööstus- ja majanduspotentsiaal on tohutu.

NATO-l on nüüd Läänemeres uputamatu lennukikandja, mille nimeks on Gotlandi saar.

Rootsi on parandanud tsiviilkaitset ja teinud hulk aastaid koostööd NATOga, nii et rootslased teavad päris palju NATOst ja selle protsessidest. Tegu on säärase näitega, mille puhul riik võetakse vastu täna ja juba homme on ta valmis kõiges kaasa lööma nii taktika- kui ka operatsioonitasandil.

Nüüd on meil, NATO-l, Läänemeres uputamatu lennukikandja, mille nimeks on Gotlandi saar. Rootsi ja Euroopa jaoks on olnud üks peamisi mureallikaid see, et venelased võivad korraldada seal mingit sorti meredessandi ja üritada blokeerida pääsu Läänemerele. Nii et see on NATO jaoks suur võit. Me peaksime andma Putinile medali, sest ta aitas laiendada NATOt ja teha lõpu Rootsi kahe sajandi pikkusele neutraalsusele.