George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid

Vilniuse tippkohtumisel kinnitas NATO uued piirkondlikud kaitseplaanid, sest allianss uuendas oma kaitsehoiakut terves Euro-Atlandi ruumis. Mis siit Balti riikide julgeoleku kohta tuleneb?

See on uus faas: aasta varem jõudsid riigijuhid Madridis [NATO Madridi tippkohtumisel 2022. aastal] üksmeelele, et me peame jõude piirkonnas tugevdama ning taas palju detailsemaid plaane koostama. Pean lisama, et aasta jooksul juhtus mõndagi märkimisväärset.

Kõigepealt on Ühendriigid tänu president Joe Bideni Madridis antud lubadusele toonud üpris palju vägesid idatiivale, sealhulgas siia, Eestisse. Kui järjekestev kohalolek Eestis on varem olnud pigem minimaalne, siis nüüd on meil siin üle 600 sõduri. Tapal on HIMARS-i üksus ja Võrus on 101. õhudessantdiviisi väeosa. Niisiis on USA andnud Eesti julgeolekusse tõelise panuse. Oleme ka teiste riikide heaks andnud oma panuse mitte üksnes sõnades, vaid tegelikult oma inimesi kohale saates.

Olen kuulnud nii Eesti sõjaväelastelt kui ka tsiviilisikutelt, et nad on NATO kaitseplaanide planeerimise protsessi ja lõpptulemusega täiesti rahul.

Mainitud piirkondlike plaanide koostamine tehti ülesandeks NATO Euroopa vägede kõrgemale ülemjuhatajale, kindral Christopher G. Cavolile. Need kavad on tegutsemiseks kallaletungi puhul. Üksikasjadesse ma ei lasku, sest plaanid pole avalikkusele kättesaadavad, aga nad valmisid partnerluses sõjaväejuhtidega. Kindral Cavoli, kes tuli Lennart Mere konverentsiks siia, pidas mitu vestlust Eesti kaitseväe ülemjuhataja, kindral Martin Heremiga. Kindral Cavoli on mulle öelnud, et kõnelused olid väga konstruktiivsed ning suhtlemine Eesti kaitseväe juhtidega valmistas talle suurt heameelt. Olen kuulnud nii Eesti sõjaväelastelt kui ka tsiviilisikutelt, et nad on protsessi enda ja lõpptulemusega täiesti rahul.

Igatahes pole töö kaugeltki lõppenud. Plaan on olemas, aga tähtis on seegi, kuidas erinevad liitlased seda täidaksid. Planeerimine koosneb mitmest järgust – sõjaväes on see lausa reegel. Plaani koostamisest ja üleandmisest ei piisa. See pole kursusetöö, vaid elav protsess. Jõudsime poliitiliste lubaduste juurest plaanide koostamiseni NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri (NATO SHAPE) planeerimismeeskonna töös. Nüüd peavad riigid kõnelusi selle kohta, kuidas plaane ellu viia.

Kas see tähendab õhutõrje, Balti riikides nõrgima lüli tugevdamist?

Veel kord: ma ei hakka konkreetseid elemente täpsustama, ent ma olen maininud HIMARS-eid kui võimekust, mille USA on vabatahtlikult ajutiseks siia toonud. HIMARS-süsteeme olid eestlased tellinud juba enne seda, kui Venemaa alustas täiemõõdulist kallaletungi Ukrainale. HIMARS-itega saab Eestis katsetada, kuidas kaugmaa raketiheitjaid siinsetes oludes kasutada. See aitab eelplaneerimist kiirendada.

Mis puutub õhutõrjesse, siis on kihte rohkesti: lähimaa, keskmaa jne. Praegu on hispaanlastel Ämari õhuväebaasis süsteem nimega NASAMS (keskmaa õhutõrje raketisüsteem) – see Hispaania relv sarnaneb ameeriklaste HIMARS-iga. Selle aasta alguses tegid eestlased ja lätlased keskmaa õhutõrjesüsteemidele ühise tellimuse.

HIMARS-itega saab Eestis katsetada, kuidas kaugmaa raketiheitjaid siinsetes oludes kasutada. See aitab eelplaneerimist kiirendada.

Veel on Ämaris Balti õhuturbe algatus. Räägitakse selle laiendamisest ja süvendamisest: on infot, et Soome kaalub osavõtmist. Erinevad NATO liikmesmaad – suve alguses britid ja nüüd hispaanlased – on abiks reaktiivhävituslennukitega, mida Eestil pole; hispaanlased tulid oma NASAMS-ite ja USA HIMARS-itega. Need on Eestisse toodud liitlaste võimekused, mis nii kaitsevad Eestit kui ka annavad Venemaale heidutavaid signaale.

Kui USA kaitseminister Lloyd Austin käis aasta alguses Tallinnas, lubas ta, et Vene sissetungi korral saabuvad liitlaste lisaväed Eestisse järgmisel päeval. Venemaa on juba Ukrainas näidanud, mida ta jõuab teha ühe päevaga, kui lisaväed alles tulevad. Seepärast nõuavad Balti riigid üleminekut tugevdatud eesliini kaitsele (forward defense). Kui USA reageering Venemaa konventsionaalsele rünnakule on selge, siis mida tehakse hübriidohu puhul? Kas hübriidrünnaku korral käivitub NATO lepingu artikkel 5?

Kaitseminister Austini visiit on mul hästi meeles, kuna ta käis siin veebruaris, vaid kaks kuud pärast seda, kui Tapa linnakusse saabusid esimesed USA väed. Praegu on neid märksa rohkem. USA ei oota siin venelaste rünnakut, vaid jätkab kohalolu suurendamist, nagu me Madridis lubasime. Asi pole vaid USA üksuste siirmises, vaid nad on juba siin. Ilmselt kinnitas kaitseminister Austin eestlastele üle, et me anname oma panuse.

USA ei oota siin venelaste rünnakut, vaid jätkab kohalolu suurendamist, nagu me Madridis lubasime.

Rünnakuid on mitut laadi. Termineid on erinevaid. Lääne õpetlased kõnelevad hübriidrünnakutest, aga Vene doktriinis seda mõistet polegi. Minu teada on venelased rääkinud nõukogude ajast peale aktiivmeetmetest. Eesti on neid meetmeid varemgi tunda saanud. 2014. aastal rööviti Eesti territooriumilt Eesti kaitsepolitseinik ja teda peeti tervelt aasta kinni. 2007. aastal tehti teenusetõkestamise rünne. Eestile pole need hüpoteetilised olukorrad, vaid sääraseid juhtumeid on juba aset leidnud.

Selge see, et kaitseallianss on mitmesugustele ohtudele palju enam keskendunud. Mõistagi toimub NATO-s pidevalt sellealaseid mõttevahetusi: Brüsselis, liitlasvägede peakorteri planeerimismeeskonnas, aga ka liikmesriikide pealinnades.

Oleme siinpool Atlandi ookeani ühte meelt, et NATO – ja USA – on Euroopa ainsad julgeolekugarantiid. Paraku on kuulda, et USA julgeoleku- ja kaitseplaneerimisel tulevat valida Euroopa ning India ja Vaikse ookeani piirkonna vahel juba seepärast, et Venemaa kallaletung Ukrainale tegi ressursinappuse ilmsiks. Kas need tandrid on teie arvates omavahel seotud? Kui jah, siis kuidas te seda kodupublikule selgitaksite?

USA-l on lepingulisi kohustusi nii Euroopas kui ka Aasias juba 70 aastat. Meile pole see välistav valik, vaid me peame mõlemaist kinni. Euroopa ees on meil kindlaid kohustusi olnud 1949. aastast peale, kuna järgmisel aastal tähistame NATO-le aluse pannud Washingtoni lepingu 75. aastapäeva. Aasias hakkasime oma India ja Vaikse ookeani äärsete liitlastega looma sarnaseid lepingulisi suhteid alates Manila pakti (ehk Kagu-Aasia kollektiivkaitse lepingu) sõlmimisest 1954. aastal.

Tuleb alla joonida, et USA tunnetab oma vastutust liitlasriikide turvalisuse ja julgeoleku eest nii Euroopas kui ka Aasias.

Oleme end rahvuslikus julgeolekus alati pidanud seotuks nii Euroopa kui ka Aasiaga. Ränkade valikute üle on tõepoolest spekuleeritud ja vaieldud. Siiski tuleb alla joonida, et USA tunnetab oma vastutust liitlasriikide turvalisuse ja julgeoleku eest nii Euroopas kui ka Aasias.

Mainisite NATO 75. aastapäeva lähenemist. Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis on selle aasta tippkohtumist Vilniuses nimetanud „kõigest sillaks Washingtoni”. Millist otsust on 2024. aasta juulikuus Washingtonist oodata? Kas NATO liikmelisus tuleb Ukraina puhul kõne alla?

NATO tippkohtumine sarnaneb paljude teiste tippkohtumiste või ÜRO peaassamblee istungjärkudega. Kõigepealt on kohtumist vaja kavandada. Osavõtt on väsitav. Kui te järgmisel hommikul ärkate, siis mõtlete juba järgmise aasta kohtumisele. NATO tippkohtumiste rütm on tõepoolest samasugune.

Kaitseplaanid sisaldavad palju rohkem detaile, kui allianss on viimase 30 aasta jooksul paika pannud.

Järgmisel suvel on uus tippkohtumine. 75 aastat on NATO-le oluline teetähis. Arvan, et tulemustest kõnelda on veel vara. Vaid kuu on möödas Vilniuse tippkohtumisest, kus tehti suuri edusamme mitmes vallas, sealhulgas piirkondlike kaitseplaanide alal. Tööd kaitseplaanide elluviimiseks jätkatakse mitmes suunas. Need plaanid sisaldavad palju rohkem detaile, kui allianss on viimase 30 aasta jooksul paika pannud.

Mõttevahetustes kuulub Ukrainale tähtis koht nii seepärast, et seal toimuv tähendab mitmele piirkonnale ühist ohtu, kui ka seepärast, et liikmesriigid on pühendunud Ukraina abistamisele. Rõhutan, et praegu on veel vara ennustada, millises järgus sõda siis on. Samuti ei saa veel prognoosida, mida täpselt järgmisel aastal arutatakse ja milles kokku lepitakse. Praegu me alles pingutame, et aidata Ukrainal saavutada võitu, millega ta oleks rahul.

President Biden ütles Helsingis, et Putin on juba kaotanud. Vene rünnakud nõuavad siiski ukrainlastelt ohvreid, ekspertide hinnangud Ukraina vastupealetungile on vähem optimistlikud ning territooriumid on endiselt okupeeritud. Kuidas defineerib USA sõja lõppu – kas Ukraina võidu ja Vene lüüasaamisena või vastupidi?

USA või teiste kõrvalseisjate asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Ukraina peab oma territooriumi nimel eksistentsiaalset heitlust. Seepärast otsustab tingimuste üle Ukraina. Neid kõrvalseisjaid on küllalt, kes teoretiseerivad või kirjutavad ajalehtedesse arvamuslugusid. Nemad ei võitle ega kaitse oma riiki. Arvan, et meie, kõrvalseisjad, peame hoolikalt sõnu valima, kui midagi soovitame.

Minu meelest oli president Zelenskõi sõnum oma hiljutistel visiitidel Madalmaadesse, Taani ja Rootsi piisavalt konkreetne: Ukraina rahvas ei pea territooriumi loovutamist võimalikuks. Demokraatlikult valitud liidrina on tema ülesanne taastada Ukraina suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Ukrainale kuulub selle definitsiooni – rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiride – juures USA ja samameelsete liitlaste, sealhulgas Eesti toetus.

USA ametnikud märgivad sageli, et Ameerika toetab Ukrainat, „kuni seda on vaja”. Paraku ei võeta arvesse, kui palju inimelusid sõda Ukrainalt nõuab. Kui hästi saadakse aru, et Ukrainal tuleb aidata võita võimalikult kiiresti, mitte lihtsalt toetada ukrainlasi nii kaua, kui vaja?

Paide arvamusfestivalil eelistas Kaimo Kuusk, endine Eesti suursaadik Ukrainas, jätta ühele [relvasaadetisi puudutavale] küsimusele vastamata. Tema ütles, et vastama peaks Ameerika suursaadik. Ma ei arva, et ükski Ukraina ameeriklastest toetajaist, kelle hulka ma ennast loen, oleks pooleteise aasta eest ette kujutanud, et me anname Ukrainale 18 kuu jooksul 43 miljardi dollari väärtuses sõjalist abi.

Siis poleks me seda võimalikuks pidanud. Keegi poleks selliseid soovitusi andnud. Ometi me just seda tegime. On kaheldav, kas toona oli üldse olemas logistilisi kanaleid, mille kaudu oleks lennukite ja laevadega toodud nii palju sõjamaterjali USA-st läbi Euroopa Ukrainasse. Enamik inimesi oleks eitavalt vastanud. Nüüd on mõeldamatu teoks saanud. Minu arvates on kategoorilisi ennustusi teha mõnikord rumal. Alles tagasi vaadates on selge, kui palju on ära tehtud.

43 miljardi dollari väärtuses sõjalist abi kujutab tõelist panust Ukraina võidu, mitte kõigest vastupidamise heaks.

Ühest küljest tuleb kahetseda, et teatud tarneid ei tehtud kuu või kaks varem. Anda oleks võinud või saanud veel enam. Samas tuleb märkida, et 43 miljardi dollari väärtuses sõjalist abi 18 kuu jooksul on igatahes midagi sellist, mida enamikul meist on raske ettegi kujutada. Niisiis oleme andnud tõelise panuse. Minu arvates ei tohiks selles keegi kahelda. Need, kes kahtlevad, spekuleerivad. Ma pean taas silmas inimesi, kellel jätkub aega arvamuslugude kirjutamiseks, aga kes ei osale 43 miljardi dollari väärtuses relvade kohaletoimetamises. Mina arvan, et need tarned kujutavad tõelist panust Ukraina võidu, mitte kõigest vastupidamise heaks.

Selle üle, kuidas edasi minna, arutletakse iga päev. Eelmine nädal anti teada relvaabist veel 200 miljoni dollari väärtuses. Selle aluseks on presidendi erivolitus (Presidential Drawdown Authority) – me saadame Ukrainasse varustust otse sõjaväe ladudest. Veel laskemoona, Patriot-rakette, suurtükimürske, inseneritehnikat – kõike, mida Ukraina praegu vajab pealetungi jätkamiseks.

Allianss tegutseb Ukraina pikaajalise julgeoleku huvides, kuna asi pole vaid selles, et sel kuul Zaporižžja oblastis mõnd lahingut võita.

Sõjaväelisi plaane tehakse mitmes järgus. Hävituslennukite F-16 kohta tehtud otsuseid on aegluse pärast kritiseeritud – et me oleme alles alustanud Ukraina lendurite väljaõpetamist või siis, et nende väljaõpetamise esimene faas on alles lõppemas. Madalmaad ja Taani on teatanud, et nad annavad F-16-id. Need lennukid ei osale praeguses lahingutegevuses. Võib juhtuda, et nad ei võta lahingutegevusest osa isegi veel järgmise aasta alguses.

Allianss tegutseb Ukraina pikaajalise julgeoleku huvides, kuna asi pole vaid selles, et sel kuul Zaporižžja oblastis mõnd lahingut võita. Loeb see, kas me anname Ukraina julgeolekusse oma panuse. Sellepärast vaieldaksegi F-16-te üle. Kõne all on väga pikk, aastaid kestev protsess, mille käigus lendureid õpetatakse pidevalt välja, kuna nad kuuluvad Ukraina õhujõududesse veel aastaid, lausa aastakümneid. Kui me ütleme, et oleme Ukrainale pühendunud, siis peame silmas sääraseid ajavahemikke. Mitte ainult käesolevat kuud või aastat. Tegutseme Ukraina heaks kaua, palju aastaid või pigem aastakümneid.