Venemaa muutuv välis- ja julgeolekupoliitika Põhja-Euroopas
Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut, 2022
Venemaa ja Põhjamaade suhete dünaamika on alati peegeldanud üldisemaid muutusi Venemaa välispoliitikas. Alates Vladimir Putini kolmandast ametiajast mõjutab geopoliitiline jõuvõtmine ka Põhjamaid ning väikeriikide julgeolekupoliitika manööverdamisruum on muutunud ja ahenenud.
Seotud artiklid
Kes tahab sõda, valmistugu rahuks?
Öeldes otsesõnu välja, et meie, lääneriigid, kardame nii külma kui kuuma sõda Kremlist enam, paljastame oma "punased jooned" ja peame ka mittesõjalisi lahendusi otsides seisma diplomaatilisel frondil sisuliselt alasti.
08.08.2008 ja Lääne uus julgeolekuparadigma
Vene sõda Gruusias peaks kinnitama ka suurimaile skeptikuile ning optimistlikematele lillelastele, et Läänel ja Venemaal on tänaseks sisuliselt konfliktsed püüdlused ja strateegiad nende saavutamiseks.
Eesti-Vene piiriläbirääkimiste lugu
Mis juhtub pärast seda, kui läbirääkimisruumi uksed on sulgunud? Eesti-Vene piirilepingute 13aastase saaga varal uurib Diplomaatia, kuidas on läbi rääkida venelastega.
Populismi surve Eesti välissuhtlusele
Eesti võlgneb oma esimese tosina taasiseseisvusaasta välispoliitilise edu suuresti tõigale, et välispoliitilised eesmärgid hoiti lahus sisepoliitilistest kemplustest. Enn Soosaar kardab, et see hea tava on kadumas.
Kuidas valida, mida tõlkida
Iga raamat, mis tõlgitakse eesti keelde, rikastab kultuuri ja parandab meie arusaama maailmast. Julgeoleku- ja välispoliitika-alased raamatud annavad eestlastele eriti seda viimast. Tegu on ju teemadega, mis viiskümmend aastat ei kuulunud avatud debatti, ilmusid vaid ühesuunalised mõttetud tekstid, mis sobisid parimal juhul heaks pilamaterjaliks.
Sõda või rahu?
See artikkel on kirjutatud neile, kes usuvad, et sõjad pole ainult üksikute kurjade juhtide leiutis, vaid näevad sõdade vallapäästmises laiemaid seaduspärasusi.
Vene-Valgevene liit ja Euroopa Liidu ühtne välispoliitika
Kremlis valitseb kindlasti rõõmus elevus. Ainsas kohas, kus Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja välispoliitika (CFSP) võinuks tõesti midagi tähendada - suhetes ELi idapoolsete naabritega -, on see osutunud täiesti tulutuks. Õigupoolest mitte lihtsalt tulutuks, vaid lausa läbikukkunuks.
Vaira Vīķe-Freiberga: “Mina tundsin end Moskvas päris hästi, Putini kohta ma tõesti ei oska öelda.”
Läti presidendiga tegi intervjuu ETV ajakirjanik Astrid Kannel.
Quod licet Iovi…
Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks panema ka Eesti paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused.
Sisenemis- ja väljumisstrateegiad
Mille põhjal peaks Eesti otsustama, millisel sõjalisel välismissioonil osaleda? Millised peaksid olema asjaolud, mis sunnivad missiooni lõpetama ja koju tulema?
Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus
Venemaa välispoliitika eripalgelisus eri situatsioonides ei tulene mitte hoolikalt läbi mõeldud kavalast plaanist, vaid on paljuski mitmete sisepoliitiliste tegurite vastastikuse mõju ja kattumise tagajärg.
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.