Varijooned stepi kohal: Venemaa, Hiina ja Iraani püüdlused kilduvas Euraasias

Euraasia geopoliitiline kaart on tundmatuseni muutumas. Vene-Ukraina sõda, pinged Iraanis ja sõda USA-Iisraeli ja Iraani vahel, Iisraeli-Palestiina (Hamas) ning Iisraeli-Hizbollah’i/Liibanoni konfliktid, aga ka Talibani ja Pakistani vahelised kokkupõrked muudavad julgeolekuarhitektuuri palju kiiremini ja drastilisemalt, kui arvata võis. Kõik see toimub USA ja Hiina strateegilise konkurentsi ning globaalsete kaubateede ümberkujundamise kontekstis, mis on toonud Kesk-Aasia taas rahvusvahelise poliitika keskmesse.

Piirkond, mida pärast Nõukogude Liidu lagunemist käsitleti sageli geopoliitilise äärealana, on taas muutumas strateegiliseks ristteeks. Selles ruumis kohtuvad Venemaa (Nõukogude Liidu) julgeolekupärand, Hiina infrastruktuuriinvesteeringud ning Iraani ja Türgi regionaalsed ambitsioonid.

Sajandeid on Venemaa ja Hiina selles ruumis piire tõmmanud ja neid ümber joonistanud.

Just siin kujundavad ajaloolised kaubateed ja uued logistilised koridorid Euraasia uut tasakaalu. Kesk-Aasia pole kunagi olnud pelk puhvertsoon suurriikide vahel. Ajaloo vältel on see toiminud Euraasia strateegilise sõlmpunktina – kohana, kus ristusid impeeriumid, nende geopoliitilised, majanduslikud ja kultuurilised huvid, aga ka ideed ja kaubateed. Nagu on rõhutanud majandusajaloolane Andre Gunder Frank, ei ole Kesk-Aasia Euraasia perifeeria, vaid üks selle ajaloolisi telgi (Frank 1992).

Alates Samarkandi ja Buhhaara ajaloolistest karavanilinnadest kuni Almatõ raudteesõlmede ja Khorgose kuivsadamaideni – see piirkond ühendab Euraasia ida- ja läänepooli. Sajandeid on Venemaa ja Hiina selles ruumis piire tõmmanud ja neid ümber joonistanud. Tänapäeval on need jooned taas nihkumas.

Siiditeed ja impeeriumide pärand

Sadu ja tuhandeid aastaid enne vene tsaare ning NSV Liidu ajastu kommunistlikke parteijuhte määratlesid Kesk-Aasiat eelkõige liikumine ning transiit. Siiditeed (just nimelt mitmuses) ei olnud üksainus marsruut, vaid ulatuslik karavaniteede võrgustik, mis läbis Kesk-Aasiat ning ühendas Hiinat, Pärsiat, Indiat ja Vahemerd (Starr 2013).

Sogdid, hilisantiigi kuulsad vahendajad, tegutsesid selles võrgustikus tõlkide, kaupmeeste ja finantseerijatena. Impeeriumid kerkisid ja langesid – Rooma ja Sassaniidide riigid, Hani ja Tangi dünastiad, türgi ja uiguuri khaaniriigid ning mongolite maailmariik –, kuid teed ja vahetusmustrid jäid püsima (de la Vaissière 2005; Hansen 2012; Beckwith 2009). Siit tuleneb ka tänapäevane geopoliitiline loogika: Kesk-Aasias on transiit saatus. Teed ei liiguta üksnes kaupu, vaid kannavad ka ideid ning kujundavad identiteete (Beckwith 2009; Hansen 2012).

Siiditeed ei olnud üksainus marsruut, vaid ulatuslik karavaniteede võrgustik, mis läbis Kesk-Aasiat ning ühendas Hiinat, Pärsiat, Indiat ja Vahemerd.

Kesk-Aasia sattuski varakult, juba antiikajal impeeriumide mõjusfääri. Toonane vaieldamatu suurvõim Ahhemeniidide impeerium (Pärsia) kontrollis 6.–5. sajandil eKr tohutuid alasid, olles Kesk-Aasias sisuliselt ainuke hegemoon. Hiljem kujunes piirkond Aleksander Suure hellenistliku maailma äärealaks ning seejärel Partia impeeriumi mõjualaks, pärast seda kui Aleksandri väejuhi Seleukos I poolt rajatud Seleukiidide riik nõrgenes ning kaotas kontrolli idapoolsete alade üle.

Stepialadel kujunesid samal ajal omad poliitilised jõukeskused. Xiongnu riiki, mis tekkis 3. sajandil eKr, on sageli käsitletud esimese suure Kesk-Aasia impeeriumina ning hilisemate türgi ja mongoli riikide eelkäijana (Beckwith 2009; Hansen 2012; Starr 2013).

3.–7. sajandil pKr kuulus suur osa piirkonnast Sassaniidide Pärsia mõjusfääri. Islam jõudis Kesk-Aasiasse 7.–8. sajandil koos araablaste vallutustega pärast pärslaste lüüasaamist ning Sassaniidide riigi hävimist (Shenkar 2022). Just sellest piirkonnast pärinesid hiljem mitmed islami kuldajastu väljapaistvaimad teadlased ja filosoofid, nagu Avicenna (Ibn Sina), Al-Biruni, Fakhr al-Din al-Razi, Ulugh Beg ja paljud teised.

Venemaa ja Hiina piir

Tänapäevase Venemaa ja Hiina piirikorralduse alguspunktiks peetakse 1689. aasta Nertšinski lepingut, mis määras kindlaks Qingi impeeriumi ja Venemaa vahelise piiri ning avas tee reguleeritud kaubandusele (Perdue 2005). 19. sajandil, kui Qingi Hiina oli sisekriiside tõttu oluliselt nõrgenenud, kasutas Vene impeerium olukorda ära ning laiendas oma mõju Amuuri ja Ussuuri jõe suunas. Aiguni leping (1858) ja Pekingi konventsioon (1860) nihutasid piire veelgi rohkem Venemaa kasuks (Fravel 2008).

Samal ajal tungis Vene impeerium sügavale Kesk-Aasiasse: Kokandi khaaniriik annekteeriti ning Hiiva ja Buhhaara muutusid protektoraatideks. Kohalike elanike jaoks tõi see kaasa uued administratiivstruktuurid, maksusüsteemid ja infrastruktuuri (Brower 2003; Morrison 2021; Khalid 2021). See muster – esmalt julgeolek, seejärel majanduslik integratsioon – kordus hiljem nii Nõukogude poliitikas kui ka 21. sajandi Moskva ja Pekingi strateegiates.

Pärast 1917. aastat muutus Kesk-Aasia Nõukogude Liidu (loodi 1922) lõunapoolseks sisepiirkonnaks ehk n-ö „pehmeks kõhualuseks“. Moskva moodustas rahvusvabariigid – Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistani – ning sidus need range keskse planeerimissüsteemiga. Pärast 1991. aasta iseseisvumist kujunes Kesk-Aasia riikide välispoliitika aluseks nn mitmevektoriline strateegia. See tähendab püüdlust vältida liigset sõltuvust ühestainsast suurriigist, olgu selleks Venemaa, Hiina, Türgi või USA (Laruelle ja Peyrouse 2013).

Uued geopoliitilised lähenemisviisid

Tänapäeva Kesk-Aasia geopoliitikas on aina olulisemal kohal mitmed institutsionaalsed platvormid ja rahvusvahelised foorumid. Üks neist on BRICS, mis on kujunenud Venemaa ja Hiina jaoks oluliseks väljundiks, tugevdamaks nende rolli rahvusvahelises süsteemis ning otsimaks alternatiive Lääne domineeritud finantskorraldusele (Cooley 2012). Samal ajal püüab Venemaa säilitada oma majanduslikku mõjusfääri regioonis eelkõige Euraasia Majandusliidu kaudu. Hiina algatus „Vöö ja Tee“ (Belt and Road Initiative) keskendub aga infrastruktuurile – raudteede, maanteede ja logistikasõlmede arendamisele –, mille kaudu oma majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu järjekindlalt laiendada.

Pärast 2022. aastat on Kesk-Aasiast saanud piirkond, kus Euroopa ja Venemaa majandussuhete muutused kõige selgemini avalduvad. Sanktsioonirežiimid on suurendanud tähelepanu nn eksportkanalitele. See tähendab, et Kesk-Aasia riigid peavad tasakaalustama majandushuvisid ja kasvavat rahvusvahelist regulatiivset survet.

Piirkond pakub strateegilisi võimalusi mitmes valdkonnas, eriti logistikas. Nn Kesk-koridor ehk Trans-Kaspia transporditee ühendab Hiina ja Euroopa turge läbi Kesk-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia (World Bank 2023). See marsruut toetab regiooni arengut ja soodustab äritegevust Euraasias, pakkudes Venemaad kaasamata olulist alternatiivi.

Iraan on püüdnud saavutada võtmepositsiooni Euraasia maismaasillal, mis ühendab Hiinat ja Euroopat raudteevõrgustike kaudu.

Eraldi tuleb ära märkida Iraani roll, sest see riik on pikka aega olnud Euraasia oluline regionaalne jõud, püüdes tugevdada oma positsiooni Kesk-Aasias majandusliku, ideoloogilise ja informatsioonilise mõju kaudu. Teherani strateegia keskendub kaubanduse, transpordi ja logistika arendamisele ning on tihedalt seotud nn Look East poliitikaga, mille eesmärk on vähendada riigi majanduslikku isolatsiooni. Iraan on püüdnud saavutada võtmepositsiooni Euraasia maismaasillal, mis ühendab Hiinat ja Euroopat raudteevõrgustike kaudu.

Siiski võib 2026. aasta veebruaris puhkenud sõda USA, Iisraeli ja Iraani vahel viimase regionaalset rolli oluliselt korrigeerida. Sündmuste kulg – olgu selleks režiimi vahetus, sisemine transformatsioon või riigi desintegratsioon – avaldab paratamatult drastilist mõju kogu Kesk-Aasia geopoliitilisele dünaamikale.

Liikuvad ja muutvad piirid

Kaardil näivad piirid selged, kuid tegelikkus on märksa keerulisem – neid kujundatakse iga päev uuesti mäekurudes, kõrbetes, torujuhtmetes ja raudteesõlmedes. Venemaa ja Hiina ei ole Kesk-Aasias üksnes geopoliitilised naabrid, kes teevad koostööd ja samal ajal konkureerivad. Nad esindavad erinevaid infrastruktuure, keeli, kultuure ja majandusvõrgustikke ning mõtteviise ja lähenemist. Kuigi Venemaa roll on pigem hääbumas, on ta endiselt mõjukas regionaalne suurriik. Hiina on aga tõusev globaalne jõud, kelle ambitsioonid ja võimalused ületavad Venemaa omi märgatavalt.

Kesk-Aasia puhul on tegemist geopoliitilise sõlmpunkti ja majandushuvide ristmikuga, mis määrab suuresti kogu mandri tuleviku.

Kuid nad pole piirkonnas ainsad mängijad. Nii Türgi kui ka Iraan püüavad kinnistada oma kohta Euraasia maismaasildade süsteemis, arendades transpordi- ja kaubandusühendusi Kesk-Aasiaga ning positsioneerides end olulise lülina Hiina ja Euroopa vahelises logistikaruumis. Türgi rakendab oskuslikult ka oma keelelist ja kultuurilist pehmet jõudu, kaotamata silmist muid strateegilisi võimalusi.

Euroopa jaoks ei ole küsimus selles, kas Venemaa ja Hiina Kesk-Aasiat mõjutavad – see on paratamatus. Küsimus on hoopis selles, kas Euroopa Liit suudab kujuneda kolmandaks oluliseks tegijaks selles muutuvas geopoliitilises ruumis, enne kui Euraasia uued varijooned lõplikult paika loksuvad. Igal juhul on Kesk-Aasia Euraasia mandril kriitilise tähtsusega piirkond, mille tähtsus pole kaugeltki perifeerne. Tegemist on geopoliitilise sõlmpunkti ja majandushuvide ristmikuga, mis määrab suuresti kogu mandri tuleviku.

Kirjandus
Beckwith, C. I. 2009. Empires of the Silk Road. Princeton University Press.
Brower, D. 2003. Turkestan and the Fate of the Russian Empire. Routledge.
Cooley, A. 2012. Great Games, Local Rules: The New Great Power Contest in Central Asia. Oxford University Press.
de la Vaissière, É. 2005. Sogdian Traders: A History. Brill.
Frank, A. G. 1992. “The Centrality of Central Asia.” Amsterdam School for Social Science Research.
Fravel, M. T. 2008. Strong Borders, Secure Nation. Princeton University Press.
Hansen, V. 2012. The Silk Road: A New History. Oxford University Press.
Khalid, A. 2021. Central Asia: A New History from the Imperial Conquests to the Present. Princeton University Press.
Laruelle, M. & Peyrouse, S. 2013. Globalizing Central Asia. M.E. Sharpe.
Morrison, A. 2021. The Russian Conquest of Central Asia. Cambridge University Press.
Perdue, P. C. 2005. China Marches West. Harvard University Press.
Shenkar, M. 2022. The Arab Conquest and the Collapse of the Sogdian Civilization. In D. G. Tor & M. Inaba (Eds.), The History and Culture of Iran and Central Asia: From the Pre-Islamic to the Islamic Period (pp. 95–124). University of Notre Dame Press.
Starr, S. Frederick. 2013. Lost Enlightenment. Princeton University Press.
World Bank. 2023. Middle Corridor Trade and Transport Study.