Nabucco – viimne lootus või Euroopa ooperlik fiasko?

Nord Streami plaanitavast gaasijuhtmest on meil palju juttu olnud, sest seda tahetakse lausa kodurannast läbi tõmmata. Veel olulisem võitlus turu ja tuleviku nimel käib Euroopa lõunasuunal, kus korraga kõneldakse mitmest planeeritavast gaasitrassist. Neist üks, Nabucco, on mõeldud alternatiiviks Vene gaasile. Euroopa ühise energiajulgeoleku seisukohalt on see projekt ülioluline. Eestile on ta oluline ses mõttes, et Lääne-Euroopa riikide võimalikult suur sõltumatus Vene gaasist annab meile oluliselt parema positsiooni selleks, et oma rahvuslikke huve kaitsta ja liitlaste poolt mõistmist leida.

Miks plaanitavat torujuhet Nabuccoks kutsutakse, pole selge. Sellise nime all on tuntud Giuseppe Verdi ooper, mille nimitegelase ajalooline prototüüp on Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II. Olgu tolle kaks ja pool tuhat aastat tagasi valitsenud kuningaga kuidas on, aga kahjuks paistab Nabucco torujuhtme kavandamine Euroopa ühistööna üha enam välja kui ooperlik halelugu kõige halvemas mõttes. Euroopal pole Nabucco sündimiseks piisavalt tahet ja ühistööd ning pole kindel, et gaasirikastel riikidel saaks sellistes oludes olla piisavalt motivatsiooni visalt liikuvale projektile kaasa aidata.

Nabucco kulgeks läbi Türgi, Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari Austriasse. Trassi varustajad oleksid Aserbaidžaan, Türkmenistan ja Kasahstan, aga võimaluse korral ka Iraan, Süüria ja Egiptus. Kõige kättesaadavamad on ehk Aserbaidžaani gaasimaardlad, kuid see ressurss on õige piiratud. Kesk-Aasia varudeni jõudmiseks tuleb tõmmata eraldi torujuhe läbi Kaspia mere. Praegu jookseb Kesk-Aasia gaas läbi Venemaa ja kuni Nabucco saatus on lahtine, teevad venelased kõik selleks, et näiteks Türkmenistani varudele pikaajalisi eellepinguid teha. Ainus, millele loota, on õieti see, et Kesk-Aasia riigid taipavad küsida kõrgemat hinda, kui venelased maksta tahavad.

Aga niisama aktiivselt askeldab Gazprom Euroopas. Lisaks Nord Streamile on päevakorral Lõuna-Euroopa torud – South Stream ja Blue Stream. Kuna Nabucco võib olla tõsine alternatiiv, siis just seal on vaja venelastel oma torud kähku käiku lasta.

Euroopal pole Nabucco sündimiseks piisavalt tahet ja ühistööd.

Eriti oluline on Venemaale hiljuti Bulgaaria ja Ungariga saavutatud kokkulepped läbi Musta mere kulgeva South Streami strateegiliste osade ehitamiseks. Üldse on Venemaal anne riike kahepoolsete kokkulepetega siduda: South Streami peapartner on Itaalia kompanii Eni ning Blue Streami esitletakse Vene-Türgi projektina. Gazpromi tugiisikuna on kasutatud näiteks Ungari peaministrit Ferenc Gyurcsányt, kes äsja kinnitas Vene torule rohelist tuld andes lapsesuiselt, et South Stream ei saa Nabucco projekti kuidagi kahjustada.

Õigem oleks küll öelda, et kui Nabuccoga veel mökutatakse ja Vene torujuhtmed vahepeal valmis saavad, siis tõenäoliselt Nabuccot ei tule. Samad osapooled, kes varemalt ka Nabucco idee küljes on olnud, ei pruugi teha topeltinvesteeringut, olles South Streami või Blue Streami juba panustanud. Ja kuigi Nabucco tähtsust on tugevate avaldustega rõhutanud nii Euroopa Liidu energeetikavolinik Andris Piebalgs kui Ameerika Ühendriikide kõrged ametikandjad, on tulevik pehmelt öeldes tume. Putin on Vene traditsiooni kohaselt mänginud jagamise ja valitsemise mängu ja Euroopa Liidu maid ükshaaval üle võtnud. Pole kahtlust, et oma varasemas elus Gazpromiga seotud Dmitri Medvedev jätkab sama liini. Ja seda on lihtne teha, sest mingit ühtset energiapoliitikat Euroopa Liidul ei ole.

Olukord on seda kummalisem, et omavahelistes vestlustes saavad kõik väga hästi aru, mis toimub. Euroopa annab end vabatahtlikult ebademokraatliku Venemaa gaasisõltlaseks. Seda teevad Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid!

Loomulikult ei hiilga ka Nabucco võimalikud varustajad demokraatiaga, aga vähemalt ei ole sealt karta sellist gaasi kasutamist välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, nagu võib teha Venemaa oma ressursi ja transiidikoridoride abil. Mida rohkem on varustuses alternatiive, seda vähem peab Euroopa kartma ebademokraatlike riikide survet. Küsimus on aga selles, miks peaks strateegilises positsioonis olev Aserbaidžaan pingutama Kaspia gaasitrassi nimel, kui pole kindel, kas Nabucco sealt ka edasi jookseb ja projekt Gazpromiga võistelda suudab.

Gazpromi strateegiliste käikude mõistmiseks piisab vene imperiaalfilosoofia vähesestki tundmisest. Ülevõtmine käib õigeusu vendade kaudu Balkanil – Kreeka, Bulgaaria, kindlasti Serbia, kelle riikliku energiakompanii enamusosaluse Gazprom äsja omandas.

Tung Euroopa südamesse käib aga skandaalse kuulsusega teoreetiku Aleksandr Dugini juhatussõnade järgi. Tema teose „Geopoliitika” järgi tuleb kõigepealt ära võtta Saksamaa. Dugini sarkastilise väljendi järgi on Saksamaa küll majanduslik hiiglane, ent poliitiline kääbus, kes tänu Vene maavaradele saab Lääne suunas oma tähtsust tõsta. Lisaks käib aktiivne lobby ja mõjutuspoliitika. Selleks on kasutatud Saksa endist liidukantslerit Gerhard Schröderit ja Nord Streami. Nüüd on lisaks üle võetud ka Saksa-mõjuline Austria, sest Gazprom omandas jaanuaris osaluse Viini lähedal asuvas Baumgarteni transmissioonikeskuses, mis algselt pidi saama Nabucco lõppjaamaks.

Kui Nabuccoga veel mökutatakse ja Vene torujuhtmed vahepeal valmis saavad, siis tõenäoliselt Nabuccot ei tule.

Edasi jätkub pealetung Inglismaa ja Prantsusmaa suunas. Juba on pinda sondeeritud, et ka britid Nord Streami voogude külge siduda või koguni nende infrastruktuurid üle võtta. Ka Gaz de France tuleb Nabucco-huvist võõrutada ja selleks tuuakse muud juhtmed kodutanumale kätte. Venemaa on aru saanud, et kahepoolsed kokkulepped justkui legitimeerivad tema õiguse Brüsselist mööda minna.

Õigus näib olevat neil, kes leiavad, et Venemaa lähemal ajal ei muutu ja eurooplastel pole mõtet kulutada end sellele, et mõelda, mida Venemaaga teha. On hoopis ülim aeg vaadata endasse ja mõelda, mida me ise teha saame, et oma nõrgast positsioonist välja astuda.

Olukorras, kus Euroopa ühistöö ei toimi, kuid paljud saavad aru, milleni see võib viia, meenub mulle krahv Coudenhove-Kalergi paneuroopa liikumine Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Toona suudeti äratada mõnesid riigijuhte, kuid ei suudetud ära hoida totalitaarsete režiimide kujunemist ja sõja tulekut. Pärast Teist maailmasõda oli Euroopa targem ja ühines. Täna, kui näeme ühinenud Euroopa hämmastavat nõrkust silmitsi Venemaaga, paistab olukord väga sarnane. Äkki on vaja uut impulssi, uut liikumist Euroopa nimel?

Milline maa on Aserbaidžaan?

Aserbaidžaan pakub maailmale huvi nii oma loodusvarade kui ka strateegilise asukoha poolest. Huvikeskmes on ka igikestev konflikt Armeeniaga, suurt kriitikat pälvib demokraatia ja sõnavabaduse olukord. Rohkem tähelepanu vääriks rikkalik kultuuripärand.

Torujuhtme rajamine läbi Gruusia ja Türgi Vahemere-äärsesse Ceyhani oli riigile suur läbimurre. Võitsid nii Aserbaidžaan kui ka tema Lääne partnerid, sest see naftatee ei läbi ühe või teise poole jaoks tülikaid riike, eeskätt Armeeniat ja Venemaad.

Aserbaidžaanile loodetakse ka Nabucco gaasijuhtme puhul. Projekti kogumaksumust on hinnatud 5,8 miljardi dollariga ning oodatav gaasikogus oleks 30 miljardit kuupmeetrit aastas. Iseenesest ei hinnata Šahh-Denizi gaasiväljade varusid väga suurteks, kuid tänu strateegilisele positsioonile võib Aserbaidžaan loota lisaallikatele teistest riikidest, eriti kui Kaspia-alune gaasitoru tõesti teoks saaks. Samas on Aserbaidžaan äraootav eeskätt Euroopa huvi ja võimekuse suhtes Nabuccoga edasi minna.

Üheksakümnendatel Aserbaidžaan sisuliselt kaotas Karabahhi sõja, tervelt 20 protsenti tema territooriumist on okupeeritud. Kuigi rahvusvaheline õigus on Karabahhi osas pigem Aserbaidžaani kui Armeenia poolel, pole konflikti lahendamisega kuhugi jõutud. Majanduslikult on Aserbaidžaan tänu naftale aga praegu Armeeniast oluliselt tugevam ning tal on võimalik investeerida relvajõududesse.

Eriti oluline on Venemaale hiljuti Bulgaaria ja Ungariga saavutatud kokkulepped läbi Musta mere kulgeva South Streami strateegiliste osade ehitamiseks.

Loodusvarade mõju riikluse ja demokraatia arengule on omaette küsimus. Just Aserbaidžaaniga seostub kõige otsesemalt Fareed Zakaria väide, et ressursirikkus, mis mugavalt riigikassat täidab, ei erguta valitsusi ei majanduslikele ega poliitilistele reformidele. Pigem toob see endaga kaasa ulatusliku korruptsiooni ja võimu soovimatuse kättevõidetud positsioonidelt taganeda.

Alates 2001. aastast on Aserbaidžaan Euroopa Nõukogu liikmesriik – nagu ka Armeenia. Probleemid on mõlemal maal väga suured. Selle aja jooksul pole ühedki Aserbaidžaani valimised kvalifitseerunud Euroopa standardite alusel vabadeks ja ausateks. Endiselt on üleval poliitvangide küsimus. Praegu kannavad vanglakaristust kahe suure ajalehe endised peatoimetajad Einulla Fatullajev ja Ganimat Zahidov, samuti endised ministrid Farhad Alijev ja Ali Insanov.

Eeloleval sügisel on Aserbaidžaanis presidendivalimised, kus ennustatakse võitu Ilham Alijevile, kes võttis võimu ka 2003. aastal pärast Heidar Alijevi surma.