Jäta menüü vahele
Nr 34 • Juuni 2006

Tiibeti mõjutegur Hiina ja India piiritülis

Tiibeti geograafiline ja ajalooline positsioon ning tiibetlaste seas lähiminevikus toimunud käärimised on mitmel korral mõjutanud suurriikide, India ja Hiina omavaheliste suhete kulgu.

Urmas Pappel

üliõpilane

India ja Hiina Rahvavabariigi (HRV) piiritüli sai üldise poliitilise vastasseisu taustal alguse 20. sajandi keskel vahetult pärast India iseseisvumist 1947. ja kommunistliku HRV väljakuulutamist 1949. aastal. Poole aasta pärast annekteeris Peking Tiibeti ning nii kujunes paratamatult olukord, kus kahe Aasia suurriigi Hiina Rahvavabariigi ja India Vabariigi regionaalsed välispoliitilised huvid läksid teravasse vastuollu. Praeguseks võib ehk öelda, et see 1950. aastatel tekkinud ja üle poole sajandi kestnud mõjusfääride konflikt, mis äärmuslikul kujul väljendus 1962. aasta India-Hiina piirisõjas, hakkab jõudma lõpule. Siinkohal annan ülevaate selle konflikti tagamaadest ja arenguliinidest ning lähiminevikus leitud lahendustest. Artikkel tugineb peamiselt Dawa Norbu raamatule “China’s Tibet Policy” (Richmond, Surrey: Curzon Press, 2001), eriti peatükile “The Tibet Factor in Sino-Indian Relations: The Centrality of Marginality”.

Konflikti taust

HRV ja India umbes 3500 kilomeetrit pikk piir kulgeb Kashmirist Myanmarini, katkedes Nepali ja Bhutani kohal. Kogu piir jääb Himaalaja mäestiku alale, mis teeb selle piirkonna raskesti läbitavaks ja majanduslikult üsna väärtusetuks. Kuna tegu on loodusliku kindlusega, siis on see aga väärt sõjalis-strateegiline piirkond. Himaalaja mäeahelikust põhjas laiub Tiibeti kiltmaa (keskmise kõrgusega 3000 – 3500 m üle merepinna), mis on poliitiliselt ja sõjaliselt tähtis just seetõttu, et asub Himaalaja mäeaheliku läheduses ning Aasia geopoliitilises võtmetsoonis. Seetõttu on Tiibeti roll India ja HRV konfliktis ülioluline.

Enamiku oma ajaloost ei ole Tiibet kuulunud ühegi teise riigi koosseisu. Viimase kahe-kolme sajandi vältel on Tiibet olnud puhverriik Hiina ja India vahel, ning ajanud oma isolatsionistlikku poliitikat ja reguleerinud Aasia võimutasakaalu. Eelmise sajandi keskel sai see tasakaal häiritud, kui nii HRV kui ka India lootsid oma suurriiklikke ambitsioone ellu viies Tiibetit allutada otsesele või kaudsele kontrollile. Kaalukauss langes esimese poole, kes tegutses otsustavamalt ja agressiivsemalt.

Tiibeti ajalooline kuulumine ühe või teise suurvõimu kultuuriruumi ja mõjusfääri on vaieldav ning sõltub suuresti vaatenurgast. Küll aga võib väita, et Hiina on alates 13. sajandi mongolite vallutustest ja Hubilai-khaani valitsemisajast Yuani dünastia esimese keisrina olnud Tiibetiga poliitiliselt tihedamalt seotud kui India. (Tiibet kuulus 1279 – 1367 Mongoli-Hiina ehk Yuani keisririigi koosseisu ning mööndustega Mandžu-Hiina ehk Qingi keisririigi koosseisu alates 17. sajandi keskpaigast kuni 1911. aastani.) Samas aga ei saa märkimata jätta India üliolulist mõju Tiibeti kultuurile, sest just Indiast 7. sajandist Tiibetisse levinud budism pani aluse Tiibeti omanäolisele budistlikule kultuurile ja teokraatlikule valitsuskorrale. Hindud, kes peavad Himaalajat oma jumalate koduks ja Tiibetit seetõttu pühaks maaks, tunnevad tiibetlastega mõningast kultuurilist kokkukuuluvust. Seega suhtuvad indialased Tiibeti probleemi kindlasti emotsionaalsemalt, kui hiinlased, kelle konfutsianistlik maailmavaade ei pea Himaalajat ega ka Tiibetit kultuuri mõttes millegi poolest eriliseks.

Sajandeid on Tiibet olnud puhverriik Hiina ja India vahel ning ajanud oma isolatsionistlikku poliitikat ja reguleerinud Aasia võimutasakaalu.

Seega ei saa juba ajaloo tõttu Hiina-India konflikti puhul mitte mingil juhul mööda vaadata Tiibetist kui kolmandast osalisest. Tiibeti geograafiline ja ajalooline positsioon ning tiibetlaste seas lähiminevikus toimunud käärimised on mitmel korral mõjutanud kahe suurriigi India ja HRV omavaheliste suhete kulgu.
Hiina ja India suhted enne 1962. aasta piirisõda

Nii Briti koloniaalvõimu alt vabanenud vastse India Vabariigi kui ka HRV valitsused hoomasid kohe pärast oma võimu kindlustamist kodumaal Tiibeti ja Himaalaja mäeaheliku strateegilist tähtsust. HRV lähenes olukorrale märksa agressiivsemalt ning saatis pärast HRV kommunistliku valitsuse moodustamist esimese suure välispoliitilise sammuna 1949. aasta 1. oktoobril oma Rahvavabastusarmee Tiibetit “vabastama”. Mõistagi ei olnud see samm toonasele India valitsusele eesotsas peaminister Jawaharlal Nehruga meeltmööda. India valitsus soovis jätkata Suurbritannia poliitikat ning säilitada Tiibeti neutraalsust garanteerimaks rahu HRV ja India vahel. Nehru püüdlused HRVd diplomaatilisel teel takistada kukkusid läbi. Sõjaline sekkumine ei tulnud aga kõne allagi (vähemalt mitte ilma välisabita) ning seetõttu ohverdas Nehru India strateegilised huvid Tiibetis India ja HRV sõpruse nimel ja jätkas HRV agressioonist hoolimata oma idealistlikku pan-Aasia poliitikat. HRV, kes talitas enda arvates Tiibetit vallutades oma ajaloolise õiguse kohaselt, jättis neile sõprusavaldustele küüniliselt vastamata. Seega iseloomustas HRV ja India suhteid 1950. aastatel Delhi lausa ohvrimeelne ja kaalutlusteta sõpruseootus, mis põrkas vastu külma ja kaalutletud ning samas edukat HRV välispoliitikat.

Kuigi Tiibeti annekteerimine 1950. aastal läks HRV Rahvavabastusarmeel vähese vastupanu tõttu libedalt (ca 40 000 Rahvavabastusarmee sõdurile ei olnud Tiibeti halvasti varustatud ja nõrga väljaõppega 8000pealisest sõjaväest mingit vastast), ei olnud HRV positsioon Tiibetis edaspidi sugugi kindel. Tiibetlaste ülestõusu, mis algas Ida-Tiibetis (Khamis) 1952. aastal ning levis kiiresti üle kogu maa, toetasid salaja Ameerika Ühendriigid ning see kujutas endast HRV ülemvõimule Tiibetis tõsist ohtu. Veelgi tõsisemalt tuli Pekingil aga vastamisi seista maailma üldsuse tauniva hoiakuga, mis ilmselt mitte asjata ei pannud HRVd muretsema võimaliku sõjalise sekkumise pärast, nii nagu juhtus Koreas.aastatel ja 1960. aastate esimesel poolel tõsteti Tiibeti küsimus korduvalt rahvusvahelise poliitika tähelepanu keskmesse. Aastatel 1950 – 1965 arutati ÜRO peaassambleel Tiibeti juriidilist staatust ja tiibetlaste inimõiguste rikkumisega seonduvat korduvalt ning enamikul juhtudel mõisteti HRV agressiivne tegutsemine ka hukka. Päästerõngana Pekingile – HRV võib seepärast ilmselt tänada õnne ja India valitsuse naiivsust – ei toetanud Delhi kuni 1962. aasta piirisõjani Tiibeti olukorra arutamist ÜROs ega ka rahvusvahelises poliitikas üldiselt. Kuna aga suurem osa maailmast eesotsas Suurbritanniaga pidas just India valitsuse vastutust Tiibeti küsimuses loomulikuks, jäidki tõsisemad tagajärjed ja sanktsioonid HRV suunal tulemata.

Enne veel, kui jõudis alata India-HRV sõjaline vastasseis, sõlmisid Nehru ja HRV välisminister Zhou Enlai 1954. aastal majanduskokkuleppe, millega Delhi tunnistas Tiibeti okupeerimise HRV Rahvavabastusarmee poolt legitiimseks. Nehru võttis seda kui härrasmehelikku akti ning pidas enesestmõistetavaks, et vastutasuna ei sea HRV Tiibeti ja Briti-India vahel sõlmitud piirilepet kahtluse alla ning austab India huve Himaalaja regiooni riikides (Nepal, Sikkim, Bhutan). Sellega tegi Nehru tõsise vea. Oma soove kindlustamata loovutas India kõik ambitsioonid Tiibeti suhtes ning Tiibetit HRV osana tunnustades sillutas paradoksaalsel moel teed India ja HRV piiritülile. Nimelt ei oleks Peking saanud piiri määratlemata läänesektorit (Kashmirist Nepalini) ja märgistamata idasektorit (Bhutanist Myanmarini) vaidlustada, kui India ei oleks tunnistanud Tiibeti kuulumist HRV koosseisu. See tuleb kõige selgemalt ilmsiks asjaolus, et HRV kasutas oma apellatsioonide toetamiseks peaaegu eranditult Tiibeti arhiiviallikaid.

Indialased suhtuvad Tiibetisse kindlasti emotsionaalsemalt kui hiinlased, kelle konfutsianistlik maailmavaade ei pea Himaalajat ega ka Tiibetit kultuuri mõttes millegi poolest eriliseks.

Järgmistel aastatel tegigi HRV just seda, mida India kõige rohkem kartis. Juba paar nädalat pärast 1954. aastal sõlmitud lepingut Delhiga hakkasid Rahvavabastusarmee üksused korraldama reide India ja HRV piiri määratlemata läänesektori aladele. HRV suuremat aktiivsust läänesektoris võib ilmselt selgitada sellega, et Peking tunnetas just USA ja Pakistani liidust suurimat ohtu oma julgeolekule. Peking hakkaski lähenema ka Himaalaja regiooni riikidele ja sõlmis 1955. aastal Nepaliga lepingu, millega viimane tunnistas nagu Indiagi Tiibetit HRV vääramatu osana. Loomulikult ei tahtnud India valitsus seda kõike, käed rüpes, pealt vaadata, kuid mingit juriidilist alust HRV tegevust takistada neil ei olnud. Õli valas tulle India opositsioon, kelle arvates oli Nehru välispoliitika väär. 1959. aastal toimus Lhasa ülestõus, mispeale palus XIV dalai-laama India valitsuselt asüüli. See omakorda tekitas india rahva seas sümpaatiat Tiibeti püüdluste vastu. Keerulisest sisepoliitilisest olukorrast ja Tiibeti põgenike aina kasvavast hulgast tingituna muutus India suhtumine HRVsse vaenulikumaks. See oli vastus juba kümnendi kestnud HRV agressiivsele poliitikale.

Hiina ja India sõjaline kokkupõrge ning suhted pärast 1962. aastat

1950. aastal vallandusid India ja HRV vahelised pinged lühikeses piirisõjas. HRV Rahvavabastusarmee, tundes end Tiibetis piisavalt kindlana, ründas kahe nädala jooksul India armee positsioone Aksai Chini piirkonnas Lääne-Tiibetis (mis on senini HRV kontrolli all, kuid mida India peab oma Ladakhi piirkonna osaks) ning Kirde-Indias Arun?chal Pradeshis (mis on praegu India Vabariigi kontrolli all, kuid mida HRV arvab talle kuuluvat)1. HRV sõjaline agressioon oli Delhile üllatus. India oli võrdlemisi vähe tähelepanu pööranud oma kaitsestrateegiale, kuna ei tunnetanud oma naabrites erilist ohtu – suuresti Himaalaja mäeaheliku raske läbitavuse tõttu. Piirisõja eelõhtul aastatel 1960-61 pidas Nehru olulisemaks lahendada Kongo kriisi, mistõttu paljud India armee väeosad olid hõivatud mujal. Nii oli lahingukarastuseta India sõjavägi sunnitud võitlema mitu korda suurema ja kogenud Rahvavabastusarmee vastu2. Seega hindas India valitsus olukorda valesti ning kaotas. Kahenädalase eduka sõjategevuse järel HRV Rahvavabastusarmee taandus ja kuulutas ühepoolselt välja vaherahu.

Piltlikult öeldes uskus Delhi enne 1962. aastat enda välja mõeldud valet, pärast piirisõda korrigeeriti oma välispoliitikat märgatavalt. Suhtumine Tiibeti eksiilvalitsusse paranes ning dalai-laama sai aktiivsemalt hakata maailma üldsuse toetust koguma. Nii jäi see kuni Bangladeshi Iseseisvussõjani aastal 1971 ning Sikkimi annekteerimiseni India riigi poolt 1974. aastal, mille järel ei saanud Delhi Tiibeti probleemi Pekingile enam nii otseselt ette heita. Kuid Tiibeti tähtsus India ja HRV suhete mõjufaktorina ei vähenenud. Sellest hakati lihtsalt vähem rääkima. Piiritüli jäi aga lahendamata ning suurte maa-alade kuuluvus Kashmirist idas ja Arunachal Pradeshis on tänini vaidlusteema.

Piirisõja eelõhtul pidas Nehru olulisemaks lahendada Kongo kriisi, mistõttu paljud India armee väeosad olid hõivatud mujal.

Tiibeti roll teiste suurriikide, eelkõige Nõukogude Liidu (NL) ja Ameerika Ühendriikide välispoliitikas on olnud peamiselt vaid taktikaline, vastandudes mõneti India ja HRV emotsionaalsele suhtumisele. Kui Nõukogude Liit ja HRV 1960. aastatel lõplikult tülli läksid, kasutas Moskva Tiibeti probleemi väga pragmaatiliselt oma endise “sõbra” karistamiseks. Delhile see loomulikult meeldis ning India ja NL lähenesid teineteisele. Kui aga Nõukogude Liit lagunes, hakkas India lähenema USA-le, mis tekitas Pekingis kartuse, et Delhi ja Washington “panevad Tiibeti asjus HRV vastu seljad kokku”. Dawa Norbu usub, et vastasseis HRV ja USA vahel süveneb HRV võimsuse kasvu tõttu üha enam ning seetõttu ei vaibu Tiibeti kasutamine poliitilise tööriistana niipea. Kuid tõenäoline on ka vastupidine asjakäik, et USA vaikib oma majanduslikke huve HRVs silmas pidades Tiibeti probleemi maha.

Majandussuhted sunnivad tüli lahendama

HRV nägi Tiibeti “vabastamist” ja taasliitmist “emamaaga” oma loomuliku ajaloolise õigusena ning ei ole sellelt seisukohalt taganenud tänini. India pidas omakorda Himaalaja regiooni oma mõjusfääriks ja Tiibetit endaga kultuuriliselt seotuks ning tundis seetõttu teatud vastutust seal toimuva eest. 1962. aastal puhkenud sõda oli nende vastupidiste arusaamade tulem. Ilmselt jääb Tiibeti probleem Aasia poliitikas oma olulist, kuigi tihtipeale avalikkusele nähtamatut osa mängima ka tuleviks. On selge, et Tiibeti olukorda kasutavad ära kõik maailma poliitilised jõud, kel on midagi tegemist India või HRVga. Ellu viima XIV dalai-laama üleskutset, mis näeb ette kogu ajaloolise Tiibeti muutmist demilitariseeritud neutraalseks ahimsā-tsooniks3 Aasia südames, ei ole aga maailm kahjuks veel valmis.

Arutelu India ja HRV piiri kindlaksmääramise üle kestab seniajani. Lootust on praegu rohkem kui kunagi varem, sest kahe suurriigi majandusalane läbikäimine sunnib HRVd ja Indiat lahendama omavahelisi tüliküsimusi, kaasa arvatud piiritüli ja Tiibeti probleem. Viimastel aastatel on India ja HRV kõrged ametnikud piiriküsimust arutanud juba seitse korda. HRV on tunnistanud Sikkimi kuulumist India koos-seisu, samuti on India korranud oma 1954. aastal HRV ja India majandusleppega kaasnenud arusaama, et Tiibet on HRV vääramatu osa. Endiselt on aga vaidlusalusteks küsimusteks jäänud Aksai Chini ja Arunāchal Pradeshi piirkond. 2005. aasta aprillikohtumisel Indias allkirjastasid India peaminister Manmohan Singh ja HRV peaminister Wen Jiabao plaani, kuidas lahendada piiritüli ja ehitada riikidevaheline “sõprussild”. Järgmine kohtumine peaks toimuma lähiajal Hiina Rahvavabariigis.

Viited
  1. India süüdistab HRVd 48 360 km² ebaseaduslikus okupeerimises, HRV omakorda süüdistab Indiat 90 000 km² ebaseaduslikus okupeerimises. Rediff India Abroad. China for equal consultations on resolving border issue. 06.05.2006 – http://us.rediff.com/news/2006/apr/27china.htm?q=tp&file=.htm
  2. OnWar.com. Sino-Indian War 1962-1963, 2006 – http://www.onwar.com/aced/nation/ink/india/findiachina1962.htm
  3. ahimsā – sanskriti k ‘vägivallatus’.

Seotud artiklid