Valgevene lõppmäng? Surve liitriigi moodustamiseks
Rootsi Kaitseuuringute Instituut, 2021
Näib, et pärast 2020. aasta ebaausaid presidendivalimisi Valgevenes, neile järgnenud proteste ja võimude vägivalda oma inimeste kallal, liiguvad Venemaa ja Valgevene taas kiiremini liitriigi moodustamise poole. Raport võtab arengud luubi alla ning pakub välja, kuidas kahe riigi lõimumine võib jätkuda aastani 2025.
Seotud artiklid
„Teiega, härra president, viivad kõik teed Putinini“
President Trump on näidanud, et peab oma poliitikat ilmeksimatuks. Kui miski ei suju, siis on süüdi keegi teine. Pikka aega oli süüdi president Obama; veel ka täna võib Trumpi lähikonnast kuulda argumente, miks president Bideni varasem poliitika on praeguste hädade põhjus. Olles ise juba kaks aastat võimul olnud, on aga järjest keerulisem neid seoseid valijatele põhjendada. Eelmine nädal võeti uuesti välja Zelenskõi kaart ja seekord palju kategoorilisemalt kui kunagi varem.
Õiguse jõud või jõuetu õigus ehk rahulepingutest ja ’õiglasest rahust’ rahvusvahelises õiguses
Õiguskindlusele ja rahvusvahelise õiguse reeglitele nõjatuv maailmakord on löödud kõikuma. Leidub neidki, kes leiavad, et paradigma, milles kehtisid kokkulepitud reeglid ning kus riigid olid vähemasti rahvusvahelise õiguse mõttes võrdsed toimijad rahvusvahelisel areenil, on leidnud oma lõpu.
Udmurdi revolutsioon: omaalgatuslikud valimised
18.–20. septembrini toimusid Venemaal riigiduuma valimised. Paljud vaatlejad panevad sõna „valimised“ jutumärkidesse, kuivõrd tõeliselt vabaks hääletamiseks seda ettevõtmist nimetada ei saa. Kõik sõjavastased kandidaadid diskvalifitseeriti ja võltsingud valitseva partei Ühtse Venemaa kasuks saavutasid haripunkti.
Trumpi elavnemine Ukraina suunal võib tingitud olla Kongressi vahevalimistest
Pärast jaanuaris võetud pausi said Trumpi eriesindajad Jared Kushner ja Steve Witkoff sel nädalavahetusel järjest kokku nii Venemaa kui ka Ukraina presidendiga. Kümme päeva varem oli Moskvasse ootamatu külaskäigu teinud CIA direktor John Ratcliffe. Paljugi osutab sellele, et USA administratsiooni järjekordsed diplomaatilised pingutused Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks võivad olla vahetult seotud valimiste lähenemisega Ameerikas.
Riigiduuma valimiste eelvaade: tulemused määratakse Kremlis
Ukraina vastu peetava sõja mõjud on 2026. aastal esimest korda jõudnud enamiku venemaalasteni. Olgu selleks kütusepuudus bensiinijaamades, mis on tingitud Ukraina droonirünnakutest ja Venemaa riigirahandusele väga kalliks maksma läinud, või Ukraina droonirünnakute põhjustatud suured kahjud Venemaa Amazoniks nimetatud Wildberriese ladudes, kus on hävinenud sadade miljonite dollarite väärtuses kaupu, või üha järelejätmatumalt levivad kuuldused peatsest mobilisatsioonist, mida võimud on küll korduvalt püüdnud ümber lükata. Ühtlasi süvenevad riigis majandusraskused, mis on juba venemaalaste elatustaset langetanud ning mille tulemusena on värske arenguna senise tööjõupuuduse asemel hakanud suurenema hoopis töötus.
Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest
Arvamused Euroopa Liidust Venemaal on vastakad. Lühike ülevaade Venemaa politoloogia teadusajakirjatest ja teadlaste intervjuud näitavad põlvkondlikku lõhet. Euroopa Liidu sanktsioonipoliitikat nähakse mitte ainult kui vastasseisu Venemaaga, vaid ka kui vahendit Euroopa integratsiooniks. Tulemusena Euroopa Liidu kui normatiivse jõu roll väheneb, samas kui selle roll pragmaatilise partnerina saab noore teadlaste põlvkonna seas uue tähtsuse.
Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?
Rahvusvaheline õigus on kõige märkamatum siis, kui ta toimib. Riigid kohtuvad, vahetavad andmeid, täidavad lepingulisi kohustusi, kontrollivad kohustuste täitmist ja sõlmivad uusi lepinguid. Kriis jääb tõenäoliselt ära, sõda ei puhke ja relvi ei kasutata.
Venemaa imperiaalne maailmapilt ja rahvusvaheline õigus
Mitte kõik ei mõista ega taha tunnistada, et Venemaa probleemide algpõhjus pole ei Putini isiksus ega tema loodud valitsemissüsteem. Putin kasutab troopi, mida Venemaa impeeriumimeelsed rahvusvahelise õiguse juristid arutasid juba 1990. aastail ning mis omakorda põhineb pikal traditsioonil, kuidas Moskva näeb teisi riike, rahvaid ja iseenda sõlmitud kokkuleppeid.
Kas Venemaa jätab tuumasignaliseerimises liiga palju juhuse hoolde?
Alates sõja algusest Ukrainas on Vene ametiisikud pidevalt – kas otsesõnu või vihjamisi – tuumarelvaga ähvardanud, kusjuures peaaegu alati raskesti mõistetavalt. Konflikti alguses tundusid need signaalid Euroopa ja USA poliitilisi reaktsioone pärssivat. Eskalatsioonihirm olevat mõjutanud arutelusid õhutõrjesüsteemide, pikamaarelvade ja muude vahendite üle, millega lääs toetust andis.
Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda
Venemaa agressioon Ukraina vastu ei kuuluta üksnes lõppu külma sõja järel sõlmitud Euroopa kollektiivsele julgeolekukorraldusele, vaid see kiirendab Moskva allakäiku regionaalse jõuna. Seda sõda ei pea Venemaa mitte jõu, vaid nõrkuse positsioonilt.
Kas Hiina-Vene partnerlus on haripunkti jõudnud?
Alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Hiina-Vene suhted märkimisväärselt laienenud. Suur osa Venemaa kaubandusest toimub nüüd Euroopa asemel Hiinaga, nii et arveldatakse pigem rublades ja jüäänides kui dollareis. Vene kaitsetööstus ei suudaks lääne sanktsioonide tagajärgi taluda ilma aparaatide ja komponentideta, mida tarnib Hiina.
Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?
Kibe konsensus: kuidas Venemaa eksperdid liikusid võiduootusest totalitaarse konsolideerimiseni
Ehkki Kremli propagandistid jätkavad Ukraina sõja tulemuse suhtes kindlustunde projitseerimist, on tänavune kevad Venemaa ekspertide seas toonud kaasa märgatava meeleolumuutuse. Stsenaarium, mille järgi Venemaa saavutab oma eesmärgid, pole enam nende vaikimisi eeldus. Paistab, et Kremlile lähedased kommentaatorid on tajunud riigi juhtkonna meeleolu muutust ning esimest korda nelja aasta jooksul jõudnud järeldusele, et Ukraina riigi hävitamine on saavutamatu.
Euroopa energiajulgeoleku strateegia
Peaaegu kõik Läänemere riigid on viimase kahekümne aasta jooksul Kremli energiajulgeoleku torme näha saanud ja nendeks valmistunud, ent praeguse üleilmse energiakriisi tõttu peab piirkond jätkama järjekindlaid pingutusi, et selle pööristes rahu säilitada.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
Läbirääkimiste kustumatu miraaž
Huvide tasakaalust lähtudes võib väita, et sõda Ukrainas on lõppemise asemel pigem jõudmas uude etappi. Sellises olukorras on Ukraina jaoks kõige parem jätkata praegusel kursil: tuleb järjest enam loota iseendale ja Euroopa partneritele, kes on päriselt huvitatud Ukraina aitamisest, mitte tagasi hoidmisest. Ukrainast on saanud Venemaale tõsine vastane ja selleks ta ka jääb. Lisaks on temast saamas Euroopa julgeoleku tagaja, ja mida selgem see on, seda tugevamaks Euroopa muutub.