Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?
Londoni King’s College’i sõjauuringute osakonna teadur
Vastus nõuab silmitsi seismist Venemaa repressioonide kõikehõlmava ülesehitusega ja süsteemsete puudujääkidega selles, kuidas lääne valitsused on vastupanu toetamist rahastanud, ning selgust selle suhtes, mida välisosalejad saavad õiguspäraselt teha: operatiivne vastupanu on Ukraina julgeolekuteenistuste, mitte vabaühenduste või lääne lepinguosaliste ülesanne.
Mis üle jääb, on siiski tähendusrikas: toetada vastupanu ukrainluse olemuse hävitamisele. Balti riikide ja nende naabrite jaoks pole see kauge poliitiline küsimus. Venemaa okupatsioonimeetodeid on täiustatud ja avardatud, võrreldes Nõukogude okupatsiooni ajal kasutatud meetoditega. Mahasurumise loogika – filtreerimine, administratiivne lõks, identiteedi kriminaliseerimine, põlvkondade püüdmine – on hästi dokumenteeritud.
Allasurumise anatoomia
Enne territooriumi okupeerimist koostavad Venemaa luureteenistused mustad nimekirjad kodanikuaktivistidest, ajakirjanikest, õpetajatest ja üldse kõigist, keda võib pidada Ukraina riigile lojaalseks. Pärast anastamist arreteeritakse need inimesed esmajärjekorras, viiakse üle sajast dokumenteeritud kinnipidamiskohast koosneva võrgustiku kaudu okupeeritud Ukrainas Venemaa territooriumile, neid piinatakse ja nende vastu surutakse läbi fabritseeritud kriminaalsüüdistused. 2022. aasta veebruarist saati on kinni peetud vähemalt 15 250 tsiviilisikut. ÜRO avastas, et 92 protsenti endistest kinnipeetutest teatas piinamisest või väärkohtlemisest.
Ühtaegu on Venemaa kasutanud usuinstitutsioone kui relva: pärast täiemahulist sissetungi on tapetud vähemalt 67 vaimulikku ja kahjustatud või hävitatud üle 640 usuhoone, samal ajal kui Vene õigeusu kirikut (VÕK) on rakendatud riigi jõustamisorganina, keelustades või kriminaliseerides VÕKi mittekuuluvaid konfessioone, mis keelduvad sellele allumast.
Internetiliiklus suunatakse läbi FSB jälgitavate SORM-sõlmede[1], SIM-kaardi biomeetriline registreerimine on lõpetanud digitaalse anonüümsuse ja mobiiltelefone kontrollitakse kontrollpunktides. Passisüsteem muudab lõksu täielikuks: 2025. aasta septembriks olid kõigi nelja okupeeritud oblasti elanikud ametlikult kohustatud omama Venemaa dokumente või nad liigitati välismaalasteks nende enda kodus.
Järgmise põlvkonna püüdmine
Venemaa-poolne vastupanu mahasurumine on nii otsene kui ka põlvkonnaviisiline. Alates 2014. aastast on ligemale 20 000 Ukraina last sunniviisiliselt Venemaale või Venemaa kontrolli all olevale territooriumile viidud, mille eest Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastas Putini kohta 2023. aasta märtsis vahistamismääruse. Ülejäänute jaoks on Venemaa programmi „Voin“ („Sõdalane“) toel rajanud militariseerimiskanali, mis pakub 14–17aastastele lastele paramilitaarset väljaõpet relvade käsitsemise, taktika ja droonide juhtimise alal. Mariupoli munitsipaalhariduse eelarvest on ligikaudu 63,8 protsenti eraldatud ideoloogiliseks tegevuseks. Selle süsteemi läbinud lapsed jõuavad ajateenistusse aastail 2028–2034.
Okupatsiooni all elavad inimesed ei säilita vastupanuvalmidust lõpmatuseni: sunni all väheneb sotsiaalne usaldus, institutsionaalne mälu asendub ja identiteet struktureeritakse lapsepõlvest peale ümber. Põhjus, miks just praegu on vaja tõhusat toetust, ongi see, et seda protsessi on väga raske tagasi pöörata, kui see on kord juba kinnistunud.
Kohandumine ja vastupanu piirid
Vastupanu jätkub kõigest sellest hoolimata, kuid on pidanud kohanema. NATO vastupanuoperatsioonide kontseptsioon (Resistance Operating Concept, ROC), mis lähtus eeldusest, et eksisteerivad püsivad salajased võrgustikud püsiva side ja tuvastatava juhtimisega, oli loodud teistsuguse vastase jaoks. Venemaa süstemaatiline sõelumine ja ulatuslik biomeetriline jälgimine tähendavad, et ühendatud rakukeste võrgustikud võimendavad haavatavust: üks kinnipeetud isik juhib kogu võrgustiku juurde.
See oli kõige ilmsem Mariupolis, kus täieulatusliku hõivamise ajaks olid juba olemas gruppidest koosnev vastupanustruktuur ja eelnevalt määratud koordinaatorid. Mõne kuuga olid Vene väed sõelunud umbes 150 000 elanikku. Kõige ellujäämisvõimelisemaks osutus täpselt vastupidine vastupanu: isoleeritud üksikisikud, keda koordineeriti väljastpoolt Ukraina kontrolli all olevalt territooriumilt ja kes ei teadnud üksteisest vähimatki: „puslemudel“, mis oli loodud vastupidavuse ja tahtliku eraldamise jaoks.
Kõige tulemusrikkam vastupanu on eestkätt nähtamatu: salajane luureandmete kogumine ja nende edastamine Ukraina vägedele täppissihtimiseks.
Veel üks karm õppetund puudutab vägivallatut vastupanu. Venemaa kohtud mõistavad tsiviilelanikke terrorismi ja spionaaži seaduste alusel Ukraina sümbolite omamise või Telegrami aktivismi eest tavakohaselt viieks, kümneks või kolmeteistkümneks aastaks vangi. Nagu üks Mariupoli vastupanuliider mulle ütles, oli ilupildile sobiva sümboolse vastupanu tekitamise surve – täieliku jälgimise ja näotuvastuse tingimustes – „võib-olla veidraim idee“: „See viib paratamatult vahistamiseni. Ilusad fotod vahistamise nimel?“
Kui pilt on avaldatud, on asukoht mõne minutiga määratav; kohalikku videovalvesüsteemi (CCTVd) saab seejärel tagasiulatuvalt läbi vaadata, et isikut tuvastada – seda ohuvektorit on okupeeritud territooriumidel vahistamisjuhtumites dokumenteeritud. Kõige tulemusrikkam vastupanu on eestkätt nähtamatu: salajane luureandmete kogumine ja nende edastamine Ukraina vägedele täppissihtimiseks.
Mõnigi lääne rahastatud programm ei ole seda riski mõistnud ja on seadnud tsiviilelanike turvalisuse ohtu. On dokumenteeritud juhtumeid, kui vastupanu reklaamimiseks loodud digitaalsed platvormid on olnud tehniliselt ohustatud, kusjuures Venemaa võimud jälgivad sealset tegevust peaaegu reaalajas. Selle tagajärjeks on vahistamised ja kadumised. Struktuuriline probleem on see, et nähtav, ilupildilik sümboolne vastupanu on rahastatav, samal ajal kui salajane luuretöö, mis tegelikult lubab sõjalist mõju, seda ei ole. Annetajate ajendid ja ukrainlaste ellujäämine okupeeritud aladel kisuvad eri suunda.
Ukraina seaduste kohaselt on operatiivse otsingu tegevus – luureandmete kogumine, agentide värbamine, sihipärased operatsioonid – reserveeritud Ukraina julgeolekuteenistustele ja neile, kes ametlikult tegutsevad nende mandaadi alusel. Lääne rahastatud vabaühendused ei saa neid selles funktsioonis asendada ja katsed seda teha on elusid maksma läinud. Välisosalejatele kättesaadav roll erineb kategooriliselt operatiivse vastupanu toetamisest; nende kahe segiajamine ongi tekitanud suurema osa kahjust.
Kuidas me ikkagi saame aidata
Küsimus välisosalejate jaoks on, mida nemad saavad panustada laiemalt mõistetud vastupanu edendamisse: vastuhakk Ukraina olemuse hävitamisele. Lääne valitsused kannavad otsest institutsionaalset vastutust enda rahastatud programmide eest. Hoolsuskohustus operatsiooniturvalisuse tagamisel, mille hindamisel lähtutakse Venemaa dokumenteeritud võimetest, mitte lääne üldisest parimast tavast, peaks olema igasuguse tulevase rahastamise kohustuslik tingimus. Kolm toetusvaldkonda on nii tähendusrikkad kui ka saavutatavad.
1. Toetades lahkujaid ja neid, kes jäid maha
Ligikaudu pool okupeeritud aladelt pärit sisepõgenikest on regulaarselt kontaktis okupatsiooni all elavate pereliikmete ja sõpradega. See on olemasolev ja püsiv kanal, mis toimib üle rindejoone mõlemas suunas. Poliitiline küsimus pole mitte see, kuidas luua uusi kanaleid, vaid see, kuidas vähendada juba eksisteeriva riske.
Tähtsuselt esikohal on digitaalse kahju vähendamine: juhised selle kohta, millised platvormid seavad ajutiselt okupeeritud aladel elavad kontaktid väiksemasse ohtu, et nagunii toimuv suhtlus jätaks võimalikult väikese jälgitava jälje. Teisel kohal on sisepõgenike määratlemine okupatsiooni all olevate kontaktide volitatud vahendajatena. Keegi, kes elab ajutiselt okupeeritud alal, riskib paljastamisega iga uue kontakti puhul Ukraina ametlike struktuuridega. Vabas Ukrainas asuv pereliige saab tegutseda tema esindajana, ilma et okupeeritud alal elav inimene peaks looma tuvastatava kontakti. Diasporaaorganisatsioonide ja asustusteenuste kaudu tehtav teavitustöö peaks sisepõgenike kogukondi sellest rollist informeerima.
See on strateegilises mõttes oluline. 76,4 protsenti sisepõgenikest hindas Ukraina valitsuse toetust ebaefektiivseks. See arusaam liigub tagasi samade kanalite kaudu, õõnestades usaldust Ukraina riigi vastu endiselt okupatsiooni all olevate inimeste seas.
2. Kinnipeetavate tsiviilelanike ligipääs õigusabile
Alates aastast 2022 on kinni peetud vähemalt 15 000 tsiviilisikut. Tõhusaim ja ühtlasi kõige enam tähelepanuta jäetud sekkumisviis on sõltumatu õigusabi rahastamine. Sõltumatu advokaadi kättesaadavus võib märkimisväärselt vähendada kõige äärmuslikumate piinamise ja sunniviisilise kadumise vormide ohtu: kinnipeetavat, kellel on teadaolevalt õigusesindaja, on raskem haihtuma panna ning tal on väiksem tõenäosus sattuda kõige hullema väärkohtlemise ohvriks, kuna tema olemasolu on väljaspool kinnipidamissüsteemi dokumenteeritud.
Valitsused peaksid rahastama nii Ukraina kui ka rahvusvahelisi õigusorganisatsioone, et laiendada sõltumatut õigusabi kinnipeetavatele tsiviilisikutele, kus vähegi võimalik. Muuta tsiviilelanike vabastamine relvarahu läbirääkimistel mittekaubeldavaks on endistviisi vajalik. Mis tahes rahuprotsess, mis tsiviilvange marginaliseerib, kinnistab sunnivõimu, mida Venemaa nende kinnipidamisest ammutab.
3. Individuaalne abi, dokumenteerimine ja ausad piirid
Kus pakutakse otsest tuge, tuleb seda häälestada ellujäämise, mitte ulatuse järgi. Individuaalne abi – sularaha, ravimid, sidevõimalused ja „puhtad“ seadmed –, mida pakutakse killustatud ja mahasalatavate kanalite kaudu, on ainus realistlik meetod. Iga programm peaks nõudma realistlikku operatiivturvalisuse (OPSECi) hinnangut Venemaa dokumenteeritud võimete alusel: SORMi kaudu jälgitav taristu, sunniviisiline seadmete kontroll, tihedad informaatorite võrgustikud ja süstemaatiline sunniviisiline ülekuulamine. Täidetavad hoolsuskohustused peavad olema iga ülesande andmise tingimus, mitte valikuline lisa.
Okupatsiooni dokumenteerimine, näiteks toimepanijate nimetamine, kuritarvituste registreerimine, militariseerimisprogrammide kataloogimine, kinnipidamiste jälgimine on nii vastutustöö kui ka tänapäevane vastupanu. Kui on olemas ühesuunalised digitaalsed kanalid, ei vaja sõnum, et okupatsiooni all olevad inimesed on ukrainlased, eurooplased ja neid pole unustatud, vastust ega tekita saajale mingit nähtavust. See väärib saatmist.
Vastupanu jätkub
Venemaa on loonud ühe ulatuslikuma tsiviilelanike allasurumise süsteemi sõjajärgses Euroopas, mille eesmärk on kõrvaldada vastupanu võimaldavad tingimused ja asendada Ukraina identiteet enne, kui praegu okupatsiooni all olev põlvkond täisealiseks saab.
Vastupanu jätkub kõigest hoolimata. Salajased võrgustikud on võimaldanud Ukrainal Venemaa sõjalisi ressursse täpselt rünnata; tsiviilisikud keelduvad koostööst hoolimata isiklikust kahjust; ümberasustatud isikud säilitavad info- ja tugikanaleid teispool rindejoont. Nii näeb välja vastupanu okupatsiooni ajal: nõrga signatuuriga, luurele keskendunud, loodud kestma. See on strateegiliselt tähtis lahinguvälja efektiivsuseks, olukorrateadlikkuse tagamiseks territooriumidel, kuhu riik muidu ei pääse, ja Venemaa kontrolli kinnistumise aeglustamiseks viisil, mis on sõja käigu jaoks oluline.
Nii näeb välja vastupanu okupatsiooni ajal: nõrga signatuuriga, luurele keskendunud, loodud kestma.
Tõhus toetus nõuab ausust selle suhtes, mis pole toiminud: nähtava väljundiga programmid, mis ohverdasid operatiivse julgeoleku, hankeraamistikud, mis premeerivad demonstratiivset tegevust ellujäämisvõime asemel, ja teistel konfliktidel põhinevad eeldused, mis kukkusid läbi kokkupuutel Venemaa filtreerimissüsteemidega.
See nõuab ausust sellegi suhtes, mida väline toetus realistlikult saavutada saab. See suudab säilitada vastupidavust, vähendada kahju ja säilitada õiguslikke ja teabekanaleid, mis hoiavad inimesi turvalisemana. See ei saa tekitada otsustavat vastupanu ning võtab omaks, et võib juba olla elusid hävitanud. Toetuse kavandamine neid piire arvestades on eeltingimus abistamisele, mis ka päriselt aitab.
[1] Lühend venekeelsest nimest Система оперативно-разыскных мероприятий, Venemaa Föderatsiooni kohustuslik elektroonilise jälgimise ja pealtkuulamise süsteem.
Seotud artiklid
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Ants Kiviselg: Mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.