Euroopa energiajulgeoleku strateegia

Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse veebruaris 2022 on Moskva energia relvana kasutamise strateegia jõudnud oma loogilisse haripunkti. Lõppude lõpuks, mis võiks Ukraina energiajulgeolekut rohkem kahjustada kui Venemaa sõjaväe halastamatu avalike kineetiliste rünnakute kampaania selle tsiviil-energiataristu vastu?

Moskva energia relvana kasutamise strateegia on jõudnud oma loogilisse haripunkti.

Ligemale kahe aastakümne vältel enne seda avalikku energiasõda Ukraina elektrivõrgu ja energia tootmisvõimsuse vastu suurendas Kreml järk-järgult ja ulatuslikult oma energiaressursside ja -taristu relvaks muutmist Euroopa vastu. Maailmajao geopoliitika juhuvaatlejate jaoks olid ehk kõige silmapaistvamad intsidendid seotud Kremli korduvate ähvardustega katkestada maagaasi tarnimine Euroopasse, sealhulgas Ukraina gaasitransiidi marsruudil. Putini kurikuulsad gaasiventiilide kinnikeeramised Ukrainale toimusid aastatel 2009, 2014 ja 2018, kui nimetada vaid mõnda.

Energiarelvaga võidu

Neil aastail Läänemere piirkond suurelt jaolt mõistis, et nad pole immuunsed idast tulevate ohtude suhtes, mis ulatusid märksa kaugemale kergesti määratletavatest, poliitiliselt motiveeritud gaasitarnete katkestustest. Tegelikult on Kreml aastaid kasutanud kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, et kahjustada Euroopa julgeolekut, sealhulgas süvendades Euroopa Liidu liikmesriikide sõltuvust Venemaa energiast ja õiguslikult vaidlustades Brüsseli monopolivastaseid meetmeid poliitilist kasu lõikavate Venemaa riigiettevõtete vastu. Võib-olla kõige salakavalamalt on Putini režiim tegelnud strateegilise korruptsiooni ja eliidi hõivamisega, värvates endisi Euroopa tippametnikke Rosnefti, Gazpromi ja teiste ettevõtete juhatuste heldelt tasustatud liikmeteks.

Läänemere riigid enamasti mitte ainult ei tajunud neid ohte, vaid olid ka tunnistajaks Kremli tegevusele Ukraina energiasektori vastu kümnendil enne 2022. aastat. Nad astusid ennetavaid samme, et edestada Venemaa püüdlusi energiat piirkonnas relvana kasutada. Takistamaks Putinit oma domineeriva seisundi rakendamist Euroopa energiaturul, võttis Leedu 2014. aastal Läänemere piirkonnas juhtrolli, avades esimese suuremahulise veeldatud maagaasi (LNG) impordi rajatise – tabavalt Independence’i nime saanud terminali Klaipėdas –, millele järgnes 2016. aastal Poola oma LNG-terminaliga Świnoujścies. Need impordirajatised mitte ainult ei pakkunud valikuvõimalust liituda ülemaailmse maagaasituruga – gaas kui kaup on selle aja jooksul seoses ülemaailmse LNG-kaubanduse laienemise ja esilekerkivate suurjõudude nagu Ameerika Ühendriigid turule sisenemisega muutunud kergemini asendatavamaks –, vaid osutusid ka majanduslikult edukaks. Leedu terminali täielik impordivõimsus oli juba 2023. aastaks broneeritud tervelt kümnendiks ette, kuni 2033. aastani.

Piirkonnas ehitati ka elutähtsaid ühendusi, mis tagasid suurema likviidsuse maagaasi- ja elektriturgudel – see on võtmetegur Euroopa energiajulgeoleku strateegiate jaoks, mis on alati esmatähtsaks pidanud allikate, tarneteede ja kütuseliikide mitmekesistamist. Nende oluliste energiaühenduste hulka kuuluvad üle Soome lahe ulatuvad merealused kõrgepinge alalisvooluühendused Estlink 1 (2006) ja 2 (2014), Soome ja Eesti vaheline merealune gaasijuhe Balticconnector (2020), Rootsit ja Leedut ühendav NordBalti elektrikaabel (2015) ning Poola-Leedu gaasiühendus (GIPL) ja Baltic Pipe’i (Norra-Taani-Poola) torujuhtmed, mis võeti kasutusele 2022. aastal, vaid mõni kuu pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Pöördepunkt

Muidugi, hoolimata kõigist neist mõistlikest julgeolekuinvesteeringutest, mis tehti sõltuvusest vabanemiseks, töötas Läänemere piirkonna suurim majandus – Saksamaa – vastupidises suunas. Ta süvendas oma sõltuvust Venemaa energiataristust ja -ressurssidest Nord Streami torujuhtmete kangekaelse arendamise ja Kremli turupositsiooni kindlustamiseks mõeldud juriidiliste meetmete toetamise kaudu. Ja muidugi leiti just Saksamaalt Venemaa eliidi hõivamise strateegia silmapaistvaim näide: endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder võttis pärast seda, kui Nord Stream 1 torujuhe oli tema ametisoleku ajal heaks kiidetud, vastu kohad Nord Stream AG ja lõpuks ka Rosnefti juhatuses.

Õnneks asus Saksamaa valitsus pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse oma Läänemere naabritega ühte jalga käima kohe, kui Kreml hakkas katkestama tarneid Euroopasse, püüdes nii murda maailmajao solidaarsust Ukrainaga. Energiajuhid, nagu endine Saksamaa asekantsler Robert Habeck, võtsid kiiresti meetmeid toetamaks veeldatud maagaasi impordi rajatiste ehitamist, samal ajal kui riik lõpuks loobus sellistest projektidest nagu Nord Streami torujuhtmed. (Isegi Schröderile avaldati viimaks – ja hilinenult – survet oma sinekuuridest loobuda.)

Kremli energiakärped pärast 2022. aasta veebruari olid vähem mõjusad, kui need oleksid võinud muidu olla.

Kokkuvõttes tähendas enamiku Läänemere riikide ja Euroopa Liidu institutsioonide kauaaegne tegevus taristu mitmekesistamisel, omavahel ühendamisel ning eriti aastatel 2014–2022 vastu võetud regulatiivsed meetmed, koos Saksamaa kiire ümberorienteerumisega Venemaast eemale ja integreerumisega üleilmse LNG-turuga, et Kremli energiakärped pärast 2022. aasta veebruari olid vähem mõjusad, kui need oleksid võinud muidu olla. Ning kui võeti vastu REPowerEU poliitikaraamistik, mis toetas lühiajalisi turumeetmeid koos pikaajaliste investeeringutega taastuvenergiasse, nõrgestas see Kremli haaret veel enam.

Asjaolu, et maailmajagu vältis napilt seda, mis võinuks pärast 2022. aastat äärmuslikuks kriisiks kujuneda, annab tunnistust usaldusväärsest varustuskindlusele orienteeritud energiapoliitikast ja piiriülese taristu lõimituse edust. Nende juured ulatuvad tagasi Euroopa algsesse energiajulgeoleku konstruktsiooni: Euroopa Söe- ja Teraseühendusse, mille eest visionäär Jean Monnet enam kui poole sajandi eest seisis.

Nii positiivne kui see tulemus ka polnud Euroopa – ja eriti Läänemere piirkonna – jaoks, tuleks igasuguse tähistamisega oodata.

Kuna just siis, kui Euroopa Liidu liikmesriigid astusid samme leevendamaks Venemaa-poolseid varustuskindluse ohtusid ja turumanipulatsioone, püüdis Kreml neile saavutustele vastu astuda omaenda pööranguga: sellisega, mis näeks ette mitte ainult avalikke kineetilisi lööke Ukraina energeetikasektori pihta, vaid ka paralleelset varisõda. Moskva alustas seda kampaaniat, et õõnestada Euroopa demokraatlikku vastupanuvõimet ja toetust Kiievile energia, transpordi, telekommunikatsiooni ja muu elutähtsa taristu vastu suunatud sabotaažiaktide abil.

Kahju tekitamine vee all

Väide, et piirkond oli selliseks võimaluseks suuresti ette valmistamata, ei tunnustaks vääriliselt tõsiseid sõjaväe, luure ja õiguskaitse spetsialiste, kes edendasid tsiviilkaitserežiime, eriti Põhjamaades ja Balti riikides. Lõppude lõpuks koheldi neid Lääne-Euroopa pealinnades sageli riikliku julgeoleku Kassandratena, hoolimata nende aastakümnete (kui mitte sajandite) pikkusest vahetust arusaamast ohtudest, millega nad Moskva lähimate naabritena vastamisi seisid.

Siiski olid Euroopa poliitikaringkondades tsiviil-energiataristu füüsilise julgeoleku vastu suunatud ohtude põhjalikud arutelud haruldased, võrreldes väitlustega turu turvalisuse, regulatiivse tegevuse ja taristu mitmekesistamise investeeringute üle. Kui üldse keskenduti taristu kahjustustele, siis arutati küberohte, mis tollase ohuvektorina olid tõusnud iganenud salajase füüsilise sabotaaži asemele.

Ja kui Vene kalalaev Melkart 5 lohistas oma põhjatraali kümneid kordi üle merepõhja fiiberoptilise liini lõunapoolse lõigu, mis ühendas Norra Svalbardi saarestikku Euroopa mandriosaga, kuni kaabel katkes, võisid just seepärast vaid vähesed arvata, et vahejuhtum tähistas üht esimestest kahtlustatavatest taristuvastastest sabotaažirünnakutest Venemaa varisõja uues faasis. Tõepoolest, Svalbardi merealuse kaabli lõhkumine – esimene juhtumiuuring Pennsylvania ülikooli uurimisprojektis „Underwater Mayhem“ – märkis Kremli strateegilist sammu, purustades ühe kahest liinist, mis ühendasid suurimat kommerssatelliitide maajaama SvalSAT Euroopaga. Kuus nädalat hiljem kasutanuks Ukraina jaama kaudu edastatud avalikul infol põhinevaid ruumilisi kujutisi ja satelliidiandmeid enda kaitseks. „Underwater Mayhemi“ projektis küsitletud sõjaväeekspertide sõnutsi oli Svalbardi kaabli katkestamine tõenäoliselt kujundav operatsioon Ukraina kaitsevõime kahjustamiseks enne Venemaa täiemahulist sissetungi.

Svalbardi kaabli katkestamine oli tõenäoliselt kujundav operatsioon Ukraina kaitsevõime kahjustamiseks enne Venemaa täiemahulist sissetungi.

Järgnevatel aastatel toimusid Läänemere piirkonnas nii suured kui ka väikesed sabotaažirünnakud. Mõni suurem avamererünnak, näiteks Nord Stream 1 ja 2 pommiplahvatused 2022. aasta septembris, on ametlikult omistamata (hoolimata „Underwater Mayhemi“ leidudest, mis viitavad Venemaa võimalikule seotusele, on mõne meedianarratiivi järgi süüdlaseks Ukraina-meelsed sukeldujad). Energiaühenduste, raudteeliinide, telekommunikatsiooniühenduste, laohoonete ja muu tsiviiltaristu vastu maismaal toimuvat sabotaaži hakati seostama üha regulaarsema Kremli toetatud tegevusega. Tihtipeale, kui omistamine on olnud võimalik, on Euroopa õiguskaitseorganid osutanud Venemaa sõjaväeluurele GRU-le, kes on kasutanud Telegrami ja teisi sotsiaalmeedia platvorme, et palgata lihtsate sabotaažide korraldamiseks mitte Vene, vaid teiste seas näiteks Ukraina, Valgevene ja Poola kodanikke.

Avamere sabotaaž jätkus 2023. aasta oktoobris laialdast tähelepanu pälvinud intsidentidega, mis hõlmasid Balticconnectori gaasijuhtme ning muude Rootsi ja Eesti ning Eesti ja Soome vaheliste telekommunikatsioonikaablite kahjustusi. Hong Kongi lipu all sõitev konteinerlaev NewNew Polar Bear lohistas oma ankrut üle nende kaablite ja torujuhtmete, samal ajal kui Venemaa lipu all sõitev aatomijäämurdja Sevmorput teda lähedalt eskortis (avatud lähtekoodiga AISi [automaatse identifitseerimise süsteemi] andmete järgi).

Kuigi Läänemere riigid ei tegutsenud küllalt kiiresti, et NewNew Polar Beari enne Euroopa vetest lahkumist peatada, hakkas reageerimisaeg pärast järgmisi intsidente lühenema. 2024. aastal, kui avastati, et Hiina lipu all sõitev puistlastilaev Yi Peng 3 lohistas oma ankru läbi nii Soome-Saksamaa vahelise C-Lion 1 kui ka Leedu-Rootsi BCS merepõhja telekommunikatsioonikaablite, peatasid võimud aluse Taani vetes, ehkki lõpuks selle vabastasid. Seejärel lohistas Venemaa varilaevastiku laev Eagle S (varjudes oma Cooki saarte mugavuslipu taha) esimesel jõulupühal oma ankrut Soome lahes, lõhkudes merepõhja telekommunikatsioonikaablid ja Estlink 2 elektriühenduse. Estlink 2 katkestus toimus vaid mõni nädal enne seda, kui Balti riigid pidid oma elektrivõrgu desünkroniseerima Venemaa ja Valgevenega ühendatud Nõukogude Liidu süsteemist ning sünkroniseerima Euroopa Liidu elektrivõrguga. Ehkki intsident suurendas sünkroniseerimisega seotud tehnilist riski, ei takistanud see õnneks ümberlülitumist, mis mitu nädalat hiljem edukalt toimus.

Õiguskaitse otsimine

Osa Euroopa poliitikakujundajaid on hakanud sulandama kaht Kremli erinevat ohuvektorit – veealust sabotaaži ja varilaevastiku abil sanktsioonide vältimist – üheks tähelepanu mitte väärivaks nähtuseks. Mõne arvates on merepõhja taristu kahjustused tagasivaates tõenäoliselt õnnetuste tagajärg, mille on põhjustanud varilaevastiku aluste halb seisukord ja ebaprofessionaalsed meeskonnad. Tegelikult on enamiku kahtlustatavatest veealustest sabotaažijuhtumitest toime pannud suhteliselt heas seisus mitte-varilaevastiku kaubalaevad, mitte Venemaa lagunenud naftatankerid nagu Eagle S.

Eagle S arestiti pärast seda, kui Soome eriüksuslased laskusid helikopteritelt laeva tekile ulja operatsiooni käigus Soome lahes. See viis kaptenile süüdistuse esitamiseni, kuigi Soome kohtuasi lõpetati 2025. aasta lõpus osaliselt ebapiisava jurisdiktsiooni tõttu, kuna vahejuhtum leidis aset Soome majandusvööndi kitsas lõigus, mitte territoriaalvetes. Seda tulemust arvestades mõtlesid eksperdid, kas samalaadseid intsidente võib veel järgneda. Ja tõepoolest, vaid mõni nädal hiljem, uusaastaööl, pidasid Soome võimud kinni teise Venemaaga seotud aluse, Fitburgi, mis oli oma ankrut üle merepõhja kaablite lohistanud peaaegu samal majandusvööndi rajal kui Eagle S. Algatati uurimine raske sabotaaži eest.

Kas see tähendab, et juriidiline heidutus pole võimalik? Teistsuguse võimaliku õigusliku lahenduse leidmiseks tuleb heita pilk maailma teise otsa, Taiwani pöördelisele kohtuasjale. Veebruaris 2025 arestis Taiwani rannavalve Hiina lipu all sõitva aluse Hong Tai 58 pärast seda, kui see tabati Chunghwa Telecomi hallatava, Taiwani peamist saart Taiwani väina keskosas asuvate Penghu saartega ühendava telekommunikatsioonikaabli lõhkumiselt.

Taiwani õiguslik tõlgendus ja sellega seotud uuringud võivad olla kasulikud nii Soome kui ka teiste riikide prokuröridele.

Juhtivprokuröri väitel oli Hong Tai 58 intsidendi ajal äärmiselt halvas seisukorras. Kui aluse pardale mindi ja seda kontrolliti, olid selle puistlastiruumid täiesti tühjad ja lastiruumi uksed kinni roostetanud, nii et seda ei saanud kaubaveoks kasutada. Oli mõistlik järeldada, et laev oli „etturiohverdus“: väga vana ja lagunenud aluse kasutamine ei tooks arestimise korral kaasa suuri kulusid. Peale selle arreteeriti ja anti kohtu alla kapten, kes oli Hiina kodanik ning kannab praegu kolmeaastast vanglakaristust; tal oli satelliittelefon ja ta oli regulaarselt ühenduses laeva omanikuga Hiinas. Viimane kõne fikseeriti vähem kui tund enne vahejuhtumit, mis prokuröri sõnade järgi vihjab, et see võis olla käsk ankrut lohistada (kuigi kõne sisu pole teada).

Selle juhtumi põhitulemus ei seisne ainult kohtuekspertiisi tõendites, kuigi see võib viidata Venemaa ja Hiina kasvavale taktikalisele lähenemisele. Taiwani õiguslik tõlgendus ja sellega seotud uuringud võivad olla kasulikud nii Soome kui ka teiste riikide prokuröridele. Esiteks toimus Penghu saarte kaabli lõhkumine Taiwani territoriaalvetes, mis annab juhtumile märkimisväärse jurisdiktsioonilise edumaa. Prokurör kirjeldas aga seotud uuringut, milles käsitleti, milliseid õiguskaitsevahendeid saaks Taiwan kasutada, kui tulevikus peaks veealuse kaabli intsident juhtuma kaugemal, Taiwani majandusvööndis või ka sellest väljaspool.

Kõik see taandub nn tagajärgede põhimõttele. Taiwani kriminaalkoodeksi 4. artikli kohaselt, „kui kuritegu pannakse toime või tagajärg ilmneb Hiina Vabariigi territooriumil, loetakse kuritegu toime panduks Hiina Vabariigi territooriumil“. Seetõttu selgitab prokurör, et „kui veealune kaabel on kahjustatud meie majandusvööndis või kaugemal […], kuulub juhtum meie riigi jurisdiktsiooni alla“. Ta märgib aga, et „seadus ei anna uurimisasutustele õiguskaitsevolitusi väljaspool majandusvööndit“. Merealuste kaablite puhul rakendatavat tagajärje põhimõtet võiks võrrelda sellega, kuidas demokraatlik riik esitab süüdistuse rahvusvahelistele korrumpeerunud isikutele, kes kuritarvitavad tema kodanikke kolmanda osapoole jurisdiktsiooni alusel. Tegu on pigem Taiwani õigusalase uuringu kui juriidilise pretsedendiga, kuna seda pole veel järele proovitud kohtuasjas, mis käsitleb Taiwani merepõhja kaablikahjustusi väljaspool tema territoriaalvett, kuid see võiks olla õpetlik Läänemere piirkonna jaoks.

Atlandi-ülesed probleemid

Õigusliku heidutusstrateegia kõrval on tunda silmatorkavat tegevusetust. Isegi maismaal juhtunud energia- ja elutähtsa taristu vastu suunatud sabotaažiaktide puhul – mille on toime pannud Venemaa või Venemaa värvatud osalejad –, mida saab selgelt ja avalikult omistada, ei ole ükski liikmesriik käivitanud NATO 4. artikli kohast konsultatsioonimehhanismi. Kuigi 4. artikkel ei sisalda kollektiivkaitse klauslit, on selle eeliseks poliitilise tunnustuse suurendamine ja see võiks laiendada ressursse, mida NATO on juba eraldanud algatuste kaudu, nagu operatsioon Baltic Sentry. 4. artiklit on viimase aasta jooksul käivitatud seoses Venemaa sissetungidega NATO õhuruumi: Venemaa droonid Poolas ja sõjalennukid Eestis. Seega on oluline kasutada samu poliitilisi meetmeid ka sabotaaži korral.

Säärased intsidendid on visualiseerinud Euroopa Liidu energia- ja elutähtsat taristut ohustavaid uusi ja tekkivaid ohuvektoreid, mis ulatuvad sabotaažist kaugemale. 2025. aasta septembris korraldasid Venemaa hävitajad madalal kõrgusel manöövri Poola vetes PetroBalticu avamere naftaplatvormi kohal; Vene varilaevastiku laeva Boracay pidasid Prantsuse võimud kinni pärast seda, kui seda kahtlustati droonide lennutamises Taani Kattegati lähedal, mis sundis Kopenhaageni lennujaama sulgema. Eesti võimud olid Boracay Muuga lahes peatanud juba kuid varem, kui alus kandis nime Kiwala. See näitab, mil määral Moskva kasutab oma varilaevastiku laevu mitte ainult Venemaa Uurali toornafta ekspordile kehtestatud lääne sanktsioonide vältimiseks, vaid ka kaheotstarbeliste ohtude platvormidena. See hõlmab hiljutisi teateid Venemaa turvatöötajate kohta, kes on paigutatud „kaubalaevade“ pardale ega ole kohustatud kaptenitele ega meeskondadele aru andma.

Kuna need ohud on tekkinud, on Euroopa ametivõimud püüdnud järele jõuda, keskendudes eriti laevade arestimisele, mis suurendab energiasanktsioonide tõhusust. Need arestimised on muutunud üha sagedasemaks just siis, kui Washington on hakanud sanktsioonide ühtsust nõrgestama. Pärast seda, kui Trumpi administratsioon tühistas kuuks ajaks Venemaa naftasanktsioonid – ja hoolimata USA rahandusministri Scott Bessenti väidetest, et vabastust ei pikendata pärast 2026. aasta aprilli keskpaika –, tegi USA rahandusministeerium 17. aprillil just nimelt seda, pikendades tühistamist mai keskpaigani.

Trumpi administratsioon on loonud lünga, läbi mille Putin saaks varilaevastiku tankeriga seilata.

See samm võib vabalt puudutada ainult Valge Maja püüdlust leevendada üleilmset naftahinna tõusu – ja seeläbi stabiliseerida USA tarbijate kulusid –, mis on tingitud Iraani sõjast ja täpsemalt Hormuzi väina sulgemisest Iraani revolutsioonilise kaardiväe poolt. Kuid olenemata peamistest motiividest on lühiajaline mõju sama: see hävitav samm võimaldab Putini režiimil veel neli nädalat ootamatut kasumit teenida, pakkudes samas Kremlile uut kapitalisüsti ajal, mil see muidu seisaks oma Ukraina-vastase ebaseadusliku agressiooni rahastamisel silmitsi makromajanduslike takistustega. Ja kuigi igasugune majanduslik päästerõngas Putini režiimile on – isegi veel vaid nelja nädala jooksul – selgelt vastuvõetamatu, teeb rohkem muret selle erandi pikaajaline mõju Venemaa täieulatusliku sissetungi järel üles ehitatud Atlandi-üleste sanktsioonide infrastruktuuri tõhususele. Mis tahes lünk nendes üha rangemates sanktsioonirežiimides võib õõnestada alliansi üksmeelt lasta Venemaad vastutada humanitaarse viletsuse eest, mida ta Ukraina rahvale põhjustab. Ja Trumpi administratsioon on loonud lünga, läbi mille Putin saaks varilaevastiku tankeriga seilata.

Pärsia lahes lõksu jäänud naftalastidest tulenev ülemaailmne energiajulgeoleku kriis ja jätkuv oht, et Iraani huthi liitlased Jeemenis võivad sulgeda ka Bab el-Mandebi väina, peaksid tegema täiesti selgeks: kuigi Euroopa ei alustanud konflikti, on sõja energiajulgeoleku mõjud jõudnud Euroopasse ajal, mil selle vastus Venemaa energia ja taristu relvana kasutamisele on alles kujunemisjärgus. Kuigi Iraani sõda võib pidada „mitte Euroopa sõjaks“, tuleb Euroopal taas oma energiajulgeoleku strateegiat arendada nii, et see hõlmaks jõulist üleilmset diplomaatilist teavitustööd, vältimaks lennukikütuse kriisi või laiemat nafta- ja gaasipuudust sügisel algaval kütteperioodil ning kindlustamaks alternatiivseid tarneid. Ja jah, Euroopa riigid peavad tõenäoliselt minema kaugemale ning see hõlmab ka mingil määral sõjalist tegevust Iraani vastu, et aidata avada ja säilitada neid üleilmse energiamajanduse elutähtsaid kanaleid.

Ajalugu näitab tulevikus, kas Euroopa suudab areneda piisavalt kiiresti, et säilitada oma juhtpositsioon ning võtta Venemaa vastutusele Ukrainas ja Euroopa Liidu liikmesriikide vastu toime pandud kuritegude eest, aidates samal ajal tagada üleilmset energiajulgeolekut Lähis-Idas ja kaugemalgi. Nagu oleme viimase kahe aastakümne jooksul näinud, võib Euroopal energiajulgeoleku lahenduse väljatöötamine küll aega võtta, kuid ta suudab väljakutse vastu võtta.