Tasakaal vaekausil. Arutlusi Soome turvalisuspoliitika suunast

Ebakindlatel aegadel nagu praegu tõuseb inimeste tähelepanu keskmesse senisest enam nõndanimetatud kõva julgeolek. Seejuures on iga rahva ja riigi arusaam, mida selle all konkreetselt mõista, oma saatusest ja minevikus saadud kogemusest johtuvalt erineva rõhuasetusega. Soome julgeolekut saatvaks põhiküsimuseks on külma sõja lõpust saati olnud, kas astuda NATO liikmeks või mitte. Laias laastus võib senise arutluskäigu kokku võtta nii: kui vahetult Nõukogude Liidu lagunemise järel leiti, et NATOsse astumine on minetanud oma algse mõtte, siis nüüdseks ollakse jõutud seisukohale, et praegu pole selleks õige aeg. Samas on Soome viimased valitsused säilitanud endale nõndanimetatud NATO optsiooni, st võimaluse liituda, kui välis- ja julgeolekupoliitilised arengud Soome piiride taga teda selleks sunnivad.

Soome vahekord NATOga on pälvinud Eestis kõrgendatud, et mitte öelda emotsionaalset ja kohati valulistki tähelepanu. Fookus on peamiselt olnud NATOga liitumise pooldajate argumentidel, kuid siinkirjutaja arvates on isegi olulisem, kuidas põhjendavad omi seisukohti NATOga ühinemise vastustajad. Eelmise aasta lõpus ilmunud raamat „Tasakaal vaekausil: mõtisklusi meie julgeolekupoliitika suunast“ („Vakaus vaakalaudalla: Ajatuksia turvallisuuspoliitikkamme suunnasta“, Helsinki 2017, 287 lk) annab selliseks sissevaateks hea võimaluse. Tegemist on ühtekokku kaheksateistkümne autori loominguga, kelle ühisnimetajaks sobib, et nad on oma valdkonna endised asjatundjad (poliitikud, diplomaadid, ajakirjanikud, teadlased ja sõjaväelased) ning neid ühendab kriitiline hoiak Soome võimaliku liitumise osas NATOga.

Soome vahekord NATOga on pälvinud Eestis kõrgendatud, et mitte öelda emotsionaalset ja kohati valulistki tähelepanu. Fookus on peamiselt olnud NATOga liitumise pooldajate argumentidel, kuid siinkirjutaja arvates on isegi olulisem, kuidas põhjendavad omi seisukohti NATOga ühinemise vastustajad.

Toimetaja Timo Hakkaraineni sõnul sündis raamat vajadusest mitmekülgsema keskustelu järele Soome turvalisuspoliitikast (mainitud termin ise on minu arvates Soome kontekstis asjakohasem kui julgeolek). Autorid esitavad tema sõnul seisukohti, millest meedia vaikib. Hakkarainen nendib, et Soome NATO liikmesuse pooldajate häält on kostnud sedavõrd palju, nagu oleks see soomlaste ainuke valikuvõimalus. Kõik ei ole aga nõnda, nagu NATO pooldajad tahavad tõelisuse pähe näidata (lk 7 ja 9). Olgu öeldud, et see väide on küll ilmselgelt lahtisest uksest sissemurdmine, sest viimase nelja aasta vältel, mil mul on olnud privileeg Soomes toimuvat diplomaatiliselt parketilt jälgida, on seda teemat üksipulgi nii poolt kui ka vastu avalikkuses käsitletud.

Ühiseks pea kõigile raamatu autoritele on küsimus, kuidas reageeriks Moskva, kui Soome ikkagi otsustaks esitada taotluse NATOga liitumiseks, ja seda laiendab arutelu, kas tänane Venemaa on Soomele ohuks või ei. Autorid üritavad lugejat veenda, et Venemaa ei kujuta endast Soomele mingit ohtu – senikaua kui Helsingi hoidub eemale sõjalistest liitudest.

Raamatu lükkavad käima emeriitprofessor Matti Klinge ja endine  suursaadik Heikki Talvitie, kes võtavad ette pikema ajaloolise ekskursi. Klinge alustab kõlava pealkirjaga „Venemaal ei unustata ajalugu“ ja tõdeb, et Soome laht on Soome geostrateegilise asendi võti ja õigupoolest ainus asi, mis suurriike Soome juures üleüldse huvitab. Ta peab suureks puuduseks, et Soomes ei osata Läänemere regiooni hinnata teiste ja iseäranis Venemaa vaatenurgast (lk 20). Ajalugu meenutab ka Soome Vasakliitu Euroopa parlamendis esindanud Esko Seppänen, kes igatseb tagasi 1948. aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingut (YYA-sopimus). Tema väitel „elas Soome selle lepingu kehtivuse ajal N Liidu naabruses nagu vanajumala selja taga: kaubad liikusid, olemine oli õnnelik ja elu rahulik ning turvaline. Nüüd kutsutakse neid aastaid soometumise ajaks“ (lk 153).

Sotsiaaldemokraadist rahvaesindaja Maarit Feldt-Ranta ütleb esimesena välja käibetõe, mida kuuleb pea alati, kui käsitletakse Soome turvalisuspoliitikaga seonduvaid küsimusi. Ta täheldab, et NATO seisukohalt poleks Rootsi probleemne liige, kuid Soome enam kui tuhande kilomeetri pikkune idapiir paneb Põhja-Atlandi Liidu kukalt kratsima. Samas pole Balti riikide kaitsmine NATO praegust kohalolekut arvestades realistlik, nendib Feldt-Ranta (lk 44-45). Niisiis tahab NATO näha Rootsit ja Soomet oma ridades üksnes seetõttu, et nende maade abil ja kaudu paremini Balti riike kaitsta. Stockholmil ja Helsingil on aga täita hoopis tähtsam ülesanne, hoida sõjalis-poliitiliselt sõltumatu puhvrina üleval stabiilsust Põhja-Euroopas ja Läänemere regioonis. Sama meelt on ka Heikki Talvitie, kes sedastab, et kui Rootsi ja Soome püsivad sõjaliselt liitumatuna, siis tekib nendevahelise kaitsekoostöö tulemusena Läänemerel piisavalt sügav ala, kus NATO ja Venemaa ei puutu omavahel vahetult kokku. Ja just niimoodi on võimalik edendada stabiilsust Läänemerel (lk 82).

Soome ja Rootsi jõudsalt edenev sõjaline koostöö kätkeb endas aga ka ohtu tekitada valesid ootusi, millel puudub tegeliku kriisi saabudes realistlik alus. Praegu aga seisame silmitsi huvitava paradoksiga, et samal ajal, kui isegi NATO vastustajad Rootsis on veendunud, et häda korral tuleb NATO neile ikkagi appi, siis soomlased, sh NATO pooldajad, pigem kahtlevad, kas NATO  peale saab siiski päriselt loota, kui „asjaks läheb“.¹

Autorid üritavad lugejat veenda, et Venemaa ei kujuta endast Soomele mingit ohtu – senikaua kui Helsingi hoidub eemale sõjalistest liitudest.

Soome kaitseväe juhataja aastail 1994–2001 kindral Gustav Hägglund ütleb sõjameheliku otsekohesusega, et NATO laienemine külma sõja lõppedes oli viga. Ta tunnistab, et oli Nõukogude Liidu lagunemise järel arvanud, et ka NATO hajub. Hägglund kritiseerib kõvasti ka Euroopa Liitu: „Mis imelik kamp see on, kes ei suuda iseennast kaitsta ega suuda turvata ka oma kodanike elusid, vaid on täiesti sõltuv kellegi teise vihmavarjust?“ (lk 91) Teda toetab riigiteaduste doktor ja endine kolonel Pekka Visuri, kelle järgi on viimasel ajal üha sagedamini küsitud, miks 500 miljonil rikkal lääneeurooplasel on tarvis 300 miljoni ameeriklase abi 140 miljoni selgelt vaesema venelase vastu. Euroopa Liidul on jätkuvalt kaks miljonit meest relvade all ja liikmesmaade sõjalised kulutused on ühtekokku üle 200 miljardi euro. Venemaal on samal ajal sõjajõududes 800 000 meest ja neistki pooled teistes ilmasuundades kui Euroopa vastu (lk 217).

Soomes räägitakse NATO turvalisuse garantiidest, kuid tegelikkuses pole Hägglundi sõnul sellist asja üldse olemaski. NATO lepe ei taga kellelegi mingisugust julgeolekut, vaid küsimus on lubaduses anda sellist abi, mida abistajad ise peavad vajalikuks ja võimalikuks. Kindral meenutab, et NATO antav tugi ei pruugi olla sõjaline: „Abi võib seisneda milles iganes – kas või porgandites. Abi andja määrab ise, mis abiga on tegemist.“ (lk 92) Hägglund ütleb end olevat uhke selle üle, et Soome on peaaegu ainus Euroopa maa, kes suudab end ise kaitsta. NATO liikmesus viiks aga soomlaste kaitsetahte alla, nagu see on juhtunud Euroopas, kus arvatakse, et endal pole tarvis midagi teha, sest julgeoleku eest hoolitsevad ameeriklased.

Kindral arutleb, et mitmed väikesed NATO liikmed Euroopast on osalenud USA interventsioonides Iraagis ja Afganistanis lootuses, et tekitavad sellega ameeriklastes tänulikkuse kohustuse, mida võib vajadusel tulevikus pöörata nendepoolseks vastuteeneks, kui satutakse ise rünnaku alla. Näitena toob Hägglund Eesti, pidades sellist käitumist loogiliseks riigi puhul, kes ei usu olevat kriisiolukorras võimeline end ise kaitsma.

Soome eventuaalne astumine NATOsse mõjuks Soome endise kaitseväe juhataja arvates negatiivselt ka Helsingi suhetele Moskvaga: „Vene reaktsioon saaks olema tugev. Selle asemel, et oleksime sõbrad, saaks meist vaenlased.“ Venemaa tunneb end nurka aetuna. Ja nurka aetud koer algul uriseb ning siis hammustab: „Nii juhtus see Gruusias ja nüüd Ukrainas. Küsimus oli Venemaa vastureaktsioonidest. See olukord ei olnud tekitatud Venemaa enda poolt.“ Edasi võrdleb Hägglund Ukrainat Ungariga 1956. aastal, kui ameeriklased õhutasid ungarlasi tagant, et hakake, poisid, kõvasti vastu. Ja siis, kui nad seda tegid ja said ise vastu vahtimist, ütlesid jänkid neile: „You are on your own!“, olete nüüd omapäi. Umbes samasugune on olukord praegu Ukrainas (lk 99).

Sama lahtiste väljaütlemistega jätkab ka teine Soome kõrge sõjaväelane, kindralleitnant Markku Nikkilä, kes arvati reservi 2016. aasta augustis. Ta alustab enda sõnul Soome üldsust huvitava küsimusega: milline on Poolasse ja Balti riikidesse paigutatud alaliste NATO vägede ülesanne? Ja vastab sellele ise: „Nende sõdurite ülesanne on seal surra. Kui ei saa kõvasti vastu vahtimist ja tinakirstud ei hakka koju saabuma, siis ei sünni ka teistes liikmesriikides kiireid poliitilisi otsuseid abi saatmiseks.“ (lk 146) Balti riikides paiknevad väed ei suuda Nikkilä järgi midagi peatada, kui idast läheb liikvele jõud, mis venelastel on kasutada. Venemaa suudab oma lähialad vallutada kiiresti, kuid ühtaegu käivitab see massiivse vastulöögi. NATO kogu filosoofia rajanebki kaalutlusel, et keegi pole nii hull, et üritaks mainitud hoiatussüsteemi proovile panna.

Nikkilä sõnul on Soome viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal võtnud eeskuju Rootsist ja alustanud „ämblikuvõrgulaadse kudumi“ loomist, mis seisneb kahe- ja mitmepoolsete lepete kaudu oma sõjalise võrgustiku väljaehitamises. Mida parem ja tugevam see võrk on, seda vähem on Soomel kindrali arvates ka vajadust astuda sõjalise liidu liikmeks. NATOga liitumine oleks Nikkilä meelest kasulik vaid ühes aspektis. Nimelt tõstaks see sõjalise jõu kasutamise künnist. Kuna Soome pole liige, on see kindlasti madalam. Kindral on seisukohal, et alates 1995. aastast, kui Soome võeti vastu Euroopa Liitu, peetakse soomlasi ühemõtteliselt osaks Läänest. Samal ajal oleksid soomlased tema arvates rumalad, kui nad ei hoiaks ülal kontakte Venemaaga. Nikkilä tõstab siiski ka hoiatavalt sõrme, öeldes, et „kui terve mõistuse vastaselt Läänemerel ikkagi puhkeks konflikt Venemaa ja USA vahel, siis oleks mõttekäik, et jääme sellest eemale, täiesti absurdne“.

Pikaajaline rahvasaadik ja kaitseminister aastail 2003–2007 Seppo Kääriäinen nendib, et turvalisuse esmane tasand on tark välispoliitika. Iseäranis väikesel maal peab olema oskus lugeda maailmas toimuvat õigesti. Head suhted naabritega ja aktiivne tasakaalupoliitika on märksõnadeks, mis on Soomele edu taganud. Ka edaspidi oleks tark nõnda toimida, et Soomest ei saaks sõjalise konflikti osapoolt ning Soome territooriumit ei kasutataks vaenutegevuseks teiste maade vastu.

Soome kaitsevõime tuleb hoida sellisel tasemel, et see moodustaks ennetava künnise ükskõik kelle puhul, kel peaks tekkima vaenulikke kavatsusi Soome vastu. Sellise tegevuse hind tuleb Kääriäineni sõnul tõsta vaenulike jõudude jaoks niivõrd kõrgeks, et agressioon Soome vastu ei tasuks end üldse ära.

Eesti lehetegijatele ja -lugejatele tuttav Jarmo Virmavirta alustab meenutustega koostööst 1980. aastate lõpus Turun Sanomate ja Edasi vahel. Äramainimist leiavad Mart Kadastik, Aimar Jugaste, Vahur Kalmre ja Siim Kallas. Virmavirta osutab, et kui Soomele soovitatakse Eesti teed NATO liikmeks ning samasugust majanduspoliitikat, mida Eestis harrastatakse, siis unustatakse ära, et eestlastel polnud mingeid poliitilisi valikuid. Viitega Mart Laarile väidab ta, et vaese ja ilma kaitseta maana võttis Eesti selle, mis oli saadaval (lk 234-235). Soome teeks on aga Paasikivi, Kekkoneni ja Koivisto liin. Kõigile neile presidentidele, kellega ta tingimuslikult asetab ühte ritta ka Sauli Niinistö, on olnud omane oskus asetada Venemaa poliitilisel kaardil õigele kohale, mis lahtiseletatult tähendab realismi läbikäimises Moskvaga.

NATO liikmesus pole suurele osale soomlastest oma maa turvalisuse seisukohast möödapääsmatu samm ega suurenda julgeolekut sugugi. Just sõjalistesse liitudesse kuulumine on kindel viis muutuda sõjategevuse sihtmärgiks, kui näiteks heidutus ükskõik kus NATO piiridel peaks alt vedama.

Virmavirta jaoks on Soome ülalmainitud presidentide jaoks olnud kogu aeg osa Läänest ilma, et selles osas oleks tarvilikuks peetud liigselt trummi põristada. See on iseenesestmõistetavus, ehkki kaugeltki kõigile ei pruugi selle tähendus selge olla. Mitte keegi Soome riigipeadest pole olnud viimas Soomet NATOsse seepärast, et nii muutuks Soome viimaks osaks Läänest (lk 242). Olgu siinkohal lisatud, et „Läände kuulumise“ osas paljudel soomlastel siiski king natuke pigistab. On isegi üllatav kogeda, kuivõrd sageli niihästi poliitikute kui riigiametnike avalikes esinemistes leiab väljaütlemist lause, et „Soome kuulub Läände“. Kui see oleks selline iseenesestmõistetavus, nagu Virmavirta väidab, siis milleks niigi ilmselget iseendale pidevalt valjusti korrata?

Soomes ollakse Virmavirta sõnul teadlikud, et Lääs pole ilma omakasuta valmis Soomet abistama. Kui 1940. aastate lõpus kardeti Soomes kommunistide riigipööret, käis grupp isamaaliselt meelestatud soomlasi USA saatkonnas Helsingis abi küsimas. Washingtonist vastati, et USA abi pole saadaval, kuid anti samas head nõu: üritage oma suure naabriga paremini toime tulla. See nõuanne sobib Virmavirta arvates Paasikivi-Kekkoneni liini juhtnööriks ka tänasel päeval. Soome ei tohi iialgi anda oma territooriumit kasutada Venemaa-vastaseks tegevuseks, rääkimata sellest, et Soome liituks Venemaa-vastase sõjalise liiduga (lk 243).

Pikaajaline välisminister Erkki Tuomioja lõpetab raamatu kaastööga „Soome turvalisuse alused“. Ta sedastab, et kui Soome külma sõja ja president Kekkoneni võimuloleku lõpus jõudis ebatervesse olukorda, kus Nõukogude Liidule anti võimalus sekkuda Soome siseasjadesse, siis oli see vähemal määral Moskva surve kui soomlastest poliitikute isesoometumise oportunismi tagajärg.

NATO liikmesus pole suurele osale soomlastest oma maa turvalisuse seisukohast möödapääsmatu samm ega suurenda julgeolekut sugugi. Just sõjalistesse liitudesse kuulumine on kindel viis muutuda sõjategevuse sihtmärgiks, kui näiteks heidutus ükskõik kus NATO piiridel peaks alt vedama. Teineteisest üha enam sõltuvas maailmas, kuhu on kaasatud ka Venemaa, on argumente NATO liikmesuse poolt järjest vähem. Soome ei kujuta endast julgeolekuohtu ühelegi teisele maale ega anna ka ajendit pidada ennast ohu tekitajaks. NATO artikkel 5 turvagarantiid ei tugevdaks Soome julgeolekut ja „me ei kavatse osaleda ka neist lähtuvate kohustuste täitmisel“, arvab Tuomioja (lk 275). Soome enam kui 1300 km pikkune piir vastu Venemaad on kõige rahulikum terves maailmas ning ainuke Vene piiridest, kus puuduvad probleemid.

Nii ongi alati tark lähtuda põhimõttest audiatur et altera pars, st ära tuleb kuulata ka teine pool. Ja seda tasub meeles pidada Soome lahe mõlemal kaldal. Üks on siiski selge – Soome turvalisuspoliitilised valikud teevad soomlased ise ja mitte keegi teine nende asemel.

Küll aga on Soome valmis aitama teisi Euroopa Liidu liikmesmaid rünnaku korral vastavalt Lissaboni lepingu sätetele, mis aga ei tähenda enda automaatset sidumist eventuaalses sõjategevuses kaasalöömiseks. Niisiis valib abistaja Tuomioja sõnul ise talle sobilikud abistamise vahendid elik talitab viisil, mida kindral Hägglund eespool NATOle ette heitis, kui väitis, et abi võib seisneda ka porgandites.

Soome julgeolekupoliitika vaatleja Yrsa Grüne võtab vaatluse all oleva raamatu tabavalt kokku, öeldes, et tuuleklaas ja vaade ettepoole peaks olema avaram kui pilt, mis avaneb ajaloolises tagasivaatepeeglis. Tegelikult on olukord veelgi komplitseeritum, sest tulevik on mitme tundmatuga võrrand, millest vaid osa rehkendusest sõltub otseselt meist endist. Tee, mis on meid tänasesse välja toonud, ei pruugi siit enam edasi viia. Sest isegi kui väidame end jäävat kindlaks oma senisele kursile, ei tähenda see veel, et maailm meie ümber jätkaks samuti vanal trajektooril. Nii ongi alati tark lähtuda põhimõttest audiatur et altera pars, st ära tuleb kuulata ka teine pool. Ja seda tasub meeles pidada Soome lahe mõlemal kaldal. Üks on siiski selge – Soome turvalisuspoliitilised valikud teevad soomlased ise ja mitte keegi teine nende asemel.