Eesti keeruline teekond NATOsse
Me kasutasime ära sobiva momendi rahvusvahelises poliitikas.
Suursaadik, Eesti alaline esindaja NATO juures
Paradoksaalsel kombel algas Eesti tee NATOsse 1949. aastal, mil sõlmiti NATO asutamislepe, nn Washingtoni lepe. Selle leppe punkt 10 ütleb, et igal Euroopa riigil on õigus liituda NATO leppega. Loomulikult oleks samasugune otsus võinud meie poolest langeda Marsil, nii kaugel olime meie, kolm annekteeritud vabariiki, selle dokumendi pügalatest. Aga aastad läksid mööda ja 2004. aastal kasutati meie taotluse formaliseerimisel täpselt sama artiklit, täpselt sama selgitust. Washingtoni leping on ajaproovile vastu pidanud ja oli tööriistaks, millega Euroopa taas ühendada.
Eesti on tänaseks olnud NATO liige 15 aastat ja on juba sirgunud terve põlvkond, kelle jaoks NATO liikmeks olemine on midagi tavapärast ja loomulikku. Isegi neid noori, kelle jaoks NATO väed Eestis on midagi tavalist ja mitte tähelepanu väärivat, on piisavalt palju. Ja ometi pole meie NATO liikmeks saamine olnud pikk ja sirge loogiliste sündmuste jada. Kui küsida, kas asjad oleks võinud ka viltu minna, siis võib julgelt vastata, et meie saamine NATOsse oli ju paras ime ja ainult tänu meie tugevale tööle ja heale õnnele õnnestus meil lõpuks eesmärgini jõuda.
Eesti teekond NATO liikmesuse suunas algas tegelikult juba 1990. aastal, kui Eesti välisministriks sai Lennart Meri. Toonase välisministeeriumi meeskond oli kompromissitu: me peame kuuluma Läände igal mõeldaval viisil. Loomulikult polnud siis juttugi NATOst, aga suhtumine, et meie eesmärk on Lääs ja seda kõigis tema väljendusvormides, pandi paika just nendel aastatel. Kõige muljetavaldavamalt demonstreeris seda Eesti siis, kui iseseisvuse taastamise algul võitles nooruke riik ellujäämise piiril.
NATO oli mänginud olulist rolli Lääne ühtsuse hoidmisel, sealhulgas Balti riikide toetamisel. Just NATO nõukogu oli see foorum, mille laua taga meie toonased sõbrad Islandi välisminister Jón Baldwin Hannibalsson ja Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen soovitasid Balti riike tunnustada. Koos toonase välisministri Meriga oli mul võimalus 1992. aasta detsembris viibida ka NATO koostöökoja (NACC) istungil, kuhu olid kutsutud kõik vabanenud Euroopa riigid ja ka NSV Liit. Keset istungit paluti Nõukogude saadikul Moskvast tulnud kõne peale vahetada silt „NSVL“ sildiks „Vene Föderatsioon“, mis tekitas mõistetavalt üleüldist furoori.
Paradoksaalsel kombel algas Eesti tee NATOsse 1949. aastal, mil sõlmiti NATO asutamislepe, nn Washingtoni lepe. Selle leppe punkt 10 ütleb, et igal Euroopa riigil on õigus liituda NATO leppega.
NATO laienemine oli 1993.- 1994. aastal päris oluliseks teemaks, kuid lääneriikide, eriti USA juhtkond jäi selles osas väga skeptiliseks. Mõeldi välja nn „Partnerlus rahu nimel“ programm, mille ma välisministrina 1994. aasta jaanuaris ka allkirjastasin. Sellest programmist sai ka Eesti jaoks esimene samm teel NATOsse. Sellised suured Ida-Euroopa riigid nagu Poola ei leppinud ameeriklaste otsusega ja jätkasid surve avaldamist, suurt rolli mängisid siin loomulikult välispoolakad. 1995. aastal lasigi NATO välja oma raporti NATO laienemisest, millest sai alus NATO avanemiseks.
Nõuded ulatusid poliitilisest demokraatiast turumajanduseni ja kaitsejõudude arendamiseni. Meie jaoks oli keerulisim muidugi nõue, et meil poleks mingeid tülisid naabritega ja lahendatud oleks ka piiriküsimus. Samm-sammult leidsime vastuseid kõigile küsimustele, mida oponendid meie ette heitsid. Oluline on mõista, et meie tee NATOsse polnud sugugi sirge ja ühesuunaline, vaid pigem keeruline ja vastuoluline. Tulemus aga polnud sugugi ette ennustatav ja on täiesti mõeldav, et me poleks praegu NATO liikmed.
NATO avanemise märgiks sai ka NATO otsus pakkuda partneritele võimalust rajada NATOsse oma esindus Euro-Atlandi partnerlusprogrammi sildi all. 1996. aastal hakkasime rajama esindust, mis asus NATO peakorteris eraldi asuvas Manfred Wörneri majas. Peatselt lisandusid Brüsselisse sõjaline esindaja, esindaja NATO sõjalise peakorteri (SHAPE) juures, samuti kaitseministeeriumi nõunik. Hakkas tööle täismõõtmeline esindus, kuhu hakkas kokku jooksma kogu info. Tallinnas võeti välisministeeriumis NATO teemade asekantslerina tööle Harri Tiido.
1997. aasta Madridi tippkohtumise alguseks oli üsna selge, et vähemalt kolm riiki kutsutakse NATO liikmeks, teiste saatus oli veel teadmata. Pinge jõudis haripunkti Madridi tippkohtumisel, mille puhul me peame eelkõige koomilisel kombel tänama Prantsuse presidenti Jacques Chiraci. Chirac ei toetanud Eestit, oli aga lubanud tugevat toetust Rumeeniale ja Sloveeniale. Nii et lisaks üldiselt aktsepteeritud Poolale, Ungarile ja Tšehhile otsustas Chirac kogu protsessi peatada ja asus täie rinnaga vaidlema Rumeenia ja Sloveenia eest. Üsnagi üles ärritatud Helmut Kohl tõdes, et sellisel juhul peaks ju lauale tõstma ka Balti riigid.
Ajaloo jaoks on oluline meenutada, et Kohl, keda me Eestis tihtipeale kritiseerisime liigse sõbralikkuse eest Venemaa vastu, ütles järgmist: „Kuid Saksamaal on eriline vastutus ka Balti riikide ees. Sakslased ei suuda kunagi unustada, kuidas Hitler need maad reetis. Samamoodi ei tohtinud unustada nende piinarikast minevikku. Sestap peab NATO andma signaali, et on tulevikus ka nende jaoks avatud.“1
President Chirac, kes muidu poleks tõenäoliselt Balti riike toetanud, oli lõpuks nõus sellega, et nii Rumeeniale, Sloveeniale kui ka Balti riikidele antakse lootust. Rumeenia ja Sloveenia lause kõlas ehk jõulisemalt, kuid meile piisas ka alljärgnevast: „Samal ajal tunnustame edusamme, mida Balti riigid, kes on samuti taotlejariigid (ingl k: aspiring members), on teinud suurema stabiilsuse ja koostöö poole.“2 Rumeenia, Sloveenia ja Balti riigid olid ainsad, keda deklaratsioon nimetas. Täna ei kõla see lause millegi erilisena, omal ajal oli see meie jaoks suur võit.
Sellest hetkest kujunes välja grupp riike, lisaks nimetatutele veel Slovakkia, keda hakati käsitlema järgmise ringi kandidaatidena. 1999. aasta Washingtoni tippkohtumisel lootsime kutset, aga see aasta oli samuti täis riske: välispoliitika hiiglane Zbiegnew Brzezinski soovitas laienemist kahe riigi võrra, et laienemine ei katkeks, aga oleks piisavalt „ohutu“. Tema kandidaadid olid Sloveenia ja Leedu, paraku mitte Eesti. Õnneks mindi 1999. aastal hoopis konstruktiivsemat teed ja määratleti ära aspirant countries, kellele joonistati piltlikult öeldes NATOsse saamise teekaart ette. Seda bürokraatlikku raamistikku hakkas kujutama Membership Action Plan.
Meie jaoks oli keerulisim muidugi nõue, et meil poleks mingeid tülisid naabritega ja lahendatud oleks ka piiriküsimus. Samm-sammult leidsime vastuseid kõigile küsimustele, mida oponendid meie ette heitsid.
Eestis loodi valitsuse töögrupp, mida juhtis Margus Kolga ja mis lasi igal aastal välja põhjaliku läikivate kaantega aruande tööst, mida olime aasta jooksul teinud nii Eesti demokraatia, majanduse kui ka kaitseväe ülesehitamisel.
Eesti kutsumine NATOsse 2002. aasta Praha tippkohtumisel oli suur samm, kus langesid kokku nii maailma sündmuste areng kui ka meie enda valmisolek. Seda viimast olen alati südamele pannud ukrainlastele ja grusiinidele, kes ju samuti tuliselt NATOsse soovivad. Kunagi ei või teada, millal rahvusvahelises poliitikas õige moment tuleb, aga kui tuleb, peab selleks ka valmis olema. Meie olime valmis.
Poliitilise õhustiku muutuse tingisid kaks iseenesest väga huvitavat asjaolu. Äsja oli Venemaal võimule upitatud president Vladimir Putin, kes oma esimestel aastatel tundis ennast läänemeelsete jõudude surve all, kellest ta aga hiljem kiiresti vabanes. Seetõttu oli ta tookord Läänele kaugelt avatum, kui ta on seda oma karjääri praegusel perioodil. President George W. Bush aga viljeles äsja valituna USA värskete presidentide haigust: ta uskus, et Venemaaga on võimalik läbi rääkida. See lühike romanss kulmineerus päris naljaka kohtumisega Sloveenias, kus president Bush oli oma sõnul vaadanud oma Vene partneri hinge. See ütlemine sai hiljem paljude naljade allikaks, aga tollel hetkel oli selline soe suhtumine meile kasulik. Putin kommenteeris omal ajal Balti riikide NATOsse võtmist rahulikul toonil, tõdedes, et tema arvates on laienemise probleem selles, et see ei aita kaasa kollektiivse julgeolekusüsteemi rajamisele.
Teine väga oluline ja samas väga traagiline element meie liikmesuse teel oli Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine 11. septembril 2001. aastal. Selle tragöödia ootamatu mõju meie liikmesuse taotlusele oli järgmine: esiteks lähendas see veelgi Venemaad ja USAd, tõstes samas vaenlase seisusesse ülemaailmse terrorismi, mistõttu Balti riikide n-ö kaitstavuse teema polnud enam nii oluline. Kaitseala spetsialistid olid korduvalt viidanud sellele, et Balti riikidel on kitsas kaitsesügavus ja nad asuvad kaugel NATO transpordisõlmedest, järelikult pole neid võimalik kriisi korral piisavalt hästi kaitsta. Nüüd tundusid aga kõik need arutelud mõttetuna.
2002. jaanuaris astus tagasi Mart Laari teine valitsus. Tegime seda tol ajal sisepoliitilistel põhjustel, kuid valida saime sobiva aja ise. Otsustasime, et ei tee seda kindlasti enne seda, kui oleme kindlad, et NATOsse on kutse kindlalt taskus. Praha tippkohtumise eel oligi poliitiline reaalsus pöördunud selliseks, et pigem oli kahtlusi teiste kandidaatide kui Balti riikide suhtes. Kuna poliitilised mured Venemaaga olid vähenenud, pääses maksvusele meie hea ettevalmistus. Pigem oli küsimusi mõningate teiste liitlastega, kellel oli kas korruptsioon kõrge või NATO populaarsus madal.
2004. aastal olin saadik Washingtonis ja tunnistajaks sellele, kui peaminister Juhan Parts andis üle Washingtoni leppe ratifitseerimise volikirjad välisminister Colin Powellille. Selle liigutusega sai Eesti NATO liikmeks, aga sealt algasid kohe uued probleemid. Esimene vaidlus toimus samal aastal, kui selgus, et Balti riikidel puuduvad lennukid, et liituda ühtse Eesti õhuturbesüsteemiga. Kust need lennukid võtta? Kas keegi liitlastest oleks nõus neid välja panema? Algaski ühtse õhuturbesüsteemi rajamine. NATOsse pääsedes polnud meie võitlused kaugeltki läbi, vaid algas alles järgmine faas.
Põhja-Atlandi leping
Washington, 4. aprill 1949
Lepinguosalised kinnitavad oma usku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning soovi elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega.
Nad on kindlalt otsustanud kaitsta oma rahva vabadust, ühispärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtetel.
Nad püüavad suurendada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas.
Nad on otsustanud ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Seetõttu on nad sõlminud Põhja-Atlandi lepingu.
Artikkel 1
Lepinguosalised kohustuvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaselt lahendama kõik rahvusvahelised vaidlused, millesse nad võivad sattuda, rahumeelsel teel, ohustamata rahvusvahelist rahu, julgeolekut ja õigust, ning hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest viisil, mis ei ole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega.
Artikkel 2
Lepinguosalised aitavad kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele, tugevdades oma sõltumatuid institutsioone, levitades paremat arusaamist nende institutsioonide aluspõhimõtetest ning luues tingimused stabiilsuseks ja heaoluks. Nad püüavad kõrvaldada vastuolusid oma välismajanduspoliitikas ning arendada kõigi ja üksikute lepinguosaliste vahelist majanduslikku koostööd.
Artikkel 3
Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.
Artikkel 4
Lepinguosalised konsulteerivad omavahel alati, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.
Artikkel 5
Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.
Igast sellisest relvastatud rünnakust ning selle vastu kasutatud abinõust teatatakse viivitamatult Julgeolekunõukogule. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui Julgeolekunõukogu on rakendanud vajalikud abinõud, et taastada ja säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.
Artikkel 6
Artiklis 5 nimetatud relvastatud rünnaku all ühele või mitmele lepinguosalisele mõistetakse relvastatud kallaletungi:
- lepinguosalise territooriumile Euroopas või Põhja-Ameerikas, Prantsuse Alžeeria departemangule, Türgi territooriumile või saartele, mis on lepinguosalise jurisdiktsiooni all ning paiknevad Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont;
- lepinguosalise relvajõududele, laevadele või lennukitele, mis paiknevad nendel territooriumidel või Euroopa mis tahes teises piirkonnas, kus lepingu jõustumise hetkel viibisid lepinguosaliste okupatsiooniväed või Vahemeres või Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont, või mis paiknevad nende kohal.
Artikkel 7
Leping ei piira mingil viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidest lepinguosaliste ÜRO põhikirjas sätestatud õigusi ja kohustusi ning seda ei tõlgendata niiviisi; samuti ei piira see Julgeolekunõukogu esmast vastutust rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel.
Artikkel 8
Iga lepinguosaline kinnitab, et mitte ükski tema praegu kehtiv rahvusvaheline kohustus teise lepinguosalise või mõne kolmanda riigi ees ei ole vastuolus lepingu sätetega, ning kohustub mitte võtma lepinguga vastuolus olevaid rahvusvahelisi kohustusi.
Artikkel 9
Lepinguosalised asutavad lepingu rakendamise küsimuste arutamiseks nõukogu, kus nad kõik on esindatud. Nõukogu korraldatakse nii, et tal oleks võimalik igal ajal viivitamatult koguneda. Nõukogu moodustab allasutused, mida ta peab vajalikuks; eelkõige moodustab ta viivitamatult kaitsekomitee, kes hakkab soovitama artiklite 3 ja 5 rakendamise abinõusid.
Artikkel 10
Lepinguosalised võivad üksmeelse nõusoleku korral kutsuda lepinguga ühinema kõiki teisi Euroopa riike, kes on valmis edendama lepingu põhimõtteid ning panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse. Iga sel viisil kutsutud riik võib saada lepinguosaliseks, deponeerides oma ühinemisdokumendi Ameerika Ühendriikide valitsuse juures. Ameerika Ühendriikide valitsus teatab sellise ühinemiskirja deponeerimisest igale lepinguosalisele.
Artikkel 11
Leping ratifitseeritakse ning lepinguosalised rakendavad selle sätteid oma põhiseaduslikku menetluskorda järgides. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse nii kiiresti kui võimalik Ameerika Ühendriikide valitsuse juures, kes teatab igast deponeerimisest teistele lepinguosalistele. Leping jõustub selle ratifitseerinud riikide suhtes niipea, kui enamik lepingule allakirjutanud riikidest, sealhulgas Belgia, Kanada, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid on oma ratifitseerimiskirjad deponeerinud, ning teiste riikide suhtes nende ratifitseerimiskirja deponeerimise päeval.
Artikkel 12
Kui leping on kehtinud kümme aastat või rohkem, võivad lepinguosalised lepinguosalise palvel arutada lepingu ülevaatamist, pidades silmas sel ajal Põhja-Atlandi piirkonnas rahu ja julgeolekut mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja alusel rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks sõlmitud ülemaailmseid ning piirkondlikke kokkuleppeid.
Artikkel 13
Kui leping on kehtinud kakskümmend aastat, võib iga lepinguosaline lepinguosaliste hulgast välja astuda pärast seda, kui tema Ameerika Ühendriikide valitsusele esitatud denonsseerimisteatest on möödas üks aasta; Ameerika Ühendriikide valitsus teatab denonsseerimiskirja deponeerimisest teiste lepinguosaliste valitsustele.
Artikkel 14
Leping, mille inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivis. Nimetatud valitsus edastab tõestatud koopiad teiste allakirjutanud riikide valitsustele.
Viimati uuendatud: 10. jaanuar 2019
NATO ja Eesti 15
Viisteist aastat tagasi, 29. märtsil 2004. aastal, pärast üle 10 aasta kestnud jõupingutusi ja läbirääkimisi sai Eesti Vabariigist Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni – mis laiemalt on tuntud kui NATO – liige. Koos meiega liitusid Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia; Poola, Ungari ja Tšehhi olid liikmeks saanud juba 1999. aastal.
NATO laienemise jätkudes liitusid organisatsiooniga Albaania, Horvaatia ja Montenegro. Formaalse liitumisprotseduuri lõppu ootab NATO 30. liige, Põhja-Makedoonia, kes juba täna istub liitlastega ühise laua taga. NATO „Avatud uste“ poliitika on leevendanud pingeid, lõpetanud konflikte ja suurendanud julgeoleku tagamise läbi kõigi liitlaste heaolu, osutudes nii üheks edukaimaks looks organisatsiooni eesmärkide saavutamisel.
NATO teenib oma liikmete huve ja kohaneb muutuvate julgeolekuoludega. 2001. aastal, pärast 11. septembri terrorirünnakuid USA-s, kasutasid liitlased esimest ja seni ainukest korda Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5 ehk kollektiivkaitseõigust, mis viis NATO juhitud paljurahvuselise operatsioonini Afganistanis, milles alates 2003. aastast osales ka Eesti. Niinimetatud uute ohtude – terrorism, energiaküsimused, küberjulgeolek – teadvustamine viis taas NATO tegevuse üle vaatamiseni. 2010. aastal vastu võetud uus strateegiline kontseptsioon seadis tasakaalu NATO 3 põhiülesannet – kollektiivkaitse, kriisihalduse ning julgeolekukoostöö. Paraku ei olnud ka „vanad ohud“ maailmast kuhugi kadunud. See sai eriti valuliselt selgeks, kui 2014. aastal okupeeris Venemaa Ukrainale kuuluva Krimmi poolsaare ning alustas tänaseni kestvat sõda Ida-Ukrainas. NATO reageeris muutunud olukorrale Walesi tippkohtumisel septembris 2014 Venemaaga töösuhete katkestamise ning kollektiivkaitse tugevdamisega. Ühtlasi andsid kõik liitlased lubaduse tõsta 10 aasta jooksul oma kaitsekulusid 2%-ni SKPst.
Eesti iseseisva kaitsevõime kõrval on NATO meie julgeoleku peamine tagatis. Lisaks 2% SKP ulatuses kaitsekuludele, milleni Eesti jõudis 2015. aastal, katame ka liitlaste siin vastuvõtmise kulud.
Toetus NATO-le püsib Eestis tugev ja Eesti panustab julgeolekusse ka väljaspool meie piire. Eesti kahepoolsed saatkonnad on toetanud NATO partnereid kontaktsaatkonnana Stockholmis, Astanas ja Minskis ning praegu, nagu ka 2004 ja 2011, taas Helsingis. Arengu- ja humanitaarabi oleme 10 aastaga andnud üle 25 miljoni euro; julgeolekukoostööd teeme nii NATO oluliste partnerite Ukraina ja Gruusiaga kui ka Afganistani ja Iraagiga. Viimase 10 aasta jooksul on välismissioonidel osalenud ligi 2800 kaitseväelast.
Allikas: Eesti Välisministeerium (lühendatud)
Viited
- Ronald. D. Asmus, NATO avanemine, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005, 253. ↩
- NATO Madridi tippkohtumise deklaratsioon (https://www.nato.int/docu/pr/1997/p97-081e.htm) ↩
Seotud artiklid
Mart Laar: julgeolekuküsimustes ei jõua paanikaga kuhugi
Diplomaatia palvel kohtus endine ajakirjanik ja Mart Laari nõunik Tiit Pruuli vabariigi aastapäeva eel oma endise ülemuse, peaminister Laariga. „Ühe asja on Putin aga oma käitumisega selgelt saavutanud. Ja see on positiivne – meie julgeolek on märkimisväärselt tõusnud,“ ütleb kahekordne valitsusjuht, kelle sõnul on Venemaaga suheldes tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.
Madridist edasi: tugevdatud kaitsehoiaku strateegia elluviimine
Kõige raualõhnalise ja külma sõja hõngulise kõrval, millega NATO liitlased teevad täiendavaid ja kiireid kaitseinvesteeringuid, näitas allianss ennast Madridi tippkohtumisel nüüdisaegse organisatsioonina, kes suudab liitlaste huvid kokku tuua ja lisaväärtust pakkuda ka uute tehnoloogiate vallas.
NATO laienemine Venemaa valitseja välispoliitilises narratiivis
NATO liikmesuse välistamine või ka liikmesuse lubamine ei ole midagi, mida saab teha ühe liikmesriigi juht ainuisikuliselt, sest liikmeks võtmise üle otsustavad NATO riigid kollektiivselt. See kehtib nii Eesti kui ka Ukraina kohta.
Kuidas me võidame järgmise sõja?
Just see küsimus võtab kõige paremini kokku Eesti sõjalise kaitse eesmärgi ja ülesande. Küsimuse teravik – sõjaks valmistumine – ei tähenda tingimata, et sõja puhkemine on vältimatu.