Väikeriigid maailma diplomaatia tipus: Eesti ja Norra erinev taktika ÜRO julgeolekunõukogus

Süüria sõda, Krimmi annekteerimine Venemaa poolt, 2016. aasta USA valimiste mõjutamise kampaaniad ning kaubandussõda USA ja Hiina vahel kuuluvad nende arengute hulka, mis on loonud viie vetoõigusega riigi vahel ja kogu nõukogus laiemalt töötamiseks mitte just kõige soodsamad tingimused. Riikide tegutsemisvõimalusi nõukogus piiravad ka võimuvõitlus ja tõhutud töövõtted.

Milleks vaeva näha?

Struktuurilised piirangud ei takista valitud liikmetel oma liikmesust julgeolekunõukogus mõjusalt ära kasutada. Töövahendite oskuslik valdamine ja aktiivne kasutamine aitab valitud liikmetel tegeleda teemadega, mida nad peavad tähtsaks. Akadeemilises kirjanduses on välja toodud vähemalt neli tähtsamat viisi, kuidas valitud liikmed saavad teistele mõju avaldada.

Esiteks saavad valitud riigid tõhusalt ära kasutada võimalusi, mis käivad kaasas julgeolekunõukogu eesistujaks olemisega. Eesistuja ülesandeid täidavad kõik viisteist julgeolekunõukogu liiget üksteise järel kuukaupa. Eesistuja rolli täitmine annab võimaluse tõstatada eesistujariigile esmatähtsaid küsimusi ja mõjutada julgeolekunõukogu päevakorda.

Teine konkreetne viis kindlatele teemadele ja probleemidele tähelepanu juhtimiseks on korraldada spetsiaalseid üritusi. Seda saab teha nii eesistujana kui ka muul ajal. Valitud liikmena on Eesti korraldanud näiteks eriürituse nii küberjulgeoleku kui ka Valgevene poliitilise kriisi teemal, Norra on samas pingutanud õigusnormidega tagatud kaitse edendamise nimel ja surunud läbi resolutsiooni, millega kutsutakse kõiki üles kaitsma ja toetama õigust haridusele ja seda ka relvastatud konflikti ajal.

Kolmas tähtis võte, mida kasutada, on koalitsiooni loomine. ELi liikmesriigid on viimasel kahel aastakümnel julgeolekunõukogus järjest rohkem oma tegevust kooskõlastanud ja koostööd teinud. Põhjamaad aga taotlevad valitud liikme kohta kordamööda. 2021. aasta, kui julgeolekunõukogusse kuuluvad nii Eesti kui ka Norra, on esimene kord, kui nõukogus on samal ajal esindatud nii Põhjala kui ka Balti riik.

Neljas, hiljuti tekkinud viis valitud liikme mõjujõu laiendamiseks on täita konkreetses küsimuses teemahoidja rolli. Teemahoidja süsteem annab ühele või kahele julgeolekunõukogu liikmele võimaluse vedada ühe riigi või probleemse valdkonnaga seotud tööd. Vanasti täitsid seda rolli ainult viis alalist liiget, aga pingutused julgeolekunõukogu reformida ja tööd võrdsemalt jaotada on viinud selleni, et teemajuhi rolli saavad nüüd täita ka valitud liikmed.

2021. aastal täitsid Eesti ja Norra ühiselt juhi rolli Afganistani teemal, sellal kui sama ülesannet Süüria teemal jagasid Norra ja Iirimaa.

Mängureegleid tuleb tunda

Nagu diplomaatilistes ringkondades ikka, on teadmised sellest, „kuidas mängu mängida“, kõige tähtsamad, et valitud riikidel oleks võimalik täiel määral ära kasutada oma liikmesust ÜRO julgeolekunõukogus ja suuremate riikide kaalukategoorias kaasa rääkida. See ei tähenda muidugi seda, et kõik valitud riigid suhtuvad oma rolli samamoodi. Kui võrrelda Eesti ja Norra tegevust 2021. aastal, tulevad esile mõned huvitavad erinevused.

Alustuseks hindavad Eesti ja Norra ÜRO suhtelist tähtsust erinevalt. Norra välispoliitikas on pika traditsiooni järgi peetud ÜROd prioriteetseks. Jääb mulje, et Norras peitub sügaval sisimas usk väikeriikide struktureeritud mitmepoolse koostöö väärtusesse ja panusesse, mida säärases koostöös aktiivne osalemine võib anda riigi julgeolekule. Eestis ei ole aga ÜRO olnud välispoliitiline prioriteet ja selle organisatsiooni panust riiklikusse julgeolekusse peetakse ikka veel teisejärguliseks võrreldes kuulumisega NATOsse ja ELi.

Samuti erinevad kahe riigi rahvusvaheline staatus ja diplomaatia stiil. Norra prioriteedid julgeolekunõukogus tunduvad peegeldavat suuri kogemusi ja soovi säilitada oma mainet riigina, kes panustab konstruktiivselt mitmepoolsesse koostöösse ja rahudiplomaatiasse. Samal ajal on Eesti uustulnukana eelistanud üsna julget lähenemist. Eesti ei ole peljanud raskeid ja vastuolulisi teemasid ega ole jätnud tegemata ettepanekuid selle kohta, milliseid uusi tööviise ja teemasid võiks julgeolekunõukogus arutada, et tuua sinna uusi valdkondi.

Peale selle on Norral üldiselt veidi rohkem kombeks töötada kulisside taga. Eesti on aga keskendunud pigem esiplaanil olevatele konfliktsetele teemadele (nt Ukraina ja Valgevene), milles lähevad suurriikide arvamused tõenäoliselt edaspidigi väga lahku. Eesti lähenemisviis, millega üritatakse kasutada ÜROd riikliku julgeoleku suurendamiseks, ongi avaldunud niisuguste probleemide kallale asumises ja ÜRO käsitlemises lavana, kus saab oma seisukohti tutvustada ja tugevdada koalitsioone sarnaselt mõtlevate riikidega. Kui Eesti on ilmselgelt edendanud oma prioriteete, millest kõige tähelepanuväärsem on küberjulgeolek, siis Norra on valinud nõtkema lähenemise ja saavutanud tähtsaid, aga vähem silmatorkavaid võite protsesside käigus, mis on julgeolekunõukogus veel pooleli.

Eesti ja Norra on ÜRO julgeolekunõukogus valitud liikmetena mitmel teemal ka koostööd teinud. Kõige tähtsam on olnud Afganistani teemahoidja rolli ühine täitmine, mis viis Eesti ja Norra kogu maailma diplomaatia keskpunkti ning toetas suurel määral nende rahvusvahelist staatust väikeriikidena, kes aktiivselt ja professionaalselt panustavad mitmepoolsesse koostöösse.

Kommentaar tugineb Kristin Haugeviki, Piret Kuusiku, Kristi Raiki ja Niels Nagelhus Schia äsja ilmunud raportile „Väiksed riigid, erinevad lähenemised: Eesti ja Norra ÜRO julgeolekunõukogus”.