veebruar 20, 2014

Üleilmne migratsiooni-jäämägi ja rahulik meel

Kui Paul Collieri ettekuulutus täide läheb, siis muutub lähikümnenditel migratsioonisurve Euroopale üha suuremaks.

Liis Jemmer
Paul Collier. Exodus. Immigration and Multiculturalism in the 21st Century. Oxford University Press, 2013.
Migratsioonist on keeruline rääkida. Eriti tingimustes, kus nii mitmeski Euroopa riigis on migratsiooniteemalise diskussiooni monopoliseerinud poliitilistesse äärmustesse kalduvad jõud. Need, kellele ei meeldi rassism ning keda võõraviha ei köida, püüavad seda teemat pigem vältida. Kuigi Eesti migratsiooniajalugu erineb märkimisväärselt Lääne-Euroopa omast ja seetõttu ka arutelu sisserände üle lähtub hoopis teistest alustest, on meilgi tegemist teemaga, kus poliitkorrektsuse ning pimeda natsionalismi vahel balansseerimine ei ole lihtne. Migratsioon on teema, millest rääkides on emotsioonid laes.
Seetõttu on tervitatav, et üha rohkem on tekkimas teaduslikke uurimusi, kus tigeda irisemise ning veriste loosungite asemel on pigem rõhutud majanduslikele ning sotsioloogilistele argumentidele. Üks niisugune lugemisväärt materjal ilmus mõne kuu eest – tuntud Briti majandusteadlane, Oxfordi ülikooli professor Paul Collier pani kaante vahele oma analüüsi sellest, millist mõju avaldab ühiskonnale sisseränne, saatjariikidele väljaränne, ning kuidas tunnevad ennast migrandid ise.
Erinevalt paljudest teistest käsitlustest ei ole Collieri lähtepunktiks see, kas migratsioon on iseenesest halb või hea. Pigem huvitab teda, kui palju või kui vähe rändlemist on kasulik, ning kuidas võiks riiklik poliitika aidata leida sellist tasakaalu, millest nii enamik põlis- kui ka uusi elanikke võidaks. Collier võtab arvesse ka tagajärgi, mida väljaränne toob kaasa migratsiooni lähteriikidele. Lisaks sellele on raamatu plussiks, et vaatluse all ei ole ainult migratsiooni majanduslikud aspektid, vaid ka sotsiaalsed ning poliitilised, viies nii värskendavalt laiapõhjalise käsitluseni.
Collieri hinnangul on migratsiooni majanduslik bilanss üldjoontes positiivne ning seda nii vastuvõtjate, migrantide kui ka päritolumaade vaatepunktist. Euroopas ja Suurbritannias tehtud uurimused näitavad, et sisseränne toob kaasa enamiku põliselanike palgataseme tõusu, ning et tööturul pakuvad immigrandid konkurentsi mitte põliselanikele, nagu sageli väidetakse, vaid eeskätt teistele immigrantidele. Ühtlasi võib immigratsioon aidata elavdada vastuvõtva riigi majandust, kui sisserändajad omavad mingit spetsiifilist kvalifikatsiooni, mida vastuvõtvas riigis napib. Lisaks sellele näitavad uurimused, et immigrandid kipuvad olema innovaatilisemad kui põliselanikud – Ameerika Ühendriikides patenteerivad sisserännanud märksa enam uusi leiutisi kui põliselanikud. Seega on sisserändel vastuvõtva riigi jaoks potentsiaalselt väga positiivseid võimalusi.
Ka migrantide päritolumaade majandus reeglina võidab, kuna enamik väljarännanuid saadab vähemalt osa võõrsil teenitud palgast tagasi koju, mis võib moodustada väga olulise osa kehvemal järjel olevate riikide sisemajanduse kogutoodangust. Näiteks
Maailmapanga hinnangul teenisid 2013. aastal arenguriigid sel viisil umbkaudu 410 miljardit dollarit, mis on üsna märkimisväärne summa. Majanduslikus mõttes on aga kõige suuremad võitjad migrandid ise, kuna nende isiklik sissetulek kasvab rände tulemusena märgatavalt – näiteks Haitilit Ameerika Ühendriikidesse kolinud töötaja palk kasvab hoobilt ligi kümnekordseks. Loomulikult ei kehti see viimase kui ühe isiku kohta, kuid Collieri järgi piisab reeglina töötaja liikumisest vaesest ning ebaefektiivsest majandussüsteemist arenenud majandusega riiki, et tema tööviljakust ning palgataset kordades tõsta. Rikkust ei loo mitte üksikisikud, vaid efektiivsed majandus- ning poliitilised süsteemid.
Collier toob välja ka hulga potentsiaalselt negatiivseid majanduslikke tagajärgi, sealhulgas kasvava koormuse vastuvõtva riigi sotsiaalsüsteemile, emigreerumisega seotud finantsriskid migrantidele ning ajude väljavoolu saatjariikidele. On oluline märkida, et Collieri hinnangul sõltub heade ja halbade majanduslike tulemite tasakaal paljuski siht- ja päritoluriigi ning migrandi eripäradest – seega ei saa siin üheseid järeldusi teha. Sealhulgas mängivad oma rolli sellised faktorid, nagu sihtriigi asustustihedus, sisserändajate kultuuriline kaugus põlisrahvuse omast, nende haridustase, juba olemasoleva kogukonna suurus ja nii edasi. Collier tunnistab, et kuigi migratsiooni negatiivsed mõjud on sageli leidnud rohkem rõhutamist kui positiivsed kaasnähud, siis reaalsuses ei ole migratsiooni tegelikke negatiivseid mõjusid (näiteks kvalifitseeritud tööjõu sissevooluga kaasnevat investeeringute vähenemist väljaõppesse vastuvõtvas riigis) piisavalt uuritud.
Collieri majanduslik arutelu on küll köitev, kuid kõige huvitavam on tema analüüs migratsiooni poliitiliste ning sotsiaalsete mõjude kohta. Neist olulisimana toob Collier välja diasporaa poliitilise käitumise kui potentsiaalse tõukejõu poliitilisteks muutusteks. Näiteks võib immigrantide kogemus oma uue kodumaa demokraatlikust ja efektiivsest riigivalitsemisest neid inspireerida nõudma poliitilisi reforme ka oma lähteriigis. Collier toob siin näiteks Senegali:  2012. aasta valimiste ajal viidi Prantsusmaal ning Ameerika Ühendriikides elavate Senegali päritolu immigrantide hulgas läbi küsitlus, mis näitas, et valdav enamik julgustas oma Senegali jäänud kaasmaalasi valijatena registreeruma. Küsitlus näitas ka, et peaaegu pooled väljarännanud andsid soovitusi, kelle poolt tasuks hääletada. Sarnased tulemused on saadud ka Malis ning Moldovas tehtud uurimustes: nendesse riikidesse mujalt tagasi pöördunud migrandid osalesid palju suurema tõenäosusega valimistel kui mitteemigreerunud. Veel enam – naasnud migrantide käitumine mõjutas omakorda mittemigrantide edasist käitumist, tõstes ka nende valimistel osalemise aktiivsust (huvitaval kombel toimus selline jäljendamine kõige enam madalama haridustasemega kaasmaalaste hulgas).
Collier toob välja ka diasporaade võimaliku negatiivse poliitilise mõju. Näiteks autoritaarsete riikide puhul võib emigratsioon vähendada survet valitsevale režiimile, kuna tõenäoliselt on just kõige vastalisemad kodanikud need, kes valitsuse repressiivsete meetodite tulemusena esimesena lahkuvad. Siin on heaks näiteks Zimbabwe, kust Robert Mugabe verise rusika alt on ainuüksi Lõuna-Aafrika Vabariiki põgenenuid ligi miljon. Selline elanike väljavool võib poliitilist arengut takistama hakata eriti just siis, kui väljarändajad on peamiselt kõrgema haridustasemega inimesed – mida suurem protsent elanikkonnast on harituid, seda suurem kipub reeglina olema surve demokratiseerumise suunas.
Samas kinnitab Collier, et diasporaa võib olla asendamatuks varasalveks konfliktijärgsetes olukordades. Demokraatlikes riikides elanud ning vastavad normid omaks võtnud juhtfiguurid võivad mõjutada konfliktijärgset olukorda positiivses suunas, aidates üles ehitada vastutustundlikku ning efektiivset riiki ja arendada majandust. See võib toimuda nii liidrite tasandil kui ka lihtsate emigrantide kogemusi ja ressursse kasutades. Diasporaa potentsiaali on oma arenguabiprogrammides üha rohkem kasutamas nii Maailmapank kui teised asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid. Näiteks loodi hiljuti Zimbabwe diasporaaorganisatsioonide ning Maailmapanga koostöös programm, mis peaks aitama Zimbabwel maksimeerida väljarännanute teadmisi riigi arenguks. Programmi raames on loomisel IT-andmebaas, kus Zimbabwe päritolu professionaalid saavad registreeruda ning mida nii avalik kui erasektor saavad kasutada kontakti leidmiseks erinevate valdkondade ekspertidega. Samuti on käivitamisel spetsiaalsed investeerimisprogrammid, mis võimaldavad diasporaal leida neile sobivaid investeerimisvõimalusi Zimbawe avalikus ning erasektoris.
Senised uurimused ei võimalda diasporaade poliitilise mõju kohta üheseid järeldusi teha, kuid mõtteainet konfliktide lahendamise ning poliitiliste süsteemide liberaliseerimise osas peaks siin olema. Sama kehtib sotsiaalse ning majandusliku arengu kohta – ränne kõrgema elatustasemega ühiskondadesse, arenguabi ja muud kaudsed meetmed saavad küll kaasa aidata puudustkannatavate inimeste elujärje parandamisele, kuid maailma kõige rikkamate ning vaesemate sissetulekute vahe vähendamiseks on tarvis põhimõttelisemat muutust. Selleks on vaja süsteemset nihet efektiivsema sotsiaalse mudeli suunas, mis võimaldab  töötajate potentsiaali paremini kasutada ja ühiskonna elatustaset tõsta – sellele saavad Euroopa riigid ning teised migratsiooni sihtpunktid läbimõeldud migratsioonipoliitikaga kindlasti kaasa aidata. Arvata võib, et diasporaa mõju poliitiliste süsteemide muutumisele on pigem kaudne ja avaldub alles pikema aja möödudes – kuid teisalt ongi naiivne oodata, et hästitoimiva riigivalitsemise ning majandussüsteemi loomine juhtub üleöö. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et igal kriisikoldel või autoritaarsel süsteemil on oma dünaamika, mis avaldub erinevalt ning vajab eripäraseid lahendusi. Igal juhul on diasporaa võimalik positiivne roll kahtlemata midagi, mida tuleks migratsioonipoliitika soovituste kujundamisel arvesse võtta ning seda ka Euroopa kontekstis.
Collier pakub välja ka oma soovitused, mis võiksid aidata kujundada migratsioonipoliitikat, millest suurem osa kohalikke, saatjamaid ning sisserännanuid võidaks. Collier soovitab sisserändajate arvule kehtestada mõistlikud piirmäärad. Tema väitel võib teatud sisserände piiri ületades immigrantide sissevool hakata ohustama vastastikust usaldustaset riigi põliselanike ning sisserändajate vahel, takistades ühiskonna normaalset toimimist ja ohustades väärtusi, mis teevad võimalikuks demokraatliku ühiskonna eksisteerimise. Samuti võiks Collieri arvates püüda mõjutada seda, kes täpselt riiki elama asumise võimaluse saab: see tähendaks teatud haridustaseme ning oskustega immigrantide eeliskohtlemist, kuna see oleks kasulik nii vastuvõtvale ühiskonnale kui ka motiveerivaks faktoriks hariduse ning oskuste omandamiseks lähteriikides. Collieri hinnangul võiks haridus- ja oskustepõhises selektsiooniprotsessis olulist rolli mängida erasektor, kus on parem ülevaade sellest, millise profiiliga töötajatest on puudus. Moraalsetel põhjustel tuleks uksed hoida avatud ka poliitiliselt või majanduslikult kõige halvemas seisus olevate riikide kodanikele.
Lisaks sellele soovitab Collier võtta tarvitusele meetmed suurendamaks vastuvõtva ühiskonna võimet sisserändajaid ühiskonda integreerida. See tähendaks näiteks sisserändajate hajutamist tervele riigi territooriumile, et ei tekiks liiga kinniseid kogukondi, integreeritud koolisüsteemi kujundamist ja ühise kodanikutunde julgustamist. Samuti oleks mõistlik illegaalselt riiki sisenenute võimalikult kiire legaliseerimine, mis võiks toimuda kehtestatud sisserändelae arvelt, et hoida immigratsioonitempo ühtlasena.
Need mõtted jäävad Collieril muidugi suhteliselt üldiseks ning just seda osa tema raamatust on enim kritiseeritud – mitmed kriitikud ei poolda tema lähenemist immigratsiooni reguleerimisele, mis on siiski suhteliselt väljarände sihtkohariikide keskne ja seab esikohale vajaduse kaitsta kohalikku kultuuri ning ühiskonnakorraldust. Kahtluse alla on seatud ka see, et põliselanikest märkimisväärselt erineva kultuuritaustaga sisserändajate vastuvõtmine tooks kaasa nii negatiivsed tagajärjed, kui Collier seda kirjeldab.
Tõenäoliselt aga ei olegi võimalik kujundada kõiki rahuldavat immigratsioonipoliitikat ning kuigi Collier vaatab probleemi ehk pisut enam läbi migratsiooni sihtriikide prisma, on ta loonud suhteliselt laiapõhjalise raamistiku rändeprotsesside tagajärgede hindamiseks. Tähtis on meeles pidada ka Collieri üht keskset sõnumit: ei ole teaduslikult tõsiseltvõetavaid tõendeid selle kohta, et migratsioonil oleksid sihtriikidele märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed – vastupidi, sisseränne on vähemalt majanduslikus mõttes avaldanud positiivset mõju. See loomulikult ei tähenda, et piiramatu ning valimatu sisseränne oleks soovitatav. Hästi läbi mõeldud ning erinevaid vaatenurki arvesse võttev migratsioonipoliitika, mis toetab nii ühiskonna kui sisserändajate kohandumisvõimet ning maksimeerib migratsioonist tekkivad kasutegurid, on kahtlemata vajalik. Siin on mõttekoht ka eestlastele, sest just väikeste riikide puhul on arvestatav oht, et väljaränne hakkab oluliste oskuste ning teadmistega inimeste lahkumise tõttu takistama ühiskonna edasist arengut.
Collieri hinnangul oleme siiani näinud alles üleilmse migratsiooni-jäämäe tippu, kuna lõhed sissetulekute ning elatustaseme osas maailma rikaste ning vaeste riikide vahel on suuremad kui kunagi varem. Samuti soodustab kommunikatsioonivõimaluste areng sidepidamist diasporaade ning potentsiaalsete migrantide vahel lähteriikides, soodustades nii rändlusprotsesse veelgi. Kui Collieri kuulutus tõepoolest täide läheb, siis muutub lähikümnenditel migratsioonisurve Euroopale üha suuremaks. Ka Euroopa Liidu sisene migratsioon jääb kindlasti oluliseks teemaks. OECD hinnangul on majanduskriisi ja laienemiste tulemusena tööjõu liikumine Euroopas märgatavalt tõusnud ja kuna majanduslikud lõhed Euroopas endiselt kasvavad, tähendab see lähiaastatel jätkuvat väljarännusurvet Lõuna-Euroopast ning Iirimaalt. Seetõttu on migratsioon kahtlemata teema, mis niipea päevakorrast ei kao, ning loodetavasti lisandub Collieri raamatule lähiajal ka teisi mõtlemapanevaid uurimusi.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: