Juhirolli hind? Ränne kui relv Leedu-Valgevene piiril
Ebaseaduslikud sisserändajad hakkasid üle piiri Leetu imbuma mais pärast seda, kui Aljaksandr Lukašenka ähvardas vastuseks Euroopa Liidu karmidele sanktsioonidele Leedu „migrantide ja narkootikumidega üle ujutada“.
Migrantide relvana kasutamine ei ole rahvusvahelises poliitikas harv nähtus. Kelly M. Greenhill viitab, kuidas poliitilised juhid manipuleerivad sageli migrantide ja põgenikega, et saavutada poliitilisi, sõjalisi ja majanduslikke eesmärke.
Lukašenkal võib olla migrantide relvana kasutamiseks mitu eesmärki. Esiteks tahab ta lüüa lõhe ELi liikmesriikide vahele ja Leedut vaigistada, lootuses saavutada ELi sanktsioonide leevendamist või saada majanduslikku abi kriisi „lahendamiseks“. Lisaks üritab Lukašenka Leedut hirmutada, sest see on tema režiimi kritiseerinud ja opositsiooni toetanud, ning samal ajal kahtluse alla seada Leedu demokraatia eest võitlemise õiguspärasuse.
Selle juhtumi erakordsus peitub aga käimasolevas laiemas geopoliitilises lahingus, mis ei piirdu sanktsioonidega ning kuhu on kaasatud mitu jõudu. Hübriidoperatsioonid, eriti küber- ja infosõda, on muutunud Leedus igapäevaseks, eriti pärast Ukraina kriisi. Neis rünnakuis lõigatakse kasu olemasolevaist nõrkusist, et destabiliseerida poliitikat, vähendada ühiskonna lojaalsust ning seada kahtluse alla demokraatia, ELi ja NATO väärtusi. Leedut karistatakse Venemaa režiimi kritiseerimise ja demokraatia vankumatu toetamise eest.
Rändekriis on seega käik laiemas geopoliitilises mängus, milles Lukašenka tõenäoliselt Kremli toetusel manipuleerib oskuslikult olemasolevate nõrkustega, et Leedut kahjustada.
Leedu on rahvusvaheliselt üsna tuntud aktiivse väärtuspõhise välispoliitika poolest. Kuna aga Valgevene-vastased sanktsioonid mõjutavad Leedu ettevõtteid ja rändekriis seab ohtu riikliku stabiilsuse, on hakanud tekkima kahtlused selle eesmärkides ja tulemustes. Kas Leedu pidanuks valima pragmaatilisema hoiaku?
Leedut karistatakse Venemaa režiimi kritiseerimise ja demokraatia vankumatu toetamise eest.
Valitsuse tegevus rändekriisi ohjamisel on saanud karmi kriitikat: reageerimine on liiga aeglane, kommunikatsioon on vastuoluline, institutsioonid ei tee omavahel koostööd ega soovi juhirolli võtta. Juba enne kriisi alanud presidendi ja valitsuse võimumängud ei aita asjale kaasa, vaid kahjustavad ühtsust ja vähendavad mõlema institutsiooni usaldusväärsust.
Lisaks raskendab mürgist olukorda eesseisev Venemaa ja Valgevene ühisõppus Zapad 2021, mis süvendab hirme välise manipuleerimise ees.
Samas kui julgeolekukogukond arutleb ebaseadusliku sisserändevooga kaasnevate võimalike katsumuste üle – näiteks kuritegevuse kasv, potentsiaalsed terrorirünnakud ja infiltreerunud välisjõudude vaenutegevus –, võib Leedus muutuda suurimaks probleemiks hoopis ühiskonna ebastabiilsus, mis päädib poliitilise kriisiga ning sillutab pikas vaates teed äärmuslikele poliitilistele jõududele.
Sellal kui ühiskond taastub pikkamisi pandeemiast ja rangest karantiinist, tekitavad ebakindlus, ärevus ja rahulolematus lahkhelisid, mis võivad paisuda plahvatusohtlikuks.
Siiski tundub, et Leedu valitsus õpib aegamisi nendest kogemustest kriisijuhtimist. Valitsus kasutas ELi tuge, Frontexi missiooni personalist ja tehnilisest toest on Leedu piirivalvuritele palju abi olnud.
Kokkuvõttes on olukorrast saadud mitu õppetundi.
Esiteks tabas Leedut ilmutus, et juhtimine on ohtlik töö, mille eest tuleb maksta kõrget hinda ja millega kaasnevad karistused. Täpsemalt, piiratud ressurssidega väikeriigid on suurte ebademo-kraatlike jõudude võimumängudes haavatavad.
Teiseks on ambitsioonikaks välispoliitikaks vaja sisemist ühtsust ja hoolikat kaalumist. Pikas vaates on vaja üksikasjalikku ja selget välispoliitilist strateegiat, milles on määratletud täpsed eesmärgid, vahendid, eeldatavad tulemused, olemasolevad ressursid ja erinevate institutsioonide koostöö, mis aitab eesmärke saavutada. Oluline on erinevaid stsenaariume läbi mängida ja võimalikke riske hinnata.
Lõpetuseks, oskuslik juhtkond ei lase head kriisi kunagi raisku. Loodetavasti kasutab Leedu seda tulevikus kestliku välispoliitilise juhtimise kujundamiseks.
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Tony Lawrence: Kuidas kiirendada Balti riikide kaitsevõime kasvu
Venemaa sõda Ukrainas on Eestile, Lätile ja Leedule andnud tõuke relvajõude kiiremini arendada. Balti riigid paluvad ka NATO liitlastel rohkem teha, aga ei kavatse jääda ise käed rüpes istuma. Samal ajal peaksid nad omavahel praktilist kaitsekoostööd tõhustama.
Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda
Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on diplomaatialaval nähtud palju kollektiivseid väljamarsse rahvusvahelistel kohtumistel, kui agressorriigi esindajad hakkavad sõna võtma. See on sümboolne protesti ja vastikuse väljendamise žest Venemaa poliitika ja nende vastu, kes seda toetavad.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Geopoliitika hammustab valusalt
Venemaa sissetung Ukrainasse on kaasa toonud Lääne tahte taassünni, kuid ettevaatamatu ja vastutustundetu oleks jätta sõjaga seotud töö pooleli või venima.
Keeruline aeg nõuab otsustavust
Ülejäänud maailma suhetes Vladimir Putini juhitava Venemaaga ei saa olla ruumi illusioonidele.